Tere, mina olen Tõnu Oja ja te kuulate uunikumi. Tõnu Oja on laval alati hästi aus ja loomulik, kirjeldab Eesti ühte tippnäitlejat kirjanik Andrus Kivirähk. Ta võib-olla rollis ja samal ajal suhelda vabalt publikuga. Ja veel, lisab Kivirähki, üldse on Tõnu minu jaoks teatud mõttes kvaliteedimärk, et kui tema juba kusagil kaasa teeb, siis peab see ikka väärt asi olema. Tõnu Oja ise on öelnud, et ei luba endale ülbitsemist publiku ja partneri suhtes. Ja muide, Tõnu üks hobidest laulusõnade kirjutamine nüüd aga tema ühes tunnustamatust lemmiklaulust. Lugu peaksid olema, siis mina ei tea, kas ta on Ruja või on ta siis nüüd seal kui tema soolopala, ma mõtlen nüüd praegu Ruja solisti Urmas Alenderi ja kui ma ei eksi, siis kompositsioon on tegelikult hoopis Kappeli oma. Ja On teil tekstile see ei, mullast polegi enam suurt lugu. Kuidas sellega kohtusin, jumal seda teab ju ma ikkagi näiteks zoomi saates või. Aga ma ei tea, juurde ikka kuskil mu maki peal seal oli nii et ma seda kuulasin korduvalt, ega ma täpselt seda kohtumist ei mäleta tegelikult jõuda, tuleb mulle meelde, sellepärast et Brujastan lihtsalt viimasel ajal palju juttu olnud ja ju see on toonud mulle meelde taas uuesti ka selle loo. Runneli puhul juba teksti pool olen ma nagu väheste puhul tegelikult tajunud seda, et kui see üks rida tuleb, kullast olegi enam suur, too käima õpib, jutt käib läbi isema. On ju ka teatud mõttes tekstiga töötav inimene olen ja see on mulle oluline, sest muusikas olen ma võrdlemisi propaan ja minu maitsed on juhuslikud, välja töötamata ja välja kujundamata. Ma ei ole sellega lihtsalt tegelenud ju minu sünni ja seda on ka parajasti see, et see proge-rock, mis sel ajal sündis ja mille tuules Ruja ilmale tuli, et see läks mulle korda, et kuskil see proge-eelne aeg, kus need olid need tiitlid ja Rolling Stonesi ja ma tegin selle muidugi kaaslasest kohustuslik oli kui lõuad, nii et ma ei saa rahuldust ja ma tundsin, et ma ka ei saa, aga, aga salamisi Sa ei meeldi. Mulle see väga korda ei läinud. Aga kui see proge tulija tekkisid kompositsioonid moosite, siis see mulle sobis Yessima, võisin kuulata ette ja taha, mulle tundus ka, et jõle sügav. Hiljem olen tekste vaadanud ka ja nii-öelda kirjapildis ja hambasiiamaani tuhkagi aru, aga tol ajal mulle tundus, et ma saan aru, et see kõik mulle läheb. Aga nüüd selle Ruja juurde tagasi tulles, et noh, sellest tekstist ma saan aru, see on lihtne, ilus, samas sügav, samas üksik ja samas ka üldine, see ei ole mitte ainult üks kord, et ma ükskord kuulsin huuled järgmine kord uuesti ja jälle lööd läbi, käib jutt läbi, tunned, et äkki on kõik nii lihtne ja õige ja samas ilus ja samas keeruline tekst on ikka väga tähtis, aga nii nagu laulavad, nad hoolivad teksti istunud laulate teksti välja, see tekst ei ole neile hääle tekitamiseks, vaid nad kasutavad seda teksti ja see on kompositsioon. Laul ei mullast sündis 1907 10 kaheksandal aastal, selle autoriteks on tõepoolest Margus Kappel ja Hando Runnel. Tartu muusikapäevade korraldaja, hilisem Eesti vabariigiminister Rein Lang on meenutanud, et legendaarse muusika sündmuse üks ajaloolisi kõrghetki oli just ei mullast Ruja 1979. aasta kontsertettekandes tartus ei mullast, on eesti rokkmuusikas üks mõnusamaid ja olulisemaid. See on tõsine ja mõtlemapanev, justkui teetähiseks kirjutatud, kirjutas Eesti Päevaleht Kappeli 50. juubeliartiklis. Kunagine bändikaaslane Jaanus Nõgisto kommenteeris. Vaevalt oskas Kappel oma muusikat välja mõelda, Nendest kujutleda, et see on mingi teetähis või midagi sellist. Dollalme pigem ilkusime kogu nõukavärgi ja eriti enda arvates suurt kunstitegevate popmuusikute üle looga ei mullast tegime proovi mustamäel mingi ABC kaupluse kõrvalsaalis, kuhu oli prooviruum saadud. Muidugi mängisime megavaikseid lugusid võimalikult kõvasti ja tavaliselt hilisõhtuti. Ühel ilusal õhtupoolikul marssisid meie proovisaali kõigepealt Vene miilitsad, mütsid uhkelt kuklas ja kohe nende järel maestro Peeter Saul, kellele lärmakas muusika ilmselt närvidele oli hakanud käima. Ta elas nimelt meie proovisaali kõrval paneelmajas tuli ja hakkas kohe laiema, kas me üldse nooti tunneme ja nii edasi. Meie siis viste näitasime talle neid noote, mis meil parasjagu päevakorras olid ja tal tekkis hoobilt idee neid estraadiorkestriga mängima hakata. Aga sinna see asi jäi. Siit jätkab laulu ei mullast muusika autor Margus Kappel. Seda tuletatakse mulle ikka aeg-ajalt meelde, eriti kui on tartu löögipäevad ja, ja see kevadist oli nüüd 30. aastane. No ta lihtne lugu. Runnel on väga lihtne ja arusaadav tekst mis nagu luuleta oma etega. Ja siis me kirjutasime kogu materjali ise ja siis luuletus ja noh, see on, et iga luuletuse kõlba lauldada, seal on omad seadused, seal, sa ei saa pikka nooti vahepeal pidada ja et seal vokaalide õigete kohtade peal ja, ja muu selline tehniline. Ta oli arusaadav ja selge mõttega asi. Väga hämarat asja ei kisu nagu tegema tall, siiras, võib-olla. Aga. Ühest vanast asjast siis nagu on okei, no ta on üks populaarsemaid lugusid, mis mul all ja mulle ta meeldib, ma ei häbene seda lugu, see oli juba isegi palju.