See oli palju aastaid tagasi sel ajal, kui kodust kõnelda ei olnud sünnis, kui isegi ei soovitatudega tahetud. Mäletan, et härra Jaan Eilart Türi keskkooli ees kõneles mulle väga kenasti oma kodust ja sellest, mida ta on oma kodust kaasa saanud eluks. Nii et kodu on kusagil Türi kandis. Jah, kodu on Türi ja Paide vahel. Entsüklopeedia ütleb, et ma olen paides sündinud, aga ma ise ei taha seda kuidagi tunnistada, sest et enne seda oli tehtud just Kirna vald. Ja ma olen Kirna valla registris number kolme all sisse kantud ja ma pean seda esimeseks väga heaks olemuseks oma elus olla oma koduvallas number kolm see ütlemine, et parem olla ikka Maal mats, kui linnas ei tea, kui kõrgel tasandil urle ja ma ikka sellele ametlikele andmetele vastu käigult tahan ütelda, et Marlen Kirna mees olen maa, mees, olen maatalust. Ja see maatalu. Rekla talu on mulle sisendanud ikka. Ma arvan, et peamised eluväärtused mõistagi on lisandunud sellele paljude inimeste mõju hilisemast ajast. Et kus ma olen juba maks saanud, mõistan seda analüüsida. Aga mida rohkem ma analüüsin, seda? Ma mõistan, et algväärtused on tulnud ometi sealt. Tookord oli meil juttu ka sellest vaimsusest ja kultuuritasandist, mis maal oli ja mis mõjustas noort poissi, kes hakkas ellu. Minema mu isa, kes igat krooni luges, et igal aastal jälle uut hoonet ehitada, talusse. Tal oli 10 õde. Ta oli ainus poiss. Ta pidi kõikidele nendele õdedele maksma selle talupärimise osamaksu välja. Alles tagantjärele ma mõistan, kui raske see kõik oli, tuldi maale raamatut müüma, tookord käidi taludes müümas, edusti. Raamat käis ta käest kätte, ma nägin, kuidas ta tahtis seda osta. Eriti mäletan, kuidas ükskord. Ta tahtis osta Mait Metsanurga värskelt presidendi preemia saanud tuli tuha all raamatut, aga see maksis kuskil viie krooni ümber. Ja suurte vaevadega. Ta andis ometi selle tagasi, sest et laut tahtis jälle ehitada ja sellises olukorras minule, kes ma veel tookord ei osanud lugeda kinkis ta rohelises kalingurköites raamatu Konstantin Päts-ist. See oli Pätsi sünnipäeva mälestuste raamat. Mina istusin põrandal, nautisin seda edasi gaasialgusest lõpu lõpust algusesse, kõik lehed tulid lahti, lõpuks seda mulle ei keelatud. Ja, ja ikka ma olin ütelnud, et, et anna mulle Pätu raamat, kui siis need kinnimineku ajad tulid ja küüditamist, Nad tulid siis see raamat kuskile nende lahti, selliste lehtedega peideti ära või hävitati ka nii nagu isa vabadussõjamärgidki. Kui ta Siberist tagasi tuli, oli ta väga kurb, et enam tal midagi ei ole sellest nooruspõlveajast ja ma mõtlesin tookord, kas see on nii tähtis. Aga nüüd tagantjärele ma mõistan, et see oli inimese elu lõpus võib-olla tähtsam kui midagi muud ja need oleks pidanud alles olema ja mul oleks ka praegu hea meel, kui see Pätsi raamat alles oleks, ehkki ma olen hilisemates analüüsides hakanud võib-olla rohkem sümpatiseerima. Jaan Tõnisson line sellele Tartu vaimule ja sellele demokraatiale, aga ma ei saa kuidagi mööda sellest, et, et mu esimene põrandal lauditud raamat oli siiski Konstantin Pätsi kalingurköites teos, kus temast tulid nii paljud kirjutanud. Ei kao inimese elus mitte kunagi. Nii nagu ei kao see, et kui isa viis mind kooli, siis ta tee peal veel kuul hakkas väga hilja. Lumi oli juba maas, õpetas mulle Koidula luuletust Eesti mehisest meelest, mida ma siis pidin koolis hakkama lugema, kuigi keegi seda minu käest veel ei olnud ju küsinud. Aga esimese klassi jõuluajal ma juba hakkasin deklameerima. Ja see oli ikkagi poolt mulle sisse süstitud, et normaalne inimene peab uskuma luuletusi peast teada ja kooliteel veel seda õpetada. Ja laagi katsumus sõnades seletada seda maa hindamise olemust, maa väärtust või ma ütlen isegi nii nooremale põlvkonnale sobimatu sõnaga nagu maa pühadust. Ja kui ma tulin Türilt koolist koju öösel üle põldude, otse üle jaagu põllu endi reegla põldudelt välja, kui ma jõudsin enda piirini, seda piiri muidugi enam ammu ei ole. Seal on suur 600 lehmakohaga farm praegu. Aga mina võtsin alati mütsi maha öösel oma kodu talu mullani jõudes. Ja ma mäletan isast, et et tal oli kodus nooruspõlves kingitud reediks Suhari raamat esimestelt päevilt. Ja seal see jutustus vanaemast kellel nagu näiliselt midagi ei olnud, aga mille lõpus öeldakse, et tal oli ometi midagi rohkem kui kõigil teistel, tal oli Mulla pühadus. Mõtlen isa mulle sellest rääkinud, aga see mulla pühadus kodutalu maa pühadus kuidagi iseenesest tuli ikkagi sisse. Mis aastal see kõik oli, millest praegu jutt on? Esimesed mõjud algavad väga varakult, igatahes ammu enne lugema õppimist. Mull lugema õppimine läks viltu sealt lugema õpetas mind ema ema ehkki ema kaudu. Me oleme Pakohvide Schifferite suguvõsas, tähendab Anton Hansen Tammsaare varrega samast põliskodust Jüri õuelt Suure-Jaani tagant. Aga ema oli tunduvalt käredam kui isa. Ja kui ma tehti selgeks, ei saanud siis ta väga hõlpsasti. Minu juuksetukka sattus. Ja, ja niimoodi ma olen teinud sellise häbematuse, ma esimese aabitsa hävitasin ära, mäletan seda täitsa selgesti. Ja ice lapsel on palju kavalust. Ma riputasin aabitsalehtede vahele suhkrut ja viskasin siis ta kapi taha. Ema ütles, see aabits küll on saanud poissi tarvis õpetada, aabitsat ei ole mina teadnud muidugi midagi. Ükskord eitise Aabitš, kus sinna kapi taha saiahiired on puhta selle tükkideks närinud. Mina olin väga õnnelik, et tükk aega ei pidanud lugemist õppima. Aga enne seda ja vanaema luges mulle alati ette Kampmanni. Ja sellest ajast, mina mäletan kõiki meie neid kultuuritegelasi jooniste järgi. Ja nii imelik lugu, et mina tookord mõtlesin, veelmann on haige inimene, sest tal on kael kinnimähitud. Olles väga hilises eas, sain aru, et tookord oli selline maniski kandmise mood lihtsalt, aga põhiarusaam oli õige, sest et noorelt ja haige mehena ta suri. Komm oli endale ka ju väga jaa, aga mina hoidsin kommid alati vanaemale, sest kui vanaema ütleb, et silmad lähevad kibedaks ma rohkem ei loe, siis ma andsin talle vehwermentsi kommi ja vanaema luges jälle edasi. Nii et lugemine oli siiski tähtsam kui see magus komm ja tuli siis õhtul koju, siis hakkasin mina ükshaaval loetud lugusid temaleti jutustama, et kõik oleks jutustatud, oli iga loobiale korjatud ühte pihku tuletikk. Ja nii kui jutustasin luua, Radestasin ühest peost tulediku teise. Ja lõppes asi siis, kui kõik ühest peost tuletikud olid otsa lõppenud, nii lõppes siis päevane õpetus vanaema kaudu. Ja niimoodi siis tekkis esimene raamat do haridus ehkima täppidega tähed õppisin alles esimest korda ära koolis koolijuhataja Paul Martiacki kaudu, kes oma rohelise tindiga joonistas selle ette ja mina pidin terve lehekülje järgi kirjutama seda tähte ja kuskilt esimese aasta talvel sain need tähed selgeks ja olen tagant järel Paul Martiackile väga tänulik, et ta nii kannatlik minuga oli. Ja mul on südamest kahju, et tema oli üks nendest, kes kohe peale nõukogude teist okupatsiooni Ühe esimesena meie kandist ära viidi ja kelle saatusest edaspidi enam midagi ei tea, aga temasse esimene vihik, selle roheliste tähtedega on mul millegipärast isegi alles säilinud. Ja kui ma lugema hakkasin, siis lugesin seal Kirna kooli raamatukogu täiesti läbi, rikkusin oma silmad muidugi kiiresti ära, ei julgenud seda teistele tunnistada, nagu poistel ikka on. Aga see alk põhiraamatuhuvi ja oma kodukanti tundmise huvi see sealt ikkagi sisse tuli ja siis see jäi. Ja ma ikkagi arvan, et lisaks sellele kodu kasvatavale mõjule nendele reeglitele, mis sulle õpetatakse, ema pani voodi peale, seal päevatekki, ütles päevateki peale ei tohi minna ja vat räägiti, et minaalsest, teiste talude lastele ka olen hirmsasti seda sinovnitlikult rõhutanud, päevateki peale ei tohi minna ja nii edasi. Need kasvatuse printsiibid muidugi jäävad ka sisse, aga, aga põhiline ikka minu meelest. Bioloogina ma ütlen mingit mingit geenid, kuskohalt nad täpselt pärinevad, aga mingid eeldused on ühel inimesel olemas ja teisel ei ole ja õppi palju tahes, neid siis enam ei saa. Aga vat see kodumõju, kodu olemus, vaat see ei tule geenidest, vot see tuleb kodust endast, sellest miljööst, mis seal on tema tööga tema murega kõigega koos. Kas kodu tõiga looduse juurde, bioloogia juurde? Mina arvan, et mingil määral tõi sest et meil olite heinamaa, lahustükid Vaida-Nõmmes, Hiiu metsa jõe ääres, kus mitu päeva korraga sai olla ja mina pidin kodu ja heinamaa vahet piima käima mas pidin vikatiga juba 11 aasta vanusest alates, neid põõsaste ümbrusid nii. Ma siis, kui isa niitis lageda tükid ka hobuse heinaniitja ka, aga, ja kuskilt oli niisugune tunne sees. Mis sundis tegema täitsa naljakat tempe. Nimelt aida katuse, meil oli suur vaher, sealse suurvahed külvas oma seemned, need läksid aida taguse põllu peale. Ja kui järgmisel kevadel isakas kündma neetult idanema hakanud ja minul oli kohutavalt kahju, need küntakse maa sisse ja ma korjasin need, oleme hakanud pisikesed kahte arus alles esimesena läinud vahtraseemned sealt ära. Ja tegin eraldi väikese taimeaia aida ja, ja toa vahele. See taim, aed hakkas nii kõvasti kasvama. Et kui tuli sõda ja siis 41. aastal oli minu isikliku traagika kõige raskem asi. Et vene soldatid, kes Me talusse sinna tulid, need panid sinna oma hobu. Jaa, lassid trump pida kõik minu esimese Tai majja täiesti ära, sellest mitte midagi alles ei jäänud. Keegi ei käskinud mul seda teha ja see oli niisugune natukene liiga tundlikult lüüriline üldse, et mul niisugust asja tegin. Aga kui see oli hävinud, siis ma mäletan seda nagu esimest oma elu. Oma elutöö võiks nüüd tagantjärele ütelda suurt suurt lootust, et ma kaotasin oma lahtrites tehtud taimeaia aida ja toa vahel. Aga muidugi vaatlik, selline loodusetunnetuse tundmine ikkagi, ma arvan, et tuli Türi keskkoolist. Seal oli küll kõik see aeg võistlemas, kaks jälle ilmselt mingit soodumust. Ma olin üheaegselt nii kirjandusringi kui kui loodusteaduste ringi esimees loodustes ringis ma olin veel ka elava nurgajuhataja ja minu õpetaja Hendrik Künnapu andis mulle veel hiljem erilise volitusi, mina olin ka keemiakabineti juhataja ja need võtmed olid minul taskus, ise olen õpilane. Mina lasen teisi sisse ja korraldan üritusi ja nii edasi. Ja kui oli kohe pärast sõda vist ja, ja, ja Kirnast ma läksin kohe tülile, kinos oli tookord oleks kuueklassiline ja seal ma olin eelkõige siis saksa ajal natuke peale saksa aega veel ja siis läksin Türile ja, ja seal olid kohe Viktor Viilup ja Henrik Künnapu, kes mind eriti mõjutasid mõlemad lootsite ala, ma lähen edasi õppima. Aga tegelikult mõlemad ei teadnud, mis mu saatusesse lapsest vahepeal olid muud keerukuse tulnud. 49. aasta koolivaheajal ma läksin isaga Lokutele kartulid viima viinavabrikusse, äkki vallapart, turg kutsus isa nurga taha ja isa tuli tagasi, ütles, et me täna tülile lehe läheme kohe üle. Ülesoo risti koju tagasi. Ma rõhutan, valla partorg. Miks ma seda rõhutanud, et praegu käib niisugune aktsioon, kõik need on igavesed eesti rahvatapjad ja ja Siberisse saatjad. Meile ütles selle ära, et me oleme nimestikus valla partorg ja me läksime ära ei kuskile mujale kui külavoliniku juurde, kellel oli kodus püssi. Sinna põrandale pandi meid magama ja seal me magasime neli, viis ööd, kui selgus, et enam ei otsita ja siis läksime koju tagasi. Inimest tuleb hinnata alati selle järgi, mis ta tegelikult on teinud, mitte kasta, oli parteis või ei olnud parteis. Ma arvan, et need, kes olid parteis, võisid sageli teha palju suuremaid kasulikku tegusid meie rahva jaoks, kui need kestsid väärsenud, nendele tegudele ligines ja kritiseerita kuminud nende sõnade eest. Aga ma olen selles täiesti veendunud. Igatahes meie suguvõsast, nii 41. aastal kui 49. hostel ja veel 50. väga palju läks Siberisse, ma olen kokku arvestanud, et nii kui isapoolne suguvõsa kokku 22 inimest oli seal ja kui ma tahtsin siis ülikooli astuda, siis mind sinna muidugi ei võetud. Ei kutsutud isegi eksamile, sest et mandaatkomisjon oli kohe vaadanud, et niisugune mees ei kõlba. Ma pidin siis Tartu Ülikoolis õppima ainult poolteist aastat ja mul on hea meel, et ma selle pooleteise aastaga siiski cum laude selle bioloogia lõpetasin jäätma, nii kirglikult sinna saada tahtsin. Ikkagi tulenes sellest eeldusest, mis, mis Türi mul oli andnud, sest mulle tehti kõik, saaks selgeks, et sa võid ju väga hästi sellest zootehnikuks õppida, kuhu ma õppima algul asusin ja hiljem õppisin metsandust veel. Ja mis mulle väga hästi sobib. Olen ju Eesti metsades suure raamatu koos doktor valguga põhiautor, aga mul, see nii nagu inglise, ma pean seda saama ja, ja lõpuks ma ikkagi sain üle kõikidele. Nende raskuste, mis sellele ajale nii omane Olemegi tasapisi tulnud looduskaitse seltsi juurde. Kuidas bioloogist sai siis seltsi üks asutajaid ja selts, loodi ju Tallinnas ja Tartus, Tallinna tulek, nüüd jälle koduvahetus. Jah, ma olin olnud alles Tartus ühe ahasta, 53. aastal, ma sattusin loodusuurijate seltsi looduskaitsesektsiooni, mitte päris esimeheks, aga esimehe lähedale August Karu. Muilisem õpetaja oli tookord esimees ja niimoodi käisime siis vaatamas pealesõjaaegsel perioodil esimest korda Vilsandi vaika kaitsealad, mis sealt üldse alles oli, seal oli kolm-neli Taarja Ahkasid ainult kus praegu on tuhandeid ja nii edasi ja nii seal sai siis tegelikult tahab. Üks oluline asi oli muidugi album, Eesti kaunis loodustegemine, sest seda sai teha juba ka sellel ajal, kui ma olin alles üliõpilane ja endal Varep vana hea sõber palus, et, et kuule, kirjutasina kogu see tekst läbi ja ma kirjutasin selle läbi ja seal on väga tundlik tekst, võib-olla liiga juriidiline tekst. Aga mõned ütlevad, et nii korraliku albumi teksti polegi Eestis rohkem, sest et noh, eks mul oli siis aega ja oli tahtmiste läbi kirjutamisel ka kõiki arvestasin ja siis hakati ütlema Taylor Don pipe rismi harrastaja, seda oma tookord pidasin natukene nöökimiseks, aga nüüd ma tunnen selle üle uhkust. Selle tõttu mu õpetaja, hilisem sõber, professor Johannes piipar Justini tundliku stiili enne kirjutanud oma pilte Eesti loodusest, raamatus, millest ma viimast trükki sain ka toimetada tema soovil. Ja midagi maheks sealt tulin ka omaks võtnud ja niimoodi siis kujunes, et ma ei ole veel lõpetanud. Olin juba kolm aastat töötanud õpetajana, asutanud Tartu tookordse noorte naturalistide jaamas nende jaamade nime Verdina teiseni kaudu me muutsime ära ka loodussõprade adeks ja ringid ka loodussõprade ringideks, sest muidu oli niimoodi, et vanem inimene või loodussõber, aga kureid noor siis olid noor-natural-ist, sest keegi ei julenud seda vene terminit muuta, sest see oli püha ja puutumatu. Paljude arvates ja Ferdinand Eiseni käskkirjaga tohtis nooriga hakata nimetama loodusesõbraks ja niimoodi ma siis sealt loodussõpradena Ast lille tänavalt saingi kutse tulla Teaduste Akadeemia zooloogia botaanika instituuti, teadussekretäriks, ühtlasi Teaduste Akadeemia kodu-uurimise komisjoni üheks rajajaks ja looduskaitsekomisjoniga teadussekretäriks. Ja selles osas sai siis algatada esimesena jäi ka ainsaks Nõukogude liidus looduskaitsepäev, mis oli uskumatu asi, nüüd tagantjärele mõeldes teised imestavad siiamaale seda Ameerika looduskaitsepäevadega, kes näiteks 1971 aga meie oma 1958 ja selle tõttu omavahel vaidlendi, miks me nüüd peame siis Ameerika päeva tähtsustama, kui kui, kui, kui me oleme maailma ulatuses prioriteetsed selles asjas ja niimoodi, siis aeg läks edasi. Tööd sai ju tehtud ühte ja teistmoodi ja tookordse range reegli alusel, et kõik nõukogude liidus toimub ühtemoodi. Ühel hetkel teatati, et Eesti on ainus liiduvabariik, kus puudub looduskaitse selts. Tuleb asutada akadeemik Harald tabermann. Olgu 40. aasta sündmustega seoses temast öeldut mida tahes. Aga tema bioloogiat organiseeriv roll oli erakordselt võimas ja ta oli ka erapooletu erinevad vaata alade hindamisel ja suunamisel. Nii et sõjajärgse loodusteadlaste põlvkonna tõeline mahapanija oli Harald tabermann ja seimata kudeda 40 aasta pärast, aga see roll tal jääb ja seda alati kaitsma. Ja Abermann oli tookord akadeemik. Ja kutsub mind enda juurde, ütleb, et nüüd on niisugune lugu. Et on keskumitest käskestist tuleb ka selts asutada, sest et kõigil teistel on olemas, Turkmeenia oli ka veel ilma, aga nüüd Turkmeenia asutan, nüüd on Eesti ja nüüd on küsimus selles, kas me võtame selle seltsid sinoonikute kätte. Teistes liiduvabariikides enamasti pandi väiksemates pandi sinna polkovnikud, suuremates pandi sinna juhtideks kindralid, sest et seda loeti nii tühiseks ühiskondlikes ülesandeks, et, et üks korraliku kraadiga mees saab viisakat palka ja on viisaka nimega, nii see tehti ja kas me läheme seda teed või võtame selle loodusteadlaste kätte. Kuule Eilart, mine kaheks aastaks Tallinnasse valim mehed välja. Pane see asi käima, et see jääks loodusteadlaste kätte ja siis tuleb Tartusse tagasi ja möllad oma teaduse asjas elas mulle tookord juba valmis monograafia Pontiline Pontosarmaatiline element, mis oli juba kolm aastat enne ka ilmunud suure Monographina. See oli sõjajärgne esimene loodusteaduslik eraldi ilmunud monograafia üldse. Nii. Ja nii see asi läks kaheks aastaks, tulin ja nüüd on sellest saanud 27 aastat. Ei kahetse. Natukene kahetsen ka natuke, kahetsen ka raske ütelda, mis inimese elus tähtsam on. Sest et see rõõm, kui ma jälle käin kohtadel, seltsil on 53 osakonda jaguma paljudes osakondades, kasvõi seal Varstus või Räpinas või, või Sondas või kuskil mujal käin ja tulen tagasi, siis mul on niisugune tunnet, et elu on siiski ka mõte olnud. Iga päev laua taga istus mõtled küll, et miks ma pidin nii Tsinovnikuks hakkama ja nii pikaks ajaks. Aga võib-olla midagi aitas eesti rahva hulgas ka liikuma panna, sest see ei olnud ainult mitte ju looduskaitse, see oli suurel määral kodu-uurimine. See oli see isamaa töö, mida tagantjärele on öeldud, et jaa, sinagi ühes saates ütlesid, et et tegelikult on meist ju väga palju välja kasvanud ja nii see on olnud. Nii see on olnud, sest et see, mis me lihtsalt iseenesest tavaliselt tegime sihukest, mida me pidanud tegema meie hilisemas ühiskonnas väga oluliseks osutunud kodu-uurimise ja muinsuskaitse ja, ja kõik need asjad, mida algaegadel ajasime, ainult meie hambad risti ja söömata, vaadates aga umbes 300 sammast, kivitahvlit on paigas paljult pähe saamise hinnaga. Aga kuidagi väärtustasime selle, mis Eesti rahvas on olnud, mida ta on teinud ja edasimineku jaoks minu arvates, see on siiski olnud oluline.