Kas sebramuster on ainulaadne ja kordumatu? Iga loom mitte ainult iga liig, vaid ka iga isend on mingis mõttes kindlas plaanism aspektis ütleme, eestipäraselt vaatevinklist laadne ja kordumatu loomulikult. Kuid küsimus on just nimelt mustritüübist. Ei öödilisi loomi on loomulikult teisiga, selge see. Kunagi meil oli küsimus, millele püüdsime vastata selle kohta ka sõbral on mustad või valged triibud flöödid. Ja siis me lõpuks jõudsime sellisele-sellisele ettekujutusele, et ta on ikkagi tume, heledate löökidega. On teisigi loomi, kes on söödilised, näiteks tiiger. Ja loomulikult see on kaitseõigemini son, maskeeriv muster, tiigril on siis ruugel kuni punaseni taustal mustad või tumehallid sellised vöödid ja on ka teisi vöödilisi loomi ja need on päris palju ja reeglina sellistel loomadel muster on tõepoolest maskeeringu kindlalt kaitsefunktsiooniga. Kui keskkonnas, kus elab ja tegutseb see või teine liik on järske vertigalseid ja küllaltki tihedaid variaid siis loomulikult väga-väga soodne omada selline muster ka oma keha peal. See muster võib olla väga kasulik ka ühe toonilisel taustal liikuva looma jaoks. No näiteks igalühel teil kindlasti on kuskil mõni aknalaud, eks ole, suvel praktiliselt igal aknalaual, varem või hiljem on võimalik, kui te olete tähelepanelik märgata pisikest alla, sentimeetri pikk, aga sebramustriga mustad ja valged vöödid, hüpikämblikud, liikudes kiiresti hüpates või nii-öelda kõikudest koha peal edasi-tagasi. Tema tekitab virvarri vaataja silmadest just nimelt tänu oma sellisele mustrile. Sebräemlik Esme sebramuster ja ta on suur kiskja muidugi, ja ta ei kasuta püünist siidi, ta võib teha nagu iga ämblik, kuid see on tal lihtsalt turva turvaköiega. Teen pensi hüppeid, tegelikult kasutades tagakehas niiviisi väljuvat siidiniit. Lima, aga ta ei tooda, järelikult püünist kasutada ei saa, püüab ju, tõepoolest võtab kinni ämblikuvõrgus liima liimitilgad, võrk, siidist punutud, eks ole. Võrk lihtsalt peatab saaklooma. Nii et see sebra ämblik, tee pensi hüppeid. Ja olles vöödiline sebralaadne, nii-öelda mustri poolest. Ta teeb ennast oma asupaika ja oma liikumismalli keskkonnas vaataja silmadele ebamääraseks. See on äärmiselt tähtis, kui ta on liikumatu. Okei, ühtlaselt valgel taustal. Teda loomulikult tähele ei pane, kuid kui ta on aknalaual, mis on mitu aastat valge värviga katmata, värvimata küllaltki pikal seal kindlasti on laike ja täppe on kriimustusi ja nende seas nende vahel triibulise loomal, kui ta on liikumatu, kui ta valib õiget paika loomulikult. Ja seda muuseas hüpikämblikud oskavad, nendel on hiilgav nägemine. Märkamatu. See muster ei ole ainulaadne. Ei ole kordumatu. Jällegi hiljuti Madagaskari saarel ühes laguunis mõõna ajal, põlvest saati vees nägin ma täiesti vöödilist meremadu, suur ilus elevandiluu, karvaloom, kel olid tumepruunid, teate nagu mõru šokolaad, vot nii pruunid ilusad rõngad, keha peal. Vöödiline muster. Ja loomulikult Ma nägin seda ainult tänu sellele, et madu asjalikult otsis endale midagi. Toidupoolis uuris põhja. Et jumal tänatud, et ta liikus. Tänu sellele ma teda nägin, mererohutehnikust, kui ta oleks liikumatu. Peaaegu eranditult on, olgugi, et nendel on tagumised hambad suus ja need on väikesed ja need maod on malbe, et nad ei taha pahandusi. Nad ei kipu hammustama, kuid nende mürk on peale eranditult Ledalne surmav, mürgiseid madusid ei ole olemas. Väikseid kalu aga selline sebramustriga meremadu, olles liikumatu või liikudes nii nagu hoovus või lainetus, liigutab vetikaid seal Karel Rahu kooslases väikseid kalu, kellest ta toitub, selline meremõdu petab hiilgavalt.