Kõigi merede ja ookeanide ääres elavad rahvad on pidanud aastatuhandete vältel sellega harjuma et meresõitjad ei jõua alati koju tagasi ja et paljud hukkuvad tormisel merel nii ka Soome lahe lõunakalda oma elupaigaks valinud eestlased. Ometi oli ligi 800 inimelu nõudnud reisiparvlaeva Estonia põhjaminek ööl vastu 20 kaheksandat septembrit 1994 šokk. Nii neile, kes olid sel ööl Estonia pardal sest laeva peeti uppumatuks niisamuti päästjaile kui kõigile ülejäänutele, kes kuival maal ja kellel meresõidust aimugi polnud. Seda lihtsalt ei saanud juhtuda. See šokk oli põhjus, miks tookordsel reisil kapten Arvo Andresson juhtimisel sõitnud Estonia pardal ei suudetud kiiresti päästetöid korraldada. See oli põhjus, miks Soome päästjate hulgas valitses peataolek ja kuivale maale suudeti tuua vähem hädalisi, kui oleks võinud. See oli põhjus, miks reisijate nimekirjades liikus üks ja sama nimi kord päästetute, siis hukkunute nimekirja imiks 989-st Tallinnas laevale astunust suudeti jääkülmast veest päästa vaid 137 inimest. Tallinnas pandi esimesest pärjad Estonial märja haua leidnud mälestuseks järgmisel päeval, 29. septembril. Aeg, mil nii laevapere kui reisijate omaksed lootsid, et tuukrid lähevad alla vraki juurde ja päästavad laeva keres õhupadja toel. Võib-olla veel elus olevad inimesed seda ei juhtunud. Seejärel loodeti, et tuukrid toovad hukkunute surnukehad vrakilt üles. Ka seda ei juhtunud. Vastupidi, Eesti, Soome ja Rootsi ühisel otsusel kuulutati Estonia katastroofi koht uute saare lähedal hauarahupaigaks ja otsustati vrakk betooniga katta. Leinajatele jäi loota, et maale ümber matta saaks vaid neid, kelle surnukeha Merise välja annab. Mida talletab rahvusringhäälingu heliarhiiv nendest päevadest? Helilõik Eesti raadiouudistest 28. septembri keskpäeval. Reporter on Urmas Loit. Reisipraami Estonia õnnetuskohas on otsitud inimesi kogu Soome merepäästekeskuse andmetel pole leitud ühtegi abivajajate, ka surnukehalaevad patrullisid õnnetuspiirkonnas kopterilennud öösel katkestati. Eesti abi õnnetuspiirkonnas ei vajata. Ilmastikuoludes oleksid Eesti väikesed laevad hakanud pigem segama. Ka pole Eestil koptereid, mis sobiksid töötama tormi tingimustes. Eesti alustab patrullimist oma merepäästepiirkonnas. Täna alustab tööd ka rahvusvaheline komisjon, mis koosneb Eesti-Rootsi ja Soome esindajatest. Rahvusvahelise komisjoni moodustasid Eesti-Rootsi ja Soome peaminister. Soomes kohtudes räägib peaminister Mart Laar. Moodustasime moodus tehti juhtimisel, moodustatakse rahvusvaheline komisjon, kes peab välja selgitama selle nimetatud põhjused ning ka, et Soome jätkab oma tööd päästetöid ning paneb paika selle vraki asukohad ning viiakse läbi ka hukkunute identifitseerimine põlluga saadud, selles organiseeritakse koostööd. Hinge troofi poolt pannakse paika ka eraldi töörühm läbi vaatama laiemalt küsimused, mis on seotud meresõiduohutusega Läänemerel. Selline õnnetus, mida ei oleks tohtinud juhtuda, näitab ilmselt väga paljuski selle õnnetuse põhjus. Kui järjest rohkem hakata vaatama oli usk, et sedalaadi laevad põhja ei lähe. Kas võib oodata laeva, ma ütleks, riigi rahadega pinnale tõstetakse, selle pinnale tõstmine on paljuski siiski selle laevaomanike ja kindlustusasi. Kui kalliks võib minna või kas seda on mõtet teha, ei oska ma praegusel hetkel üldse vastata. Ametlikku selgust õnnetuse põhjuste kohta saab tuua vaid allveeuuring. Selle korraldamine on aga keerukas, sest see vajab eritehnikat töötamiseks 80 meetri sügavuses. Venemaa on pakkunud oma tipptasemel abi päästetöödel, kuid neil puudub võimalus nii sügaval töötada. Väidetavalt on Norral vastav tehnika olemas, kuid tõenäoliselt ei jõua norrakad täna veel töid alustada. Võimalik, et päästetööde koordinaator Soome on siiski leidnud võimaluse allveetöid teha juba ka täna. Vaatamata ametiisikute väljapeetud avaldustele ja rahvusvahelisele leinale on õnnetuste tagamaadel märgata mõningaid pingeid Eesti ja Rootsi vahel eriti pidades silmas omaaegseid vastuolusid Estline'i laevade ehitamisel. Eilsel pressikonverentsil pärisid Rootsi ajakirjanikud, miks Eesti pole palunud abi Rootsi mereväelt, kelle tehnika lubab töötada ka kilomeetri sügavusel. Veeteede ameti peadirektor Kalle Pedak ütles, et rootslased suunasid kõik Eesti palved ümber Soome, päästeteenistusele vahendusel aga pole saabunud mingit ametlikku ettepanekut. Eile olid ka Rootsi ametiühingu ja merendustegelased agarad välja pakkuma võimalikke versioone. Õnnetuse põhjuste kohta. Räägiti ebatihedast aparell ist kinnitamata autodest ja mitte rakendunud satelliitside poist. Eestis jätkab tööd valitsuskomisjon, mis peab selgitama õnnetuse põhjuseid. Eelkõige tuleb aga veel koostada laeval viibinud nimekiri, sest see on endiselt ebatäiuslik. Eesti-Soome ja Rootsi kirikutes algasid mälestusjumalateenistused kõik leinasid, presidendid, kroomitud pead, hukkunute omaksed, paljud Läänemere äärsed rahvad. Selle katastroofiga katkes paljude inimeste tervete perekondade elu ja edasikestmine. Mitme hea algatuse omavalitsuse abiorganisatsioonid, tegevus. Laevaühendus Tallinna ja Stockholmi vahel seiskus nädalateks. 12. novembril 1994 toimus reisipraami Mare Baltikum avareis Tallinnast Stockholmi. Talt andis Urmas Loit lühikese infokillu. Kell üks öösel uitus, rüüsime oma Maarja Baltikum sireen kohal, kus 44 päeva tagasi hukkus traagiliselt reisib raam, Estonia lasti vette, pärg märjas, hauas puhkajatele. Teadmatuses lõppenud teekonna ohvreid jäid lainetes mälestama sesse põimitud valged kollased nelgid ning rukkililled küljes Eesti ja Rootsi lipuvärvides lindid. Ka laevatekile kogunenud, langetasime errori hulganisti lilli ja vaatas veegolkvel silmil Läänemere voogusid. Täna öösel olid need rahulikud. Silmapiiril seisid Viking Line'i Silja Line'i laevad, mis samuti vilega harrast hetke toetasid. Elupidi edasi minema laevakatastroofi üle elanud inimesed, samuti ohvrite omaksed, koondusid ühendusse Memento Mare ja hakkasid taotlema ettenähtud kindlustushüvitisi. Estonia huku kolmandal aastapäeval 1997 ütles Kersti Berendsen ühenduse Memento Mare juhatusest. Kolm aastat hiljem Memento Mare enam nii sageli ka tihti koos ei käi. Sest et suurt rahvakoosolekute ja miitingut aeg on tõenäoliselt möödas. Kui rääkida nomento Moorest, mida ta teeb, siis on kahtlemata vajalik nimetada igal kuul 28. kuupäeval kokku käivat Memento Mare klubi mis ühendab inimesi, kes tahavad tulla kokku ja leiavad selle aja, et rääkida oma muredest probleemidest ja olles nõnda siis teineteisele toeks see klubi silmi pea, ta käib koos Õpetajate majas Raekoja platsis Memento noore eks tegevuse peasuundi oli tollal esindada juriidilise isikuna end rahvusvahelistel läbirääkimistel kindlustuskompaniis kuldiga. Ja öelda, et tänaseks on need läbirääkimised jäänud juba ajalukku, mis olid pikad ja pingelised ja võtsid tohutult palju energiat, ilmselt väga paljudelt inimestelt, sealhulgas ka advokaadibüroo kaasik Jagoog juristidelt. Tänaseks on need läbirääkimised lõppenud ja kindlustuskompensatsioonid on välja makstud nii reisijate lähedastele kannatanutele mõtlen siin samuti pääsenud reisijatele ja ka laevapere liikmete lähedastele ja pääsenutele. Ametiasutustega suhtlemine peaks olema enamiku kodanike jaoks lõppenud. Edasi jääb siis üle ainult igal inimesel iseendaga toime tulla ning otsida otsida endale elu mõtet ning, ning sihte. Asi on meiega meelest nii või teisiti, kannatanute jaoks on ta ju iga igas vaikses südames vist nagunii olemas iga päev ja iga tund ja niisugust päeva ei olegi, kui sellele üldse ei mõtle. Me oleme harjunud selle mõttega, aga, aga sellest jäägitult lahti öelda vist ei, ei suuda elu lõpuni. Laevahuku põhjuste lõppraport tekitab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Samas võiks uus uurimine võib-olla anda meile tõe kuid ei anna tagasi ühtki hukkunut. Kuidas leevendada igatsust leina ja kaotusevalu?