Tere, ma olen Martin Padar. Kuulate uunikumi. 2009. aasta kevadel Euroopa meistriks kroonitud Martin Padar on üks edukamaid suudomaadlejaid, kes Eestil kunagi ette näidata olnud. Tõeline täistabamus on koolipõlves hüüdnime suur poiss kandnud hiiglasekasvu Padaril seni aga saavutamata. Aga ta teab seda isegi ning ilmselt me veel kuuleme temast, et kunagi tulevikus rääkida, et Eesti lipu kandmine Pekingis ei jäänud Padari suurimaks olümpiateoks. Praegu laseme aga Obi lõdvaks ja räägime piss muusikast, mida Martin Padar väga armastab. No esimesena, mulle turgatas pähe siin nõukogude aja inimene, nagu ma olen ju sündinud sügaval nõukogude ajal üheksandal aastal. Ja lapsepõlv on ka ju möödunud kaheksakümnendatel aastatel, kui siin sellised suurused nagu Uno Loop, Kalju Terasmaa, Eri Klas ja teised muidugi Nassar olid hiilgevormis ja mul ongi meelde jäänud selline ennastsaare lugudena paljudest lugudest nagu vana klaver. Ja, ja kuidagimoodi ma ei mäleta, kas mingitel aegadel minu üks selline hobi tiitšeist sõber lasi seda lugu kusagil mingisugustel võruüritustel nagu tänapäevastel lugude vahel, et siis lugu, kus suusabaasis on tantsupidu alati mulle imponeeris kadunud Ennossaare selline siidine tenor, kasvõi seesama lugu, eksama tšikid rõõmu. Seal siis teine, mis on mulle väga tema repertuaarist meelde jäänud, aga üldse minu põlvkonnale meeldib nende meeste kõrval, kelle nimesid ma juba nimetasin, siin siis kindlasti ka rokkmuusika. Eks on võimalusi plaadipoodidest, osta plaate. Jaa. Jaa. Mul on teinekord õhtuti spetsiaalselt enda mingisuguseid lemmikuid seal. Ja, ja samamoodi, nüüd viimased paar aastat on ju internetist Youtube'ist võimalik kuulata Läks laule ja videosid, et nii arvutist kui ka kui ka siis CD-mängijalt ikka jääb aega muusika jaoks teile meeleolukat asi ja ma olen selline poolenisti melomaan Omaraks mingile järel on on sellist asja olnud, et ikka kui õigeid võistlustel ja laagrites siis b3 mängijale salvestatud mingisugused lood. Juudas, kes süstemaatiliselt enne juuda matsid, kõrvaklapid peas, mingisugust sellist agressiivsemalt muusikat kuulavad, et nagu just sellise üleskütmise mõttes. Aga ei, mul see otseselt niiviisi üleskütmiseks pole kunagi olnud, et ma pean nagu rohkem kuidagimoodi nagu selgemalt olema iseendaga. Kiidjärvepoisiks nimetanud Kalmer Tennosaar võitis möödunud sajandi keskel ETV diktorite konkursi. Sealt sai alguse oma telekarjäär, mille üheks tipphetkeks oli laste laulusaate Entel-Denteli juhtimine tänu millele sai tema hüüdnimeks onu Kalmer. Kümnendatel aastatel keskendus Tennosaar vahelduseks teletööle lauljakarjäärile ning just tollest ajast on pärit ka laul vana klaver. Tolle muheda lauluviisi autoriks on Gennadi Podolski ja sõnad pani kirjapuuna laht Bodelliskita nimetatud nutikaks Eesti NSV popheliloojaks, kes oli lihtne, vahetu, heatahtlik ja abivalmis kõigi vastu kuuekümnendatel aastatel lõida näiteks ansambli Laine, kuid tema toel on muusiku karjääri teinud enamus ENSV toonastest estraaditähtedest. Podolski jõudis oma elu jooksul kirjutada üle poole 1000 laulu veidiga teksti autorist. Uno Laht oli ENSV ajal hinnatud kirjamees. Pärast sõda hakkas ta aja päris kirjanikuks. Harrastas iroonilist stiili ja mõistujutte. Teda loeti huviga ja otsiti ridade vahelt peidetud mõtteid. Muidugi ilmusid trükis vaid need teosed, kus kiideti valitsust ja mõnitati vaenlasi. Nii mõnedki tema tekstidest said laulusõnad. Eks nende seas vana klaver, mida esitavad Kalmer Tennosaar ja Eesti raadio estraadiorkester.