Käesoleva aasta alguses hämmastas vanameister Evald Okas Eesti kunstiavalikkust oma järjekordse näitusega, mis toimus Vabaduse galeriis ja seal olid välja pandud tööd, mis olid eelmisel aastal tehtud Tallinna erinevates haiglates ja merivälja pansionaadis. Mõned nädalad tagasi külastasin ma vanameistrit 90 kaheaastast jäävalt okast, merivälja pansionaadis. Ja kõike võib ju oletada, et nii kogenud inimese jaoks üks ajakirjaniku külastus on üks tühiasi oli Evald Okas meeldivalt erutatud ja ootevalmis. Saatesse olen valinud muusikat, et seitsmeteistkümnenda sajandi esimese poole Prantsusmaalt ja 18. sajandi Hispaaniast tehtud on see kontrasti põhimõttel ei ole püütud järgida, ei saate melo loega temaatikat ja tunnistan ka, et see valik on tehtud ilma Evald Okase ka kooskõlastamata. Nüüd aga Evald Okas No ma olen tegelikult olnud kogu aeg niisugune noh, tahtnud kunstnikuks saada. Tähendab, ma olin kolmes koolis siis ma olen oma väga noorelt, sain õpetajaks ja olin kolmes tööstuskoolis, olin, olin joonistus, tantsin Rässepatel Metallimeistritele ja, ja kõigile erinevalt ärad, perspektiivi ja kõike õpetasin, aga ülejäänud, kes olid meie kunstnikud. Ma lõpetasin kõrgema kunstikooli ja ma abiellusin. Aga nüüd see õpetamise asi. Te pidite ikka väga andekas olema, kui ta juba viimasel kursusel hakkasite teistele akti maalimist õpetama või joonistamist oli nii, tegelikult olid mul lihtsalt õnne ja asja õnnelik eluloos, sellepärast et ma olen oma õpetajatepoolne, et ma olen tänulik Adamson-Ericule, väga tänulik selles mõttes, et tema oli minu isaga jälle tuttav ka tema käis minu isa juures. Kui me elasime freesi tänaval, siis isal oli all seal keldris väikene töökoda, kus tegi pildiraame ja suuski tegi ja ei nõustu. Ja kettarresitegi vaentarrysijad ja kõiki tegi mööda, et tegelikult ma olen muidugi sündinud hoopis Tartu maanteel olevas ja Jakobsoni tänava nurgal. Kus praegu, et seda maja enam ei ole, aktsiaselts masuga truktivi majas seal minule see kõige tähtsam, selles mõttes see maja siis ma sattusin niisugusesse ja inimestega kokku, kes seal majas elasid, olid Olbreid ja kapsid jõukad mehed ja nendel oli juba esimene auto oli seal õue peal, siis olid raadiod ja telefon oli. Ja mina olin oma isa, oli mul seal all, keldris, oli töös ja sündisin seal üleval nendes, mis olid väiksed toatöölise jaoks tehtud neli tuba oli umbes koridori peal ja kõvas oli ainult üks väikene ja niisugune ahi, seal võis ka leiba küpsetada. Ja, ja see on mul väga hästi meeles, need juba oli seal see kummut sisaldab vastas ja üksainus pilt oli seina peal. See pilt oli ta vana tamm ja isa tegi talle uhke raami ümber. Tegelikult me magasime kõik ühes seal ühel pool koos ja nii maja oli niisugune, noh, paras niukene jõmpsikas, maakoolis veel ei käinud. Ütleme just akti ja need joonistasin pärast, see on isegi sellest ajast peale olnud, nii et nendest Milad, seal riietumine käis, ema Reiutas ennast seal käiku lasta riietuses mis võttis selleaegsed, riietused, hoidjad, Chifitsidega püksid ja nii edasi. Ja, ja mina seal harjunud niisuguse asjade käik. Kui oli näiteks Tartu maanteel, on siis võeti vanaema tuli maalt, kes oli vana ja niisugune noh, kronksus ja mina ütlesin alati emale väravad praegu siiamaani naersid siis alati, et mõtlesin emad, et ema on minul kõige ilusam, et tema nimi, ilusamaid, teised naised ei ole elusad, et üks on mõned imelikud, et ei ole ja vanaema õhuke kangesti. See oli mul meeles mul need meeles, et asjad, aga minu onu oli parajasti vabadussõja, kes tähendab, ja 1915 Ma olen sündinud. Tähendab, ja vabadussõda oli ja monooru oli vabadussõjas käskjalaks. Ja ta tuli oma ratsahobusega sinna, meie õue, kus oli see auto ja õe juurde, tähendab, minu ema juurde tuli ennast näitama ja tal oli Mõek kaasa külje peal teate ja niisugune uhke, tead oli tähtis, et tuli ja tõi mulle suupilli, suupill oli kelladega ja ma olin omamoodi uhke. Seal oli meil elasid kojamees, pojame, poiss oli niisugune noh, käis õunavargil ja, ja niisugune see oli, elas väikses majas õues ja siis mina, mina olin neljandal korrusel ja tuvid olid käisid seal kogu aeg ja inimestel, nii et huvi, nii nagu mul siin praegu, et selles majas on ka, oli seitse tuvi ja nüüd siin mäega väljas. Ainult üks tihane tuli sisse, see võtab käest, sööb vedajate ja niimoodi, aga need huvid, need on. Kardavad, aga need joonistanud sedasi. Aga kuulge, rääkige mulle Te, saite ühe suure teatrielamuse, kui te olite noor poiss, ema viis teid, vanaema viis mind teatrisse draamateatrisse ja see oli oligi see asi, et ma viisama teatrisse siis oli, Draamateatris olid, tähendab saksa teater ja oli vene teatri ka need seal töötas niimoodi. Ja kui see teater tuli teatel siin esimest korda mind viis sinna, siis minul oli see nagu su ilmunud, siis ma vaatasin, oi missugused kub, pressid ja teatepuud ja maalitud lõuend ees riiuli maalitud ja see käis ülevalt alla-üles-alla niimoodi käis. Augud olid teise, sealt paistsid kätte keegi, vaatajad vaatavad teadeks, saalis oli ikka inimesi ja see värvi lõhn oli hoopis teine, niuke tolmu hais ja värvilõhn ja see oli ja kui siis järsku läks tõsteti see riie ülesse ja hakkas kohe nõidadega, mingisugune oli kole nisugune, tead Ermo süüjad maaniga üksjaskolm kohe pingi all. Küsisin ema käest, seal sees või emos, ole mureta, tulles tuli välja. Istusin rahulikult, et ei, nad ei tule välja või nii. Ja, ja, aga, aga ma läksi. Kahtlane see asi oli, see andis teater ja oli mul suur mulje, et pärast isa ei, see vineerkasti mulle vineerist kasti oli, tal oli tehtud veene kastis, siis mina oleksin selles diaater mängima andev. Tegin küünlad ja tegin, lõikasin paberist figuurid välja, midagi seal ja joonistasin sinna sisse, nii, see on mul meeles veel natukene niimoodi. Üks asi, mis vahe on, isa oli suitsumees sel ajal asja juures ei tähenda see, et suitsetad või mida keegi seda Joidud hoidnud isad, isa, topiseid suitsusid, füüsid ja. Ja siis mina aitasin ka neid teadjaid ja pärast siis küsin isa keset kuule, isa, mis maitse nendel on? Isa ei ütlenud midagi, võttis öösiti, pistis mulle suhu sedasi lõdvastikus tuld ja pani põlema. Ja muidugi kohutavalt köhima. Tõmba nüüd ja ja sellest saadik ei ole mina suitsu teinud. Ma olen istunud igasugused koosolekutel ja köiksuste koosolekutel passiivne suitsetaja olnud, kus on head. Nõukogude ajal oli ju kogu aeg niisugune asi, et koosolek suitsetajad ja kui või tegelased midagi ei olnud enam teha või siis pandi suits sätevurie ärritajatest või oli asi veel ju kogu aeg suitsetasid ja see, et ma seda siis niimoodi suitsetamise hakkasin vihkama, mitte seda, et inimeste võis uisutamas või, aga, aga nad peavad austama teisi, tähendab hinda teha, on see, kas ta tahab elada, ei taha elada ja ma olen siiamaani seal üleval ja see päästis mind tööpataljonist ja sealt väljaeluga, sellepärast et meil siin need mehed seal siis olin, mina koos viidi meid pataljoni, esialgu öeldi, et mobiliseeriti. Kõigepealt oli muidugi, et aeti, otsustati, et võib-olla et versi jääme maha, et võib-olla, aga minu koolivennad ja need läksid tähendab Lõuna-Eestisse ja nemad sattusid Saksa poolele, aga mina olin venelaste poolel, niimoodi ähvardati, et kui on midagi Eedeeti tulev selline punkti, siis võetavat lihtsalt. Kas oli käsile ja niuke jube asi, tead tema, et ma mõtlesin, et ma lähen, seal on ikkagi sinna ja lähen vene sele Mobisatsiooniga kaasa. Aga kuna mul on, ma teadsin, et kunstnikud olid terrorit seal ainult jälle vabatahtlikult läinud, nendel olid need sagris ja siis Adamson, Erik ja need. Ja nii oligi, et mina sattusin siis Venemaale ja seal oli algus, oli niisugune jutt, et antakse kõigile ilusti riietust, antakse korralik toit ja õpetatakse teid välja sõjaväes ja nii edasi. Aga tuli välja hoopis niimoodi, et meid mingisugust õpetust ei antud, vaid viidi tööpataljoni. Ja see oli täitsa nagu vangilaager, sest Kotlases see on teine pool Kiirovi, seal, mina sattusin jälle niisugusse vagunisse. Hoopis ei teeninud mitte laevaga, vaid sattusin selle Ülemiste jaamast, muuseas seal oli, me käisime alati lapsena käisin seal Linda kivi peal liugu laskmas, sellepärast et seal võis käia vabalt ujumas, ronimas. Sealsamas oli, oli koeravagunid pandud ritta. Väetis, marssisime, eelime, olime hipodroomile, viidi meid ja hipodroomile tuli kogu kokku ja seal oli tohutu rahvas, kõik see väli täis, mind tuli ema saatma ja minu, kelle oma naine, keda ma alles hiljuti just abiellusime, endi tulivad saatva naine jäigi siia. Jah, aga minu naine oli, tähendab, ta oli valge kaartlase tütar. Nad olid põgenenud, tähendab Peterburi kaudu ja sead Kaczynast kassidega katsinas oli sündinud ja tulivad sõjaväekatlas serva toodi Eestisse. Nii et tema olla sa eesti keelt vabalt ja niisugune nooli, kui ta kasvõi koolis käis. Me abiellusime, mul oli üldse kalduvus, ma nagu teisi huvitasid mul aines, modellid olid Hispaaniast ja mujalt, kus olid voodipoisid riist, Tuneesias oli kõne sellised niisugused figuurid maalida. Pärast hiljem ma sai terve rea igasugused autasu ja niisugused noh, ütleme võimalusi, et mind valiti Peterburis Akadeemia liikmeks tõttu, mul olid need eelised ja kui mulle anti, ütleme või kuidas nad toetasid mind, vali sotsialistliku töö kangelane. See võimaldas meil hakata nüüd igal pool käima, tähendab vabalt kui ma sain lennukiga sõita pri ja ma hakkasin mööda maad käima, kõigepealt ütleme seal Kesk-Aasias ja kus me käisime, räägime veel sõja ajast, kuidas te pääsesite ära töö patist viidi, debatti oli veel, mina sattusin koos Kristjan Palusaluga ja siis teine maade oli see, see kotkas kotkas oli tuntud juba mees tähendab oma oma saavutustega Nõukogude liidus ju. Aga Palusalu oli kuidagi. Nonii moodi jäetud kõrvale. Nii et kui tööpataljoni läksime ja veel oli, siis seal oli, tähendab variste koorijuht oli seal siis kõige hullem oli see, et me olime kohutavasse, olukorda viidi meid, see oli täiesti oli, ei olnud mitte mingisugune, kus meid viidi, oli esimene asi sviidi Kotlase sõit oli, käis kogu aeg vaid vangilaagrid, rida, read vangi, vangilaager, angel laagri ja lõpuks siis mingisugune koolimaja ja siis oli üks kalurite kolhoos, mingisugune Neetodid, aknad olid ära lõhutud, kõiku lõhutud, koolimajal oli, põrand oli õlitatud, sellepärast et tolmu ei oleks, siis öeldi, et keemia, Emmdeeaa peadki ta nüüd siin rahulikult, et eakate lennuvälja ehitama. Valus haru ja kotkas, need olid ka seal ametis. Aga nemad olid jõe ääres, seal oli jõgi, tähendab, see hiina jõi, läks sealjuures läbi ja nemad tõstsid palki niimoodi veest välja ja tegid siis harjutasitlejateni visked ja viskasid jälle sisse. Koostajad nii harjunud seal. Aga siis tuli välja, et kotkas saadeti ära ja siit palusalu oli nagu solvunud selle peale ka mina tahan koju minna, aga meil oli juba kogemusi, et meie rühmas oli üks seltskond, kes olid usklikud, mingi mingisugust. Ma ei tea, ma ei ole tolle asjad on, mul oli üks usunahk oli niisugune meil seal ja need otsustasid ennem, et nemad lähevad minema, aga need ei saanud kuigi ka ju minna, said ainult tegid oma palved ära ja kõike jätsid meiega jumalaga ja nüüd lähevad ära. Aga juba mõne järgmistes külades võeti nad kinni kõik ja toodi tagasi. Aga Palusalu ütles, et tema read läheb ära ja see oli muidugi tohutu maa, mis võttes sealt läbi sealt Laadoga tagant ja pärast Tallinnas nägin jälle Palusalud ja Palusalu viiski mul koju teatega, et mina elan sellepärast, et ma pidin tegema ühe lendlehe, kus olid joonistatud lendleht peal. Tüli teemal oli niisugune lendlehed ja minu koolivend, kes oli leidnud lehe viis minu naisega, et nendel oli hea meel, et ma olen elus, sest muidu ei teadnud mitte midagi. Aga mina, minul jäi ikka õieti, ma ei teadnud mitte midagi. Ütlev üldse, kas on kodu, mis, mis on, mis on kodu on olemas ja kuidas on, siis tuli, hakati ajama seda, kes Adamson oli? Vaadamsoneerid oli, tähendab, kes oli juba varem olnud komissar Venemaal? Eesti kunstinäitusega, see oli vist 36. aastal, tema tundis vene keelt, oskas, ta oli õppinud sel ajal ja oskas nendega rääkida, mina ei oska vene keelt üldse peaaegu meile õpetati, ainult tähendab koolis ja minul ma olin Born ja, ja, ja, ja niisuguste Mahtra sõja vaimus kõik need asjad olid sakslastevastase vastased, nii et mulle kodu, perekond ikka sakslane oli, see, kes oli, tähendab, oli meile tegelikult eestlane ei sallinud teda hästi. Aga seda tahtis askide ära kasutada. Jüri puhul ja filmima, ega ma siis tegema kõik need need jüriööteemalisi töid. Ja noh, siis sai siis tehtud niimoodi ja mõned olid niisugused, mis oli, ma vaatasin, ise, oli kaunis kehva, nüüd on mul prindele seitse, see kujuta üldse seda, mis tegelikult see asi halo oli, see oli kohutav, mis seal Endel oli, tegelikult meid saadeti, nüüd on tarvis selle Jüri näituse jaoks luua Sagrits ja hoidre ja saadeti rindele joonistama. No aga meil oli ka lasti üle pea, tähendab lihtsalt ta läks siis mürsud hästi üle peale sinnapoole, teine poolt ja need olid, ei vasta küll ei pea kogu aeg, me olime puu otsas, vaatasin, nägin, kuidas tornid olid alles ja pärast ei olnud tal seda teha, kuidas Narva ära hävitati, tähendab vee. Aga no need vedas, õnnelik, midagi ei juhtunud. Ma olen niimoodi selle nivoo kiire tabamisega ja olen teinud seda ja seal on näiteks surnud maa ja tead need neetud pommiaugud, teate, seal ei käi ja siis need surnud, mis seal on, mis on külvanud ära, olid ja olid keeratud teistpidi teate niisugustes poosides Noor-Saksa sõdurid või need vaatabki, ere blond nägu ja silmad on need valged lahtide, ta, see oli kohutavalt, sa lihtsalt ei saa joonistada seda, saapad olid jalast ära võetud. Tankid seal ja mina maalisin siis tanki, mis oli põlevtiiger, oli selle nimi, nende tiiger põles leekide ja niimoodi see maal on olemas. Aga seda, et nad ei pane välja, see, ma ütlen, see, see on tegelikult oleks võinud panna väljanäitusele, näitab seda sõjaaega, mismoodi see on, ole missugune koleda on, aga see on kuskil siin olemas, niisama kui ei panda minu välja. Minu hobused, mis olid hobused? Hobused on olemas, maalitud, tähendab samal ajal nõukogude ajal. Mul ei ole neid välja pandud. Vanasse otsitakse News pilte välja, mis ei ole. Ütlesite tüüpiline, vaid. See hobused on ka. Teate, ma ütlesin neile, et teate, sealtpeale on, kuidas punast värvi siis leiate sealt. Hobune on üks punane, valge, Bella. Et see oleks võinud veel olla. Mul oli võimalus näha gäng seda elu ja pääseda välismaale pärast käia, tutvuda kunstiga, murran suur raamatukogu, mis on saadetud minule, tähendab made hakkasin tegema, eks Libriseid ja nende välismaalased tahtsid, eks libiseda, vanad, ma ei võtnud kellelegi raha, vaid ma ütlesin, saatke mulle Guessi raamatuid ja nad saatsid ja siis käis Laapin oma seltskonnaga vaes südant. Kirjutad, jätad saivad näha neid, aga mina panin teate, mis valin lasteraamatut, laste joonistused, oma laste joonistused pani ka nende raamatute kunstiraamatute vahele ja sellepärast ma ütlen, et peab oma nägu olema. Igal kunstnikul peab oma laiem mitte ainult tegema neid asju, mis, mis on juba teised teinud või on teistmoodi ja ma ei nõua kunagi joonistamisega, on ka niisugune asi, et ma ei nõua õieti joonistamine, oleks tähendab minu moodi joonistaks, sest see nõuab suurt treeningud ja, ja aga, aga seda ma nõuan küll, et ta mõõdab ära, alguses diab, teeb selgeks ja saapakunsti põhja endale, et oskab hinnata kunsti. Kui näiteks oleks juhtunud niisugune asi, et oleksite sakslaste pooleli, rinne oleks üle tulnud ja oleksid olnud ka näiteks võib-olla Rootsis kunstnik nagu haamer oli veeniandi, olete klaveriga juhtma, käisin näituse avamisel ka maa ver käis meil siin ennem aastaid tagasi, kui ta tuli, siinsime, kohtusime ja tema tema tööd, mis on tehtud oma maal Eestis tehtud tööd. Neid on ületamatud. Need Ta on suurmeister ja tants, aga seotud ta on, ta on Eestimaaga seotud ja need asjad, kõik on teateni nii, noh. Hea, et selles mõttes. Aga kui ta läks rootsi, siis ta on ikkagi hea joonistaja, hea maali ja tee pead kehaga. Teemad on niisugused hägu. Pipi. Eks ole Pipi sukkpükse ja ja kõiki niuksed muinasjutud Ta sisse põimitud ja madrustega seal igast naljad ja ta ei ole koduma, ta ei ole seotud sellega see, neid Bilde muidugi on. Ma ütleksin, et, et noh, dalai-saa arusaadav, tal ei olnud seal ju võimalus keegi Teetri raha eest, eks ole. Ja see on talle andnud selle, niisuguse see rootsi naljad, need on niisugust omamoodi naelad, need on, teate. Siis on ju nagu meil ei, meil ei ole seda oma lastega rohkem ta sarnased natukene teate, soomlane kohmakas ja, ja saunas käib iga õega ja, ja, ja meil on ka ei, selles mõttes Eestimaal on eestlane on teistmoodi inimene, kui teie oleksite sattunud Rootsi, mis te arvate, mis teist oleks siis saanud? No võib-olla ka teine nägu olnud, aga näiteks mind, mind kasutati ära ka praegu, siinolijaid kutsuti, teati kangelasi, merid joonistama, teate või, see oli suur saladus, et kedagi last joonistama, ligigi tohi rääkida jälle millegi, eks ole, ma läksin Moskvasse ja joonistasin ta üles, eks ole ta mere esimene kangelane, eks ole, või seal või seal näiteks leida Peips on saanud, tähendab, oma lehmalüps on sees ende läitnud normisi. Ta on tavaline inimene, kena inimene, teeb oma tööd ikka nii, nagu ta on. Pandi üks pidi olema, niisama oli mõnes suhtes minu. Et ma teen niikuiniimoodi, et minu peale käidi kaebamas, et ma ei ole, tähendab noh, nii õpetanud nagu tarvis on ikka. Mul ei olnud muidugi väärilisi kogemusi, aga ma ma just sellega tahtsin, et minu elu õpilasedaski oma nägu ja need on praegalt professorid Jaan. Mina olin siis raamat, mida ma tavaliselt ei loe, aga seal on minu õpilased ja minul mind kiitnud, tiigava hiliga kiitnud. See teeb kadedaks, vihaseks, mõned sellid. Ärge kiitke mind, parem sellepärast, et mina teen ja ma tean ärijooni asbosigi näitukine ise nad teevad ise ja posivad ja leiavad selle oma oma käekirja. See on kõige tähtsam. Ja kõige tare ja Nad on tänulikud mulle, kirjutanud seal seda, see mul läks südamesse küll. Et nad aru said sellest. Ja nüüd on ka niisugune asi, kui mina oma lastega on neid, siis ma panin just raamatute vahele nende joonistused, et vaadake ise, mis muidugi teisiti. Mul on väike poiss, kes oli, on nüüd noh, vaata palju tarneid. Kae egolhasse, kolme see võtab, kes niimoodi pliiatsi joonistan, teadagi, üles proonioristide. Tema võtab massinzis Sadie minusse portree nüüd palun. Poiss võtab selle pliiatsi niimoodi käte rusikasse ja teeb, tead küljele igalt poolt ja vaataks siis mulle otsa. Masinat ei, tubli, sa oled nii tubli. Minu pilti Haadeebiga minu otsa ei meeldigi vist hästi. Tuleb niimoodi lasta lasta, teevad ja teevad, ja kui ma kutsusin teate, öeldi, et tulge kunsti, need kuraatorid ja igasugust kunsti aelannas mehed, et Tulve tulgu mulle ja kooli professor luht enne ütles, et et kas saab voolete võtta nendele õpetajad, need Tseedigaid, räägi tehnikaid ära, et sa ma ostsin, aga ma ei ole ju nei tegija õppinud ma alles ise kogu aeg, et ma ei oska, võib-olla sa oskad küllalt, vaata, mine kutsun nad kokku ja, ja ma kutsusin nad kokku ja. Neid ei olnud tarvis hinnangut panna, aga oli ta ise noh, arvestada ja mõtlesin nendele ka, et teate kuraatorid, et teeme niimoodi, Te, võtate, lähete koju, joonistate mulle selle idee, mis te tahate teha toote ja näitate mulle seda. Nad läksid ära, nad ei tulnud enam tagasi, tahtis Hans massid pärast massiteate ei ole tarvis katta oma ideed edasi, anda edasi seda ja ma võiks ainult nõu anda, aga, aga, aga no hea küll. Kuulge, räägime natukene veel sellest, kui te käisite Lydia Koidula ära toomas kroonlinnast ja teil oli seal oma suur roll selle asja juures ja noh, flöödigrupp kokku terveniga, seal oli Debora Vaarandi ja, ja terve rida need tegelasi kõik ja seal oli suur seltskond täielikult ja tegelemise eakas siis hakkas Tallinnas peale, seepärast siis kui äratoomine oli, aga me käisime vaatamas seda kohta ka. Leia leida ülesse Tallinnast sõitsime välja õhtusel ajal, laeva nimi oli pisike, laev oli, Gustav oli nimi ja see oli nii, et ees sõitis miiniotsija, üks natukene varem veel olid miinid, igal pool jääd, pidin sõitma Kroonlinna ja me olime laeva peal suul oli ja mind huvitab see, kuidas te hauda lahti tabasite haua lahtikaevamine, see oli kõige tähtsam. Haua lahtikaevamine oli nii, et Ants Lauter oli kõige kangem kaevetegelikult, aga seal oli Eesti sõjaväelasi, olid mõned toodud sinna Eesti sõjaväelaste olid ja see oli. Me jõudsime õhtul juba sinna. Laev, see läks muidu kogu aeg läbi, niimoodi oli lambid pandud, mingisugusest valgus oli seal ja pandud, niimoodi põlesid ja, ja, ja siis hakati lahti kaevama. Tehti juba ennem oli juba, käisime ükskord kohta vaatamas, kaevati see koht lahti, külgaja pandi seegi niuke kividesseti sealt üles aluskivi, kus oli Michelson ka peal, tema tähendab liida Koidula mees, eks ole, ta oli sõjaväearst, see oli, tähendab pealegi seda, Jensen kirjutas värviga selle nime peale siis kui nad kaevasid lahti hakkas taeva, siis mina olin seal haua juures ja mul oli joonistuspaber niisugune käes ja võtsin joonistasin sedasi, ehkki ülesse ja aga nad andsid sealt need luid siis sinna, meil oli aas kirss kaasas, laeva peal oli kinni seotud kirst ja ja see tädi, kes haua kõrvale ja siis hakati seda laduma nendiku kontisime sees ja ja võtsid selle selle käevis, millega ta kirjutab, siis Ants minu kätte anti, käin ma panin sinna sisse, tahtsin just meelega, ütlesin, et andke, ma panen sinna sisse ja panin sinna kirstuga ära, niimoodi, aga siis joonistasin selle siia siis Mart raud kirjutas sinna minule nišš, luuletusi sinna peale veel ja, ja siis hakkasime, võtsime allkirjad, nende inimestel seal ümber olid, niimoodi võiks jalgelt vee peale ja see, see oli mul mapi vahel ja ma ei ole, mul oli teisi joonistusi ka v, mis ma olin laeva peal teinud ja hakkasime Tallinna poole sõitma ma uuesti tagasi, see läks juba lihtsamalt ja Žigerstoi pandi kõvasti nööriga kinni, tuul oli tõusnud ja, ja niimoodi õõtsutas kangesti seda laev. Aga sõit läks jälle ikka niimoodi kindla korra järgi, sellepärast et ikka olid ja need teatud laevateed ja kohad, kus on, võis sõita, muidu olid miinid veel seal sees. Aga teate, räägime ikka nüüd veel sellest joonistuses, mis te tegite sviidi Pärnus Koidula muuseumi ja Pärnusse saatsin selle. Mul oli Fritz Matt viis ta sinna ja veel mõned joonistused ja andku sinna ära, et tema oli, võttis selle kaasa ja viisid sinna ära, aga ma siis ükskord hiljem ma läksin Pärnusse ja ma tahtsin siis muuseumi, lasin vaadata, missugune nendega on need asjad ja läksin küsima. Direktori käest, küsinud teada jah, et teate, et siin käisid ööd, mehed, keskkomiteest olid ja, ja veel tulid siia ja võtsid need kaasa kõik asjad. Ja siis oligi see asi, et need viidi kuskile ära, sest seal hoiti, kelle nimed seal peal käik on, kes seal on ja kes mis ja üldse on ja läks niimoodi selles suhtes. Ja selle ongi kaduma läinud sel ajal. Ma käisin mitu korda seal ja küsima, kuidas see asi on. Mina ei oska rohkem midagi vastata, aga see on, see on muidugi minule ka väga kahju, et ma seda vahelisel ajal veel ära ma ära andsin, ma oleks pidanud hoidma oma käes Anvaile, sest see oli omamoodi dokument ja niisugune tehtud, nagu oli pealiskaudselt minu arvates endal. Aga see on niisama, kui on Adamson Airikulema poseerisindajate Koidula käsi, tema, temal olid tembis sõrmed tehtud, aga minul on. Mehe kohta oli mõnest yle siledad, ilusad küüned ja niisugused ja majandusposeerisin temale puidule käsi niimoodi ja arutasime, et kuidas seda joonistada niimoodi ja tema temaga. Mitu korda tegime ühistööd, me tegime ju mitut tööd, suured tööd oli, mis roostes. Jaroslavlis juba teatud vabalt niisuguse olu materjalist, ega te ei, ja seal, kui meie seal meeskoor ja need tuulivad laulma, siis tsiviiltorud pea. Ja ja siis saalist hakati laskma, tähendab, kopikatega te praegu õlgadega lasti, nendele sindame hirmus, et lahjad silmad peast välja. Ega meid ei peeta ikka natuke nagu noh, oli niisugune olen hõivata küll saadetavad, kas siis umbes, et päris ei usaldatud. Evald Okas, kas teil käib siin praegu külalisi, noori inimesi ka ja kuidas noori Õpilasi käivad, need ongi need raamatud, mis ma toon, igasugused asjad, kõik need näitajad näitan ja räägin kunstiajaloost ja see on, käivad ja käivad. Ja minu eelnev õpilased on käinud ja siis on tegelasest suurelt kunstitegelased, veel on sinna professorid ja mõnu, minu õpilased on juba professor Henn hetk. Nii et see on ja nad on nii. Minusse suhtutakse hästi ja mis siin on, muidugi endise, selles asutuses on nüüd nad on väga leplikud olnud minu suuruses, segaduse teetegi siin endale ja pidid harjuma selle ja ma näidanud seda, ma olin siin nafta akadeemiku naistähendab, kui ta rase, see on mul vaja üle elusuuruses vahelisi töö ära ja see on mul muuseumis, tõmbab, palus, et ma tegin selle, aga siin siin on ta koosa. Ega see seina peal on kahekesi enne sünnitamist sündinud laps, tulivad siia, laps oli heas. Näitasin asja nüüd, et mina olen ka tegelane, no te olete ka arste ja õdesid ja hooldajaid siin ja nii edasi ja see on kõik mul materjali tuhandeid teadlasi. Mul on olemas siin joonistusi küll mõned, mis kasutanud, ära joon, joonistuse, taati, joonistused ja nii, aga vot mulle ajakirjanikud ei meeldi see, kui läheb aga vanema ise juurde, tead midagi seletama ja valesti mõnel vahet sest tehnilikaid rääkida seal hulk aega peab seletama ära kõik ja ikka on valesti tehtud. Aga muidu ma olen jutumees küll nüüd olnud, ma isegi ei imesta, et tütar ütles mulle niimoodi, et kui sa olid natuke lollimaks, lähed jões seal siis väga hea, et siis sa siit veel paremini joonistuse joonistada. Et on mul väike lootus paremini teha. Ja ma armastan just huumori devale. Koeraga käin vaatamas koer, näitaja pole hambaid, et. Kui keegi kellegi võõraga ägab, jutud ajame, siis võtab mul sabas kinni, tirib ära. Kade on. Asjata, rääkisin. Saate teise poolt olen valinud kaks helilõiku meie fonoteegi arhiividest. Esimene neist on tehtud aastal 1982 tarbekunstimuuseumis, kus räägiti Adamson Erikust, meenutati teda kui kunstnikku kolleegi pedagoogi ja seal oli esinejate hulgas ka Evald Okas. Ma olen need valikud teinud kahel põhjusel. Esiteks näidata, et kuigi hääletoon võib olla muutunud aastakümnete jooksul mõtteerksust ansama nii kuuldud kui ka nüüd kuuldavatel helilintidel. Ja muidugi teine põhjus on see, et ka nendes lõikudes on tunda tugevasti ajastu hõngust. Adamson oli esimene, kellega ma kohtusin ja nende välimus oli natuke teistmoodi, kui siis harjunud Tallinnas nägema. Adamson soome müts, Vatjoffka seljas, khatikoti kuup ja vildid jalas, minu arvates olid veel ja teised teised kunstnikud olid veel aledamas olukorras, aga Jensen, see tuli hiljem oli päris kaunis ära katkenud ja põlenud, niimoodi need, see oli võrdlemisi närune. No siis hakkas muidugi Adamson-Eric meile ka korraldama, nii et mõeldes riided selga ja lasi last isegi ansambli kaudu valitud teha, mis olid sinisest Kalevist olid kuni maani, mõnel mehel kanti sõnadega kõikidest Patti valitud seal, aga seal oli 14, Sagris oli temale lühikest kasvu mees, tema oli siis Einmann, sai ka niukse kvaliteetselt koos, käisid seal ikka päris tore pilt ja muidugi seal olivad kõike väga noored mehed, minu arvates muidugi ealis Adamson ikka vanavanamees. Mina olin, mina olin alles siis 26 seitsme aastane Adamson oli siis 40 aasta ja see on ikka peaaegu noor kunstnik. Aga ta oli siiski noh, kogemus, kõige vanem oli sarnane, siis anname siis 48 aastat alavi midagi. Roos oli 35 ja luhtunud 34, just paras seltskond. Adamson ei olnudki otsekohe meie klassiga nii väga seotud, peamiselt oli ta seal ansambli juures ja tema oli peakunstnik, ta tegi dekoratsioonikavandid. Peale selle ta veel tegi kostüümikavandeid ja Benita Põldroos, Enn Põldroosi ema oli siis õmbleja õmbles ja ka teisel ja siis tegi kostüüme, aga tuli teha rahvarõivad, Ernesaksale tehti mulgi kuub ja, ja seal oli siis veel nendel laulukooris tehti seal naistele ka kõik Eesti rahvarõivad Adamson, neil ei olnud vist pojad, kaaspostkaardid olid tal oligi siis muidugi nii nagu Adamson teeb avalduse natukene, aga olid Eesti rahvarõivad aga millest siis tehased sihukest peent Kalevit ja, ja villast riiet ei olnud siis võeti? Võeti, tähendab igasugust sitsiriided ja lipuriided ja kõik need ribad ja nööbid pandi seal külge ja kõikeseks kirju, nii et esimene moment oli, kui, siis tikandis gigant oli seal vist kus esinesid, lauluga tõusevad seal laval sedasi korraga üles siis oligi saalis käiks. No vot ei olnud just näinud, et niisugune tore kirju välke ja siis hakati siis viiekopikalist tege kopikalistega loopimine, lauljad ütles et vaskveri, noh, et viskad silma peast välja, aga pärast harjus sellega muidugi ära ja ma tean, torumütsid olid seal ja tehtud, millest nad olid tehtud, kaabud oli löödud niimoodi natuke rohkem välja. Nii et andis ikka niisuguse meie üldiselt meie lõbusam seal eesti rahvarõiva. Aga muidu taevas on, tegi seal terve rea läidenditele tegijaid, dekoratsioonikavandid, jagano, nagu sõjas praegu on, eks need klapid ikka kokku siit ja sealt, nii et ega ta niimoodi väga ei maalitud leid. Adamsoni ülesanne oli muidugi organiseerida ka Jüriöö ülestõusu 600 aastane näitus Moskvas, mis pidi tulema võimas ja, ja hästi korraldatud siis ei olnud ju, tähendas meile ka väga palju sellest osalesid meie stipendiumid ja meie meie mitmesugused kas neid üldse tarvis ongi kunstnikke. Ja selles suhtes peab ütlema, et Adamson oli väga hea organisaator. Kõigepealt organiseeriti, kuidas saaks siis need, et korralik, näitas, aga see peab olema korralikud raamid. Selleks mindi siis Adamson Sagris läksid siis sinna Moskvasse, Eesti esindusse võtsid kõik kuldrahad, mis seal olid seinte peal, vanad pildid juba vanast ajast seal vanasti oli, saatkond, mõõdeti ära täpselt ja siis jagati meil vahel siis pildid elavad, et sina teed selle pildi, saadad selle Adamsoni saris, võtsid ise kõige suurema pildi seal teevad siis, et lossi piiramisega, okei, siis hakkasid siis koos seda tegema. No see oli muidugi omamoodi nali selles mõttes, et Semper käis neid loomimas, sealikked Sagris pidi tegema figuurid, nii nagu tema ise on, et ei ole, tehku ikka rohkem Adamsoni moodi. Aga sisse Sagris maalis suure laia pintsliga Adamson sipsis ülejäänud kindlad, seda tegid seal ateljees, muidu Adamson üldiselt ta maalis ikka rohkem oma toast niukseid, väiksemaid asju, see oli, tähendab seal hotellitoas. Ja no selle suured pidid, need jüriöö pidid peaaegu. Me maalisime just selles samas ruumis, kus, mis siin Ernesaks ütlesin, poeruum oli, poeruum oli noh, üks pool seda ruumi kivipõrandaga kiviparkettpõrandat riiulid olid sees ja letid olid, lett oli ka, aga need riiulisse oli väga vähe järgi jäänud, sellepärast et meil ei olnud kütet lihtsalt. Ja osalt oli kapiuksed pidiketi jätma nende riiulitele. Külm oli siis mõned mehed magasid seal kapis, tõmbad kapiukse kinni, on palju soojem ja keskel oli niisugune plekkahi, mis, kus siis sai köetud kogu aeg ööd ja päevad, see oli natukene soojem, nii et sai, aga üldiselt oli see niivõrd suured aknad ja väga otse tänavale ukse, väga külm oli, graafikalid tegid jälle mapisi, Lukasz, Vitsur, Kollo, luht, luht panin nad kõik tööle, sellepärast et Lucatzia, need olid võrdlemisi laisad, ei viitsinud nagu teha, kolm oli ka nii teiste huvidega. Ja, aga Luhkene oli niisugune mees, kes lauas istus, sundis neid ka tööl ja teenivad valmis, aga konsulteerivat käis meid. Professor Ants Kruus, noh, seal siis käisid teised kunstnikud veel teised tegelased ütelda. Saksad niisugused tegelased ja Hirdid, jaa jaa, jaa, lautherid ja pinnad ja kõik kasutasime ära, kas siis mõne mõne tüübi jaoks autor poseeris minule näiteks seal rüütlinägu ja Paul Pinna tegi mõned veemassi seal ja Aino Bach poseeris Maria tähendab Adamsonile. Vihast naist. See tähendab selle. Seal oli Jüriöö naist vihast naist selle peal, noh. Nii et niimoodi me vastastikku tegime, seal. Te kuulsite helilõiku aastast 1982 ja nüüd veel lühike helilõik saatest kirjutamata memuaare, kus Lembit Lauri külaliseks on Evald Okas. Sel ajal oli kõige suurem töö vast Estonian jääma ja, ja balti jaama seinamaalid. Nendega oli niisugune asi, et Estonia tuli taastada ja 1000 947. aasta seni viiendaks ümbriks pidi olema valmis kõik Estonia, kõik mitme ala mehed töötasid seal küllus, skulptorid, külviimistlejad kell sees mandril ja nii edasi ja meile usaldati siis koos Elmar kitse ja lihatsasid. Tegelikult oli poolteist kuud aega ainult enne seda, Me kavandasime. Kroonlühter taheti veel paigale panna, see kõik pidi olema, see pidi tellingud pidajana lõhutud olema ja nii edasi. See oli muidugi meil uus töö ja n olematu tööpõld, nii suurt asja tehtudki. Meie Sabitsaga olime käinud paa lehis, õppinud natuke munatemperatehnikat Sagris rohkem, mina vähem. Hiljem käisin, see tuttav ja siis otsustasin teha, et teeme ta tempera tehniks. Aga sel ajal oli veel ikkagi isegi raskusi munade saamisega, sinna läks ikka kastide viisi mune. Munade värvi segamine on niisugune keeruline asi omamoodi, seal tuleb lahutada munavalge kollasest siis peopesal veeretada seda munakollast nii kaua kui kõik see valgevenelaselt pealt ja siis panna sinna värvi topsikusse, siis panna värvija sisu, häiruda sõrmega kõik segamini, nii et see on niisugune protseduur, mis nõuab nihuke, peenike töö, niisugune. Ja, ja niimoodi tuli mitu uuesti kõik need läbi teha. Tellingud olid ehitatud just nii parajastid, ulatasime käega, puudutada lage. Ja muidugi kardaani joonistus. Ja siis algas see maalimine, kitsama osa maalija, niisugune improvisaator, ka jäljed ja mina pidin rohkem joonistusega seal tegema teras, siis hakkasime kõik koos kolmekesi maalima. No muidugi, me jäime natuke hätta ka oma asjadega, sellepärast et seal oli ikkagi tarvis figuurid veel kontrollida. Ja siis, kui meil käisid seal sõbrad vaatamas, küll see anname küll küll Jensen ja, ja mitmed kunstnikud seal pere ja, ja Aavik ja tegime kõik nende portreed sellega peale, saime, kasutas, poseerisid meile sõdurid marsivad, seal on Jensen näiteks seal on, saad, metsistub seal loosis ja minu, mina olen seal ja kitse nii vastastikuse majandus, mis sinna peale ja seal oli meil lauad ja toolid ja kõikjal seal üleval. Igal mehel oli siis oma territoorium või omad kuju ja ma käisime üle kordamööda mitte erinevaks jääda ja seepärast, et see nii ei saa, et üks maalipätse lõplikult valmis, käekiri on erinev kunstnikud ja parem on ikka kui teeniga üle käib natukene ja nii parandab või aitab või, või alla maalib või niisugust võimalused oleks selle maanime siiski valmis, saime õigeks ajaks ja tuli välja niimoodi, et noh, et ei saa kuidagi näha, mis seal toimub, tegelikult nii lähedalt hoopis teistmoodi, kui tellingud ära sai võetud, no siis oli küll veel, vaadake mõnda asja oleks tahtnud ikka teha, aga enam ei pääse ligi. Ja värvidega oli mure, aga nüüd mõned aastad tagasi siin, kui tehti remonti Estoniasse, siis selgus, et siiski on, värvid on päris hästi vastu pidanud selles suhteliselt hästi. Kuuldud saates kõneles kunstnik Evald Okas. Teda külastas Martin piiranud ja saate pani kokku Maristo.