Tere, mina, kolleeg Linnar Priimägi ja teie kuulate hunnikut. Äärmiselt sädelev ja vaimukas isiksus, Linnar Priimägi isik on see põhjus, miks viivad noored inimesed dokumendid Tallinna Pedagoogikaülikooli, et reklaami ja meediat õppida. Mitmed tema teosed on epohhiloova tähendusega, tema artiklite ilmumisaastate järgi arvestavad mõned inimesed aega. Priimägi räägitakse müüte, nii on tema kohta kirjutanud Eesti Ekspressis Madis Jürgen. Aga rohkem Priimägi siin praegu ei räägiks, las ta räägib ise ja seekord ainult muusikast. Pea. Bändi 50.-te aastate lõpul jäi mulle kõrva üks laul, mis arvatavasti kostis tol ajal raadiost, aga võib olla ka inimesed laulsid seda tol ajal kombeks olnud pikkades sünnipäevalaudade taga. Ja see oli tulbid ja Amsterdam. Nõnda kõlasid need sõnad. Seal oli üldse komme, et lauldi laule linnadest seal praegu kadunud, vaadake viimast Tallinna konkurssi, kus telliti Tallinna teemalisi laule. Neid laule ei tahtnud esimese korraga poole peale kuulata. Aga tol ajal nagu ma ütlesin või oli see niisugune kombeks, et linnadel olid niisugused laulud, mis kandsid selle linna imidžit väga kaugele. Kus kõmin, laulule on suur jõud ja, ja seal linna olemas olugi teadvustada, selle lauluga saab väga kaugel sellest linnast. Aga see tuli pidi Amsterdam seal noh, niisugune laul, mis, mis algusest peale võlub sellega, et ta sisendab optimismi, ta teeb tuju heaks. See ei ole muusika, mis mul tuju ära rikuks. Ma tean niisuguseid muusikaid ka, mille peale Meil pahaks läheb, kui ma seda seda kuulan ja pärast seda ma olen vihane, närviline, kõik muu. Aga see on see, mis teeb tuju heaks, on hea tuju. Muusika ja sõnum on tolleaegselt väga optimistlik, sest vaadake, globaalprobleemid avastati alles 1972, enne seda elasime õndsas teadmises, et maailm areneb probli timmitud progressi suunas ja meil olid lilled ja, ja isegi siin, Eesti nõukogude sotsialistlikus vabariigis. Me olime, küsi korraga ära leppinud sotsialism hõlmitses pärast seda, kui me olime üle saanud saiapuudusest Hruštšovi ajal. Kõik paistis nagu korda minevat ja, ja see, see ajastu optimism enne globaalprobleemide avastamist on, selles laulus on, on väga selgelt öeldud ja mis seal siis meile öeldakse? Meile öeldakse seda, et, et kui ma tulen, siis tundma sulle tulpe Amsterdamist 1000, punast, 1000, kollast räägivad ainult sellest, nad räägivad sellest, mida minu suu ei suuda ütelda. Üldiselt kuulan väga harva muusikat. Ma olen muusiku perekonnast pärit ja seetõttu oleme väga valima maitsega. Mul niisugust taustmuusikat nagu ei ole, ma tõesti kumab meiega peale, panen siis ma ei, ma asun seda kuulama ja, ja kuulan seda muusikat tõesti. Muusikaga on umbes sama moodi, et et kui sul teda aeg nagu taustaks ei ole ja ta ei lälla sul kõrva ääres kogu aeg siis umbes on nagu söögiisuga. Tekib korraga tahtmine süüa midagi ja ei tea, tuleb rosolje isu. Täpselt niisamuti küsib see psüühiline tasakaal, küsib mõnikord mingisugust teatavadki muusikat. Ja need muusikalid on erinevaid, aga nende muusikate hulk ei ole ka ju mitte mitte lõpmatu inimesel. Valik kujuneb siis välja, mida organism või mida psüühika küsib oma oma hetke tasakaalu tarvis. Johannes Hendrikut, Maria Schmidt esinejanimega lihtsalt Jan SMIT on 31. detsembril 1985. aastal sündinud Hollandi noormees. Tegu on tõelise imelapsega, kes juba 12 aastaselt käis ära Hollandi tabeli tipus. Tookord hüüti teda janti Smitsiks janti ja tähendab Janne. Tänaseks on saanud temast aga Hollandi kõige tuntum laagrite laulja, kes võib vabalt esineda nii hollandi kui saksa keeles. Kui kevad tuleb, siis saadan sulle tulpe Amsterdamist, kõlab tolle Hollandi populaarse laulu refrään eesti keeles. Ajalooliselt on see muidugi ebaõige, sest esimesed hollandi tulbid on pärit ülikoolilinnast Vaidenist ning tulbisibulad toodi 1593. aasta sügisel Hollandisse Türgist. Aga see selleks. Lugu ise on väga ehes laager, mida kõverdatud ka Eestimaal. Siin esitab seda aga noor hõbekõri Hollandist Jansmit.