Tere, olen kodanik Kirss, Valeri ja te kuulate uunikumi. Valeri Kirsile on vähemalt kaks suurt kirge, esimene neist on kaunid naised ja teine unikaalsed autod. Ehkki missivalimise vanker on viimaste aastatega kraavi jooksnud, ei saa kirsi antud panust Eesti esikaunitaride valimisel kuidagi mitte märgata. Nagu ka tõelisi silmarõõme plekist sõprade maailmast. Kiindumust sõidukite vastu on Valeri Kirsile nii suur, et mees võib oma kogusse kuuluvaid masinaid liialdamata enda armukeseks nimetada. Aga täna jätame naised ja autod kõrvale, räägime hoopis muusikast. Ma olen masinas, kui ma sõitnud lõpmatult, kuna Tarmo ja Toomas laul ma olen olnud ka nende paljudel, kasvõi siis samas Estonias kontserditel, mulle meeldib lauludest võib-olla kõige rohkem, võib-olla see kuu laul, see on niisugune täiesti vapustav niisugune mehelik, kes samas väga sentimentaalne aga huvitav laul ja, ja ma olen kuulanud ka Tarmo Ameerika kontserte, mida ta on teinud siis nagu selle inglisekeelsete vahetekstidega. Tarmo ja Toomas ja kita narr ja vahetu publik ilma igasuguste orkestrite ilma igasuguste eriliste võimedusteta. Tema fenomen on tegelikult selles, kuidas ta oskab publiku, oma vahejuttudega, oma kõikide nende Siberi juttudega, oma kannatustega, mis on väga positiivse, niisuguguse laenguga ja väga mõnusalt esitatud ja milles ei ole mingit pettumust. Ma tean, kui palju ta tegelikult on kannatanud, aga kunstniku jaoks on need kannatused see veel kord tõestuseks sellest, et muidu kunsti üldse ei sünnigi. Tarmo laulud, mida hullem tal on olnud, seda rohkem on ta mõnes mõttes nagu füüsiliselt nagu nurka surutud, aga seda rohkem vabam mees ta on. Ja seda rohkem on ta laule teinud ja kõik need siberi laulud ja vangilaagrilaulud, need on täiesti fantastilised laulud. Eriti veel, kui ma alles hiljuti lugesin, ta kinkis siin kaks linna, selle raamatu, ta ei ole kunagi halvast elust ja sellest vintsutustest piiri ületamisest sigadustest ja mida KGB ja kõik need muud temaga on teinud ja ta ei ole kunagi eriti nagu sõna võtnud nende asjadega, aga kui sa seda loed ja siis mõtled, et et niisugused imelised laulud, niisugused, niisugused puhtad, niisuguse mõttega laulud, mis temalt tulevad, et mis varasalves temal see on. Ma ei oska teile ühe laulu emotsiooni nagu edasi anda, aga minu jaoks ma tean, et mu abikaasa Anu on tema fantastiline fänn. Me oleme mitmed plaat ja nii-öelda testi viimase kulumiseni ära kuulanud. Ta suudab igas publikus kätte võtta, see fantastiline, oskaks. Tarmo ja Toomas Urb on sündinud Tartus Tarmo 52. ja Toomas 58. aastal. Mõlemad mehed on värviküllast elu elanud. Tarmo sai pärast Nõukogude liidu esimese diskoklubi loomist Nõukogude armee allveelaevnik. Ta jõudis kaheksakümnendatel aastatel ka viis aastat kinnipidamiskohtades veeta seda korduvate piiri ületamist katsete eest. Eestis pandi ta hullumajja tooma Surban muuhulgas spordiinternaatkoolis korvpallierialal õppinud ja teinud hiljem näitlejatööd. 1988. aastal siirdusid venna turbid Ameerika ühendriikidesse. Üheks moodsa ja kaubamärgiks on saanud suviti Eestis toimuv Indiaanilaager. Laulma hakkasid Tarmo ja Toomas Urb poisikesena. Toomas astus suure publiku ettekümneselt Tarmo 16 aastasena. Urbid on laulude preestrid, nemad mitte ei loo laule, olid need sünnivad ise. Urbid ei kuulu Eestis professionaalsete muusikute hulka, nad ei pea ennast üldse muusikuteks. Loodusrahvad laulavad vaid siis, kui neil midagi Öelda on. Nii on ka Urbidega. Kõige rohkem on Tarmo orbi arvates nende laule vaja inimestele, kes on vangis ka neile, kes on omaenese meelte vangis, kellel ei ole vabadust nendele, kellel on raske laul kuu koosneb hiina muutustest raamatu kaheksast põhisümbolist kuid sündis sellele mõtlemata.