Kirjanduses. Kirjanduse tähestik ei lahku sellest tähest, kus me olime nädal tagasi Don Ell ilus eesti keele tähestiku keskel olev täht, millega on hästi palju ilusaid eesti sõnu, nii nagu oli eelmine kord Luik Viivi Luik, aga täna on veel samasugune ilus eesti sõna nagu Lepik, Kalju Lepik. Kalju Lepik on tegelikult eesti kirjandusse. Minu põlvkonna jaoks ei tulnud alles viimase paarikümne aasta jooksul enne seda, me teadsime temast ikka üsna vähe. Tema on see, kes oli Eesti pagulaskirjanduse ütleme tänasel päeval. Üks vaieldamatu suurkujusid. Jah, muidugi on see õige aga lepiku roll ei piirdunud sellega. Sest Stahli ja väga aktiivne tegelane pagulaspoliitikas nimelt oma seisukohtade poolest ta ei olnud intervjuude jagaja artiklite suur kirjutaja. Pigemini ta avaldas ja koosolekutel oma seisukohalt väga lakooniliselt, aga tema sõna luges. Sest Ta ei taganenud oma printsiipidest, pesi ühes ta taganes, ta põhjendas seda ka. Ta käis Eestis esimest korda pärast siit lahkumist siiski veel siis, kui kehtis vormiliselt nõukogude võim. Aga ta ütles, et ta ei taha kirjutada teist Gustav Suitsu luuletus kerko kelda tahaks oma ema veel näha. Ja ta sai selle Rootsis samal ajal kolis lepingute juurde Asta Lepiku ema. Kalju Lepik nägi oma ema alles alles siis, kui ta uuesti siia tuli. Ta oli kontaktis ka muidugi oma Pole õdedega ja ta on Koeru rahva jaoks kogu aeg olnud olemas. On olemas Betti Alveri auhind, aga on olemas ka Kalju Lepiku luulevõistlus. Kus nüüd pärast Kalju Lepiku väga ootamatut surma siiski aastal 1999 käib keegi perekonnaliikmetest kuivana aega ja see on koerus tähtis sündmus. Aga mina tahaksin antud juhul rääkida niisugusel teemal, mis tegelikult kuulub kirjandusse. Ja on üldiselt väga erandlik, räägitakse küllalt harva. Mina räägiksin kalju lepikust kui sõbrast. Meie sõprus algas väga kiiresti ja Helsingis, kas ta oli 1989 Soome Kirjanduse Seltsi trepil? Kui Siljales käis lepikute kodus aastal 87 sest ta küsis lahkudes, et, et mis seal siis ka kodumaal tahaksid, kui keegi järgmine kord tuleb. Ja Kalju Lepik vastas ausutada pudeli korraliku eesti viina. 89. aastal oli mul see viinapudel kaasa. No aga kuidas sa annad selle koosolekul üle ja see Eesti Välis-Eesti ja Kodu-Eesti Kirjanike kohtumine kestis mitu päeva. Ja see viin jõudis kohale Raili kilbi finiše korteri ukse taga. Ma käisin küll ka sees, aga ma ei hakanud Jaan Krossi ja Ellen Niidu ja teiste juuresolekul ometigi seda viina seal jagama. See oli mõeldud Kalju lepikule endale. Ta sai selle ja sealt mitte sellest pudelist, vaid sellist Klepil. Üksteise nägemisest. Algaski tõesti niisugune äärmiselt tihe sõprus mis kestab tänini selles mõttes. Me räägime aasta Lepikuga kord nädalas, tema küsib Eesti asju ja mina küsin, kuidas tema tervis on ja me kommenteerime elu. Muidugi oli tegemist selgesti kahe täiesti erisuguse kogemusega inimesega kes varem ei olnud rohkem kokku puutunud kui lepiku võis olla lugenud mõnda minu artiklit ja mina tema luuletusi, niipalju kui need kätte sai. Aga see oli tõesti sõprus. Ja ma ei taha sugugi piirduda ainult iseendaga. Üx sõpruse tunnuseid on alati Wabadus aasida. Tuglas muide kirjutab seda sõna teisiti halstega faasi. Ja meie võisime Kalju Lepikuga aasida kõigest. Aasimine tähendab seda, et pooled on võrdsed asi, mida tähendab seda, et ilkumine ja igasugused kahtlased anekdoodid ja roppused kõik muu välistatud. Lubatud on ainult naer. Aga siiras naer ja sundimatu naer ja heasüdamlik naer. Ja aasta oli. 1993 augustis tähistati Asta Lepiku seitsmekümnendat sünnipäeva. Nende kodus rook sviidis ja neljatoaline korter oli rahvast puupüsti täis. Seal ei olnud ka nõelale kukkumisruumi. Inimesed lihtsalt nihkusid üksteise kasuks. Nii et sai, sai suhelda. Ja muidugi me hakkasime Kalju Lepiku, kuigi ma elasingi Stockholmis elan siiamaani seal käies lepikute kodus mäkkasime laasima. Kõrval seisis lepikute kauane perekonna sõber, teenekas meditsiiniajaloolane arst doktor Ilo Käbin, niisugune, kes nalja ei mõista, väga-väga endast lugupidav arstionu ja siis sekkunud üldse seda julgenud. Aga siis pidi Kalju Lepiku maja peremees sünnipäevalaps abikaasa minema lihtsalt kõrvaltuppa kellegi teisega rääkima. Siis vaatas Ilo Käbin, keda ma tundsin ka väga hästi. Mulle otsest niisugune sõprus peab olema ikka väga sügav, kui ta niisugusele aasimisele vastu peab. Siis tuli lepik tagasi, ma rääkisin talle, et näed, Ilo, Käbin ei usu, et niimoodi või pahasid ta siis Käbinali läinud kaugemale, siis Kalju Lepik sosistas mulle kõrva, et ta ei saa ju naljast aru. Tunnen talle kaasa. Lepiku asi, mille saab kuulajale võib-olla mõistetavaks, kui ma toon kõrvale mehe, keda me mõlemad tundsime omal ajal, sest ta oli meie õpetaja ja kes oskas ka suurepäraselt aasida seal akadeemik Paul Ariste. Aga Aristi lubanud kunagi aasida enda üle, see ei tulnud kõne alla, et Arnold Kask oleks Aristule naernud. Tudeng oleks aris tööle ka aasinud, sest Ariste võis aasida tudengilt jah, Seiluvatu, aga vastupidine mitte. Ühe korra mäe tulime Aristega Tartu ülikooli peahoonest välja ja Werneri poolt tuli meile vastu tohutu suur hundikoer, kellel oli kaela ümber medali põll tohutu suur põld, igasuguseid kulinaid täis. Aliste vaatas seda põlle, küsis minu käest ja just nimelt aasides. No mis on sinu tarkus võrreldes selle koera tarkusega? Asümmeetria taristu lubas, aga Lepikuga oli võimalik aasida sümmeetriliselt. Aga tingimused olid tõesti, nagu ma enne ütlesin, ei mingit labast. Ma ei kujuta ette Kalju lepikut rääkimas anekdoote. Selle tõttu tema aasimist väga raske korrata, sest nad kütsid katiivsed. Aga kuidas üks sõber aasia elas? Meil oli seoses emiibiitmaniga juttu ühiselamukogemusest, pagulased alustasid ju ka ühiselamutest ja kui Rootsis pääses Asta Lepiku ema, siis ka seal tekkis paratamatult see ühisköögiga elus asi, sest üks oli tütre ema, teine oli, oli tütremees ehk väimees. Lepikute rooksviedi, korter on neljatoaline, asub viiendal korrusel. Samas majas muide elas oma surmani endine Võru vanglaülem Karl Tagel. Hästi sümpaatne mees, kes oli veendunud antisemid, kõiges on süüdi juudid mitte kommunistid, kommunistid ei läinud talle üldse korda, aga et juudid on vääga paha rahvas niiet kaasasime ka tema üle. Sest ta ei põgenenud eestlast mitte juutide punaste tõttu sellesse neljatoalise korteris oli võimalik sõita liftiga eeskotta. Meil sõidetakse korrusele, aga seal sõidetakse eeskotta, tuled sealt välja, astud pärast kellahelinat sisse, siis on tohutu suur esik, mille ühes nurgas on raamat. Ja Ma usun, et paljud kuulajad on sama kogemusega, mis minagi. Väga paljudel väliseesti kirjanikel ja mitte ainult kirjanikel, vaid ka muidu ainult vaimuinimestel on eestikeelne nõukogude kirjandus esindatud väga põhjalikult sest inimesed tahtsid midagi saada. Kuna eesti keele sa ei hakanud keegi August Jakobsoni saatma, siis saadeti sarjast suuri sõnameistreid ilmunud asju ja kõike muud. Lihtsalt, et oleks olnud, oleks teada, mis see meie maal siin endast kujutab ja lepikute esiku raamaturiiul alt üles seinani on täis vene ja, ja muud. Otse pääseb siis esikust kööki ja selle laua taga põhilised jutud, Kalju Lepikuga saidki aetud. Nii et lasta lepikes paratamatult tegi süüa perele ja külalisele. See sai kogu aeg naerda, sellepärast et ega me ei naernud, ega Jaasinud noh nii-öelda meeste vahel. Aga see ei olnud ka mingi teatrietendus, me lihtsalt nii mõnegi olimegi harjunud. Sealt köögist pääseb edasi niinimetatud elutuppa, kus on televiisor, kus on klaver kus on ka jällegi tohutu portsjon raamatuid, kohvilaud, diivan, lepikute kodus on hästi palju kunsti, sest neil oli ka kunstnikest sõpru nagu Eduard Ole ja motopaju ja teised ja selle isiku raamaturiiuli taga on siis see tuba, kus on kogu aeg elanud nii kaua, kui lepingud on seal korteris olnud. Asta Lepik, siis tuleb päris väike tuba, kus olen mina korduvalt ööbinud. Ja siis viimasena tuleb Kalju Lepiku enda kabinet, kus raamatuid kahelt realt mida tegelikult ei tohiks olla, kuhu sa nad paned seejuures Lepik oli väga nõudlik raamatute suhtes ja näiteks köitis nad ise. Tema oskas pookimise kunsti pookist ja neil on hästi suur pööning pööningu box ka, see on nõukogude kirjandust täis, minule kingiti sealt juba pääs surma Balzaci kogutud teosed, nii et nad on tulnud siit sinna tagasi. Ja peale selle on veel siis maakodu. Ruus laagini rannas, aga, aga selle koha õige nimi olnud see vald. Meie janu haiglasse, see kannab rootsi keeles nime haavskuugen. Ja ongi, ongi see olnud, see on omal ajal mitme eestlase peale kaasa võetud, niisugune väike kooperatiiv, aga siiski ma majad on kõik eraldi ja nüüd selles pruumistuses Lepiku sõbrad siis tegelikult askeldasidki. Kas käies siis seal lepikut minu mulje järgi väga suured külas käijad ise ei ole olnud, aga näiteks käis seal ja isegi ööbis Karl Ristikivi hästi lähedane lepikute sõber kes teatavasti oli poissmees, kellel tekkis üksijäämise hirm. Ta helistas lepikutele, et kas ta võib mõne öö magada seal? Muidugi võis, oligi seal. Need lepingud olid omal kombel siis selle Stockholmi eestlast. Loome elu mingi antu. Mõlemad audit ju kunstnike seotud Asta Lepik ütles ikka kauaaegne Eesti komitee naissektsiooni juht, ürituste organiseerija. Nii et see oli üks magnet. Ja, ja see ta on sellel metrooliinil eelviimane peatus, see ei olnud mitte midagi või oli just see nii-öelda vaimsust üks mees, kes seal käis ja kes tõesti võis rääkida lõbusaid lugusi, aga kes ei kannatanud üldise taasimist. Oli kauaaegne ajalehe teataja toimetaja Harri Kiisk. Vääga täpne mees, pedant, kui mina eksisin, tegi märkuse. See, et me olime head sõbrad, ei lugenud midagi. Aga tema võis rääkida Rakverest igasuguseid lugusid. Rakvere koolis, kus ta õppis, õpetas ladina või ütleme siis klassikalisi keeli. Tuntud füüsikateoreetiku Nikolai. Kooli tuli inspekteerima Johannes Aavik ja siis läheb vanagistoffel kooli ette, aru anna, mis Aavik siis avastas? Ta rääkis aktsendiga, jättis järgmist. Vot, magister Aavik räägib vanu keeli, nagu ei olekski eestlane. Ma olen seda lugu palju kordi kuulnud. Lepikule endale meeldis sama Kristofeliga seotud teinegi Harri Kiisa nali. Aavik oli küsinud siis vanad Kristoffiliselt, kuidas siis poel läheb. Ja Christopher oli vastanud oma raps, rumal kiita. Geenius, mis geenius, sa oled need üsna põhjalikult tegelikult kirjeldanud biograafiliselt Kalju Lepiku keskkonda eelkõige tema viimaste eluaastate keskkonda, sest nagu sa ütlesid 10 aastat ja sinu kontaktid piirdusid tema viimase 10 aastaga, me teame, et ta lahkus Eestist üsna noores eas, siis ta ei olnud veel mingi kirjanik, tegelikult kirjanikuks ta sai Rootsis. Aga mind huvitab üks aspekte. Luulet on nüüd hiljem Eestis ka välja antud, aga kui ma lugesin siin neid tema kohta kirjutatud, siis mul jäi niisugune mulje, et tema oli üks neid väheseid just nimelt Rootsis kirjanikuna ennast maksma pannud või noh, ütleme kirjanikuna ilmutanud väliseestlasi, keda ka siin Nõukogude Eestis siiski aktsepteeriti osa olid, need, kes olid kirjanikud olnud ju enne, eksju Gustav suits. Marie Under. Aga Ülo Lepik oli siiski üks neist vähestest, kes sai kirjanikuks, sea ja keda ometi siin aktsepteeriti esialgu muidugi endale söökla. Küllalt. Kuidas nüüd öelda? Sellises karikatuurses vormis, aga siiski rohkem ja on öeldud, et ta ka ikkagi luuletajana on olnud ka sellele põlvkonnale, kellest me rääkisime näiteks hõimukord, Viivi Luik ja nii edasi teatud mõttes eeskujuks. On küll, aga see, et niinimetatud ametlik kirjanduslugu lepikute aktsepteeris. Sellel ei ole kirjandusega isenesest mingit pistmist. Lepingut taheti siia meelitada, lüüa pagulaskondav, veel üks lõhe. Et ta oli ju nii kriiti, läheks ju pagulaskonna suhtes teatud etapil. Ta ei olnud kriitiline niivõrd pagulaskonna suhtes, kuivõrd nende tülide suhtes mis suhteliselt väikeses põgenes konnas Bogolaskonnas kahjuks tekkis, sest nad aeti omavahel. Kas teadlikult, kas sa arvad, et seal nagu oli sees KGB käsi? Jah, oli jaa, jaa, Lepikult taheti sellise tööriistana ära kasutada. Seejuures siin tuleb olla ettevaatlik etteheidetega nende puhul, kes Eestis siiski käisid, oli selge, et Eduard Tubina ei hakka keegi seal lavastama. See oli võimalik ainult siin. Aga sellesse suhtuti väga tundlikult ja hukkamõistvalt, mitte kõikjalt. Jaga näiteks lepikutest, Tubin kuulus lepikute sõprade hulka, lepikud olid seda meelt, et et kui teist lahendust ei ole, siis läheda käid ära lossis hiirt või ükskõik kes, teine lavastaja teeb selle selle asja korda. Sest muidu sa oledki siin ainult vanade nootide ümberkirjutaja kirjutati iseenda lõbuks. Sest sellest oli meil ka korra, eks ole juttu, et Tubin ei jaksanud minna Ameerikasse emotsionaalselt täiesti arusaadav, mis oli lepikutel südamel, oli ka paljudel teistel südamel, oli Karl Ristikivi kui kirjanik ka produktiivne autor ka väga huvitav ainealaga aga teda rootsi keelde tõlgitud ja ta oli ainult nii-öelda meie keskel, mitte rohkem. Võtame niisuguse mehe, keda taheti ära meelitada. Siia tagasi Bernard Kangro kes ei andnud ka järele suurest, arvatavasti tänu oma abikaasale Maria Kangro-le. Kes, kes teatas, et ei ja punkt pagulaste tülid olid küllalt väsitavad selle tõttu, et tegelikult nende arv ei olnud ju nii suur nagu Hiinas oli vähesed inimesed, lõppkokkuvõttes mitte mitte muidugi sajad. Aga oli ka neid, kellele oli kasulik olla üldse vait. Sest kui nad oleksid teinud häält, oleksid võinud teha küsimus, mida te tegite Saksa ajal, kas teil all märja töö? Me mäletame, Troonide loovutas ja eestlasi Nõukogude liidule tagasi, mis oli muide ka Kaljo Lepiku luuletuste üks teemasid, võim selliseid valulike, selles mõttes. On lepik eelmise saatesse külased Viivi Luige eest kui võimalikust poliitilise luuletegijast ja ma vastasin, et see võib olla mõnikord parem. Lepik on vastupidine näide, Lepik kirjutas poliitilist luulet lõpuni täiesti teadlikult. Ka siis, kui iseseisvus oli juba taastatud, sest paljud lollused Talle ei meeldinud. Samas kui öelda tema luuletuste kohta tihtipeale, et need on nii-öelda juhuluuletused, kas mingi sündmuse tõttu vaid kellelegi kirjutatud ja siis Kalju Lepiku enda tõlgendus oli hoopis midagi muud. Tema pidas loomulikuks, et see, mida ta saab kellelegi kinkida, ongi tema luule. Aga sel juhul see ei pea tingimata olema mitte raamat, vaid see võib olla lihtsalt üks poeetiline kompositsioon. Ma ei pidanud oma neid luuletusi niisugusteks nagu, nagu see, millega eestikeelne luule üldse algab. Brockmani pulmalaul algus pöördutakse jumala poole pärast soovitakse voodisse minna üheksa kuupäevast ette näidata, mis on voodis tehtud. See seal juhuluule, aga Lepik. Kingib luulet ma loeksin siia vahele ühe luuletuse, mille ta on pühendanud Ivar Ivask kella 60.-ks sünnipäevaks. Avastada sõnni tähtkujus plejaadid, suurel vankril, sõita maailma lahti susse, leida Eestile diaAustria, Hispaania, Kreeka, heita ankur Ameerika mandril südamesse, kaardistada valged laigud. Maakaardil on lauliku saatus. Lasta liugu Soomema tuhandete järvede kohale kaarduval Vikerkaarel sõita püksitagumikul otse äsja köetud sauna, kus tuli ja muld ja vesi ristuvad. On lauliku saatus parata järve kukkunud kuu, Kõverik omaks tõusta lendu ja tuua lootusest põhjanaelpunktiks taguda tumeroheliste metsade turskeptuuriad. Värssideks on lauliku saatus kirjutada vahtralehtede punasele loojangule esimeste lume Raitsakatega rahu, mis kõrgem mõistusest on pärisosa. Seal lauliku laul. Lepikuga oli väga hea suhelda, sel aastal tuli otsekohe annan. Ei mingit vaarisseri juttu. Kas oli vait, kui ta ei tahtnud rääkida? Või siis ütles välja ja see tema poliitiline luule ei ole? Manöövri luule, kolmaküsisin tema käest. Neil on külalisteraamat üsna paks. Et ja kas ta oleks võtnud vastu ka Uno lahe kes oli teatava hetke väga andekas luuletaja. Jah, aga kelle minevik on ikka mustemast must. Jaa, Lepik ütles lühidalt ei sest seal käis Nõukogude Eesti autoreid küll Ulalis raamat tõendab seda. Aga, aga see otsekohesus tegi temaga suhtlemise väga lihtsaks, sa teadsid, kuid ta ütles sulle ei. Siis ta öelnud nurga tagant, et jah või vastupidi, mina ütleksin, et see aasimine on teatav, väga õnnelik kompromiss, mitte niimoodi, et see jätab otsad lahtiseks, vaid niimoodi. Et, et sa lahendad mingi puntra. Naeruga pesi mõnikord me läksime ikkagi üle annetuks. Siis ütles lepiku vanem mees, et jätame nüüd lori katki ja nüüd arutame need ja need asjad läbi. Harilikult need olid poliitilised asjad, mis teda huvitasid, kuigi ta oli muide suur vesternite vaataja. Zopp, ta ta luges, krimkasid, ta luges. Vaatuses vestleme. Muidugi, raamatukogu oli nagu öeldud, tõesti erakordselt rikkalik ja väga hooldatud. Teist nii korralikku kodus raamatut koguma ei olegi näinud, karistel ei olnud seni range, kui võiks arvata. Nii et osa aega kulus paratamatult televiisori ees. Aga temaga ei olnud kunagi igav ka siis, kui ta vaikis, vaid oli näha, et ta mõtleb kaasa. Selles mõttes ma kujutan ette, et need, kes seal käisid tihtipeale käisid ka sellepärast, et saada oma asjad ära räägitud mitte tingimata lõõpida või, või teha pits või paar kõrvale. Kuigi Lepik on sisemaa inimene, meeldisid talle väga. Tallinna kilud ja niisugused asjad, nagu sa ütlesid, ka kodumaine viin ja ja ta elas kaasa. Ja ei olnud sugugi kade, kui kellelgi läks hästi. Tema sõprade hulka kuulus ka eitus doktor Ervin Pütsep, mees, kes tegi Haagi jaoks ammu enne midagi nagu Eestis ühed sinna appi läksid. Haiglate tere ja oma bürooga. Ta ei olnud muidugi igapäevane käia ja ka Ervin Pütsep oli ikkagi harva, kes teadis oma väärtust. Aga jutt oli lõppkokkuvõttes paratamatult poliitiline ja nimelt järgmisel põhjusel, kes teeb tööd edasi. See oli näiteks oluline seoses balti arhiiviga. See oli oluline ajalehtedega. See oli oluline ka põhimõtetega, mis me teeme okupatsiooniga ja mis on oma olemuselt algusest peale vägivald. Muidugi see jutt ei olnud vähemasti meil omavahel kunagi nii põhimõtteline. Me ei pidanud teineteisele loenguid ja tuleb veel ühte asja arvestada. Kalju Lepik tegelikult alustas Tartu ülikoolis õpinguid kui arheoloog. Ja see huvitas teda elu lõpuni. Arheoloogina ta ei realiseerinud midagi jõudnud lihtsalt oli vaja kõigepealt majanduslikult jalad alla saada. Ja see ühiselamu elamine ära lõpetada. Ent arheoloogiga. Ma arvan, et ta iga uut arheoloogiaalast teost tingimata tahtis, vähemasti näha, et mis seal sees on. See ei olnud sugugi niimoodi luuletaja ja, ja väga suure luuletaja raamatukogu on täis luuletusi, seal oli teaduslikku kirjandust väga-väga noh, nagu öeldud, kahelt realt. Sa ütlesid, et Lepik oli ka mingil määral nõuandja, aga sina oled ju ka olnud Eesti taasiseseisvumise järel poliitikast tegema, aga üks tema kingitus Eesti rahvale on tütar Aino. Aino on seda on Hollandi riigisekretär. Üks üks Eesti riigi taastajaid. Anan lepikute kolmas laps, esimene poekott, suri kuue või seitsmeaastaselt liiklusavarii tõttu, järgmine laps sündis surnult, maetud oti kõrvale. Stockholmi metsakalmistul Aina, kolmas muidugi poliitiliselt väga radik. Ma olen näinud ka seda, kuidas isa ja tütar jagavad maid. Suled just ei lennanud. Aga kui mina läksin vahel, et noh, et kas tasub tühja asja pärast lärmi lüüa, siis Kalju Lepik ütles umbes niimoodi ära nüüd tule siin ka nurki siluma. Tähendab nurk talle meeldis erinevad näiteks niisugusest mehest nagu ilmal talve ka suur perekonna sõber jäi loetelust välja. Noh, hiljem oli see raske, sest talv töötas Turus. Poliitiliselt tulite Talvest väga selge joonega ja seal ei olnud midagi küsida, aga talle tunnistas ausalt, et temale orgaaniliselt ei meeldi, kui keegi tema peale karjub. Sigari üle oli Raimond Kolk, kes kui tigedaks läks, hakkaski karjuma. Ja niisugustel puhkudel läks Ilmar Talve lihtsalt minema, tema karjumist ei talunud. Nii et see see ei olnud, till selles mõttes, et tuleme sünnipäeval kokku, sööme, joome, tuletame vanu aegu meelde ja katsume siis viimase metroo-trammiga koju saada. See, see oli poliitiline tegevus niikaua, kuni mehed sakslased vastu pidada ja nende abikaasad sammuti. Selles mõttes olen mina lepikutele väga palju võlgu, teised ka, kel, kes hiljem juurde on tulnud nagu Oledest. Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg. Me nägime kõiki neid tegevjõulistena. Me ei ole olnud kellegi surivoodis, keda lohutamas kõik, ka vana ole ka see võru vanglaülem antisemid, kõik kõik nad olid jõudu täis. Kas me võime öelda Sallo Lepikuga seoses lõpuks, et et tema on mõnes mõttes niisugune hea näide sellisest Eesti loomeinimesest eesti kirjanikust, kelle tegevus ei ole piirdunud ainult nii-öelda kabineti loominguga, vaid kes on olnud ka aktiivne selle keskkonna mõjutaja selle riigi ja rahvuse tuleviku mõjutaja, kuhu ta kuulub? Kabinetiinimesena ei kujuta mina Kalju lepikut absoluutselt mitte ette. Selle pääset kodus oli kogu aeg keegi ja ka Eesti rahvusnõukogus ei hakka. Balti arhiivis oli kogu aeg keegi kellega tuli suhelda ja kellega tuli ka vastu võtta otsuseid. Tema on tõesti luuletaja elu keskelt ja, ja kutseline kirjandus, kirjaniku roll oli, oli täiesti välistatud. Ristikivi on oma suure loominguga kirjutanud haigekassa ametnikuna ja, ja teised Antišermine. Pütsep on kirjutanud eesti uuema kunstiajaloo. Tema oli arhitekt, kui me võtame sealt Harri Kiisa, kes oli lehe toimetaja. Kiisk on olnud ka aktiivne kirjutaja selle juures, seal ei olnud võimalik jääda suletud ruumi. Nii absurdne, suhteliselt kui see ka ei kõla. Pagulase ruum pidi olema haavatutest, muidu läksid kaduma nii Paulusele kui ka kodumaale. Kui ka kui ka muule. Epic. Oli kahtlemata selle Eesti pagulaskonna üks kõige kaalukamad, kõige tõsisemaid tugipunkte. Ma arvan, et sellega Peeter Olesk mäe tänaseks lõpetame. Ja võib nii palju öelda, et järgmisel pühapäeval me läheme hoopis teise aega hoopis teise maailma ja hoopis teistsuguse tähe juurde. Mis on see täht? See on? Kirjanduse tähestik ja tänase saate lõpuks ka Peeter Oleski küsimus, raadiokuulajad, telemilline oli, eme Beekmanni esimene eestikeelse raamatu lugemiselamus. Rõhutame, et tegemist on eestikeelse raamatuga, niisiis tõlkega eesti keelde mõnest muust keelest. See tõlkeraamat ilmus aastal 1928 ehk seitse aastat enne Beekmanni sündi. Kirjanik eme Beekman on sellest ise kirjutanud ühes artiklis. Vastuseid ootame kolmanda novembrini, aadress. Kirjanduse tähestik, Kreutzwaldi 14 üks null üks kaks neli Tallinn või emailiga Mart Ummelas, et ära ära tee. Auhinnaraamatud nagu ikka, kirjastuselt Varrak. Saate tõid teieni Mart Ummelas ja Anna-Maria korrel. Kirjanduses.