Tänane maailmapildisaade on natukene erinev tavalistest. Me räägime kahest filmist ja üks nendest, mida on Eesti televisioonis ka juba näidatud. Esimene film räägib tamili vabadusvõitlejatest. Meenutame koolis õpitut. Tabelid on Sri Lanka riigi selle saareriigi vähemusrahvas. Nad moodustavad 18 protsenti riigi elanikest ja nad on hindu ristid. Oma uskumuselt. Sri Lanka elanike enamuse moodustavad Singalid, neid on kolmveerand ja nemad on oma usult budistid. Ja nüüd on juba umbes veerand sajandit kestnud selles riigis kodusõda. Tamilid võitlevad osa nendest ilmselt siis täieliku iseseisvuse oma väikese riigikese eest. Teised aga oleksid nõus ka mingisuguse liitriigiga. Tuletame meelde, et tabelid on tulnud omal ajal Indiast küll väga erinevatel aegadel. Endal on India lõunaosas ka oma. Läti-Eesti Televisioonis filmi, mille on teinud norralanna The Arnestad, kes viibis Sri Lankal kolm aastat tänu oma mehe tööle selles riigis ja seal ta tegi filmi sellest rahvast sellest riigist, sellest kodusõjast. Et saada luba filmimiseks, nägi ta vaeva poolteist aastat ja tuletama meelde ka niisugust fakti, et osa sellest riigist selle riigi põhjaosa andamilite täieliku kontrolli all, kuhu valitsusvägedel ei ole asja. Siis järgneb tsoon, kus toimuvad võitlused, kus on siis vahelduva eduga valitsejaks üks või teine pool ja siis suurem osariigist kuulub Singalite võime olla see on siis valitsusvägede kontrolli all olev osa. Aga esimene küsimus Arne staadile sele filmi režissöörile, mida ta praegu selle tema esimese filmi pealkiri oli, nagu me mäletame, minu tütar on terrorist, jätkab, peate, arvestab. Nagu tihti juhtub, kui esimene dokfilm õnnestub, siis on kohe tahtmine teha teist ja praegu ta juba valmistab ette Rwandas dokfilmi tegema minema. Aga see film, millest nüüd juttu on, siis filmitud Sri Lankas, kus ta elas, kas siis tänu oma mehele jorchospenud voolsuse foosi? Oma mehe tõttu elasid nad siis perekonnaga kolm aastat Sri Lankas ja tal tekkis soov ja tahtmine tamili sisside hulgast oma tähelepanu keskmesse võtta just naisi, naisterroriste märtreid, kes lähevad teadlikult surma, nagu nad ise ütlesid, keegi inimene ei tea, millal tema surmakuupäev kätte jõuab. Nemad saavad seda ette teada. Ja veel kommentaariks nii palju, et juba 300 naistamili sissi on ennast õhkinud selleks, et siis valitsusele ja valitsusvägedele kahju teha. Jah, kuulsin ka, et nende läbirääkimiste pidamine võttis aega poolteist aastat, enne kui ta üldse loa sissi juhtida tegelikult sai hakata seda filmi tegema, et minna nende võimu all olevasse alasse. Ja see juhed Nigassežnes pautoannef Jeer video miit VR leaders. Sõjaliste juhtidega ta kunagi ei kohtunud. Ta kohtus vahendajatega, pealegi oli seal ka teatud ajal vaherahu. Miks katkes vaherahu? Kuidas täpselt see vaherahu katkes, seda nüüd tagantjärele raske öelda. Fakt on aga see, et täieulatuslik sõjategevus käib. Soovitakse siis ikka riigi põhjaossa omaette riiki, mingisugune föderatsioon või konföderatsioon oleks miinimum, millega osa lepiks, aga need on kõik niisugused vaidlused. Varasemal ajal India toetas avalikult musti tiigreid, aga on väga raske ka teise riigi siseasjadesse sekkuda. Rahvusvahelised organisatsioonid on ka püüdnud sekkuda, see ei ole siiamaani tulemusi andnud. Tuletame meelde, et see kodusõda kestab juba 25 aastat ja kannatajad on nagu ikka tsiviilelanikud, naised-lapsed kõigepealt edasi küsi, missugune naiski viljade osa selles sissisõjas ja miks kasutatakse enesetaputerroristide täna nii palju just naisi. Tabelid väidavad, et nad püüavad vältida ohvreid tsiviilisikute hulgas, kuigi on teada, et kõige suurema ohvrite arvuga rünnak oli just ühte Colomba panka kus surmasaanuid oli peaaegu et 100. Aga ma küsin, miks on Tamilid nii edukad valitsusvägede vastu võideldes? Küsimusele, miks ei suuda nii ülekaalukad jõud neid lillasid merre heita ütles vot, see on umbes nagu Vietnamis Xungleid aitavad ja toetavad neid. Ja just needsamad naisenesetaputerroristid. Need on väga efektiivne relv võitluses valitsusega, sest kogu riik on pidevalt hirmul, eriti muidugi nende pealinn, kus iga hetk, iga naine on võimalik enesetaputerrorist. Riigi pealinnas Kolumbus elab palju Tamileid, aga kuna nad on ka kastiühiskond, siis teeb see nende olukorra raskemaks, jagad nende ühiskonda ja tabelid. Muidugi on ka siis erilise kontrolli all, nad peavad kandma teatud isikutunnistusi. Briti ülemvõimu all olid tabelit isegi teatud eelistatud korras oli kolm riigikeelt. Kui Sri Lanka sai iseseisvaks, siis jäi ainult üks, see on siis enamuse keel riigikeeleks ja, ja Tamilit kaotasid oma positsioonid. Need naised seovad ümber vöö, lõhe kainet. Nad lähevad täiesti süütute inimeste hulka. Et õhkida ennast ja tappa võimalikult palju tsiviilisikuid enese ümber. Tekib kohe küsimus, mis on nende noorte naiste mõttelaad ja mida nad püüavad niisuguste sammudega saavutada. Mõlemal pool käib muidugi tugev ajupesu. Need kaks noort naist, kes selles filmis endast räägivad ja oma realisi õppusi ja, ja lahinguvõtteid demonstreerivad, on kuulnud ainult seda, mida neile on õpetatud ja räägitud ja nendel on kindel veendumus, et kui nad ei lähe vabatahtlikult surma siis genotsiidi läbi hukkuvad nad niikuinii. Ja põhjus, miks nad läksid enesetaputerroristideks, oli see, et nende isa oli sõjas surma saanud, nende perekond oli kaotanud, kodunevad rändasid ühest kohast teise ja see oli nagu teatud mõttes ka niisugune sundseis või lootusetu olukord. Niisuguses olukorras elab siis saareriik, mida me teame Sri Lanka nime all ja mis kõige rohkem tuleb meile meelde Seiloni tee nime järgi. Me rääkisime filmist, minu tütar on terrorist. Möödunud aasta 23. novembril suri Londonis üle hüpanud vene julgeoleku agent Aleksandr Litvinenko suurtes piinades pärast kolm nädalat kestnud agooniat. Nimelt esimesel novembril oli ta istunud koos kahe vene mehega kohalikus hotelli baaris, joonud seal teed ja paar tundi pärast joomist hakkas Aleksandr Litvinenko Al halb. Tema mürgitamist hakati kohe kahtlustama teist endist vene julgeolekuteenistuse töötajat Andrei luga, vaid, kes muide praegu peab küll juba isikliku turvafirmad. Selle seltskonna kolmas liige oli Dmitri Kofton, aga temale ei ole briti võimud mingisugust süüdistust esitanud. Vastandina siis sellele Andrei Lugavaile, keda Briti võimud nõuavad Venemaalt, et antaks Londonile välja. Vene võimud vastavad, et selle riigi seadused ei näte oma kodanike väljaandmist. Nii on see tüli kestnud juba kuid see on väga tõsiselt rikkunud Suurbritannia ja Venemaa suhteid. Aga seesama Crynenko, temal oli sõber Andreini krossov, kellega nad olid juba mitu aastat tagasi tuttavaks saanud ja nad olid teinud kolm pikka intervjuud filmile, kus siis arutasid Venemaa küsimusi Venemaa probleeme ja nende jutuajamiste tulemusena sai valmis film pealkirjaga minu sõber Saša. Ja seda näidati samuti sel suvel Pärnu filmifestivalil. Ja nüüd ma mängin intervjuu filmi režissööri Andrei krossavi ja produtsendi Olga konskajaga. Kõigepealt ütleb filmi režissöör Andrei klassof nagu vabanduseks, et välismaale sattus ta puhtisiklikel põhjustel. Ta abiellus sakslanna, aga tal on ka Vene pass. Ta pole kunagi olnud poliitiline põgenik, ütleb ta. Ja kui 80.-te lõpus tekkis võimalus oma mõtteid vabalt väljendada, hakkas ta Venemaale pühendatud filme tegema. Ta ütleb, et Mul tekkis võimalus teha filmega televisioonile, näiteks BBC-le ja ka filmirežissööriks õppis ta Inglismaal Bristolis nimelt küsisin talt, kas ta ei kartnud, et ühel hetkel teda ei lubata enam tagasi Venemaale. Ta ütleb, et tema tegevus algas õnneks juba Gorbatšovi jätkus Jeltsini ajal ja tal oli tunne, et vaimses mõttes oli ta tulnud nagu päris Venemaale, seal oli nagu siis tõeline ja õige Venemaa. Ja ta ütleb ka, et tal on ju vene pass ja kellelgi ei ole õigust keelata teda oma kodumaale tagasi minemast. Küsin, kas ja kuidas on atmosfäär Venemaal viimasel ajal muutunud? Muutunud atmosfäär on ainult, küsimus on selles, millises suunas. Paljude arvates on olukord läinud paremaks. Venemaa on alati sõltunud naftadollaritest. Need dollarid aga mõjutavad ühiskonna fassaadi poolt. Moskva ja Peterburi kesklinna mõjutavat tõesti. Aga mingi provintsi ja rääkige lihtsate inimestega ütleta. Inflatsioon on väga kõrge, hinnad tõusevad, iga kuu. Inimesi ei huvita, kui palju on juurde tulnud miljard ära ja, või kui palju on tõusnud aktsiad. Küsin edasi, millal ta esimest korda kuulis nime Aleksandr Litvinenko. Nagu enamus Venemaa kodanike kuulsin temast televiisorist mässama hakanud föderaalse julgeolekuteenistuse, siis FSB töötajad korraldasid skandaalseks kujunenud ajakirjanduskonverentsi. Litvinenko oli nende töötajate juht, kes seal olid. Hiljem ta arreteeriti, pandi vangi ja Ekrossov ütleb, et ta kaotas Litvinenko silmist mõneks ajaks. Uuesti kuulsin temast siis, kui ta läks Inglismaale, palus seal poliitilist varjupaika ja sealsamas lennuväljal teatas peaaegu et ühe hingetõmbega, et kurikuulsad plahvatused Moskva elumajades olid FSB kätetöö. Nii ütles siis nik krahh. Ta ütleb, et ta oli šokis. Paljudele oli ju selles küsimuses tekkinud kahtlusi, aga siin väitis seda ju inimene, kes ise oli töötanud julgeolekusüsteemis. Aasta möödudes otsisin ta üles. Ma sain teada tema koordinaadid. Me saime ruttu sõpradeks, kuigi meil oli täiesti erinev taust. Mina olin õppinud teatriinstituudis Tarkovski mõjul, tahtsin hakata filmi tegema. Tema oli edukas julgeoleku ohvitser, juba noore mehena oli ta saanud alampolkovnik kuks. Meie jutuajamiste põhiteemaks olidki plahvatused Moskva elumajades. Ma olin nendest kirjutanud ka ühe näidendi, seda oli mängitud Saksamaal teatris saksa keeles, siis muidugi filmi nendes plahvatustest aga näidati ka Baltikumis, sealhulgas siis ka Eestis. Hiljem külastas Nekrassovis Litvinenko juba ka Londoni haiglas kui viimasel oli jäänud elada vaid viis päeva. Litvinenko oli siis juba väga nõrk. Ta nimetas selle Itaalia ärimehe nime, kellelt kahtlustused hiljem maha võeti ja nimetas ka ühte Venemaa kodanikku, kellega ta oli ka just sellel samal päeval kohtunud. Seega oli juttu siis juba ühest kindlast päevast, esimesest novembrist mil ta mürgituse sai. Litvinenko ei teadnud oma läheneva surma põhjust. Ta ei olnud kuulnud ka seda kurikuulsat sõna poloonium, mille isotoop 210 tegelikult ta tappis. Ausalt öeldes Litvinenko teadis, et tema tapjad on tema endised kolleegid, kellest need olid saanud tema verivaenlased. Küsimusele, kas mürgitamise asemel oleks lihtsam kasutada näiteks tulirelva, vastab filmirežissöör Nekrassovis. Ma natukene tunnen Inglismaad ja tea, et seal on kurjategijatel väga raske karistusest pääseda. Vastandina mõnele teisele riigile ei hoita seal kokku ei aega ega raha, et mõrvar tabada. Siis ta esitab küsimuse, miks see lugu meid kõiki huvitab. See lugu on erakordne juba selle idee poolest. Inglastel on kõik täiesti arusaamatu, arvatakse, et poloonium on väga kallis aine, maksab miljoneid või kümneid miljoneid. On ka väidetud, et see oli kõige kallim mõrv. Aja loosilts. Andrei krossov ütleb, et kuigi otseselt, võib-olla ka riigivõim ei ole segatud sellesse loosse on selle loo taga tõenäoliselt, et väga paljud salastatud uurimisinstituudid ja laboratooriumid, kus niisuguseid materjale kasutatakse, uuritakse ja mõnest niisugusest võibki see erakordselt mürginaine pärit olla. Ja jõuda ka siis niimoodi Nende salateenistuste kätte, kelle Litvinenko oli reetnud. Kui te Litvinenko surmas kuulsite, mis sai edasi? Ta ütleb, et nendel hakati kohe helistama. Ühed soovisid saada toorest materjali enda käsutusse, teised tahtsid nende käest lühikest uudistelõiku näiteks seitset minutit televisiooni jaoks. Kokku oli umbes 20 pakkumist. See oli tõeline põrgu ütleta. Ja nende korrektsete ning paljude mittekorrektsete pakkumiste seast valisid nad siis välja BBC kumise ütleb filmiprodutsent Olga konskaja. Olga konskaja ütleb, et britid olid nii korrektsed, et aktsepteerisid nende seisukohti ka siis, kui need inglaste omadega kokku ei läinud. Inglasi huvitas just sõltumatu ja väga subjektiivne pilk probleemidele ja sellele inimesele, kellest kogu maailm oli järsku rääkima hakanud, aga kellest keegi õieti midagi teadnud? Ta ütleb, et meie soov oli näidata, kes siis oli see Sasha, see Aleksandr Litvinenko kogu selle kõntsa taustal, mida Vene televaatajatele kodus vaadata pakuti. Ta ütleb aga, et neil oli ju dokumentaalne materjal selle mehe kohta, kes selleks ajaks oli juba surnud. Ta ütleb, et nende filmi näidati kanni ametlikus programmis ja see näitab selle filmi, selle töö taset. Aga nende eesmärk oli ja mitte näidata ainult seda, kes tappis ja kelle tappis, vaid avada ka kogu maailmas silmad. Et mõista paremini seda Venemaad ja olukorda, kuhu see riik on jõudnud. Film on üle kahe tunni pikk ja ma küsin, kas kanis see probleeme ei tekitanud? Me lubasime, et teeme filmi lühemaks, kuid mingit kontrolli meie üle ei olnud ja praegu on selle filmi pikkus siis 105 minutit, mis on kinos näitamiseks täiesti sobiv pikkus, ütleb režissöör. Me näitasime seda kõigepealt kandmis, mitte sellepärast, et see oleks Venemaal keelatud, vaid meil oli kange tahtmine seda filmi võimalikult kiiresti rahvale näidata. Aga teisest küljest jälle Venemaal ei plaanitsete, vaata seda filmi televisiooni tuua. Kuigi televisioonis ja ka üldse ajakirjanduses otsest valitsuse kontrolli ei ole. Ma olen optimist, ütleb Andrei, neid krahh, teatud vabaduse määr on ajakirjanduses siiski olemas. Meie aadressil oli küll palju sõimu, aga siiski näidati ka täiesti objektiivseid reportaaže kani festivalilt. Seal oli minuga intervjuu. Filmi produtsent Olga konskaja on aga teisel seisukohal. On olemas niisugune haritlaste poolt armastatud telekanal nimega kultuura mis kanni festivalile pühendatud erisaates jättis intervjuu režissööriga ja ka katkendi filmist välja ja see toimus pool tundi enne saate algust, nii et siis tuli otsida midagi, mis selle augu ära täidaks. Seda rääkis siis filmiprodutsent algakanskaja. Loomulikult huvitab inimesi, missugune saab olema selle väga poliitilise filmi saatus. Jälle kõneleb filmirežissöör Andrei nik rasvast. Sügisel hakkab Poola kinodes ringlema filmi minu sõbrassaža 50 koopiat. Lisaks on teada, et filme hakkavad nägema veel Itaalia, Hispaania, Šveitsi, Skandinaavia ja paljude teiste riikide filmihuvilised ja filmiprodutsent. Olga konskaja loodab, et piltlikult öeldes näeb seda filmi kogu maailm. Nii palju täna siis filmist minust su pärast Saša, millest kõnelesid filmirežissöör Andrei ekraszafia, produtsent Olga konskaja. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand seal järjekordne saade sarjast maailmapilt.