Täna kuulete järjekordset saadet sarjast mentorid. Martin Viirand vestluskaaslane on Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint. Saade valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga eduka. Te olete täna meie stuudios kui keeleteadlane ja kui ühiskonnategelane, ma tean, te hiljuti tulite Liivimaalt Liivimaal enam liivi keele kõnelejaid ei ole. Kas te käisite üles soojendamas oma vanu mälestusi seal? See õieti polnud nii. Ma olin mõttes tõmmanud kriipsu alla oma liivireisidele, sest see viimane inimene, kes veel suhteliselt vabalt kõneles liivi keelt, suri, suri selle aasta aga kevadel ja selle reisi ma tegin ainult sellepärast, et meile lubati minule ja minu abikaasale lubatega kaasa pojapoeg Joonas ema, tahtsin reisi teha temale, temale sellist muljet küll ei avaldanud, nagu ma olin lootnud. Minu jaoks on nüüd küll selge, et liivireisidel on on lee või uurimise seisukohalt kriips all. Läheme nüüd tagasi hoopis kaugemasse ajalukku. Me toetume suuresti nüüd meie jutuajamises teie raamatule väga paks raamat, 670 lehekülge minu vaade maale ja merele. Alapealkiri on minu poja madise mälestuseks. Ja nüüd siit olen ma lugenud asju, mida ma tahaksin teie käest üle küsida. Teie perekond, sari väärikas, edumeelne perekond 30.-te aastate Eesti Vabariigis, kus olid ka palgatöölised, olid lugupeetud ja neil olid omad õigused ja nad kuulusid mõnel määral ka nagu perekonnaliikmete hulka. Ja nüüd, kui siis tuli pärast sõda nõukogude võim, siis teie perel, isal eelkõige oli selge, et midagi halba on tulemas, sellest ei ole, pääsus, oli rikas perekond, kasutati tööjõudu ja siis isa hakkas ennast varjama, teda käid otsimas ja siis hakati süüdistama ema, et kui me ei saa isa kätte, siis me võtame, ema oli niimoodi sain ma õigesti aru ja siis lõpuks ta veel sulame. No see oli tavaline terroristlik võtte, niisugust asja harrastavad kõik terroristid ja kõik terrorirežiimid, nokka lapsi ähvardati mind made meelitati, ähvardati kooliteel ja nii et see on, ma arvan, see on täiesti tavaline terrorirežiimide võte, aga sulane, kes õieti oli taluperes väga privilegeeritud ja armastas ennast nimetada valitsejaks, justkui oleks tegemist olnud mingi mõisaga, kuigi see oli lihtsalt ainult üks korralik suur talumite, mingi mõis. Esse sulane hakkas varjama ennast koos isaga ja emaga, kes siis liitus nendega? Pikem sellepärast. Ta kartis punaarmee mobilisatsiooni ja seda, et ta oli mingi väga lühikese aja olnud Peipsi kaldal, mingis rannakaitseüksuses saksa ajal. No minu isa küllalt mõjuka tegelasena tõi oma sulase või valitseja sealt üsna kiiresti ära, nii et ta pääses sellest 100-st väga kergelt ja ei tahtnud ka punaarmeesse lasta ennast mobiliseerida. Need kolm inimest tabati ja siis oli seal väga ilus ütlemine, et tulge välja, te olete punkris. Kui ei, siis tuleb granaat. Granaat läheb alla, kuid ei tule üles, läheb granaat alla. Nii on mu ema seda rääkinud mulle ja muidugi on see nii võimas lause emotsionaalsed et see jääb meelde. Kaks inimest pääsesid, teie isa sai seitse aastat. Teie isa ei kohanenud pärast koju Eestisse tagasisaamist. Kuidas teie seda näete, miks? See on juhtunud väga paljudega, see, seda ma olen näinud, isegi küüditatute tagasipöördumise järelküüditamine oli ikkagi vangilaagriga võrreldes kohati vähemalt üsna leebe variant. Seati ennast sisse, valmistuti talve vastuks, elati perekonnaelu, lapsed käisid koolis väga otsest nälga polnud, aga kui oldi ütleme, 49.-st aastast 56. aastani kuskil Omski Tomski oblastisse elama, siis oli ka juba kohanemine väga raske, aga vangilaagris oli olukord ikkagi väga palju karmimise keskmine ellujäämine, see suhtarv oli üks seitsmest. Ja minu isa jäi ellu tänu sellele, et ta oli noh, laagriolude koht, Ta haritud mees, kes purssis saksa ja vene keelt ja selliseid inimesi vajab hiljem kergematel töödel, kus sai kasutada neid vahendajatena. Ja kõik ootasid isa tagasitulekut ja mu õde on seda väga värvikalt kirjutanud. Mode oli vasse Kuustes tööl piimatööstuse raamatupidajana ja isa tuli kõigepealt tema juurde. Ja oli teada, et isa tulemas modevalmistus vististi peole minekuks sisse astub räbaldunud kasvult väikseks jäänud madalaks küüru jäänud mees, kellel on ära tuntav ainult see suur saksa aegne vineer, kohver meie isa ja läks ikkagi aastaid, enne kui ta harjus näiteks jälle tsiviliseeritult riides käima, sest laagris võis tähendada hea riietus võis tähendada suurt ohtu. Parem riietus. Kui isa oli ära viidud, siis löödi teid ka teie kodutalust välja. Kas teil on sellest mälestusi, kas teil on silma ees, kuidas tuldi, mida räägiti, kuidas see toimus? See oli täiel määral kohalike võimude omavoli ja millele oli küll sanktsiooni andnud maakorralduse peakomisjon. Ma ei tahagi kõiki nimesid nimetada, sest ühel niisugusel sanktsioonil on ühe inimese allkiri, kes hiljem Eesti NSVs kuidas eesti keele päästmisel ja eesti hariduse päästmisel ülimalt positiivne, aktiivset rolli ja hilisematel kohtumistel Ma täiskasvanud mehena loomulikult mingit viha tema vastu ei, ei pidanud. Teie kooliajast räägime me ainult seda, et teil olid ka võimed, eeldused matemaatikas kahtlesid, kas minna humanitaaress matemaatikasse? Praeguse võib-olla paljudele tundub ootamatuna te läksite ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima ja siis oli teie huvide hulgas, oli kirjandus, oli matemaatika ja mis kallutas teid keeleteadusse poole? Keeleteaduse poole kallutas eelkõige see keeleõpetuskeeleteaduse õpetus ülikoolis oli nii täielikult erinev sellest, milline oli keskkooli keele õpetus, miks ma läksin kirjandust õppima, oli see, et mul oli väga hea eesti keele ja eelkõige kirjanduse õpetaja Heino puhvel Elva keskkoolis ja see erinevus kirjanduse ja keeleõpe võtamise vahel kallutas mind keelepoolele ja muidugi siis see natuke romantiliselt kõlav sõnaühend soome-ugri soome-ugri keeleteadus soome-ugri hõimu, et soome-ugri hõimuliikumine ja kõik see, millest ma ju mitte midagi peaaegu ei teadnud, aga mis mind tõesti endasse imes, nii et näiteks liivi keele harrastaja sai minust surmani. Te nimetasite ka oma emakeele õpetajat Heino puhvelit. Kooliajal oli teil õpilaste õpetajad, et niisugune illegaalne ring, sõpruskond seda ei avastatud. Te käisite koos, te ilmselt vestlesite, et vahetasite mõtteid aga ei jõudnud nii kaugele, et oleks mingeid lendlehti levitanud või nii, kuidas seisundis? Valitud seda ongi võib-olla väga õige nimetada sõpruskonnaks, sest nii rumalad me tõesti enam ei olnud, et oleks mingeid nimekirju teinud ja programme teinud või lendlehti levitanud, aga selle ideoloogilise kasvatuse, nõukogude vastase ideoloogilise kasvatanud kütuse või ütleme veel, õigemini Eesti isamaalise kasvatuse eestvedajateks olidki Eino puhvel Kalju toim ka tuntud psühholoogia õppejõud ja Aleksander Raid, kes oli ülikooli Slabistika õppejõuga kohalt lahti lastud ja, ja mingil määral siis oli Elvas olnud enne mind olnud keskkooli õpetaja ja Nad usaldasid tol ajal eelkõige vanemate klasside Jabitooriumi mees õpilasi, keda nad olid kogukis näinud ja tundma õppinud. Sellest niisugune ring oli tekkinud enne, kui mina oleksin Elva keskkooli 1957. aastal, aga mind ja veel kahteteist noormeest võeti kohe kaheksandast klassist sellesse ringi saan ikka noorest peast ikkagi noorest peast ja see oli siis 57 sügis, maalin olin 20 aastane, siiski, mis sai sellest sõpruskonnast? Sõpruskond käis väga truult koos kuni Eesti iseseisvumise eni siis leiti, et mõned pole küllalt isamaalised, eelkõige need, kes kuidagimoodi olid seotud rahvarindega või hiljem Riigikogus keskfraktsiooniga ja neid lihtsalt enam ei kutsutud ja natukene kibe ka tänapäevani natukene kibe, aga ega sellest mingit vaenu ei tekkinud, lihtsalt suhtlemine väga toredate harid inimeste käest, kõik nendest olid jube haritud inimesed, peaaegu kõik käisid läbi ülikoolid, paljudel olid teaduskraadid. Et niisugune sõpruskond, lapp, kas sellise ideoloogilise fanatismi tõttu? No see on kurb, aga nähtavasti paratamatu. Ma kordan veel, et mulle on elusse ring olnud väga tähtis ja ja see oli vististi 1988, aga võib olla ka 89, kui esimest ja ainsat korda oli mu poeg seal juba kaasas, niimoodi, et see, kui, kui oleksid olud jätkunud, ütleme perestroika-aegset täna veel, siis oleks mu poeg ka sinna ringi sisse võetud, aga see muutus ja Eesti iseseisvumine tuli äkki tormilisemalt ja vastuolulisemalt, kui me tol ajal arvasime teid. Tartu Ülikoolis aspirantuuri teie vanemate tõttu, aga keele ja Kirjanduse instituuti võeti tööle, mille direktor oli ju teatavasti Endel Sõgel. No pole enam vist päris õige ütelda, et mind ei võetud ülikooli aspirantuuri minu vanemate tõttu tol ajal vanemate ankeet enam ja niisugust rolli ei mänginud kuigi kui meenutada, siis ikkagi tuli igas ankeedis kirjutada näiteks oma vanemad, et elukoht ja hiljem veel tuli märkida ka, kuhu nad on maetud. Selle mõte on ju see, et kas nad on maetud Eestis või siberis või, või kuskil välismaal ja mul oli ülikooli ajal ja eriti lõpuaastatel oli päris raskeid ähvardavaid konflikte oli selliste rahvuslike väljaütlemiste tõttu. Et muide, huvitaval kombel on nendest väga paljud vägada täpselt registreeritud minu niinimetatud väljasõidutoimikus, mida oleks küll õigem nimetada välja sõitmatuse toimikuks. Nii et need on seal registreeritud iga aasta seal kokkuvõte. Segan vahele, kas te teate neid inimesi, kes teie ütlemisi kuulas, meelde jättis, üles kirjutas ja siis sinna toimetas. Ma ei taha selles kohta teha vähimatki võimalikul viisil üle kohtuseid, oletusi teie õppejõu töös. Tallinnas juba pedagoogilises instituudis oli üks niisugune värvikas ja, ja Ma kujutan ette, pigem positiivne tahklehekülg, need olid murdepraktikate, käisite erinevatel murdealadel tudengitega ja siis on teil selles raamatus, mida me oleme täna juba nimetanud värvikaid kirjeldusi, kuidas siis need tudengid oma aega veetsid, kuidas nad avanesid, kuidas nad arenesid. Ja ka samas ka kohtumistes kohalike inimestega, näiteks Saaremaalt on meeles sõja ajast väga karme meenutusi. Nii saksa kui vene ajast. Jah, need meenutused on tõenäoselt tõsielulised, sest et hiljem olen ma endale tuulikutega nendest rääkinud ja romaan sõja jalus, mõnda sellist sakslaste ajal sündinud ülekohtust episoodi ju kirjeldab. Ja mis oli tol ajal oli väga varjatud, väga varjul oli see baaside ajal sündinud tagakiusamine, piinamised, inimeste kimbud tamine, mõnel juhul koguni kaduma jäämine. Vaat sellest seal tõesti räägiti ja me saavutasime inimestega niisuguse kontakti, et meile usaldati seda rääkida. Ja mitte väga detailselt mitte kõiki nimesid nimetades olen ma sellega tol ajal üles kirjutanud, aga minu põhiline huvi murdepraktikates oli ikkagi Lõuna-Eesti ja ja Lõuna-Eestis oli täpselt sama, et inimesi avanesid. Ja mitte üksnes need inimesed, kelle juures me käisime, vaid ka need murdepraktikarühmad, kellega me kaks nädalat Ta aastas või suves elasime, ühist elu, nende murdepraktikate üliõpilased on jäänud meile väga paljud on jäänud perekonna tuttavateks tänase päevani koguni lähedasteks, perekonnad. Eks, nii tõhusad olid praktikat seal need inimesed, kes praegu on enamasti kõik eesti keele õpetajad jätkuvalt kahetsevad väga, et Eesti vabariigis ei ole olnud võimalik niisukest murdepraktikat sellisel kujul või lähedaselt sellisel kujul taastada. Kuulsime seal eestiaegset elu, kuulsime eestiaegsest sotsiaalsest ebavõrdsusest, sellest, kuidas vaestel perekondadel ei olnud võimalik lapsi harida ja see teeb mulle praegu väga haiget, kui nüüd taastatud Eesti vabariigis peaks sama olukord arenema. Aga samas ikkagi üldmulje on ja see kordub ka Liivi rannas ja Lätis vaatan perekonnapilte stendidel ikkagi on see mulje Annelikud kolmekümnendad. Minu keskkooli klassis oli kolm komnoort. Kui ma tulin ülikooli, siis ülikooli kursusel oli kuni lõpuni välja, oli üle poole neid, kes ei olnud komsomolis, nii et kui praegu räägitakse, et 60.-te alguses kõik murdus ja mingisugust vaimset vastupanu polnud, siis see kindlasti nii ei olnud. Ülikooli lõpuks oli kursusel, see oli väga suur kursus, viiekümneline oli neli kompartei liiget või liikmekandidaati see, et nad on sellest staatusest, tuli ilmsiks alles tööle suunamiskomisjonis enne diplomi kätteandmist, sest et keegi polnud seda tahtnud levitada, et nad on nii edukat karjääri teinud. Ja nendel ülikooli kursustel, kus mina olin, olin kursuse juhendaja, õppejõud kuraatori osas oli ikkagi suhteliselt kerge ilma mingeid otseseid nõukogude-vastaseid loosungeid hüütmata tekitada. Samasugune suhtumine ilma mingi kartuseta. Võib ju öelda, et minu, selles niinimetatud väljasõidutoimikus on mõned märkused, millest võib järeldada. Midagi minu kohta ikkagi ette kanti, paar korda kutsuti mind pedagoogilise instituudi niinimetatud eriosakonda ja tihti seal sõbralikult märkus hoida oma suu rohkem kinni. Ja midagi väga drastilist minuga õppejõuajal ei juhtunud ja eestimeelse kasvatustöö tegemine oli täiesti võimalik. Kes seda tahtis teha? Kui te võrdlete nüüd tööd teaduslikus instituudis ja ülikoolis, kumb teile rohkem sobis, kumba te eelistaksite, kuidas te neid võrdleksite? Tagantjärele ma ei kahetse, et ma olen olnud õppejõud, see õppejõu elu tuli ikkagi sellepärast, et mul oli täiesti selge, et ma enda sõdla juhitud teaduslikus instituudis, ükskõik mis ma ka ei teeks, ükskõik kui paljude välisseltside liikmeks teaduslike seltside liikmeks mind ka ei valitaks. Maa nooremteaduri staatusest ja 150 rublasest palgast kõrgemale ei tõuse, aga mul oli juba kaks last ja oli raske 150 rublaga hakkama saada. Nii et mingil määral ma läksin Pedagoogilise instituuti 100 rubla kõrgema palga pärast ja aga õppejõukoormus oli tol ajal oli täiesti. See oli võrdne praeguse keskkooli õpetaja normkoormusega 20 24 tundi nädalas loenguid kaugem perioodidel hommikul kella kaheksast õhtul kella 10-ni, väikese lõunavaheajaga vahetpidamata loengut, siis eksamid, kontrolltööd, noh, see oli väga tappev alguses. Aga ma pean ka ütlema seda, et kui sellele füüsiliselt ja ka vaimselt vastu pidas siis samal ajal ikkagi teadusliku mõttestimulatsioon tuleb tahvli ees audit tooriumiga suheldes, kui auditoorium on aktiivne, kui teid on parasjagu 20 30 inimest, siis nendega tahvli ees suheldes tahvlile kirjutades tuleb ideid, mida on valmis kujul üksi iseendaga suheldes võib-olla poleks tulnud ja ma ei pea Tänapäevaseid kuvamise konverents, kus seina peale lastakse värviliselt ettekande pealkiri, arvatakse, et siis enam mingit muutust tekstist teha ei tohi. Auditooriumiga suhtlemine on on sama hästi kui ühepoolne, ma ei pea neid seda meetodit sugugi efektiivsemaks, kuid õppejõuna töötasite siis tundsid, et saite sealt midagi niisugust, mis instituudis ei oleks saanud. Esiteks sain ma kontakti ja see oli aeg-ajalt väga hea. Sain Makond takti noorte inimestega, ütleme näiteks, et 1990. aasta lõpetajate kursusel eesti filoloogia lõppema võtate kursusel pedagoogilises instituudis oli ühelt kursuselt moodustatud selline eneseharimise rühm, mis haaras täpselt pool kursust. Nad nimetasid ennast Joventax ja tõesti tegelesid süstemaatiliselt eneseharimisega. Nad olid minu jaoks ja minu perekonna jaoks olid nad pigem sõbrad kui üliõpilased. Kui 2007. aastal seda mu poja mälestusele pühendatud raamat Pärnu uue kunsti muuseumis esitleti tee siis ilma et kedagi neist oleks kutsutud, vaid teade lihtsalt levis. Need inimesed olid kohal, viimseni, mitte keegi neist ei puudunud ja see oli siis 17 aastat pärast peda ülikooli lõpetamist. Ja samasugune lähedane kontakt on mul ka 1980. aasta paljude eriala lõpetaja. Ega kõik on sõbrad, kolleegid, käin nende kokkutulekutel. Ja muidugi kõigiga ei ole vahekord nii lähedane ja südamlik, kuid mingit võõristust ka ei ole. Missugune õhkkond valitses kateedris, kuidas nad tööle läksid? Ühelt poolt oli seal veel viimaseid aastaid, olid seal veel vanema põlvkonna eesti kirjandusteadlased Bernhard söötja August raielo kes olid põhjalikud härrasmehed ja teiselt poolt olid seal parteilise taustaga õppejõud. Nemad olid muidugi juhid ehk kes Eesti teadusse vähimatki jälge ei jäta. Kuid töö oli siiski korraldatud nii, et mingeid suuri konflikte, tülisid, õiendamisi polnud. Kõige raskemad tülid tulid võib-olla sellest või konfliktid tulid võib-olla sellest, et töökoormus oli jagatud väga ebaõiglaselt. No ma ütlen näiteks, et oli üks niisugune hetk, kus teaduskonna part tailased moodustasid kolmeliikmelise komisjoni, et aidata seltsimees hindil likvideerida oma teadustöövõlg instituudi partei ja valitsuse ja riigi ees nendest inimestest, kes sellesse komisjoni kuulusid, noh, võib-olla, et ühel on mingisuguseid teaduslikke teeneid ja teine oli õppejõuna arvestatav ja kolmanda olemasoleva, ma isegi ei mäleta, kes see oli, aga niisugune komisjon moodustati inimestest, kelle poolt teadvustajaid öelda, kuigi palju aimu, kes aitasid mul järele jõuda teaduses, kas nad istusid teiega ühe laua taga ja arutasid midagi või te ei, see komisjonid töötanud, okei, kuidas see nägi välja niisuguste käskkirjadega ja vumaagadena põhiliselt nägi see välja niimoodi, aga ma pidin siis kirjutama ikkagi aruandeid, kuidas likvideerime oma ülisuurt võlga. Kuigi ma avaldasin iga aasta rohkem artist kleid Narzan, avaldasin Eesti, aga nii palju, kui oli võimalik välismaale saata välismaistes ajakirjades rohkem artikleid kui ülejäänud kateedri keeleteadlased. Kui ma saan aru, et see okas on teil praegu? Ei eriti pole, see on õieti öelda see naeruväärne, selle võiks tuua kurioosumi näiteks vähemalt üks nendest inimestest, kes mulle tol korral ütles, mille eest te palka saate, seltsimees sind, kui te tööd ei tee. Praegu päris südamlik kolleeg, et endised kisakõrid, kommunistid on nüüd kisakõrid, isamaalased ja see on minu jaoks on see kurioosne ja natukene ka ebameeldiv, aga, aga ma pean ka ütlema seda, et näiteks 40 kirja allakirjutamise ajal puutusin Makko kui kompartei liikmetega, kes olid kas kirja organiseerijad, levitajad, kirjale, allakirjutajate värbajad või muidu seotud selle asjaga. Mul oli nende vastu täielik usaldus ja see usaldus on säilinud praeguseni. Kui nüüd teist konkreetselt rääkida, kas teie juurde tõldri, missuguse jutuga Toldi, kas Sandeeriti pinda, kuidas esimene kontakt vot isegi ei mäleta, ma mäletan küll muidugi seda inimest, see oli praegune tehnikaülikooli filosoof, professor Ülo Kaevats ja, ja tema korteris ma kui ma õieti mäletan, ma usun küll, et nii see oli tema korteris ma sellele alla kirjutasingi. Aga enne seda räägiti küll, sest seda ma mäletan väga selgelt, et me arutasime minu naisega selle põhjalikult läbi, mis võib juhtuda, et ma niisuguse sammu astuma, mis võib juhtuda, ma võin kaotada töökoha, vaid võidakse hakata korteriga pitsitama, sest seekord Rooli Teaduste Akadeemia elumaja, mis oli, ei olnud küll ametipind, kuid selle korteri olin ma siiski saanud Teaduste Akadeemia presiidiumi eestkostel. Ja siis me arutasime selle läbi, järelikult oli selle kontakti võtmise allakirjutamise vahel pidi mingisugune aeg aeg olema. Mis tehti teiega pärast see suhtuminari erinev nendesse inimestesse, mis teiega toimus. Minuga toimus midagi väga segast ja kummalist. Ma mäletan seda kohta väga hästi, pärast seda oli ikkagi pinge olemas, kogu aeg ootasin, et mis nüüd juhtub, millal heliseb telefon, millal koputatakse uksele see pinge oli olemas, aga ei juhtunud muud, kui et kord vana postkontorirahvaraamatu vahel platsi peal, hüüdis mind Instituudi direktor, pedagoogilise instituudi direktor Rein Virkus päris sõbralikult ja ütles, et meil on paratamatult ees üks jutuajamine. Ja leppisime selle jutuajamise kokku, oli selge, et see jutuajamine 40 kirjateemalisi jutuajamine toimus rektori kabinetis ja see oli, kui vene sõnaga ütelda oli sepakas. Uh, see oli niimoodi. Rektor seisis püsti, prorektor Mait Arvisto pahandas minuga aga peaaegu niimoodi, et ise pilgutab silma või pilkusid silmad. Niisamuti on öeldud ka, et kompartei liikmetel oli raskem olukord. No ma usun seda, et kompartei liikmetel oli raskem olukord ja mõned kompartaliik, nad pidid ju pattu kahetsema jõgi allkirja tagasi võtma. Tagasivõtja tuli vististi teiste hulgas, aga. Ma tõesti usun seda, et need, kes ei olnud partei liikmed ja need neid oli elamus alla kirjutanud. Et nendel oli vähemalt aruandmisliine, oli vähem. Need ei olnud võib-olla üldse nii karmid, need sõltusid ikkagi konkreetsest töökohast. Läheme tagasi veel teie õppejõu töö ka, võib-olla nihukese lõbusama külje juurde mõeldud Etöörite, väga ranges spikrite avastaja ja ära korja ja et teil on praegu kotitäis ära võetud spikreid. Kas te krabistate seda mõnikord? See on päris suur kotitäis ja ja neid on igasuguseid, neid on tekstiilile kirjutatud paberile kirjutanud tatud rullid, mis mahtusid pastapliiatsi siis ja kõik alla pandud, võib-olla kasuka ära tabanud, see oli väga kindel moodus, sest ega ei saanud ju ometi kellelegi kleidi serva liigutada. Aga neid spikreid ja üksjagu ikkagi avastasin, aga tegelikult ei, on see kotitäis, on ühe lõpetaja kursuse kingitus mulle, nad tegid selle lõpupäeval, selle tõid selle kotitäie mulle tõestada minu täielikku läbikukkumist spikrite avastamisel. Teie ei võtnud neid ära, seda koti täitmist Need on, mõned ikka võtsite, mõned ikka, võtsin ära ka ja siis, kui andsin uued ülesanded, ega ma sellest kohe sellepärast kohe eksamite katkestanud, aga aga see kotitäis on, on mulle tõesti minu läbikukkumise tõestuseks kingi ja ma arvan, et enamus õppejõude kukub selles osas ikkagi läbi. Jah, teil on kehvad silmad, pealegi noh, see seda ka, aga teiseks on ka kuidagi väga imelik on, väga ebamugav on minna juurde ja kuidagi kahtlustada, sest kui sa kedagi kahtlustad ja kahtlus ei osutu tõeks kahtlus osutub asjatuks. No siis on ju väga ebamugav, et ega spikri konfiskeerimine aastal on väga delikaatne asi, ma ei tea, kas tänapäeval üldse keegi julgeb teha. Te olete öelnud ka, et kui sa oled hea spikri teinud, siis ei ole spikrid enam tarvis sulaniuse spikri tegemise materjal peas. Ja õieti öelda olen väga fanaatiline raamatuinimene ja karmilt kohtlesin ma neid, kes oma spikliteks kasutasid entsüklopeediast või õpikust välja rebinud mitut lehti. Kui keegi oli spikri ise teinud ja ma selles veendusin, siis ma kohtlesin teda küll leebelt. Räägime nüüd teie tegevuseks ideoloogilisest küljest. 87. aastal ajakirjas vikerkaar läbi kahe numbri ilmus artikkel, ma loen selle pealkirja ette. Vaated kaks keelsusele ilma roosade prillideta. Esimene osa sellest ilmus tsenseerimata teistsenseeris juba. Rein Ristlaane seda mulle väidetud, ma ei tea, kas Rein Ristlaane seda, kuidas tsenseerimine toimus, seda teab. Tõenäoselt Rein Veidemann, kes oli ajakirja toimetaja. On see äratõmme, kus kõik on veel muutmata ja siis on see trükivariant, kus väga suured kärped. Rein Veidemann nimelt ei, ei arvanud, et kui talle on antud lubadused, artikkel ilmub, et siis pärast esimese osa tormilist vastuvõttu teine osa ikkagi läheb tsenseerimisele, aga ikkagi juhtus, et läks, värskendame mälu, see artikkel, ütleme siis, see tekitas väga suurt. Vaja teda on tõlgitud aegade jooksul 10-sse konda keelde ja ta tegigi ja teatud väravates see võib olla ka mingisuguse nihukese augu veid laiendas väravaid, kas te olete sellega nõus? Olen nõus küll sellest, et noh, kui mingites küsimustes minu poliitiline oponent Mart Laar on seda nimetanud õieti öelda vist ühte edasi artiklit, aga seal jätkab sama joont esimesteks venestamisvastasteks artiklit, eks siis ma nõustun sellise hinnanguga väga hea meelega ja niimoodi seda võeti vastu nii kommunistidest venelaste poolt, kes soovisid venestamist, pidasid seda normaalseks protsessiks, kui ka teiste rahvaste poolt, kes ei soovinud venestuda ja see tekitas elava vastu võtta ikkagi eelkõige nendes liiduvabariikides ja Ida-Euroopa riikides kus rahvustunne oli väga tugev, sest kõigepealt tõlgiti see ikkagi Läti, Leedu Gruusia keelte jaga ilmus Soomes kahes erinevas väljaandes õieti öelda üks Karjala-Soomes, teine Soomes ja edasi siis ka Ida-Euroopas ja ikkagi seal, kus probleem oli suure keeli Ida-Euroopas vene keele pealesurumisega, kuid refereeritud on seda artiklit ka Lääne-Euroopas. Kui palju oli mittemõistmist, kui palju oli teile vastuvaidlemist? No see oli ametlik poliitika oli ikkagi? Ei, ma räägin praegu nendest intellektuaalide filoloogide ringkondades, vot seal on selline asi, et on võimalik ka niisugust osaliselt poliitilist, osaliselt TÖÖ teaduslikele vaadetele põhinevat esseed on võimalik vaadelda läbi professionaalse kretinismi, prilli või luubi. Sellisel juhul on võimalik kontsentreerida see fookus ühele teemale, ütleme sellele, kas kaks keelsus pidurdab intellektuaalset arengut või soodustab sellele ja selles osas oli mul väga palju vastuväiteid. Ja minu mõte polnud üldse see, et kakskeelsus pidurdab intellektuaalset arengut, vaid pealesunnitud massiline lapse individuaalset arengut mitte arvestav kakskeelsus võib osutada intellektuaalse arengu piduriks. Sega keelsused. Põhjuseks et selles osas on mul olnud vastuväiteid, poliitiliselt vastuväited tulid muidugi siis ametlikku liini osas artikkel jõudis ju ikkagi ka mitte ainult Karl Vaino vaatevälja, vaid ka poliitbüroo vaatevälja, kus Aleksander Jakovlev märkas seda tsiklit ja mitte päris ei nõustunud minuga kui pehmelt nii-öelda kuigi ma pean Aleksandr Jakovlev vist taga lugu tema mälestusest, see, mida võib-olla otseselt välja ei öeldud, oli ju kartused, et kakskeelsus oleks vaheetapp. Üks keelsusele tähendab ele minekule vene keelele ja see oli minule täiesti selge ja see on ka see põhjus, miks ma sellise artikli kirjutasin. Sest et ma ei olnud ju ju kakskeelsuse uurija, Nõukogude liidus oli kakskeelsus ideoloogia loogiline programm, mitte teadusliku uurimise teema. Minul on hiljem ütelnud kakskeelsuse uurijad, kellele see on andnud teadusliku uurimise põhiteema, et Nõukogude liidus oli kaitstud kaks salastatud kandidaadiväitekirja kakskeelsuse kohta. Nõukogude liidus kakskeelsust tegelikult teaduslikult ei uuritud, vaid see oli programm, mis tuli partei suuniste järgi teostada ja siis seetõttu oli täiesti selge, et see on vaheetapp ühtse venekeelse nõukogude rahva loomiseks või moodustamiseks. Lääne uurijate poolt olen ma saanud pigem rohkem mittemõistmist, sest nemad käsitavad kakskeelsust kui sellist vaba arenguvõimalust toretanud Käega, õpetajate, õpetaja, õpetajate ettevalmistaja. Me teame ju kõik, et eestikeelseid õpetajaid vene koolidesse ei ole, neid on väga vähe. Kus te näete probleemi lahendust? Probleeme oleks tulnud hakata lahendama kohe nende niinimetatud üleminekuaastatel tegelikult sellega ju mingil määral alustada. Teie üks esimesi alustajaid oli, oli Tallinna pedagoogiline instituut, kus hakati ette valmistama eesti keele õpetajaid vene koolidele omaette rühmana oma etteerialana. Ja vaat kui tuli Eesti iseseisvus, siis kadus igasugu kuune, riiklik sund oli halb, ma ütleksin, et range sundoli väga halb, aga kadus igasugune riiklik elukutse, valiku soodustamine ja, ja paljud nendest suunamine, stimuleerimine, stimuleerimine kadus ja paljud nendestki pisid seda eriala leidsid palju soodsama töö referentidena sekretärid, ela asja ajajatena ja nii see õpetajate defitsiit ei ole mitte kahanenud, vaid on, on kasvanud ja ma ei näegi selles mingisugust muud võimalust selle probleemi lahendamiseks, kui ikkagi väga suunatud programmid selliste õpetajana ettevalmistamiseks ja nende stimuleerimine, et nad selle erialal ka tööle läheksid, et nad seda rasket asja hakkaksid vedama, et nad seda rasket asja hakkaksid vedama, teeksid seda emotsionaalse motivatsiooni tõttu. Aga kui seda ei ole ja kui seda ei ole, siis peab sedelit stimuleerima materiaalselt. Kui me tahame, et probleem hakkaks rahumeelselt lahenema ja lahenema niimoodi, et ei tekitada kahju inimeste intellektuaalsele arengule. Umbes nii, et tund peetakse ära kuidagi eesti keeles ja siis tunni lõpus seletatakse käekirja. Nojah, tegelikult ei ole see kõige hullem, sest kui üle ei seletatakse, oleks asi veel halvem. Ja materjal jääkski omandama ja see oleks halvem, parem variant on ikkagi siis see seletatakse, seletatakse ülem, aga ma ei ole selle valdkonnaga enam kursis või ei taha selles osas esineda asjatundjana. Räägime sellest valdkonnas, kuste tegutsesid pikka aega, sorry. Fonoloogia. Siis oli Funa morfoloogia, morfofonoloogia, morfoloogia ja seletage nüüd inimestele ära kontsiona fonoloogia son eesti keel on maailmakuulus ja rahvusvaheline uurimisobjekt selle tõttu, et väidetakse, et eesti keeles, erinevalt teistest keeltest on kõigile häälikutel kolm erinevat tähendust eristavad pikkusastet ja selle näiteks on ju kabi kapiga Piia kooli kooli kooli. Nüüd, kui asja vaadata süsteemi seisukohalt süstemaatiliselt, siis nii ei saa olla juba see väide, et eesti keeles, erinevalt teistest keeltest peaks panema kahtlema inimese mõtlema, et, et siin on midagi teisiti. Ja neid kahtlejaid on ju läbi aegade olnud Wiedemanni 1875.-st aastast alates, kes on esitanud teistsuguse seletuse, mis on täiesti kooskõlas üldkeeleteadusega ja pole vaja mingisuguseid klausleid, erinevalt kõigist teistest keeltest soome keelega on mingi paralleel soome keelega. Ma ei ole seda paralleeli selle tõttu, et eesti keele eriprobleem on just nimelt see, et kooli kooli ütleme, et pika silbiga sõnad pika esisilbiga sõnad saavad erineda kahes erinevas vältes, mida Soome standardkeeles enamikus murretes ei ole. See ongi see ainus koht, kus eesti keel on erinev ja see on minu arusaamises, mis dub viidemanist Ameerika maamehest, Robert haransist, Tiit-Rein, Viitso varastest töödest, pagulasteadlasest valt Taulist, need on minu eelkäijad ja minu väga kindla veendumuse järgi, mida jagavad ka mõned minu professori tiitlini jõudnud õpilased, on see silbiga seotud nähtus, mitte häälikupikkusega seotud nähtust. Seletage siis võib-olla mõne lausega natukene, viige meid ligemale, oma seisukohale. No see seisukoht on lühidalt öeldes selline, et kui meil on pikk silp nagu kooli koolisauna saunametsa metsakõrtsi kõrtsi, et siis kõiki neid pikk silpe, kui nad on rõhulises kohas sõna alguses saab hääldada kahes erinevas vältes. Ja see on silbi omadus, mitte üksikhäälikuomadus, nagu ta juhuslikult tuleb välja juhtudel kooli, kooli või, või kapiga, mis on erijuhud üldjuhust. Sest kui me ütleme, et kõik eesti keele häälikud esinevad kolmes erinevas pik, kus siis me peame need pikkused üles leidma ka niisugustes sõnades nagu sauna, saunametsa, metsakõrtsi, kõrtsi, piiksu, piiksu ja nii edasi ja ja seal see probleem juba muutub, teadvus metodoloogiliselt ületamatuks, selgub, et seda ei ole võimalik seletada ja muide õpetajatele antud mõnes metoodilises materjalis, mis lähtuvad sellest, et eesti keeles on kõigil häälikutel koorm erinevat väldet öeldaksegi, et selle vaate selgitamiseks tuleb valida õiged sõnad, nagu oleks eesti keeles eesti keeles valitseksid teistsugused keele loodusseadused kui kõigis ülejäänud Keldes. Vaat see on minu meelest vastuvõetamatu juba. Kahjuks vot eesti kool on just nimelt taasiseseisvumise perioodil, on suurel määral mõnes õppematerjalid ja komplektis on tagasi läinud 1920.-te aastate vaadete juurde jääksid, tähendab kõike, nii nagu, nagu poleks vahepeal teaduslikku arengut üldse toimunud. Kui nüüd koolipoiss läheb tahvli juurde, siis mitu väldet ta peab ütlema, et mitte öelda, et on eesti keeles. Kuidas ta veel üldse sellele küsimusele vastama? Kuidas õpetada käsklusi, noh, minu meelest oleks võimalik sellest välte drillist ja ortograafiaga seotud Tedrillist oleks suurel määral võimalik üldse loobuda, millest ei tohiks loobuda. Selliste keele põhiomaduste seletamine, mis on ühised kõigile maailmakeeltele ja esinevad ka eesti keeles, sellest ei, ei tohiks loobuda, aga praegu on ka selles osas on pilt üsna lootusetu, sest et võõrkeeleõpetajad ei saa eesti keele õpetusest vähimatki tuge terminoloogia õpetamisel esimesel kohal, kus õpilased puutuvad kokku keeleteadusliku terminoloogiaga, on pigem võõrkeeleõpetus kui emakeele õpetus. Aga drillida õigekirja niisuguste reeglite järgi, mida praegu esitatakse justkui vaieldamatult minu meelest täiesti väär. Barentsi õigekirjasüsteem, mida me praegu kasutame, mis on väga efektiivne, väga otstarbekas, mida keegi ole seadnud küsimuse alla peale Mihkel Veske Se aarentsi, õigekirjasüsteem ei tea mitte midagi. Kolmest eesti häälikuvältest läheb üks noor õpetaja, noor eesti keele õpetaja, läheb suurde kooli ja hakkab seal kasutama hindi või Martin Ehala õpikuid või õpetama nende põhimõtete järgi. Aga tema ümber on viis või kuus vanema põlve õpetajat, kes ütlevad. Meie õpetame teisiti ja varem või hiljem see noor õpetaja murdub tagasi 1920.-te aastate õppemetoodikas. Te olete olnud murranguliste aastatel ka keelekomisjoni liige. Saate läksite poliitikasse sedakaudu, millal tekkisid sellised kahtlused ja kõhklused, on teil meeles pidanud, teil hakkas tekkima niisugune tunne kuklas, et kõik ei ole enam nii ilus. See tekkis riigikogus õieti öelda tekkis juba küll sel ajal, kui tekkis konflikt Eesti kodanike komitee ja liini vahel ühelt poolt ning rahvarinde ülemnõukogu liini vahel teiselt poolt see on õieti põhjus, miks ma ei kandideerinud kummassegi kuigi surve mõlemalt poolt oli väga tugev. Ja ma olin sel hetkel emotsionaalselt kuidagi noh, ikkagi oli madalseisus selle tõttu, et rahvarinde valimiskoosolekul endised parteilased tõusid üksteise järelpulti ja hakkasid mitte ainult oma minevikku kahetsema, vaid veel rohkem kahetsema oma kolleegide minevikku. Ja see tundus mulle natukene või paljugi ebameeldiv ja sama asi oli kodanikega. Esiteks algas rivaalitsemine nende kahe põhiliini vahel ja siis algas ka rivaalitsemine selle vahel, et kes on parem eestlane ega ma ei loobunud siiski esimesse, see tähendab seitsmendasse, riigikogusse kandideerimisest. See töö üldiselt läks, mul, ma arvan, läks korda. Te istusite, Jaan Kaplinski ka ühes pingist. Kõige tagumises reas olema kuskilt lugenud, kas te vahetasite oma tähelepanekuid oma kommentaare, mis teil on sellest ajast meedias, mis te rääkisite? Me olime Jaan Riskiga küllalt tihti väga lähedastel arvamustel, võib-olla meie suurim erinevus oli see, tema kriitilisus on radikaalsem ja tema väljaütlemised on võib-olla otsekohesemaks või effemistlik mad üteldes vähem. Diplomaatilised. Me olime pinginaabrid, kes mõlemad on tõsi, filoloogid ja tema suur sõna valda ja ka mina küllalt hea sõna kasutaja. Ja tänapäevani oleme nii juhukontaktis, aga mitte rohkem. Aga mitte rohkem, jah, aga mitte rohkem. Aga miks elu rind ei vii kokku aastaid, on nii palju, siis peab üks või teine peab seda kontakti otsima, aga kui seda ei otsita, siis järelikult teine ka teine ei otsi ja, ja, ja mina rahuldan ka sellega, et ma loen Jaan Kaplinski maland Jaan Kaplinski päris palju ja ei taha väga sekkuda tema arvamusavaldustesse rohkem, kui et vahel toetan. D hea kolleeg, professor Martin Ehala on ühes tähtpäeva kirjutises öelnud, et tema arvates olete te väga skeptiline maailma asjade suhtes ja olete ka veendunud, et siin ei ole mitte midagi võimalik muuta hambateist õigesti aru saanud. Ma olen skeptiline küll, aga kui ma oleksin nii veendunud fatalist, et arvaksin, et mitte midagi ei oleks või ei ole võimalik muuta, siis maju poleks tegutsenud niisuguse kirega aastatel 87 kuni ütleme 95 kindlasti on, usun ma, et maailm on väga kuri oht ja kurjaks teevad seda eelkõige kurjad inimesed, aga ma usun ka, et kui sellele vastu ei töötaks, oleks maa veel kurjem ja veel halvem koht. Tingimata tuleb püüda oma äratundmise järgi head tahet edendada. Ja nüüd veel viimane küsimus meie jutuajamise lõpuks nimetasite kirjutamist kui paljude söandate öelda, mida te kirjutate, mis teemadel ja, ja mis laadis. Praegu no ma püüan nii iga aasta kirjutada viis kuus, seitse, kaheksa ühiskondlikku kolumni, et need on seni ilmunud põhiliselt Maalehes elu kirjas. Ja vahel õnnestub ka mõnda suurte päevalehte panna mõni ühiskondlik mõtisklus. Ma olen viimastel aastatel üsna järjekindlalt esinenud päris suurtel ajaloo ja poliitkonverentsidel kutsutud kõnelejana. Need ettekanded on kõik ilmunud või, või ilmumas, kodu- ja välismaal. Jõudumööda olen jätkanud filoloogilisse ettekandeid, näiteks nädalapäevad tagasi esinesin ma hea kolleegi Silvi Vare 70. aasta sünnipäevale pühendatud konverentsil Kuressaare lossi kapiitlisaalis erialase ettekandega. Ja püüan praegu. Ma loodan edukalt lõpetada seda eesti fonoloogia ülevaate raamatuprojekti, mis jäi katki 2001. aastal, kui sellest oli umbes 80 protsenti valmis. Te kuulsite keskeprogrammi mentorid. Martin piirandi vestluskaaslane oli Tallinna Ülikooli emeriitprofessor Mati Hint. Saade valmis koostöös Tallinna Ülikooli ja Euroopa sotsiaalfondi programmiga. Eduka. Kõiki neid, kes on huvitatud õpetaja haridusega seotud küsimustest ootab Tallinna 16. oktoobril toimuvale konverentsile õpetaja haridus 90. Lisainformatsiooni konverentsi kohta saab Tallinna Ülikooli koduleheküljelt. Järgmine saade. Mentorid on kavas 23. oktoobril.