Helgaja. Tere ja kaunist laupäeva jätku. Algab muusikauudistesaade helikaja, millest tuleb juttu järgmistel teemadel. Möödunud nädalal galal rikastus eesti muusikaelu kahe kuue ja erinäolise muusikalavastuse võrras. Rahvusooperis Estonia esietendus Mozarti ooper Cosi fan tutte Volter sat Clifi lavastuses ning nüüd festivali raames Märt-Matis Lill, kammerooper, Indiaate uurimine. Esimest käis vaatamas muusikateadlane Toomas Siitan ning teist helilooja Age Veeroos, kes jagavad heligajale muljeid järele ja siit EBU koorikonkursi Let Peep Sing. Finaalile kuuleme konkursi žüriiliikme Ingrid Kõrvitsa ja klassikaraadio esindaja Margeli kaeru vahendusel. Täna tähistatakse Eesti muusika ja teatriakadeemias legendaarse pianisti ja klaveriprofessori Bruno Luki sajandat sünniaastapäeva Bruno Luki päevaga. Kersti Inno kutsus stuudiosse pianisti Lembit Orgse. Homme toimub Tartu Ülikooli aulas kontsert, kus kõlab muusikaakadeemia Gustav Jaano asutamisaegsest Euroopast. Lähemalt räägib muusik rahalangsepp, keda küsitleb Hedvig Lätt. Ka järgmisel nädalal toimuvad mitmed olulised kontserdid. 29. oktoobril leiab Estonia kontserdisaalis aset Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkestri ja Eesti riikliku sümfooniaorkestri ühiskontsertsolistina astub üles pianist Alexandra kaamenskaja ja dirigent on Lutz Köhler. Annika Kuuda küsitleb sel teemal Rain Vilu. Reedel, 30. Ohvril toimub Niguliste muuseum-kontserdisaalis hingedepäeva kontsert, kus esinevad solistid, albarbjee Taaniel, kirikal Marko Ambrasiini, ansamblid Vox Clamantis ja Hortus Musicus Jaan-Eik Tulve juhatusel ja kõnealune kontsert jõuab euroraadio kontserdisarjas, krossing, kusjuures 18-sse välisriiki. Me kuuleme Mirje Mändla, intervjuud Jaan-Eik Tulve ka 30. Ohvril esimesel novembril toimub hingedepäeva kontsert sarjas viiva oratoorium, kus esimest korda Eestis tuleb ettekandele austria helilooja Erik haigli Heebrea reekviem. Lähemalt räägib produtsent Heili paustam. Mina olen toimetaja Karin kopra ja soovin teile head kuulamist. Seitsmeteistkümnendal oktoobril esietendus rahvusooperis Estonia Sonia Wolfgang Amadeus Mozarti ooper Cosi fan tutte. Etenduse muusikaline juht ja dirigent on Arvo Volmer, lavastaja vooltersadclip Suurbritanniast ning kunstnik Liina Keevallik. Osades olid esietendusel Aile assoni, Helen Lokuta, Rauno Help, Oliver Kuusik, Mart Laur, Kristiina Vähi ja teised. Muusikateadlane Toomas Siitan käis esietendusel ja on nüüd valmis muljeid jagama. Võib-olla räägime kõigepealt üldisest ja siis lähme üksikasjade juurde. Millise üldmulje jättis Cosi fan, tutte lavastus rahvusooperis Estonia. Cosi fan, tutte on tegelikult väga keeruline mootor, keerulise ajalooga ooper. Kindlasti öeldakse, et kosiil avastamine nõuab tõelist meistri kätt. Et võib-olla veidi kuulsamatki taponte ja Mozarti koostöös sündinud oopereid nagu Figaro pulm ja, ja Don Giovanni. Et seal on paljud asjad isegi kergemad saavutada. Aga kui see keerulisus seisneb minu meelest just nimelt tema näilises lihtsuses? Tundub, et see lugu on ei olnud lihtne, vaid ka banaalne ja seda on sellele ooperile väga palju ette heidetud. Ja ma arvan, et just 19. sajandini oma praktikast jäi sellele ooperile külge niisugune märk, et see lugu ei oleks midagi väärt ilma Mozarti muusikata. Aga Mozarti on tõesti imeline muusika, see on see, mis päästab seal selle tühise lookese. Ja mul on tunne, et tõesti see märk on jälitanud seda ooperit ka 20. On teil ja alles vist 20. lõpul, ma loodan, et ma nüüd ei tee kellelegi liiga, on tunne, et alles mitte väga ammu hakkasid lavastajad avastama, kui huvitav, kui mitmeplaaniline see lugu on. Ja, ja kui hea. On see libreto tegelikult mulle tundub, et Mozarti ja da Ponte koostöös sündinud ooperites nendest kolmest kuulsast ooperist, mida võiks pidada muusikateatri tippsaavutuseks üldse just libreto on, vaatad kirjanduslikus mõttes veel kõige selgem, kompaktsem ja dramaturgiliselt tõesti suurepärane. Ja mulle tundub, et mingisugune uus pilk sellele loole on viimastel aegadel tekitanud või, või lasknud sündida reaalsuurepärastele kosi lavastustele üle terve Euroopa. Ja kahtlemata Estonia lavastus mille peale lavastajaks oli siis Wolt, Sadclif Inglismaalt astub sellesse ilusasse ritta. Nii et mul on tunne, et Estonia teatri Mozarti vanas on tegu täiesti uue kvaliteediga ja seda nii lavastuslikust küljest lavakujunduslikust küljest kui ka ilmselgelt muusikalisest. Sat Clifton ennast nimetanud vanamoodsaks meheks lavastajana. Kas seda oli kuidagi lavastuses tunda? Minu meelest ta on öelnud ka seda, et ta on noore mehena läinud Ossa praeguse aja vana moodsusega et mulle tundub, et seal üpris moodne vana moodsus, mida sat Clif esindab tõesti täna ei üllata enam kedagi, kui kohale tulevad, ütleme siis barokkooperi või klassitsistliku ooperi tegelased mustades ülikondades ja, ja laval sõidavad autod ja ja meid tuuakse niisugusesse täiesti nihestatud olustikku. Ja sad Clif tõesti lavastab sisuliselt selle ajastus, aga seda on hakatud jälle uuesti tegema, sest et mul on tunne, et see niisugune modernistlik trikitamine oli pigem seotud mingisuguse teatud usaldamatuse ka selle algmaterjali suhtes. Ja, ja eriti just-i puhul väga meeldis see, et see ooper on meile esitatud nii, nagu ta on nendes ajastu suhetes selles olustikus, kuhu ta on loodud ja kuhu siis ka see lavakujundus tõesti väga suurepäraselt meid tõmbas. Kuid kas oli ikkagi selliseid üllatavaid momente ka? No üllatav ja tõesti niisugune uus, väga erutav lahendus oli see lavakujundus hoogartimaalidega. Meid toodi tõesti nagu nende maalide sisse paljudes stseenides. See on siis nagu mingisuguse uudse mõõtme me olime nagu selles realistlikkus ajas ja ei olnud ka. Ja ka minu meelest see lahendus sobib suurematel reaalselt kosi olemusega, sellepärast et selles ooperis käib mäng reaalsusega. See ei ole reaalsus, mida meile lavalt esitatakse, vaid see on omamoodi niisugune barokk, teatrilik, teater, teatris efekt, sest Maal käib mäng ja osa nendest tegelastest on mängus teadlikud ja osa mitte. Nii et see niisugune kõõlumine reaalsuse piirimail, see on selle loo vast kõige põnevam joon. Ja seda aitas nagu esile tuua väga hästi see minek nendesse piltidesse. Kui nüüd rääkida etenduse muusikalisest küljest, keda siin võiks esile tõsta või mis kõrva torkas, kuulates orkestrit Saliste ansamblit? Ma ütleksin nii, et kõige meeldivama oli kuulda ühtlast ansamblit, millest keegi ei langenud välja ja kus olid omad tipud, nii nagu ka Mozart on tegelikult kirjutanud ju ikkagi fjordi Liidžile kõige esinduslikuma partii selles ooperis ja elassoni tõesti suurepäraselt kandis selle selle rolli välja mitte ainult lauljana, vaid ka ka tõesti lavakujuna. Aga sellest väga kompaktsest kuue lauljaga ansamblist ei jäänud keegi kellelegi alla. Seal oli väga eredaid rolle nii tõsisematest, psühholoogilistest stseenides kui ka väga hästi doseeritud nihukest jäme koomikat. Aga selle ansambli liikmed olid kahtlemata samavõrra ka koor ja orkester. Nii et ma julgeks öelda oma, vist ei ole Estonia laval nii kompaktselt ja terviklikult kõlavat ansamblit kuulnudki. Kui ooper oli esialgu küllaltki intrigeeriv ja tehnosajandil tagaplaanil, siis millega ta siiski kõnetab 21. sajandi inimest? Ta kõnetab meid nende tunnetega, mis ei sõltu üldse ajastust. Selles ooperis on midagi ülevat ja ajatut, just seda, mida ei ole nagu märgatud selle Frivoolse natukene seltskonna anekdootliku loo juures. Minu jaoks on see lugu sellest, kuidas noored inimesed otsivad ja avastavad läbi väga valusate kogemuste omaenda mina ja oma tunnete realismi. Kuulutades truudust oma kallimatele, naerdakse nad välja vana Philosophy poolt. Aga Don Alfonso ei naera välja mitte nende tundeid, vaid tegelikult seda, mida need noored armastajad ise veel ei tunne. Ja see süübimine just tunnete realismi, see on harukordne selle ooperi juures ja see kõnetab tõesti iga aja inimest. Ja ma tõstaksin veel eriti esile ühte kvaliteeti selle teostuse juures, mida ja ka võib-olla meie muusikateatris just mitte sagedasti kuule. Selle teose tekstiga oli tehtud väga tõsist tööd. Ma mõtlen just verbaalse tekstiga ja tööd ja puhul on see eriti oluline ja tõepoolest tekst tuli saali väga intensiivselt. Ma ei mõtle üldse mitte ainult seda, et see oli piisavalt kuuldav vaid et seal oli just nimelt see näit Lealik intensiivsus, mis on hädatarvilik niisuguse ooperi puhul. See oli hästi meeldiv kogeda. Kõik on väga positiivsed muljed, kas vahepeal tekkis ka tunne, et midagi kuskilt jäi vajaka? Noh, alati võib ju ise veel midagi ette kujutada, aga ma tõesti tunnistan, et ma suutsin minna noh, selle lavastaja ja selle lavastuse loodud maailma ja, ja kuigi see on ju väga pikk ooper, see suutis väga intensiivselt hoida mind ja ma usun ka teisi vaatajaid selle loo sees. Nii et seal ei tekkinud tõesti vist kordagi niisugust tühikut, mis nii pika ooperi puhul ikka kipub. Muusikateadlane Toomas Siitan analüüsis Mozarti Cosi fan tutte esietendust rahvusooperis Estonia. Nüüd festivali raames toimus helilooja Märt-Matis Lille kammerooperi, hindate uurimine, esiettekanne ja muljeid jagab helilooja Age Veeroos. Muusikalistest rollidest rääkida, siis oli kandev roll ooperilauljatel Taavi Tambul emmati turil kes olid rüütlite osas kõik näit Nad laulsid rohkem või vähem elavat muusikat esitasid laval veel bänd Vladimir Võssotski klahvpillidel, Mihkel Mälganud kontrabassil ja Jorma Puusaag kitarril, samuti otseses musikaalse koor, mis oli paigutatud publiku taha ja külgedele. Ja huvitava lahendusena oli orkester Tallinn sümfonietta videosalvestusena suunatud aeg-ajalt ekraanile, mis oli lava tagaosas. See andis ruumile ja üldse laval toimuvale justkui uue mõõtme. Ent orkester oli nagu publik ja seda kahel tasandil. Kõigepealt olid nad siis nagu pealtvaatajat rüütlite turniiril ehk siis lavastuse tegevuse osa ja teisest küljest nagu saalisviibijad, jälgisite etendust. Ja samuti elas laval toimuvale kaasa publiku selja taga olev koor, meeshäälterühm, eriti Bofonov pilli suu ette aastatele Os bändiga. Bändi tegevus käis peamiselt käsikäes Buffalo pilliga ja samuti saatis elektrikitarr lauto kombel keskealisi laule. Neid õrnalt Arbetseerides ja bändi esituses kõlas muidu nii Jatsuliku muusikat jalutava passiga kui ka lihtsakoelised sellist kantri sülti, nagu helilooja kusagil intervjuus ise ütles ja see ooper juhatatigi sisse sellises meelelahutuse võtmes. Buffalo Bill siis tegi seda oma matšarliku sõnamulinat ja seejuures rikkalikku ekraanile produtseeritud pildimaterjali saatel, kus võis näha siis potid, shelli kraatsetest kuni soft-porno, nii erinevaid pilte. See lõi sellise distantsi ooperiajalookäsitlusele mis tänapäeva kõrgusest vaadatuna tundub kauge kuidagi raskesti määratletav, samuti andisse käte, ooperi süžee, võtme, et lugu räägib allakäigust tundumisest ning lõpeb ilmselt täieliku hävinguga. Buffalo Billi roll oli siin ka geograafiliselt ja ajaliselt, et asjakohane nimetan ooperis käsitletud Colorado kullapalaviku 19. sajandi teisel poolel ja üldse Ameerika vesternistiil on sisse toodud seoses Ameerika avastamisega 15. sajandi lõpus ja konkistaga. See on siis jah, Kesk- ja Lõuna-Ameerika vallutamisega. Umbes samal ajal ja hiljem ja El Dorado mängib siin rolli paradiisliku õnnema otsimine mille käigus hävitati massiliselt pärismaalasi. Ooper ise algab keskajas. Paraadlik avamäng kõlab nagu mingid keskaegselt õukonna pidustuselt. Algamas ongi turniir, sest laval on rüütlid, kes on siis topeltisikus keskaegsed rüütlid, artsitaja, Palamon raudrüüs ja ooperilauljate kehastuses ning maadlejad siis sõnalises rollis. Meeste paarid muutuvad aeg-ajalt ka nelikuks. Näiteks siis, kui silmapiirile ilmub printsess Emily, keda ihaledes igaüks laulis sõnades oma tundeid väljendas. Tegevuse edenedes kaugenetakse sellest keskaegsest armastuse helistamisest üha rohkem. Ka muusikaliselt liigutakse sammhaaval edasi renessanssi lauto saatel laulu või Veneetsia koolkonna stiilis koorimuusika abil. Viimaks jäävad keskaegses rüüs rüütlid lavale istuma ja olles teise vaatuse lõpus sammuvad nad raskelt siis juba ilusaks, koorselt mõjuva keskaegse lauluviisi välja. See on sümboolne akt, kahes mõttes hüljatakse keskaegsed rüüterlikud, ideaalid ja mingis mõttes ka traditsiooniline ooper ise. Lauljatel pole lavale enam asja, samuti tundel, üürikal ega õieti tunnet seal üldse või inimese armastusel. Kolmandas vaatuses domineerib teater ja vahest ka film. Kui nii võib öelda, jäävad siis rüütlite sõnalist rolli kehastanud näitlejad, kes siirduvad Eldur Aadot otsima ja on siis vahepeal kehastunud konkista toorideks ja lõpuks lihtsalt kõrtsis ja muudeks, kes vaevlevad kullapalavikus või pohmellis aeg on siis juba 19. sajandi teine pool. Bändi muusikas võib kuulda sellist salongimuusikat ja bluusi. Kolmas vaatus ongi nagu seisundi kujutas töötamine. Siis on maad võtnud üldine laostumine ja ükskõiksus. Seda seisundit annavad edasi ka filmilikud orkestri fragmendid. Millegipärast meenus mulle nendel hetkedel hiljuti vaadatud Trieri antikristus. Veel tekkis just sellise apokalüpsise muusikalise väljenduse koha pealt. Muusika liikus aeglaselt ülimadalates registrites, paisus, vaibus ja vahepeal saatsid koori sosinad, kajab kadunud maailma saadiku hopi pealiku sellist steitmenti lavastus ja visuaalse külje pealt oli palju ja väga kiiresti muutuvaid lahendusi. Eriti mõjuvad olid mõned asjad, näiteks alguses stseenide vahel põlema lülitatud päevavalguslambid või siis staatiline kõrtsistseen siluetti na või näiteks kinolinal orkestrantide maha kõmmutamine oli huvitavaid kostüüme ja kujunduselemente näiteks oli mõjuga pärismaalaste kujutamine täis topitud paberkottide ja video oli siis mõnikord lavalise tegevuse võimendus näiteks pealiku tütre vägistamisstseenis ja mõnikord töötusse animafilmi näol koomiksina või illustreeris lihtsalt filmi lõikudena tegevust. Muidugi võiks arutleda selle üle, kas see ikka oli nüüd ooper või mitte, oli võib-olla muusikateater, aga selle üle arutlemine ilmselt võtab aega ja seda ei oskagi tegelikult määratleda muusika protsent või noh, selle muusika osatähtsus siin jäi kindlasti alla sõnale. Ja mingis mõttes valitses üldse paljude erinevate väljendusvahendite ja stiilide üleküllus. Samasse küllus küllastatus oli ju ka selle loo sisujuhtmõtteid parema elu ja hüvede otsimine, meelelahutustarbimishullus, sellega seoses võõrandumine iseendast oma inimlikust lihtsusest loomusest. Nüüd festivali raames ei olnud võimalik vaadata ainult mitte Eesti esiettekandeid, vaid ka seda, mis nagu laias maailmas toimub ja üheks selliseks näiteks oli ka Ambergise mahinatsioonid. Tegemist oli multimeediaetendusega, kus osalesid neli, et oli kasutatud, et elektroonikat ja videod, tekstid, niipalju kui need tekste seal tajutamal määral oli, pärinevad siis fanfaarinoolt shows apergiselt endalt. Tehniline teostus on siis irkami meeskonnatöö ja algul, kui see pilt lavale avanes neli naist ja kõik istuvad sirgete selgadega ja siis need neli ekraani nende kohal jäi mulje nagu filoloogia õppetooli siis foneetikatunnis, kus õpitakse häälikuid ja keelt. Ja alguses need neli osatäitjad olid kuidagi sõltumatult, aga hiljem leidis aset ka selline koostöö nende vahel, Nad tõid lagedale kõikvõimalikke esemeid. Kogu see tegevus, mis neil seal laua peal toimus, oli ka väikse kaameraga siis filmitud kohe seinale. Väga palju oligi selliseid kordusi nagu mingeid tekste ja häälikuid või mingeid žestidega hakati kordama ja siis nad hakkasid nagu mingi tähenduse nagu ka omandama aja jooksul. See tekst on niikuinii tänapäeval muusikas väga suur probleem. Ühest küljest võiks ju nimetada seda ooperiks, aga sellist reaalset laulmist siin ju absoluutselt ei ole. Ja ükski nendest osalenud naisterahvastest ei ole ka otseselt laulja. Nad on sellise mitmekülgse haridusega muusikud ja see on üks lahendus sellele probleemile, kuidas nagu kasutada inimhäält, mida sellega peale hakata. Ilma et see tekst, mis siis ütleme, seal seal kõlab, oleks otsast lõpuni sellise tervikliku tähendusega, mida on nagu tavaliselt väga raske jälgida. Minule kui heliloojal on see, nagu küll probleem, kuidas seda teha, ja häälitsused iseenesest on ka probleem, aga kui nendele leida nagu mingisugune tähendus või roll või toetuspunkt, et siis sellega on Bergis just nagu tegelenud Eelmisel pühapäeval toimus Norra raadiomajas Euroopa Ringhäälingute Liidu koorikonkursi Let Piipzzeng, finaalkontsert esines üheksa koori ning Eestit esindas vanalinna muusikamaja tütarlastekoor Maarja Soone juhatusel. Rahvusvahelise žürii töös osales 2005. aasta Grand Prix võitja koori dirigent Ingrid Kõrvits, kelle arvates oli tänavune konkurss erakordselt tasavägine ja kõrge tasemega. Ei no sellel aastal ta oli ülimalt kõrge tasemega tõesti, kõik koorid olid väga head žüriile varakult ennustati väga rasket tööd, koridorid erinevad, aga samas kõik omamoodi, väga head konkreetset liidrit ei olnud, sest tõesti olid väga head koorid koos. Millist informatsiooni žürii teadis kooride kohta poolfinaalis, kus osales tegelikult 21 koorid, siis poolsin realism, ei teadnud mitte midagi, meile isegi öeldud, mis riigist me ei teadnud, kes need on, me saime selle alles teada siis, kui tulemused olid välja selgunud. Finaali eel mingit informatsiooni kellelegi ei jagatud, et kui sa ise tahtsid kuidagi uurida, siis see võimalus ju on internetis tänapäeval olemas. Teil oli suisa keelatud minna päev varem kontserdile? Oli jah, sest päev varem toimus siis nende kooride kontsert, kes olid osasse kohale tulnud, kolm koori ju teatavasti osales oma kodumaa raadio stuudios või, või siis kontserdisaalis otseülekandes, aga, aga need, kes kohale olid tulnud, need esinesid ja meil tõepoolest ei olnud lubatud sinna minna, et me nagu tahaks mingit eelnevat emotsiooni, millistes tingimustes žürii töötas, me olime jah kõrval stuudios me siis testisime eelnevalt, et parem kuulata stuudios või klappidega ja me otsustasime, et me kuuleme stuudios, et nii tuli nagu see kõla õige. Ja igaüks istus oma laua taga ja pani kirja omad märkmed. Ja siis hindamisel oli ka teatav süsteem, et ette oli nähtud, sa pidid nagu koorid järjestama paremuse järjekorda vanaema ja siis vastavalt parimale koorile kuus punkti, kes teiseks neli punkti ja siis sealt nii edasi kolm, kaks, üks seal stuudios olles oli väga suur vahe, kas koor esines laval või siis tuliselt heli kõlaritest. Kas teie jaoks oli ka mingit vahet või teil oli kõik see nagu ühtemoodi. Kenasti tuli see heli läbi. Väga kenasti tulime, me kartsime ja me olime selleks valmis. Et kui midagi juhtub, siis oli valmis pandud igaks juhuks poolfinaali salvestused, et ei saa ju jätta eetrisse pausi, aga õnneks kõik toimis, heli tuli väga hästi läbi, et selles mõttes ei saa öelda, et nende heli oleks halvem olnud. Stuudiosse tuli väga hästi žüriid tähtis hetk enne seda konkursi finaalkontserti siis ka stuudiost läbi. Millised tingimused olid kooridele pandud? No mina olen ju esinenud kahel varasemal korral ka konkursil ja teinekord kaks aastat tagasi nagu külalisena, et siis need olid noh, ütleme ma usun, laulja seisukohalt paremad just ruumi niisugune atmosfäär, 2005 oli ta Kölni raadio kontserdisaalis, mis oli ülimalt hea akustikaga, niisugune 300 kohane 400 kohane saal puidust seinte väga ja väga hea akustikaga ja siis 2007 oli vupertali storilises tatrale saalis, mis üldse on Euroopa üks parema akustikaga. Ja, ja väga kaunis ja seal noh ütleme selline meeleolu mõttes, võib-olla see saal ei olnud kõige parem, et ta oli ikkagi niisugune stuudio ja mulle tundus ka, et sinna vist ei olnud väga publikut kutsutud, et see oli rohkem selline kinnine. Ta oligi tõesti ainult nagu eelkõige raadiokuulajatele suunatud seekord. Kuivõrd oluline on kama valik sellisel konkursil? No ma arvan, et see on väga-väga oluline kava, valik on väga oluline, mitte ainult sellisel konkursil, vaid üleüldse konkurssidel, sest et kui sa lähed Alt näiteks võtad liiga raske teose ja ei saa sellega hakkama või võtad liiga Üksluise kava, siis see mõjutab kohe zhürii otsust. See on väga oluline, kuidas sulle tundus Eesti koorikava, minu meelest see oli hea hea kava, et seal oli vaheldust ja Tormise laulusild väga hästi õnnestus kooril ja sügismaastikest, võib-olla see viimane osa, kanarbik, ma usun, et seda selles ruumis oli raske laulda, sest ta on ikkagi vokaalselt väga nõudlik jumal üldse ei aita, siis on seda raske laulda, et võib-olla seal need kõrged noodid kannatasid selle selle akustika pärast, aga muidu koor oli ju väga tubli ja, ja laulisega kenasti oma võimete tipul, ma usun küll tegelikult ju noortega voore osales kokku seitse, et kolmas koht on väga hea tulemus. Mis sa arvad, selline rahvusvaheline konkurss, kas ta Eesti koorimuusikakultuuris omab mingisugust tähendust? Mulle tundub, et avab, sest et kõik koorid, kes on edukalt esinenud, pannud tähelepanu hiljem ja üldse sellest on nagu olnud ajakirjanduses juttu ja, ja kooriringkondades, et mulle tundub, et seal kõrge mainega konkurss, kas ka žürii tegi mingisuguseid kokkuvõtteid ja mis see selline üldine sõnum võis olla. Ja meil oli žürii ka järgmisel hommikul kokkusaamine ja eelkõige oli see siis järgmise konkursi mõtet, niisugune avaldamine aga loomulikult selle konkursi kontekstis, et põhiprobleem oli ikkagi, et nii vähe lastekoori osales. Et poolfinaalid tuli ainult üks lastekoor, mis oli väga hea. Aga noh, ei olnud neli oma vahel mingit konkurentsi seal siit nagu praegust on mõtlemisainet ja meil käib siiamaani praegust omavahel niisugune mõtete vahetamine, et mida teha, et see olukord muutuks kas neid kategooriaid üldse seal kuidagi ringi jagada või kuidas saada sinna lastekoore juurde, see praegust on kõik veel lahtine, et kuidas see järgmine konkurss siis välja hakkab nägema, aga selle konkursi kohta küll olid ainult väga positiivsed arvamused, et kõik olid õnnelikud, et nii hea ja kõrge tasemega konkurss nende kooride poolt, kes kohale olid tulnud ja osalesid finaalis, et väga hea meel selle üle Koorikonkursi Let Piipressing võit läks tänavu Sloveeniasse, võitjaan piiskopliku klassikalise gümnaasiumi tütarlastekoor Ljubljanast vanalinna muusikamaja tütarlastekoor Eestist tulijaga noortekooride kategoorias kolmandale kohale. Eesti muusika ja teatriakadeemia tähistab Täna Bruno Luki sajandat sünniaastapäeva Bruno Luki päevaga palusin stuudiosse Bruno Luki õpilase ühe telesündmuse korraldaja Lembit Orgse. Et tegemist on väga sisuka päevaga. Hommikust õhtuni algab Bruno Luki Esimese Bruno Luki nimelise klaverikonverentsiga. Palun räägi sellest lähemalt. Tõsi, see on tõesti Eestis esimene kord, kui klaveriteemalist konverentsi eesti keeles peetakse ja korraldajatega koos, kelleks on siis Eesti muusika ja teatriakadeemia klaver, osakond, Eesti klaveriõpetajate ühing ja Bruno Luki endised õpilased? Leidsime, et oleks väga sobilik alustada ka ühte uut traditsiooni regulaarsete klaverikonverentside korraldamist. Ja seekordne esimene on siis valdavalt pühendatud Bruno Luki temaatikat Lucyga seotud temaatikale. Siin esinevad muusikateadlane Tiia Järg, kes räägib Bruno Luki kujunemise ajast ja ruumist siis pianist Age Juurikas Pumaluki sidemetest Venemaaga. Lembit oleks räägib teemal punulukk ja Bachi mängu valikud. Ernesaks räägib pedaali Bruno Luki õpetuses. Ja konverentsi viimased ettekanded on Toivo Nahkurilt Bruno Lucia, Theodor lisse tikski ning Arbo Valdma sõnavõtt teemal. Klaveriasjad, mis rääkimatagi selged, on üle räägitud tõsiasjad interpretatsioonis ja klaverimängus. Konverents kestab poole 10-st kuni veerand kolmeni. Aga läheb edasi mitme sündmusega, mis on Bruno Luki 100.-le sünniaastapäevale pühendatud. Ja kui konverents läbi, siis mõne aja pärast kell kolm toimub näituse Bruno lukk, 100 avamine ja kell neli On esitlused. Nimelt on Bruno Luki õpilaste ja eesti klaveriõpetaja ühingu korraldusel valminud mälestustele Raamat Bruno Lukist meistrihaare meenutusi Bruno Lukist mille esitasime siis läbi viime. Ja samuti on Martti Raide koostanud uue CD Bruno lukk eesti klaverimuusika, kus on siis kogutud Bruno Rukki salvestused Eesti Raadio fondist, kus ta mängib siis eesti muusikat. Koostanud selle mälestusteraamat too ja kas seal on ainult Bruno Luki õpilaste mälestused või on laiemalt mälestusi koguda. Mälestusteraamatu koostaja on muusikateadlane Maia Lilje. Ja siia raamatusse on kogutud ligi 40 inimese mälestused, kellest põhiosa on tõsi küll, Bruno Luki endised õpilased, aga on ka mitmed tema ansamblipartnerid ja kolleegid ja ka teisi inimesi, kes teda lähedalt tundsid nende hulgas ka näiteks Eri Klas. Mida sisaldab see näitus? Näitus on väljapanek Bruno Luki elust ja tegevusest, kus on siis valitud tähtsamad momendid Bruno Luki biograafiast ja loomulikult nii tegevusest, pianistina, joogina ja ilmselt ka osakonna juhatajana direktorina. Nii fotod kui dokumendid. Ja kell kuus algab suur galakontsert. See on Eesti muusika ja teatriakadeemia-sarjas jubilaate. Jah, on suur rõõm, et niivõrd paljud Bruno Luki endised õpilased on olnud nõus sellel kontserdil esinema 13 esinejat ja eriti suur rõõm on üle, et ka Bruno Luki väljaspool Eestit töötavad elavad õpilased nagu professor Arbo Valdma Saksamaalt, samuti professor Kalle Randalu ja Toomas ja on sõitnud kohale, et sellel üritusel osaleda. Aga teiste hulgas esinevad veel Rom, Irene, Lindi, Olga, Tambre, leelo kõlar ja paljud teised väga erinevate generatsioonide esindajad. Ja klassikaraadios saab seda kontserti kuulata otseülekandes kella kuuest alates. Niisiis täna on Eesti muusika ja teatriakadeemia kammersaalis Bruno Luki päev algusega kell 10 kolm. Ja see kestab kuni õhtul kella üheksani välja. Ning sisse pääs sinna koha peale on kõigile vaba. Pühapäeval, 25. oktoobril toimub Tartu Ülikooli aulas kontsert, mis on pühendatud Tartu ülikooli asutamispäevale asutamisest. Möödub 377 aastat. Muusikat. Akadeemia Daviana asutamisaegsest Euroopast esitab Tartu Ülikooli varajase ja orientaalse muusikakeskuse faškola ansambel ansambli juht Riho Langsepp. Millist muusikat kuuleb sellel kontserdil? Kontserdil kuuleb muusikat akadeemia Gusto Yana asutamisajast ehk siis seitsmeteistkümnenda sajandi esimesest poolest põhirõhk on meil mitte lihtsalt selleaegsel Euroopa muusikal, vaid täpsemalt muusikal, mis pärineb tüübeni käsikirjast kogumikust, mis oli kasutusel ligi 100 aasta jooksul Rootsi õukonnas ja sinna aega langeb ka Tartu ülikooli asutamine, nii et selles mõttes on osa sellest muusikast selline, mis vabalt võis sellele ajal aga kindlasti selle aja ümbruses kõlada ka Tartus. Milline muusika on tööveni kogumit ei ole väga tuntud tegelikult, aga muusika ise on instrument igal muusika, mis on väga värvikas, väga rõõmus reeglina tol ajal tihti mõeldud ikkagi praktiliselt ka just tantsuetenduste jaoks. Siinkohal võiks tõsta esile eriti kuninganna Kristiina valitsemisaega see 1644 kuni 1654, kes toetas kaunite kunstide arengut ja väga innustas ka kapelli tegevust, kuhu tol ajal spetsiaalselt telliti Prantsusmaalt ka viiuldajaid. Ja noh, tänapäeval ma arvan, et see on väga-väga värvikas, selline kuulamiselamus kõigile, see on väga mitmekesine muusika mitmekesiseks Teedust, need sõidi osa, noh, tegemist on siis jah, selliste tantsu sõittidega. Kogumik, nagu öeldakse ka mingis mõttes heidab üldse Valgust hilisema peroksiidi kujunemisele, et seal on meile juba tuttavad Alemaan anud Sarabanud siig, aga seal on ka vähem levinud tantsud nagu näiteks Ameneer, Mortiranud Key nende vaheldumine, mis osad on väga kiired, energilised, teised jälle sellised õhulised teebki selle väga mitmekesiseks. Lisaks tüümiani kogumikule kõlab tõepoolest mõni lugu ka mujalt. Ja siin võiks esile tõsta eelkõige Joani Batista fantonat, itaalia heliloojat, kellelt kõlab samuti pärast sonaadivormi tutvustav sonaat. Ja teiseks väga kuulsat meest tollest ajast Hollandi, kes ei töötanud kunagi küll Rootsi kuninga õukonnas, küll aga üsna lähedal Taani kuninga õukonnas, nimelt kes juba oma eluajal lõi mitmeid teoseid, mis said esimese kategooria ehitideks tema eluajal. Võib öelda, et sellele kontserdile kõlab kuninglik muusika küll, kes on esinejad varajase Jarentaalse muusikakeskuse faškol ansambel on, aga, kes on liikmed? Jah, noh, raske ala ongi selles suhtes avatud koosseisuga ansambel, et meil on küll oma tuumik, aga vastavalt vajadusele me selle koosseisu kokku paneme. Sel korral on koosseisus, siis evad under barokkviiul Helena Valtneriteis barokkviiul alakse bloksodi flöödid, Helena, oleksin flöödid, flöödid Egont välja. Barokktšello Eiline langeb, klavessiin, Janno Mäelöökpillid. Aitäh raha langeb selle intervjuu eest ja ootame kõiki pühapäeval, 25. oktoobril Tartu Ülikooli aulasse, kus algusega kell 17 toimub kontsert, mis on pühendatud Tartu ülikooli asutamist päevale ja kontserdil kõlab muusikat akadeemia Gustav Yana asutamisaegsest Euroopast. Kutsun kõiki kontserdile ja veenduma, et ligi 400 aastat vana õukonnamuusika võib kõlada sama värskelt ja huvitavalt ka tänapäeval. Tuleva nädala neljapäeval annavad koos Eesti esindusorkestriga kontserdi nooretsemfoonikud Eesti muusika- ja teatriakadeemiast. Estonia kontserdisaalis tulevad ettekandele Sergei Prokofjevi klaverikontsert number üks ja Anton Bruckleri sümfoonia number seitse ja stuudios seda sündmust kommenteerimas Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkestri mänedžer Rain Vilu. Mida tähendab Eesti muusika ja teatriakadeemia tudengite jaoks selline kogemus, et mängida Eesti riikliku sümfooniaorkestri kõrval? Selline võimalus õpingute ajal kohtuda professionaalse orkestriga, istuda nende kõrval, näha seda tööprotsessi, see on tohutu õnn ja ma pean siiralt tänama seda võimalust, mida siis riiklik sümfooniaorkester on muusikaakadeemiale võimaldanud. Kui meenutada natukene ajalugu, siis tegelikult see on suhteliselt lühikene ajalugu, meie kahe orkestri ühistöö, nimelt et alles 2000. aastal kirjutati alla siis koostööleping Muusikaakadeemia rektori Peep Lassmanni, Eesti riikliku sümfooniaorkestri direktori Andres Siitani ja tolleaegse Muusikaakadeemia sümfooniaorkestri peadirigendi Arvo Volmeri vahel. Nii et tegelikult, et enamus meist, kes me oleme kunagi ammustel aegadel muusikat õppinud, meil tegelikult selline võimalus puudus. Et saaks mängida proffidega kõrvuti. Ja see Meie akadeemia orkester nüüd töötab iga nädal, et meil on viis projekti aastasse, ma olen veendunud, et läbi sellise mudeli, mida nad saavad eluks kaasa see ongi ju see, mida saab nagu neile õpetada, sest pillimäng ainult üksinda klassis koos õppejõuga või mingis väiksemas grupis see ei anna võimalust, kujutad ennast ette suure orkestri liikmena ja just ühismusitseerimised läbi selle kasvatavad omale järeltulevat põlvkonda. See on ikka päris suur koosseis, mis nüüd neljapäeval Estonia kontserdisaali lavale astub. Te peate valima selle jaoks ka eraldi suuremale koosseisule mõeldud muusika. See ongi üks Muusikaakadeemia nii-öelda kavalusi ja võimalusi. Kuna meie kool on nii pisike, siis me ei saa paljusi sümfoonilise muusikaliteratuuri suurteoseid mängida, sest meie kool on lihtsalt väike ja meil ei jätku iga pilli jaoks võib-olla mängijaid. Seetõttu need võimaluse koos riikliku sümfooniaorkestriga esitada suurteoseid võimalustest kasvõi partneri seitsmendast sümfooniast on vase rühmasse erakordsed instrumendid, mida nimetatakse siis maakler tuubadeks. Neid on neli mängijat, siis lisaks on seal palju kõiki muid instrumente, et lihtsalt ma ei teagi, kas isegi riiklik sümfooniaorkester suudaks välja panna nii palju muusikuid, et nad saaksid ise seda lugu mängida, aga koostöös peitub jõud. Olete palunud seda ühisorkestrit juhatama Saksamaalt pärit dirigendi Luts Köleri, mis dirigendid on tegemist ja kas teil on ka varem olnud temaga koostööd? Professor Lutz Köhler on erakordne muusika suurkuju euroop muusikaülikoolide juures. Tema põhitöö praegusel hetkel on siis Berliini kõrgemas kunstikoolis, kus on ta siis dirigeerimise osakonna professor ja siis Berliini kõrgema kunstikooli sümfooniaorkestri kunstiline juht. Lisaks sellele on ta erinevate Euroopa muusikaülikoolide audoktor ja nende orkestrite esimene külalisdirigent. Ja ma pean olema jällegi väga tänulik, et on olemas selline koostöövõrgustik, kes, mida nimetatakse siis Erasmus õppejõudude ja üliõpilaste vahel. Seda toetab Euroopa liit, et ja läbi selliste suhete on võimalik kõiki kutsuda nii kõrgetasemelisi dirigente, pedagooge, meie kooli, meie üliõpilastega, töötama, meid aitama ja samamoodi ka meie üliõpilased, sedasama Erasmus vahetuse kaudu saavad siis minna Euroopa tipp ülikoolidesse õppima. Ja meie koolil on õnneks kõikide nende ülikoolidega otsesidemete lepingud, mis kasvõi rahalises mõttes üldse teebki võimalikuks sellise muusika vahetamisel. Kas ka selle õhtu solist Alexandre kaamenskaja on samuti Rasmuse raames õppimas välismaalast? Jah, ka tema on hetkel Viinis ja kõik need tippkoolid ju valivad läbi tiheda sõela omale üliõpilasi ja Aleksander on meie noorema põlvkonna tõusev täht, nii et ma väga loodan, et kogemused, mida ta väljas omandab, saame meie nüüd juba natukenegi nautida. Järgmisel neljapäeval. Aitäh Rain Vilu ja sellest kontserdist teeb ülekande ka klassikaraadio, nii et kuulake, neljapäeval kell seitse. Reedel, 30. oktoobril kell 19 vahendab klassikaraadio EBU sarjas Krošenkordes kontserdi, mis toimub Tallinnas Niguliste muuseum-kontserdisaalis ja esinevad seal Sharm farmiee Marko Ambretsiini, ansamblid Vox Clamantis, dise Hortus Musicus ning dirigeerib Jaan-Eik Tulve. Kontserdi kavas kõlavad Helena Tulve, Arvo Pärdi ja Tõnis Kaumanni teosed ning gregooriuse laul. Kontserdist kõneleb lähemalt Jaan-Eik Tulve. See on üks selline kava, kus meie nägu tuleb väga hästi välja, ma arvan, enne Tallinna kontserti käime kiiresti vilksamisi Vilniuses, Vilnius on tänavu Euroopa kultuuripealinn ja, ja meid kutsuti sinna esitama Eesti muusikat ja mis seal eriti tähelepanu väärne ja mina olen nagu seda alati loomulikult võtnud, et gregooriuse laul on juba tegelikult Eesti muusika. Ma ei leia, et ta mingisuguse muu rahvamuusika võiks rohkem olla, et meie esivanemad seda muusikat kuulnud läbi mitmete sajandite laulnud kaasaja läbi mitmete sajandite, nii et kindlasti on mingisugune tunnetus ja muusikaline mõistmine ja isegi ka rahvalaul seotud gregooriuse lauluga. Nii et mul on väga hea meel, et leedukad ka seda samamoodi nagu aru said, et tahtsid Eesti muusikat ja siis pöördusid meie poole, et kas me ei teeks midagi gregooriuse laulu ja siis natuke ka sellist uuemat eesti muusikat ja samas on mul väga hea meel, et seda on märganud ka paljud eesti heliloojad ja, ja kes on meile kirjutanud väga ilusat muusikat ja mis samuti on väga tugevalt seotud meie ansambli isikupära väga hea meie sellise väljendusvahenditega. Ja siis Vilniusse me valisime kolm heliloojad, Helena Tulve, Tõnis Kaufman, meie enda laulja, Arvo Pärt, kõik väga omapärase telli lööme, nende muusika lähenemine meie põhisellisele väljendusele gregooriuse laulule on kõikidel on väga huvitav, väga erinev, aga väga aktiivne ja sügav. Ja siis Tallinnas Pärnus on peaaegu seesama kava, aga lisandub ka veel Hortus Muusikus. Helen on kirjutanud ühe väga ilusa teose, kunagi juba mitmeid aastaid tagasi artusele ja siis voksile väga ilusa tekstiga. Heebreakeelne tekst. Rabi Shalom asi tekstile. See on Jeemeni seitsmeteistkümnenda sajandi suurimaid poeet, kelle tekstid on kuulsat tänapäeva romaani ja see teos märgin ka, et mõni aasta tagasi sai väga suure rahvusvahelise tunnustuse. Monaco vürstifond otsustas anda sellele teosele uudisloomingu Reena muusikamaailmas küllalt tähelepanu, väärne preemia, selline kava, gregooriuse laul, sekka ka natukene pärast mitmehäälsust Eskola eesti heliloojat. Jällegi, see on selline sõpruskohtumine, et siia tuleb siis šarlbaga prantsuse sopranist. Aga huvitav ja väga sellise ainulaadse häälega, nii et ta ei laula mitte nii nagu kontratenor, eks ole, mis aldi kõrgusel võid, ta laulab täitsa soprani kõrguses ja oligi plaanis, et ta laulab seda teost, mis on kirjutatud Ortusele voksile koos siis kahe kõrgessalistiga. Aga teile, Helena, arvulise joron Pavlovi ja mis on kirjutatud paar aastat tagasi voksile ja meie heale sõbrale karianna sallile, šarlesis laulakesele Arianna osa ära, nii et jään huviga ootama, et kõik teavad sellist Ariana kõrget helisevad sopranit, et vaatame siis, kuidas üks mees selle partiiga hakkama saab. Hektar olen, keda siis peaks kindlasti mainima Marko Ambrusiini maailmakuulus Nicole mängi, kes meiega musitseerib esimest korda, aga kes on omakorda väga hea sõber, Ariannaga mängib kariannaga väga palju ja tema isaga Jordis valliga. Et Marco, kes mängib väga palju vanamuusikat. Ta oli see huvitatud mängima seda, seda elana teost, nii et siis tuleb siis Tallinnas. Pärdi teostest on siis kavas on kolm lugu, tabahhem, mis on kirjutatud Tjordisse vallile, mõned aastad tagasi, marsruuli made sekretär Yard ansamblile ja halleluuja troopus, mis on kirjutades meile aasta tagasi, me laulsime seda paari katedraalis koos amsterdami tšellokvartetiga jällegi väga ilus lugu pühast Nikolausest. Teatavasti Itaalias paaris ongi Püha Nikolaus säilmed, nii et see esiettekanne oli siiski mõelnudki selle paari kontserdil üle, aga, aga samas nüüd Tallinna esiettekanne toimub siis meil Niguliste kirikus jällegi otsad jooksevad kuidagi kokku. Kõneles dirigent, Jaan-Eik Tulve. Kontsert ise toimub siis reedel, 30. oktoobril kell 19 Tallinnas Niguliste muuseum-kontserdisaalis ja see kontsert jõuab sarjas Grozempoders Euroopa raadiatesse. Kontserdi on tellinud nii Läti, Leedu kui Berliini, Frankfurdi ja Saarbrückeni ringhäälingut aga ka Austraalia, prantsuse, portugali Horvaatia, Bulgaaria Taarja, Poola, Austria, Hollandi, Hispaania, Belgia, Taani, Sloveenia, Soome, Rootsi ja Ameerika raadiojaamad. Õliga ja. Algamas on hingedeaeg ja mitmel pool Eestis korraldatakse selleteemalisi kontserte. Tallinna filharmoonia sarjas viiva toorio toimuvad 30. oktoobril Pärnus ja esimesel novembril Tallinnas. Kontserdid, lein, lohutus ja tänulikkus, millel tulevad ettekandele Arvo Pärdi looming ning Eerik Sally Reekviem. Raiko. Meil on nüüd stuudios heli vous tamm. Kas Eriks Saili teoseid on Eestis ette kantud? Teadaolevalt ei ole, ja kuna see on üks põnev helilooja palju kannatanud teise maailmasõja ajal ise juudi päritolu, siis tema heebrea reekviem on omaette märkimisväärne teos. Kuna on tegemist ka kergesti kuulatava hilisromantismi, ka siis peaks olema väga meeldiv ette kanda, mis on väga põnev selle ettekande juures, et esitaja lähevad, otsustasid eriti dirigent Endrik Üksvärava eestvõtmisel seda teha heebrea keeles. Nii et paljukest meil siin Eestis ka heebrea keeles on laulu kuulda olnud. Aga nüüd see võimalus on. Kui reekviem reeglina on surnute mälestamise missa sünge alatooniga võib-olla hetketi mälestuslikkuses Helge selles mõttes, et pöördutakse nende ilusate mälestuste poole, mis on olnud seoses selle isikuga, siis siin on lausa vastupidi. Sellele viitab ka Jaan Tammsalu soovitatud Pealkiri lein, lohutus tänulikkus, et tähendab läbi selle leina läbi muusika. Me jõuame ülendava lauluni, jõuame mingi kirgastumiseni. Põhineb see teos 92.-le psalmil ja väga oluline on selles salmis mõttes, et, et ülekohtutegijad pillutakse laiali, kurjad saavad oma karistuse. Mitte meie ise ei lähe kedagi karistama, vaid me loodame jumala peale ja oleme selles tänulikud, et meil on kaitsja ja me loodame, et õiglus pääseb võidule. Kas maailmas kantakse sageli ette Erik Tsaili Reekviem Ebrikat? Sellest on päris huvitavaid salvestusi tehtud ja kõnekas on esiettekanne, see oli aastal 1945 Los Angelesis 2000 kuulaja ja ees. Oli helilooja, kes põgenes Austriast teise maailmasõja ajal Hollywoodi kirjutas seal filmimuusikat laule ühe ooperi ja siis ka reekviemi ja põhjendas seda sellega, et juutidel on ajaloos ja noh põhjust pidutseda ja palju olnud põhjust leinata, aga reekviemi neil ei ole olnud siiani. Nüüd siis Saaguse reekviem, milliste jõududega Heebrea reekviem ette kantakse. Nadia Kurem sopran, Helen Lokuta metsosopran, Nemad Rahvusooperis Estonia paritoniks on meil Taavi Tampu koor, Woodžes musikaales ja Pärnu linnaorkester. Dirigentide eksis Heebrea reekviemi puhul JÜRI, Alperten ja Hendrik Üksvärav on kooriosa ette valmistanud ning juhatab ka Arvo Pärdi hakkab bella teoseid. Sissepääs nendele kontsertidele nii Tallinnas kui Pärnus on tasuta sest linnavalitsused teevad omamoodi kingituse hingedepäeva puhul, et kõik inimesed, kellel on tarvidus kedagi mälestada või lihtsalt enda sisse korraks vaadata, saavad seda teha ja samast Tallinna kontserdi annetused lähevad Jaani kiriku orelifondi toetuseks. Niisiis Erik saysli heebrea Reekviem ning Arvo Pärdi teosed tulevad ettekandele 30. oktoobril kell 19 Pärnu kontserdimajas ja esimesel novembril samal ajal Tallinna Jaani kirikus. 24. oktoobri heligaja saatele tegid kaastööd Age Veeroos, Marge-Ly Rookäär, Kersti Inno, Hedvig Lätt, Annika Kuuda, Mirje Mändla ja Toomas Siitan. Helioperaator oli Helle Paas. Toimetas Karingotra. Kaja. Muusika, uudised, muusika, uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetti. Distsipliini sobival ajal teile sobival ajal heliga ja.