Ülekuulamine alustab ülekuulajad on Urmas Vaino ja Reimo Sildvee juba ülekuulatava nimi võib põhjustada kakluse. Tema kirg asjade seletamisel on legendaarne. Tema arvamusavaldused jätavad külmaks ainult neid, kes ei ole omandanud veel inimkeele mõistmise kunsti. Endine riigikogu fraktsiooni esimees lugupeetud. Kirjanik keeleteadlane, ühtedele teistele töötu punaprofessor, ent kas ingel või saatan? Seda näitab tänane ülekuulamine. Ta on ülekuulamise kambris, Rain Veideman, tere päevast. Tere päevast, teie kui hüdroloogiaga tegelev inimene, kas teie või sina, teie, teie ja see diskussioon teile, mis ajalehtedes noh, mitte nüüd väga suure hooga, aga on ikkagi kirjutatud, siis on kuidagi võõras ja, ja natukene isegi arusaamadel No see, mis anonüümselt toimub, on täiesti arusaamatu ja pigem on tunnistuseks selleks sellest meeletust labasusest, kuhu üldiselt väga paljud eestlaskonnast on langenud. Aga inimeste omavaheline selline rootsi, nimetagem siis seda rootsi, teie, sina reformiks, Eesti seda läbi tegema ei peaks. Tõesti mitte, ma arvan, et teietamine on lugupidamisavaldus teise inimese vastu ja kui me saame lähemalt tuttavaks ja, või teist saavad minu sõpruskonna liikmed siis leiame alati võimaluse üle minna sinadele. Kas sa kuidagi keelega, selles mõttes võtaks keelt vaesemaks, kui inimesed unustaksid selle teie vormi või, või pakuks ehk võimalust nii-öelda tunnetades lähedust hoopis rikastada. Inimesed julgevad teineteisest rääkida lopsakat vormi kasutades. Raske öelda, ma olen seda meelt, et et see kindlasti minu, minu arvates minu seisukohalt vaesistaks keelt, sellepärast et igal keelel on omad keel, tegutseb kõikvõimalike registrite pinnal. On madalamad registrid, kõrgemad registrid on, on, on lausa elitaarsed registrid, millele väga paljud ei küünigi, näiteks rääkimata muidugi professionaalsed registrit, mille sõnavara me ei valda, me ei saa hakata teiega siin näiteks ehkki ma siis geneetika üksikasjadest, kuna seda sõnavara. Et igasugused kõigi registrite õppimine ja nendega tundmaõppimine on keelt rikastav, kahtlemata. Aga madalamad registrid jäävad niikuinii külge, nii et neid õppida. Üldiselt pole vaja see tänavakee, see, see, see liigub omas omal väljal ja seetõttu noh, nakkub kergemini. Rain Veideman, räägime teiega täna nendest registritest, mida me valdav ja, ja, ja üks millest ma kohe tahaksin teie käest küsida, puudutab siis ühte teie kirjutis selle nädala teisipäeval Postimehes oli siis päevakomm vist artiklis võiv rubriigis artikkel lühikene selline emotsionaalne arvamusavaldus, kus muuhulgas nimetasite, et Venemaal on toimunud võimuvahetus, ma ei tea, kas ma ei ole midagi tähele pannud või, või, või nii-öelda reisilt tagasi tulnuna tead ehk midagi rohkem öelda, kas tõesti on seal võim vahetunud ja hõimu vahetunud küll tunda, et juba juhib Medvedjev ja. Peame silmas presidendi vahevahetust, jah, see on tõepoolest toimunud ja ja sellisel isal vajalikul viisil, mida ütleme meie Demokraatia kujutlustes on muidugi raske kokku viia meie arusaamadega demokraatiast. Aga, aga siiski presidendivalimised toimusid Venemaal ja ma jätan selle poliitikute kommenteerida, kuidas nad seda hindavad. See, et mina nimetan seda võimuvahetuseks see on minu lähenemisviis, lähtub sellest sügavast kultuurilisest keskkonnast, milles Vene demokraatia on läbi viimase pooleteist sajandi jooksul arenenud. Nii et mõnevõrra tunda ja äsja jõudis meieni teade, et uus president Medvedjev on esitanud kutse Eesti vabariigi presidendile külastada Hantõ-Mansiiskis soome-ugri maailma kongressi. Eelmine Venemaa president, praegune peaminister Vladimir Putin niisugust kutset ei ole saatnud. Toomas Hendrik Ilvesele ja me mäletame hästi siis, et teise maailmasõja mingi suure pidustustele esitati kutse Arnold Rüütlil. Arnold Rüütel sinna ei läinud. Nii et võib-olla on mingisugune väikene nüanss, nüansi muutus toimumas, mis selle võimuvahetusega on kaasnenud. President Ilves, niipalju kui nädalasest tulnud uudised jõudsime jälgida, siiski ei kavatse sellest kutsest loobuda, vaid kavatseb Venemaale sõita sellele, sellele kokkusaamisele ja, ja seetõttu võib olla saab näha siis, kui ta sealt tagasi tuleb või, või siis, kui see visiit toimub. Kuivõrd on Venemaal nii-öelda tegelikult või muutunud. Rein Veidemann, ma tahan teie käest küsida, kui moonutatud Eestis pilt Venemaast on all toimuvast. Kui palju me näeme seda läbi mingi sellise filtri, mida te, mida te nii-öelda tunnetatud? Kahjuks on nii, ma olen sülitad seda tunnistama ja tunnistama, vähemalt kahe siis argumendi pinnal oma silm on kuningas ja oma käin Venemaal nüüd igal kuul olen seal viibinud igal kuul vähemalt kümmekond, aga võib-olla isegi mõnes kuus, kaks nädalat. Mis see tähendab, see tähendab lihtsalt niisama? Ma käin oma abikaasa juures külas, kes on Eesti vabariigi kultuuriatašee Moskvas vaid ma käin läbi ka läbi ka selle võrgustikuga, kellega minu abikaasa suhtleb. Nii-öelda oma teenistuse raames. Ma jälginud Neil siis päevadel-õhtutel väga pingsalt kõiki Venemaa Venemaa erinevaid telekanaleid, mida venelased ise vaatavad hommikust õhtuni ja loen intensiivselt Vene ajakirjandust vene keskajakirjandust. Ja see, see on üks argumentatsiooni pill. Ja teine argumentatsiooni pind on, et ma olen. Kultuuriloolane ma olen eesti kultuuriajaloolane, eesti kirjanik olen õpetanud juba aastakümneid ja vähemasti arvan endas olevat endal olevat. Keskmisest ehk ehk avarama pildi vene kultuuriajaloost ja, ja, ja siis hilisemast käekäigust. Ja kolmas argumentatsiooni tasand on see, et ma kuulun põlvkonda, kes kelle noorus lapsepõlve noorus möödus nõukogude ajal ja kes oli sunnitud õppima väga intensiivselt vene keelt. Ma kuulun põlvkonda, kas sa perega Saru Vital farmis on ka enda arvates valdama vene keelt ja. Ma ei võtagi sellist lihtsa tänaval? Ei muidugi jaa jaa. Ja, ja ma olen siis teeninud kolm ja pool aastat nõukogude armees. Ma olen väga palju omal ajal rännanud toonases Nõukogude liidus ringi nagu paljud minu põlvkonnakaaslased kolm tasandit, mille, mille pinnalt ma julgen arvata, et et mul on mõnevõrra õigust hinnata seda uudistevoogu, seda hinnanguliselt uudistevoog, mis Eestisse Venemaalt ulatub. Kes selle filtri on püsti pannud ja kellele see kasulik on? Siis osale Eesti võimueliidist, selles ei ole enam viimasel ajal küll mitte mingisugust kahtlust, sest meie sisepoliitilised vastandumised tegelikult taandatakse ju sellele missugune on sinu suhtumine venelastesse ja Venemaasse. Nii et te tahate öelda, et näiteks Andrus Ansipil on kasulik see, et Venemaalt tulev info on mingil määral moondunud. Kindlasti on kasulik sellepärast, et et see võimaldab manipuleerida selle informatsiooniga ja kujundada teatud hirmuõhkkonda Eestis. Me peame ju tunnistama, et eriti viimasel viimasel pooleteist aastaga ja selleks tasub lugeda kasvõi asjaomaseid ühiskonnateadlaste kirjutisi. Eestlased ja Eesti elab ikka niisuguses püsivas hirmu õhkkonnas, kusjuures nisu hirmu õhkkonnas, et Vabadialoog, mis siin kujunema peaks näiteks ja, ja puudutaks Venemaad või ka näiteks Eesti venelasi või Eesti eestlaste ja venelaste suhteid venelaste stereotüüpe, kes elavad Eestis, me ei saa nendest noh, nii-öelda selles mõttes vabalt rääkida, sellepärast et dialoogi ei ole võimalik arendada selle, see, see dialoog kiiresti ülerünnakuteks, umbes niimoodi, et et nii kui sa midagi tahad mõista, olgu siis siin kohalikke venelasi siis Venemaad või venelasi venemaal, siis oled sa nii-öelda nende suhtes nii kohe sümpatiseeria. Aga seletage, Rein Veidemann mulle lahti, kuidas ratsionaalses ühiskonnas, demokraatlikus ühiskonnas, kus peaks olema ja kahtlemata on nii nagu meil siin Eestis arvamuste paljusus on siiski jäänud domineerima see filter, ehk see, et info on moonutatud ja see, et see on kellelegi kasulik ja see, et see info, see filter, filtri tagant tulev filtrist läbi tulev info on inimestele pähe, kes seda usuvad. Miks reaalne mõistus, ratsionaalne arvamuste paljusus ei ole seda moonutatud infot selles ühiskonnas siis ümber lükanud või jalga vedanud. No kui see puudutab nüüd meid, ajakirjanikke, kelle, kelle hulka kama ennast skulptuuri ajakirjanikuna osalt ikkagi loen siis tuleneb sellest, et me elame turu ühiskonnas ja kogu meie ajakirjandus on ju tegelikult ja meie meedia suures osas on üks osa turust, see tähendab turu põhiseadus on ikkagi kasum, kasumi teenimine. Kust tuleb Su kasu, tuleb sellest müügist käibest, mida rohkem on informatsiooni, mis müüb, seda rohkem me võime loota kasumi peale, tähendab võivad omanikud loota kasumi peale. Nüüd müüb dramatism Dmitri müük konflikt, see on igale meediaelemente laarsele siis uurijale ja, ja, ja, ja siis ka meedias, meediat, meedias töötavale inimesele teada. Pealkirjad kaasa arvatud selle saate pealkiri, ülekuulamine, loomulikult see juba iseenesest häälestub teatud dramatismile konfliktile ma seda mõistan ja tunnustan seda. Aga, ja kui see muutub valdavaks diskursus, eks meediadiskursus, eks ühiskonnas siis siis ühelt poolt nüristab inimeste vastuvõttu. Aga teisest küljest on olemas ja kui me räägime turusituatsioonist turul, nõudlus, kas ratsionaalne nõudlus, siis inimeste ratsionaalne pea, mõistus ei nõua midagi teisiti. Kindlasti nõuab, kindlasti, nõuab ja, ja see ongi, ütleme, minu etteheide. Noh, ma ei ütleks, et etteheide ma enam ei ütle, etteheide, võib-olla pigem siis möönmise või noh kui te soovite, tunnistamise põhjus, minul ei ole põhjustanud midagi ette heita see, mis on läinud olnud, see on. Toimikust kogutud materjalid. Veider Man Rein, sündinud seitsmeteistkümnendal oktoobril 1946 Pärnus. Haridus. Filoloogiakandidaat 1984 alates 1991.-st vastast filosoofiadoktor. Tartu riiklik ülikool 1974 eesti keele ja kirjanduse eriala töökohad alates 2005.-st aastast Tallinna Ülikooli kultuuriteooria ja poliitika korraline professor. Alates 2001.-st aastast ajalehe Postimees, kirjandustoimetaja ja kolumnist. 2001 kuni 2005 Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhataja, korraline professor. 1998 kuni 2000 Tartu Ülikooli kirjandusteooria õppetooli hoidja, dotsent 1998 kuni 2001 ajalehe Eesti Päevaleht kultuuritoimetuse juhataja 1995 kuni 1998 Kultuuriministeeriumi nõunik 1990 kuni 1995 riigikogu liige keskfraktsioon 1986 kuni 1990 ajakirja vikerkaar paar peatoimetaja. 1983 kuni 1986 ajakirja looming peatoimetaja asetäitja. 1980 kuni 1983 ENSV Teaduste Akadeemia keele ja Kirjanduse Instituudi teadur 1977 kuni 1980 Kreutzwaldi imelise ENSV Teaduste Akadeemia kirjandusmuuseumi teadussekretär 1974 kuni 1977 ajalehe Tartu riiklik ülikool, toimetaja. Ülekuulamine läheb edasi Rain Veideman. Kui me vaatame praegu Arnold Mere ümber toimuvat, siis kellele te selles protsessis kaasa tulite? Kaasa tunnen, siis ma tunnen kaasa meie üldisele saatusele, et nii läks ja et meil seesugused Sündmused on kunagi aset leidnud ja inimesed, kes selles osalesid, oli üldse elanud nii kaua, nii et mis on võimaldanud nüüd neid nende üle kohut mõista. Ja, ja siis see see juhtum muidugi on, viib tagasi hoopis kaugemale. 1987. aastal, kui laulev revolutsioon hakkab, või 88 87. Kui, kui me olime laulva revolutsiooni lävel, siis ajaloolane Evald Laasi tõi välja, noh, kõik need arvud, kui palju eestlasi küüditati Venemaale ja ma mäletan, et toonane veel elujõus Arnold Meri oli üks nendest, kes hirmsasti vihastas ja ja ja toimusid mingid diskussioonid või noh kus juba ja selles avanenud uutmise vaimus Gorbatšovi reformide vaimus ja avalikustamise vaimus sai nendest asjadest kõnelda, aga, aga koosolekud olid teravad ja osa võimu toonase võimu lähedal olevaid inimesi, sealhulgas ka Arnold Meri muidugi püüdis tookord kogu seda protsessi juba siis näidata valguses, mis oli iseloomulik dogmaatilised nõukogude ajale. Loomulikult on väga paljude siis ka eestlaste sealhulgas. Et see ja, ja osalus. No ma ei ütleks, käed verised, otseselt, aga võib-olla kümmekond, eks ole, aga igatahes nad on olnud seotud nende nende küüditamisega. Ja kohtuasi on muidugi tõestada, et see nii on ja ka siis õigust mõista, mida ma tahaksin selle asja nii-öelda ja mis on ka nüüd esile hakanud tulema, emotsionaalse varjundina esile tuua ja mis ei tee meist eestlastest pühakuid, on see, et just nimelt ja see on teada, väga paljude puhul on teada, et eestlased ise kaebasid teiste eestlaste peale ja nende nende kaebuste alustel alusel. Siis küüditati väga-väga palju peresid, perekondi, nii et eestlaste isiklik vaen oli ka väga palju. Põhjust andis põhjust selleks, et, et küüditamist aset leidsid. Ma olen küsinud hästi emotsionaalse küsimuse sellega sellega selle protsessiga seoses, kas see protsess ehitab või lammutab teie meelest. Ehitab või lammutab? Ei ei seda ega teist see protsess. Noh, ma tähendab, kui nüüd minu isikliku suhtelist küsida, siis ma arvan, et selle ülivana isiku suhtes piisaks ühiskondlikust hukkamõistust, sellepärast et see on võtnud kättemaksu, kättemaksu niisuguse õhustik, loomulikult ta ta, ta omandab kättemaksufooni üha rohkem just nimelt sellel pinnal kogu Venemaa kus ma siis käib ja, ja, ja ka Venemaa uudistevoogu olen pidevalt jälginud, kasutage seda lamedalt labaselt propaganda siis vahendina ja seega tähendab me ise kogu aeg kerime ennast sellesse nii-öelda propagandarattasse sisse, ega me oleme nagu lõksus. Me oleme sunnitud nurgas ja muhkaga, vehime rusikatega ja peame uusi vastulööke andma. Ühesõnaga nagu mingisugune lõpmata riik, kust me nagu välja ei, ei kipu sahmana. Nii et see Arnold Meri protsess ei ole siis Eesti propagandamasina üks, üks osa ja selline nii-öelda noh, tantsi rusikaga löömine vene propaganda vastu. Ei, küll mitte, ma, ma julgen arvata. Aga punaminevikku taas esiletoomine ja noh, siin on käidud välja idee, et tuleks teha nii-öelda punapattude register, et ei oleks internetis kõigile näha, kes oli nõukogude ajal, mis positsioonid, milliseid tiitleid saanud easy sellele ideele te toetate kirjutaksite alla sellisele andmebaasi loomisele, võimite? No ma ei tea, mis asi üldse puna pat on, tähendab ma ise tahan, pean väga lugu punasest värvist ja, ja, ja, ja, ja selle nii-öelda halvustav sidumine pattudega siis võiks öelda ka, et mis valget patud või mustad patud ja nii et ma seda tüüpi sõnavara ei kasutaks. Ma arvan, et. Me peaksime jääma niisuguse õigusliku kui me oleme siis demokraatlikus ja, ja õigusühiskonnas, mis rajaneb õigusel näiteks seadus on siis see nii-öelda seaduslikus õiguslikkus peab olema suunatud ka mineviku tegude käsitlemisele, kusjuures seal alati lisanud lisandub see, et et võimalus kõikvõimalikke fakte nii-öelda tõlgendada ja juba ütleme see alus, mille alus, millelt õigust mõistetakse minevik üle võib-olla juba faktide tõlgenduslikul pinnal Nii et pigem mitte võtta ette nõukogude okupatsiooniperioodi, hakata lahkama seal toimunud tänase õigussüsteemi Mõõdupuuga võib küll, miks mitte mingit tendentsi selles suunas on ka käia, aga. Aga see oleks võib-olla jälle üks mootor, mis käivitaks veel aktiivsemalt intensiivsemalt nii-öelda russofoobset suhtumist ühiskonnas, sellepärast me teame, me käsitleks seda, kui ei oleks olnud okupatsiooni, ei oleks olnud okupatsiooniga kaasnenud inimesi. Jah, täiesti nõus, kahtlemata see aitab kaasa nii-öelda russofoobselt olukorrale või russo fopsale diskursusele väga lihtsal põhjusel, sellepärast et esiteks Eesti on olnud Venemaa koosseisus tähendab vene impeeriumi koosseisus pärast põhjasõda milles, mis on, mis on olnud väga jälle Etienne, tähendab Põhjasõja lõppedes tuli Eestimaale pooleteistkümneks järgnevaks sajandiks rahul ja tahan seda mõista, kuidas tahame, aga see tõi siiski eestlaste nii-öelda kosumise ka populatsiooni seisukohalt mille tõttu ütleme 20 sajandi alguseks oligi eestlasi peaaegu miljon juba kogunenud ja sündinud siia ilma. Nüüd siis samal ajal, see on nüüd üks selle russofoobset samal ajal. Me teame hästi, et 19. sajandi lõpul oli kohutav venestamine, eestlased olid pärisorjad ja topeltpärisorjad, baltisakslaste omad ja, ja samal ajal keskmine Vene keskvõimu nii-öelda surve all. Edasi. Noh, kogu see asi läheb juba palju põnevamaks. Nimelt sellesama vene revolutsiooni tõttu, eestlased said vabaks, eestlased said oma riigi, Lenin võiks öelda, et noh, või ma panin jutumärkidesse eestlastele vene riigi mõnes mõttes kiitis, kuna ta teadis, et okei ajutiselt las olla, 10 korjame pärast selle ära. See nüüd ei taha ometi öelda, et me peaksime Vabadussamba asemel Lenini kuju sinna uuesti püsti panema, küllap neid leidub kuskil. Ei, ma sellega ei ühine, kuigi soomlastel Tampere meie eestlaste kingitud leeninud siiamaani alles ja see soomlasi ei paista segavat eriti? Ei ma tahan öelda, et see, et sellel russofoobia on, on ajaloolised juured ja täiesti arusaadavad juured ja seetõttu noh, ütleme siis valitsevale poliitilisele eliidile, ta peaks arvestama seda, et mistahes sammud noh, taanduvad siis teatud võimaldavad teatud russofoobia nii-öelda siis ekstressidel või, või, või, või, või lähenemiste esile tuua tulla kaasa arvatud siis see, millest me mis, mis, mida te mainisite. Vene vähemusele Eestis on halb elada, neid diskrimineeritakse. Ei, mitte mitte ei diskrimineeri, seda ma küll öelda ei saa, tähendab et neid diskrimineeritakse siis siis peaks olema mingite kindlate juhtumite alusel esile toodud, see siiski minu meelest on. Põhjused on siin jällegi mitmesugust laadi. Kõigepealt selle vene vähemuse defineerimine üldse, mis on vene vähemus, tähendab, ta on kõigepealt uusi migrante, et vähemus ja ta ei ole sugugi vähemus, ta on ikkagi kolmandik Eesti siiamaani ikka peaaegu kolmandik siis Eesti elanikkonnast. Ja see, see ületab siiski niisuguse ettekujutletava vähemuse. Aga nad on nii-öelda kannataja rahvas, vähemalt üldises pildis. Teate kannatavad on nad sellepärast, et kannatus kuulub vene kultuuri ja, ja, ja, ja ütleme siis venelaste teadvusse, ma olen seda uurinud ja, ja lugenud sellest palju, nii et. Nii et me ei peaks võtma, teie jutu järgi saan ma õigesti aru tõsiselt väga neid vene kogukonna esindajaid, kes kogu aeg räägivadki nii-öelda kannataja poolelt juttu sellest, kuidas Eestis venelasi vene keelt kõnelevaid inimesi diskrimineeritakse, see kõik on lihtsalt nende kultuuripärandis nii-öelda emapiimaga kaasa tuntud ja see käib nii-öelda jutu juurde loomuliku osana. Ja me ei peaks seda väga tõsiselt võtma. Noh, jällegi, ma ei saa öelda, et peaks tõsiselt võtma, peaksid kuulda võtma küll ja, ja sel juhul püüdma siis välja selgitada, missugused on need need kohad, need juhtumid, need, need kanalikusse tisleminiseerimist aset leida, mis sõltub neist, mis sõltub Eesti riigivõimust, esitama alati küsimus, et mida te selleks teinud olete, mis mis mida peaks Eesti riigivõim tegema, juhul kui te näete, et teid on diskrimineeritud selles või teises tasandil, nii et dialoog, dialoog on see, mis on vaja, mis võimaldab kõikvõimalikelt stereotüüpidele nii-öelda ei, kõik stereotüübid tuleb tuua nimelt ratsionaalse dialoogi pinnale, et nad ei mõjutaks nii-öelda loogiliste mitoloogilistena ja emotsionaalsed see, see, selles on see asi. Kui me räägime praegu dialoogist Eesti ühiskonnast, räägime dialoogist, siis nii-öelda eestlaste ja venelaste vahel lööme kirvega praegu suurelt laialt tahumatut, öeldes siis kumbal poolel. Teie nägemuses Rein Veidemann on dialoogist puudu üks samm, see samm, mis, mis tunnistaks teist poolt ja teise poole arusaamist elust, ajaloost, ühiskonnast. Sa ei taha ju öelda, et ainult eestlased on need, kes ei saa aru vene poolest. Ei eestlased, väga paljud eestlased ja minu põlvkond eestlastest on nende hulgas on küll väga palju, kes saavad sellest aru, sest et nende selja taga on ikka väga kibe kogemus. Niisiis, venestamise kogemus 1009 seitsmendate aastate lõpul käin täis venelastel kogumist, siis meie lähiajaloo kogemus tähendab minu põlvkonna siis vanematel ja vanavanematel on otsene side veel nendele, kes väga palju kannatasid toonase nõukogude režiimi all, mida loomulikult või mitte loomulikult paraku seostatakse just nimelt venelastega ja sealt omakorda jälle võimendatakse selle kaudu nii-öelda siis venelaste hirmu või koguni vihkamist, venelaste vihkamist, tähendab, tehakse võrdusmärk nõukogude võimu ja, ja venelaste vahel, aga kui te olete Venemaal ja kuulate venelasi endid, siis siis nemad kiruvad ka seda Nõukogude režiimi. Ja, ja, ja ütlevad selle peale toovad tohutu hulga näki, missuguste rahvaste esindajad on olnud nõukogude režiimi eliidid, kus ja kuidas neid on alandatud, pekstud, küüditatud, tapetud, mina võtan, ma ei hakka siin nimetama nende rahvast, rahvuste esindajate nimesid, kes, nagu öeldakse, on, on ahistanud venelasi, võib öelda, et aga miks te lasksite nendel neid võimul, eks ole. Nii et et see on üks, üks jällegi omamoodi kultuurilooline poliitiline vaidlus. Nii et et, et, et see mõnevõrra kortsukesi Väljavõte toimikust kogutud materjalid. Allikas. Pärnu Postimees AEG kuues oktoober 2007 Pealkiri Rein Veidemann elavdama, kuna kodulinna provintsluse ilminguid valusalt läbi. Autor Enn Hallik, tsitaadi algusmuusikakooliharidust mul pole. Aga selle üle olen uhke, et õppisin kolma, vastad Klaudia Taevi juures laulmist ja Taev ütles, et teil Veidemann on, ilusin maski seal. Mis maskis, tähendab, ma ei tea. See oli siis, kui keskkoolis Jüri Kivimäe, Peeter difhomiiravi ja Arvi Sinisaluga kvarteti laulsime. Nooti ma kahjuks selgeks ei saanudki, kadestan neid, kel see kirjaoskus olemas. Aga muusika, nautija olen alati olnud. Tsitaadi lõpp. Ülekuulamine läheb edasi, Rein Veidemann, ma tuleksin tagasi nende stereotüüpide juurde, mida, mida Eesti meedias eksisteeriv filter Venemaa kohta kasutab, võib-olla tooksite mõned nagu sellised kõige klassikalisemad näited, et inimesed suudaksid läbi hammustada ja mõista edaspidi, et juhul, kui räägitakse nii või sellest, siis tõenäoliselt on see lihtsalt Eestis võimul oleva eliidi kasuks häkkimine, mis tegelikult ei ole objektiivne tõde Venemaa kohta. No ma tooksin kõige, tähendab ma ei ütleks, et kas ta on objektiivne tõde. Ma niisugustes kategooriates ei julgeks üldse opereerida humanitaarteadlane humanitaarteadustes objektiivset tõde. Ja, ja tõenäoliselt ka siis sotsiaalühiskonnateadustes seda, see selgub, võib olla ajaloolises järel, vaatas kui niisugune on olemas, aga et ma räägiksin pigem diskursuses testis sellest samast filtrist mille läbi mingisugused faktid, mis puudutavad Venemaad, jõuavad Eesti kuulaja-vaataja lugejani. Ja see filter ehk siis meie keeli diskursus, ehk siis raamistik ehk kõneviis Venemaast, venelastest see on, see on, see on, see on ülbe, see on, tähendab siis kuulajaskonda hirmutav tähe, siis see on, see on, ma ütleksin halvustav selline ja ühe viimase enne Peterburi loengu siis tsüklile minekut just jälgisin tõesti seda Eestisse jõudnud uudistevoogu, mis puudutas Venemaad, võiks ajakirjanikke. Võttis siis kommenteerida, tähendab, kõigepealt vahendas muidugi seda presidendivahetust, nimetagem siis niimoodi presidendivahetust. Võttis seda kommenteerida niimoodi, et see tsirkus Venemaal tsirkus jätkub. Muide, Venemaal on testi tsirkusekultuur on üks maailma kõrgemaid kultuure ja pange tähele, kuidas tegelikult see ajakirjanik, kelle kohus on, on tegelikult ütleme siis, esitada mingeid fakte, seostada ühed või teised britid ja esitada nende faktide tõlgendus, kui ta tõesti tahab teemat edasi arendada siis kolmest aspektist, kuidas hindavad täitsa venelased ise, teiseks, kuidas hindavad, ütleme, demokraatia eksperdid seda toimunud võimuvahetust Venemaal ja kolmandaks siis mida selline võimuvahetus kujutab endast eestlastele? Väga lihtne, piisab ainult siis viiest kuuest lausest, aga see järgi seda järgne järgneb hoopiski lihtsalt niisuguse ainult silgitamisega mingisuguse informatsiooni vahendamine ja paraku ka varasemast kogemusest nii Eesti Televisioonis, Eesti raadios, aga eriti siis Kommertskanalites, kus siis saatejuhtide võimalus valida on just nimelt ainult kindlate inimeste vahel, sest see on mugavam ja nad ei hakka otsima, siis võib-olla rohkem valgustatud eksperte nad ei hakka otsima ka teatud mõttes skeptilisi analüütilisemaid hääli, vaid raiuvad ühtede või teiste nendesamade, nende poolt valitud isikute kaudu, nii et et meil kipuvad kordama ühed ja needsamad isikud Venemaa sündmuste kommenteerijatena ja siis, kellel luuaksegi ümber luuakse oreool, et nemad ongi Venemaa ekspordieksperdid, aga, aga ma arvan, et see ring on märksa laiem. Kui põhjendatud teie arvates on see hirm, mida ikkagi eestlased ju ka tunnevad Venemaa ees ja ma saan aru, et sellel hirmul lahnutada Tõnis aga ilmselt nõustute sellega on ju tegelikult noh, arusaadav alus, see tekib täiesti ajalooliste faktide pinnalt. Ma olen teiega täiesti nõus. Meil on kahtlemata väga suur hirm. Eestlaste kollektiivses alateadvuses on vene hirm. Üks üks. Domineerivamad, aga samal ajal vähemasti nii palju, kui mina olen suutnud jälgida siis erinevate tekstidega kaudu selle, selle suhtumist, sellesse hirmu, siis samal ajal just nimelt common sense ehk siis rahva terve mõistuse pinnal on minu meelest eestlased palju pragmaatilisemad, palju osavamad venelastega läbikäimisel, kui seda võib-olla meie nii-öelda sisepoliitilist profiiti lõikab, poliitiline eliit näha tahaks, seda ma tahan kolleegid rõhutada, et, et tegelikult Eesti rahvas saab sarnaselt ja teab väga hästi oma ajaloolist kogemust, kuidas venelastega hakkama saada. Muide, mul on väga, ma käin väga tihedalt Soomes, ma arvan end olevat tundma õppinud sügavalt soome kultuuri ja poliitikat. Ma võin öelda, et Soomes tuntakse niisugust mõistet nagu Rizza viha, tüssa, viha, see on väga karm mõiste, see on just nimelt meie jälgiksime ringi siis tibla viha tiblade vastu ja nendel on olnud põhjust sama palju põhjust, tõsi, soomlased üle elanud küüdistel saanud kaotanud 12 protsenti oma kõige magusamas territooriumiste, siis Ida-Karjala. Aga kui vaatame, tähendab nende soomlaste, siis ja soomlane kollektiivses alateadvuses kogu aeg olemas. Ja aga kui vaatame seda nende enesedistsipliini vaatame seda nende rahvuslikku tegelikult diskursust, mille, milles tegelikult need venelased omandavad teatud positsiooni, siis on see märksa ambivalentse. Ühesõnaga, mida ma tahan öelda, ma tahan öelda, et nad suudavad, nii, soomlased ja tegelikult ka eestlased suudavad oma hirmuga hakkama saada. Nad teavad, et Venemaa poolt ei ole oodata mitte mingisugust armu ja et niipea, kui mingisugunegi soodu sekt tuleb, venelased võtavad uuesti meid ära. Aga see tuleb, see sooduselt tuleb. Inimelu on niivõrd lühike, tähendab, ma ei saa ennustada, midagi ei saa teha. Ma ütlen, et, et, et minu lähtekoht on see, et ta tuleb. Minu lähtekoht on see, et kui soodused tuleb, siis venelasi. Venemaa muidugi üritab seda. Aga see sellise lähtekoha olete endasse juba loonud, tähendab siis seda, et ikka kytte mingilgi määral usutajaid see soodus hetk ühel hetkel tuleb ja ma loodan Et seda suhteliselt ei tule Aga Venemaal käies, kui te kohta seal inimestega räägiti juttu, kas kõlab seal läbi, kas tuleb aeg-ajalt jutuks, kas kuskilt keegi annab justkui märkum, võib-olla mitte otsesõnu, aga et midagi seesugust ikkagi nii-öelda arvatakse, plaanitakse kavatakse, või on jutuks, et õigel hetkel õiges sobivas rahvusvahelises situatsioonis taas kord Balti riigid endale? Tähendab jah, noh, seda võib ju tõesti näha, tegelikult praegu käibki võitlus tegelikult mõjupiirkondade pärast mõjupiirkonda pärast käib võitlus läbi ajaloo. Kas need mõjupiirkonnad võetakse siis mingil hetkel ületatakse see piir ja endine mõjupiirkond võetakse lihtsalt oma alluvus all alluvusse või, või siis teostatakse mõju kaudsel viisil. Ja see mõjupiirkondade üle võitlus käib Eesti pärast isegi praegu, kus Eesti on Euroopa Liidu liige, NATO liige, nii et see lähtekoht, et niisuguses suhtlemisel noh, on on, on see minu puhul vähemasti minu puhul, ma, ma ei taha seda mitte kellelegi peale suruda, aga no ütleme siis, Venemaa tundma õppides ja venelastega suhe suheldes. See teadmine istub minus sees, et kui see võimalus soodus võimalus tuleb, siis vähemasti poliitiliselt üritab Venemaa ikkagi tüüpilise suurriigina oma mõju siia laiendada. Tüüpilise suurriigina. Me oleme praegu Ameerika Ühendriikide mõju all, tahame täituda või mitte, see on nii. No ilmselt Venemaa puhul näide on võtta kohe Gruusiast ja sealtkandist, kus Venemaa aktiivselt tegutseb Gruusia, siis noh, ma ei tea, kas jutumärkides või päriselt mässulise provintsi abistamisel. Jah, no ma püüan vältida niisugust tähendab poliitilist analüüsi, ma arvan, ma arvan, et saatesse kutsuti mind siiski ütleme kultuuri. Eesti kultuuriesindaja poliitikuna aktiivse poliitikuna ma ei taha seisukohti võtta. Poliitiline seisund. Aga te saate aru, Ma vihjan sellele, et ka Eestis on olnud juttu sellest, et Ida-Virumaa, kus enamasti on vene keelt kõnelevad inimesed, võib ühel hetkel siis olla nii-öelda meie Abhaasia olla see regioon, mida saaks Venemaa endale tõmmata, väitis, et aga meie kodanikud elavad seal, see on meie piirkond seetõttu ja Venemaa See on kahtlemata selline võimalus sellisel viisil tegutseda aga nende allikate põhjal või nende vestluste põhjal, mis minul on olnud siis noh, Venemaa, Vene sealhulgas ka ütleme tipp-poliitikutega suhtlevat intellektuaalne pallidega siis see mudel ei ole küll kellelgi pähe tulnud, et et kasutada just nimelt seda Aasia varianti, see on niisugune üpris õrn, efemeerne poliitiline retoorika, mida ühe või kahe üksikhääle näol ehk oleme Venemaa poolt kuulnud, eks ole, et nad võivad sama mudelit ka Ida-Virumaal rakendada, nii et aga ei seda. No seda taktikat kasutanud ajaloolised, me teame ju Lenin, eks ole, luues väikeseid selliseid töölisvabariike sinna-tänna, kes saaks siis võimu üle võtta. Viies kolonn Eestis on olemas, kes oleks nõus seda tegema? Viies kolonn praegu ei ole vähemalt minu siis sellisel viisil, et oleks mingisugust tähendust, Need, Nasside, mingisugused väikesed nirekesed, te peaksite muidugi Kaitsepolitsei küsima Kübatmit viiendat kolonni siin Eestis vähemasti siis venelastega palju kokku puutuva haritlasena Eestis võin ma öelda, et minu meelest Eestis viiendat kolonni ei ole? Võib-olla ma olen idealist, võib-olla mansiisin, aga ma tahan öelda seda, et nende hilisi emigrantide, kes siis Eestis on kodunenud. Muidugi ei nimeta, sellepärast nendel pate mingit pistmist. Okupatsiooniga, tähendab, see on juba kaks põlve tagasi suures osa, sest need, keda nokupantideks peame, need tegelikult olid, tulid, võiks öelda siis, kui soovite heauskselt, nendel olid lihtsalt, nad saadeti siia nendele võimalused, eluvõimalused ja, ja miks nad peaksid, alustame heauskselt, läheme ka praegu, ütleme vaata, vaadake, paljud tuhanded eestlased töötavad välismaal ja jäävad kesklinna. Nii et mingil hetkel, kui seal mingi kriis tekib ja nemad ühinevad seal ja hakkavad oma õiguse taga nõudmist, võidakse ka nendes puhul rakendada igasugust terminoloogiat. Vetetoimikust kogutud materjalid. Allikas. Sirp aeg, 12. jaanuar 2001. Pealkiri reekviem miks on varavõitu hea märkmeid Rein Veidemanni oleviku nägemuse teemal autor Uno Mereste. Madala sotsiaalse valuläve poolest on Rein Veidemann kahtlemata üks meie päevade tuntumaid kirjamehi. Kõik, millest Veidemann kirjutab, on tõsi. Veidemanni mõttekäigule, loogika ja selle esitamise meisterlikkus lummab pea kõiges temaga nõus olema. Ainult et kui veidi vähema emotsioone reaalsusega kõige üle järele mõtelda, tundub küll, et reekviemi laulmise mängimise aeg pole siiski veel kätte jõudnud. Samadest nähtustest ja tendentsidest, mida käsitleb Veidemann, saab välja lugeda kui mitte otse vastupidiseid siis ikkagi tunduvalt teistsuguseid kokkuvõtvaid järeldusi. Rain Veideman kui palju teile tundub, et Eestis on neid teemasid, millest rääkides kasutatakse selliseid klišeesid, stamp välja kujunenud arvamusi ehk tegelikult rääkimine nendes olukordades ei ole vabafaid järgi mingit konkreetset mustrit. Noh, kahjuks neid teemasid on siis kogunenud ikka väga palju. Kas see tähendab, ma segan kohe vahele, kas see tähendab mingis mõttes, et Eesti praegune nii-öelda avalik rääkimise ruum mingis mõttes ei ole vaba? Ma julgeksin väita küll seda jah, selle sel põhjusel, et et kõigepealt Ei kaeda, kuulata, vaid, vaid. Rääkimised ei ole mõttevahetused, vaid need on siis. Süüdistus või kaitsekõned see Eesti avaliku sõna on, on ei, ei rajane enam. Dialoogilise Ei rajani isegi kruusal erinevate maailmavaatava vahelisel võitlusel vaid see on taandunud isikutevaheliseks kempluseks ise ja rühmade väikeste gruppide omavaheliseks võitluseks. Ehk siis noh, kahjuks ka varasemas eesti avaliku ruumi ajaloos me näeme seda, et et, et. Väikesed on võtnud pigem niisuguse kõrtsi, kakluste või, või labasuste. Vahetamise. Kuju. Te viitate 30.-te Eestile, kus, kus nii-öelda noh, me kõik teame. Vaikiv vaikiva aja hakkas juba 20.-te lõpus jää. Sama aeg on praegu Eestis. Jah vaikiv ajastu tähendab selles tähenduses, mis ta nüüd oli kolmekümnendail aastatel, ma, ja me ei saa öelda veel seda, et et president Ilves hakkaksin tegutsema nii, nagu Konstantin Päts tegutses, meil ei ole veel selles mõttes propagandaministeeriumi ja tõenäoliselt ei tulegi, aga see on üks huvitav. Huvitav niisugune metamorfoos, mis on avalikus sõnas arenenud nimelt nimelt selles suunas, et et inimesed avaliku ruumi sisenedes oma seisukohtade peavad kohe nii-öelda mõtlema selle peale, kas nen, kas nende siis elukutseteenistus on tagatud sellega, kas seda teenistus seda joosta, kas neid ei taba? Kuna noh, sõim. Siis silgitamine, see on see, mis, mis nihutab praeguse avaliku suhtluse just nimelt teatud tüüpi vaikimise suunas. Te ütlesite Rein Veidemann, et on toimunud metamorfoos, eks tähendab seda, et on toimunud teatav muutumine teistsuguseks minema, millal siis see kuld ja õige ja hea ajastu oli, kus kõik oli, oli vaba ja inimene ei pidanud mõtlema midagi välja, öeldes, et kas see minu väljaütlemine ei tähenda seda, et mul võetakse töökohta. Milles aega? Oli 1009 hakkas aeg-ajalt pikalt 1000 986987 egodega Eestis. Ta ja see on, see kestis kusagil, ütlen siis 90.-te aastate. Teisel poolteise poolde aga juba 90.-te aastate keskpaigas me tähendab, see kestis nii kaua, aga kui kui. Poliitilised tähendab, Eesti erakond hakkasid Kui Eesti kogu Eesti demokraatia muutus lihtsalt või ütles ainult poliitilise demokraatia kuju, aga me teame, et demokraatia on ka teistsuguseid vorme, on näiteks osalusdemokraatia mis siis areneb ja kujuneb erinevate kodanikuühenduste kaudu ja, ja, ja kus põhiliseks nii-öelda ühiskonna liikumapanevaks jõuks on lakkamatu dialoog, kõikvõimalikud ümarlauad, kokkulepped, mis sõlmitakse väljaspool poliitiliste erakondade kokule, peid. See, see aeg hakkas kaduma 1909 pärast jah, kuskil üheksanda aasta lõpul. Poliitiliselt erakondadest rääkides teeme lihtsalt selgeks teie erakonda kuulutava jäi aastate välja. Ja ma olen juba, ma ei mäletagi, see on nii kaua aega tagasi, kui ma kui ma välja astusin. Nii et see on nüüd juba üheksa, 10 96. aastal. Kas see muutumine oli see juhitud protsess, oli see nii-öelda teadlikult valitud rada või oli see nüüd nii-öelda õnnetute kokkulangemist? See oli ma, ma ei ole politoloog ja ma ei võta õigust nüüd mingisuguseid politoloogilisi järeldusi teha. Küll olen ka aga lugenud väga paljud eesti politoloogide käsitlusi, mis puudutab seda. Ja seda. Seda muutust põhjendavad seda kahel viisil. Ühelt poolt nii-öelda. Poliitika läbiimbumist majanduslike huvidega, ikkagi tähendab meil on raha või rahavõim on ikka täitsa selgelt tunnetatav. Me näeme juba seda nendest valimistest, see on üks üks põhjus, et et poliitika tegemine muutus ühtlasi raha võimu abil tegemiseks teatud positsiooni saavutamiseks ja Vitali koondamiseks ja teine, aga teine on siiski teatud stiihiline, ma ütleksin, et isegi väsimus, demokraatia väsimus võiks olla üks nendest ja mitmed politoloogid on ka selle loosungi osutanud et meil on teatud demokraatia väsimus. Tunnetate seda ise ka mingites nähtustest ja. Mis selles rutiinis, et et vali, keda sa tahad, aga need see suhtumine opositsiooni ütleme juhul kui sa näiteks oled valinud erakonna, kes jääb opositsiooni sisse siis sa tead, et sinu hääl on kaduma läinud ja pole vähimatki võimalust viie aasta pärast. Nii et selle järgnev järgneva nelja-viie aasta jooksul sa saaksid oma hääle kuuldavaks teha. Ei, ei sellist tuge alla, sest et töötab ainult teerulli meetod. Kõikide parteide puhul tegelikult töötab paraku küll, jah, jah. See on bolševismi, harrastab kohe nii, et nii ta on. Ma pean lihtsalt küsima enda arvamust, millest see tekkis või miks, miks see nii läks, et ma saan küll aru, et analüüsipoliitikat iga päev, aga, aga näidata mingit seost meie meie kultuuris, eestlaste, eestlaste, miks sa, miks sa sellisesse suunda kiskus? Et ma täna saame nentida, et tegelikult me omas riigis mida me kujutasime sellise helge vabaduse erinevate vabaduste kantsina tegelikult vabad ei ole? Kui me otsime seda kultuurist, siis, siis üks põhjus on see, et, et me ei ole olnud, tähendab rahvana me ei ole olnud siis suurem osa oma ajaloost, vaba rahvas, ma ei oska olla vabadust, ei oska olla vabad, me me oskame. Hiilgavad oskused, ma ütleksin. Siis manööverdada. Via nõus. Ja rehepapi ja manööverdada erinevate. Võimude vahel kuni sinnamaani välja, et me oskame endale otse välja öelda, aga juba nato peene ja 1930. aastatel juba Oskar Loorits vähe ja veel enam viiekümnetel aastatel, Oskar Loorits kurtis selle üle, et et eestlased enesevalitsemisega-l on, kui jutt on võimust, siis vaat välja seal nende nende nii-öelda rahvuslikud iseloomuomadused. Ja see on niisugune väga individualistlik omaenda ego läbisurumine ja, ja, ja seetõttu siis oma nisukesi Jonjaka õiguste taga ajamine millegagi selgemaks näiteks on see, et kui mingi asi Eestis tekib, siis tekib sinna kõrvale kohe kindlasti teine asi. Seda esimest asja lammutama hakkab, nii et ta niisugust, seda tüüpi solidaar väärsust ütleme, nii-öelda kõrgematesse kihtidesse ei ole lihtsalt ajalugu meile kinkinud. Kuid ajalugu on kinkinud meile sügavama solidaarsuse ja selle üle me peame uhkust tundma ja selle üle tõesti või minagi öelda, et et ma tunnen uhkust, et ma olen eestlane kõigi oma, nende niisuguste erimeelsuste tõttu aga samal ajal uhkust olen, tunnen seda, et meis on väga sügaval peidus mingisugune ürgne solidaarsusjõud, mis, mis tõesti avaldub siis kas või sellesse laulupeokultuuris, koorilaulus siis ja üldse kunsti kultuuriloomes ja muidugi ka talgutes. Mul oli viimane yks suure nii suurimaid rõõmsamaid elamusi siiski. Ja ma pean ütlema, et mul oli tõesti suur rõõm eestlast. Nüüd mõni nädal tagasi, kui koristustalgud olid, kuigi oleks ju võinud vaadake kasvõi minu kolleegidki modi, mitmed oleksid võinud teha sellest erakordse ilkumise nii-öelda objekti pidades silmas tegemisteni laupäevaku kaheksale, tuletades meelde nõukoguliku diskursust, mis tegelikult oli ka nõukogude ajal, et ka seesugused päevakud ja, ja koristamistalgud ja, ja niisugused kollektiivse töö ettevõtmised nõukogude ajal oli väga palju. Pange tähele. Seda. Õnneks ei võeta tilguta ilkuda, mis tähendab seda, et meil on veel siiski järel just nimelt seda lugupidamist eestlaste niisuguse sügavama solidaarsustunde suhtes. Urmas, ma vaatan, sa oled väga mõtlik ja jäin mõtlema seda, kas Veidemanni kuulates inimesed rohkem noogutasid niimoodi. Või siis raputasid pead, keerasid sõrmed rusikasse, rulli meie kuulaja statistika programmist järgi, nii, sul on selline jah, just nii, kõigepealt Glikman raputasid peale ja seda noogutasid kaasa. Ja las need siis ütleb meile. Soh, vaata ära. Ära räägi huvitavat, aga vaataks, ikka, töötab suvestatistikas programm. Siis küll jah. Ülekuulamine.