Kas koerad, kassid, Jamud, imetajad? Mõlemad teema on väga huvitav. Tavaliselt mu sõbrad, kui küsimusele hakatakse vastama, öeldes see on ka hea küsimus või, ja see on alles huvitav küsimus. See reeglina tähendab, et vastaja vastust ühemõttelist vastust igal juhul ei tea. Antud küsimuse puhul meil on tegemist tõepoolest sedalaadi küsimusega millele ei ole kõikide teadlaste jaoks vastuvõetavad ühemõttelist vastust. Ma ütlen teile oma seisukohta. Jah, koerad, kassid, kõik imetajad, kõik linnud, täiesti täiesti kindel olen ma sellest, et ka alamad selgroogsed, roomajad, kahepaiksed, kalad ja, ja selgrootud vähemalt kõrgemalt selgrootud mõtlevad küll. Loomulikult ma lihtsalt ei hakka vastamast sellisele küsimusele, kas mõtleb loom, kes kuulub näiteks ainuraktsete loomade liikide hulka. Kui kingloom, ame või mõni lima, Jooslane või mõni vibur loom koosneb ühestainsast rakust, käitub ta küll, reageerib oja. Kuid kas ta mõtleb? Ei, ma lihtsalt ei hakka nii-öelda vingerdama ega keerutama ega õppima püüdes vastata sellisele küsimusele kas jaatavalt või siis eitavalt kuid kõrgemad loomad mõtlevad kindlasti, teine asi, mismoodi nad seda teevad? Minu meelest hiilgav psühholoog, mida ei olnud minu meelest loomustikal, ta on hiilgav. Ja ka professor Jüri Allik. Mõlemad on Tartu ülikooli professoritega. Endel Talving on ka, kui ma ei eksi, Toronto Ülikooli professor. Nemad formuleerisite väga, väga huvitava vastuse sellele küsimusele. Loomade mõtlemine panime siia mingisuguse piirangu juurde, eks ole. Nendel liikidel, kes on võimelised mõtlema. Nende mõtlemine on situatiivne ja episoodiline ehk olukorraline ja sündmuslik. See vastab konkreetsele loomakogemusele ja vastab konkreetsele olukorrale, kus loom ennast leiab parajasti, kui tal üldse on vaja mõelda, eks ole, võtta mingisugune konkreetne käitumise käitumise viis käitumise vorm ette. Kõige lihtsam näide. Istub jänes metsas mätta otsas, sööb jänes kapsast, liigutab nina, suud natukene kõrvu. Loomulikult ei tõsta kõrvalt püsti, et ennast mittemärgatavaks teha. Ja tema poole hiilib rebane põõsaste varjus. Jumala vaiksed, aga meil on tegemist vana jänesega ta õigeaegselt, märkab rebase otsekohe, lõpetab söömise, tardub paika. Jälgib rebase käitumist, rebane liikumatu jälgib jänesekäitumist ja siis teeb jänku väga huvitavat asja. Ta korraga paar-kolm korda järjest tõstab täiesti püsti oma kõrvad. See on signaal rebasele. Ära ürita, ma näen sind. Ja Rebane kogenud Rebane teab, et loomulikult see on võimalik, terve stseen siis, kui jänku märkab rebast õigeaegselt, parajalt kaugel endast, eks ole. Ja rebane teab jänesele järele. Joosta ta ei saa, see on lootusetu. Jumala eest, hurdakoer ei jookse jänesele metsas järel. Nii et mida teeb rebane, tormab jänese poole, muidugi mitte. See on tobedus, ta ideel lollusi, ta mõtleb. Ta hakkab sealsamas põõsastest parajalt mürama koha peal, saates sellega jänesele täiesti kindlad sõnumid. Muretse palun lepiku emand, mullundena, hiir, Teisuma kaevan siin hiili, kuuled, eks ole, ma ei peida ennast sinu eest. Kratsisin, kaevan maad, eks ole ja mida teeb jänes, hakkab tasapisi sööma. Rebane aga mürab seal põõsastes kaevaktsiili, jutumärkides aina vaiksemalt ja väiksemalt tardub jälle paigaga, tasapisi liikuma, hääletult jänese poole, valides hoopis teist marsruut teiste põõsaste, eks ole, võib-olla selja poolt õnnestub, eks ole. Teiste põõsaste varjus jänesesõnadega jänes, ta ei ole unustanud. Mõtlemine ja mälu. Ma ikka näen sind, ära ürita, öeldi ju sulle. Mis edasi saab, sellest meil ei ole aega rääkida, eks ole, aga see võib kesta päris pikalt. Loomulikult nad mõtlevad, kuid mõtlevad nad mitte kontseptuaalselt, mitte sõnade abil. Sõnad on kommunikatsioonivahendid on märgid, mille tähendus on kokkuleppeline keel, kõnesõnad ja kontseptuaalne ehk mõistetega sõnadega, mõtlemine on nii palju, kui me teame ainult inimesel. Kuid ka inimene on täiesti võimeline mõtlema situatiivselt ja episoodiliselt, nagu kõik teised loomad.