Nende mahedate helidega on alanud tänane õhtu džäss, mille külaline on teile tuttav. Ta on mänginud rohkem kui 100-l heliplaadil. Tunnete teda osadelt, kontsertidelt ja ka koolipapana ehk Viljandi kultuuriakadeemia džässmuusikaprofessorina eesti džässi edendajana heliloojana. Ma arvan, et ma jätan selle loetelu praegu pooleli ja kuulame lõpuni ain aganaloo, oktoober, mis on pärit tema päris esimeselt oma heliplaadilt. RAM. Väljas möllavad sügistormid ja tuul rebib lehti puudelt. Ja oktoober on just väga sobilik lugu, aga sinu oktoober oli hästi mahe ja ilus. Tere, Ain, mul on hea meel, et sa saatesse tulid. Ja kohe esimene küsimus, mis on sinu lemmik aastaaeg? No tere, tere ja tänan. Tänan kutsumast. Eks seda, seda mõtet on mõeldud ja, ja seda on küsitud, et milline ja aastaaeg siis on, aga, aga väga raske on vastata. Kindlasti on. Kindlasti meeldib mulle kõik aastaaiad, aga sügisel on mingisugune mingisugune lõhna lõhna poolest nagu minu jaoks mingi eriline eriline ühendusse. Ma mingeid asja kompan nagu lõhnalõhnade abil ja haistmismeel on, on mõnikord häirivalt hea isegi, aga, aga see selleks. Ehk siis ja tõepoolest mulle meeldivad need sügisel annad. Ja õunte lõhn ja seente lõhn lehtedel ja nii edasi ja nii edasi, et neid neid värve nagu Puškini luules või muusikas on neid sügise lugusid ka hästi palju. Stage sügiseses metsas, see on, see on fantastiline, see vaikus, üksik üksiklinnupiuks. Ja kuulge, natukene tibutab või. Väga, aga. Iga ilmaga on hea, et oleneb nüüd riietest, täitmist seljas aga lähme siis kohe Viljandisse, kus on sinu päriskodu ikkagi juba nüüd aastaid olnud. Ja milline on sügis Viljandis, mida sa seal teed? Viljandis nii palju, et ma kunagi ei ole Viljandis elanud paar aastat ja, ja mis nüüd selgus mõned aastad tagasi, et ka minu ema on on Halliste kiriku lähedalt pärit, ehk siis tema ema, ema, ema ja ju siis mind sinna kuidagi tõmbas. Aga Viljandisse sattusin tagasi, ei hakka. Üle kuue aasta tagasi, kui Anzori Barkalajal kutsus siis konkreetselt mind ja tooni Tammerata, tulge tulge appi. Ja siis ma sinna sattusin. No sa oled seal juba päris märgi maha pannud, et sinu üle vaadatud on need õppekavade, et kuhu poole siis peaks see džässi-ja folgiharidus suunduma ja oled leidnud ka sellise väga huvitava tee, et oleks vaja neid nagu koos arendada ja rohkem kokku viia. Kas on õnnestunud? No ütleme niimoodi, et kõik see tegevus üldiselt, mis, mis mind on elust saatnud, ei ole nagu sooloartisti tegelenud, vaid see on ikkagi meeskonna meeskonnatöö ja ja ka see õppekavade arendus seal on samamoodi meeskonnatöö. Muidugi ei olegi, ei ole kirja pannud, ei ole selle peale mõelnud, et kes, mis ideega välja tuli elusega ja see polegi kõige tähtsam, peaasi, et need ideed on head ja toimivad ja tööle lähevad. Et jah, tuli kunagi selline mõte tõesti, et üritada oma värki leida. Et ühendada, siis sünteesida inflatsioonilist ja pärimusliku muusikat, et, et meil oleks ka mingi oma värk, me jõua. Ma ei tea, mitmekümne aasta pärast teil siin konkureerida piibopi mängimises Ameerika muusikutega või, või, või üleüldse tasemevahe on veel väga suur kõrgune aga nagu mõtlema selle peale ja, ja harime ennast aga, aga mingit oma märki leidmaks, siis tuli selline mõte, et natukene natukene üritada seda poolt. Omapära loeb alati väga palju ja ka rihma, et läbi lüüa. Kontserdilavadel ja maailmas. Et ma tahaksin kindlasti mainida, et ma tean, et meie tublid, tublid ja edukad džässmuusika sõidavadki mööda maailma ringi aga see, mismoodi on see õppekava toiminud ja mismoodi seal sealt on välja tulnud, siis need ansamblid ehk siis kus musitseerivad koos pärimusmuusikud ja ja džässmuusikud, kes sõidavad juba lõuna- ja Põhja-Ameerikas ja, ja veel kaugemates kohtades, et, et see näitab juba, kuidas selle mõne aastaga huvi selle asja vastu on väga suur. Ja võib-olla sa nimetaksid konkreetselt ansamblit ka kohe ära? Näiteks paabel, rootoru ja, ja siis veel igasugused sellised väiksemad projektid, et väga-väga põnevat. On sul kitarri õpilasi ka ja keda sa esile tõstaksid, uni on mõned neist juba ise jalad alla saanud. Ja mul on üle 10 õpilase, mõned neist sõjaväes ja mõned on akadeemilisel ja et et kedagi kedagi välja tuua nagu nimeliselt ei ole väga põhjust. Kõik on omamoodi tublid, võib-olla loominguliselt kõige põnevam. Minu jaoks on vast Erko Niit, kes küll hetkel on siis Eesti vabariigi sõjaväes, aga loodame, et tervete näppudega tagasi tuleb. No Viljandis on sul veel üks väga tähtis ettevõtmine, kuidas sündis kitarrifestival, lühidalt öeldes No eks ma, ma usun, et igaüks, kes, kes kuskil elab, üritab oma ümbrusesse midagi korraldada endale meelepärast ja ja nii see mõte sündis. Võib-olla võib-olla enne seda mõtet, kui ma kohtasin Aleksei Saksamaal juba juba aastaid tagasi koosseis bigbändis mängides ja, ja tema esimest plaati salvestades siis tekkisid neil igast huvitavad mõtted, mis on teostanud näiteks eesti implatsioonid, on temaga koos meil teostatud siis õpikut. Playa lõuna on siis rahvusvaheline termin, aga eesti keeles on, laula, mängi kaasa, on kaks õpikut ja kolmas on töös juba. Et ennem olid ikkagi Need plaanid, Aleksei ka ja siis siis ma mõtlesin, et ma ei tea, kust see mõte tuli. Viljandis oli täpselt selline. Või minu meelest isegi Eestis mulle tundus, et, et selline mis on nagu täitmata, et on küll olemas Eestis kaks kitarrifestivali kus ka siis mõnel aastal lubatakse nagu inspiratsiooni võid osaleda ja nende meie oma festivali olnud ja siis seetõttu mis oli olemas, toetajad olid kohe olemas, tegijad olid olemas, meeskond, kellega me seda teeme, see on fantastiline. No ma arvan, et sa tead, kanne, mis tähendab festivalide hea meeskond ja sul on see samuti olemas, et et see on väga oluline. Nonii ma arvan, et me võiksime neid mängida ühte ka Eesti legendaarset kitarristi, kes on sellel festivalil Moosunsul esinenud. Tito alus Tiit Paulus on kindlasti inimene, kes muusikasse mind väga palju mõjutanud, minu algus algusaastatel ja ja seetõttu siis võib-olla tekkis ka idee teha temale kummardus nii-öelda. Ja et oleks siis kitarrifestivalil iga aasta temanimeline preemia diitori selle ettepanekuga nõus. Ja niimoodi on see nüüd kaks aastat toimunud jaa. Jaa. Ma olen väga tänulik sel juhul, kui ma sattusin kuulama Tiitu ja Lembit Saarsalu kunagi nende duot. Ja see muutis minu maailma. Ainsa mainisid, et sa mängid siin kitarrisüntesaatorid ja tegelikult ma tahtsingi küsida, et kitarre on ju väga mitmesuguseid, et milliseid sina mängid või, või mida sa eelistad või milline on sinu helide maailm. No üldjuhul ma eelistan ikka sellist reaalselt häält eelkõige, aga aga ma olen üritanud sellist autori saundi heas mõttes toppida igasse projekti, kus ma olen siis olnud, et natukene seda teistsugustel see inspireerib natuke teistmoodi see sound, aga, aga kindlasti meeldib mulle mängida akustilisi pille ja mingid projektid, kus ma mängin, et seal mängib akustilist pilli. No kuskil on alati juured ja sellepärast küsitakse, et kuidas see muusika ikka sinu ellu tuli, et said selline maapoiss. Kas, kas vanemad olid musikaalsed, kas sa kuulasid ise muusikat või kuidas see kõik, kuidas see kõik juhtus? No ma arvan, et see ikkagi on ema ema poolt ema poolt tulnud, sest ma olen kuulnud küll korra isa laulmas, aga, aga see ei olnud väga musikaalne etteaste. Aga jah, ema, ema on mul tõesti väga musikaalne, et imelise häälega, et see nüüd ühtepidi ja see on nagu igaüks kiidab oma last hetkel on, mul on andekas laps ja nüüd et külmul on andekas emaga. Aga uskuda, et, et see, see hääl on mida vanuse tõttu enam ei ole väga palju säilinud, aga, aga see on fantastiline, ta oleks kindlasti teinud lauljale varjääri, ma arvan No aga ta laulis siis kodus teile. Kodus ja ja siis, kui kui perre sigines esimene magnettola oli vistele aparaadi, Nevilusele raadio ja, ja lintmagnetofon ühendatud siis lisa salvestas minu laulu sinna peale. Ja mu meelest peaks üks lint mur veel kusagil järel olema, et, et ma loodan, loodan, et see töötab. Nii et mõtet ei olnud, et sinust võiks laulja saada. Aga mis oli see esimene pill, mille kätte võtsid, oli see kohe kitarr või oli teil kodus teisi pill? Ei? No see oli vast vanaisa kannel seal natuke korrast ära, aga Darr oli küll tõesti jah, järgmine pill, akordion mida ma ka siis. Ma julgen küll öelda, et vanemate sunnil mõned aastad õppisin muusikakoolis, aga aga kuna, kuna muusiku lasus Andrus 40 kilomeetrit minu kodukohast, et siis ühel hetkel ma lihtsalt väsisin ära sellest ja ja kuna see pill mind vaimustanud, siis lõppesid akordioni, akordion, õpingud. Kui vana sa olid, kui sa kitarri enda jaoks avastasid? Ma arvan, et kuskil 13 14 ma võisin küll olla, et, et siis ma tean, ise tean, tean ja oskan sellest rääkida, mis tähendab, esimene omatehtud kitarriga, muide. Paljud on rääkinud, et need on vineerist välja saaginud. Tegin fineerist ja panin siis õnge õnge jõhvist erinevatest jämedates panin, siis keerad peale. Ja see oli soojal suveajal. Ja siis, kui ühel ööl jäise pill õue ja vihma 100., siis hommikul oli ta mõnusat kõveraks tõmbunud. Aga häält ta tegi ikka ka vä? Tegi ikka, ma isegi mäletan seda saundi, et väga-väga põnev. No kas sa said selle vineerist kitarriga juba ka koolipidudel mängida ja bändi teha või jõutud sinnamaale ka? No ma alustasin puht juhuse läbi niimoodi, et, et koolibändi bassimängija, käsi, kipsi ja siis nad olid kõik minust vanemad, kolm-neli aastat ja siis ma käisin piilumas kogu aeg seal nende proovides ja ja siis ühel hetkel öeldi mulle, et proovi et näete, et siin on see keeleseen ja mängin sellist sellist käiku, vüritaanikaid aineid umbes niimoodi ja siis siis ma hakkasin bassi mängima ja siis mängisin bassi päris päris mitu aastat, ma arvan, üks, üks, neli aastat kindlasti. Siis kui kitarrist läks, läks nõukogude armeesse, siis. Said endale kitarristi koha? Siis ma mängisin veel aasta aega vene bändis trumme. Et selline periood elus trumme meeldib, mulle väga meeldib, meeldib mängida. Ja aasta kindlasti, jah, mängisin vene vene tantsupidudel selline riiuli, meil basskitarr ja trummid. Kitarristid siis ka laulsid. Ja see oli väga põnev aeg, et sai sellest vene biitmuusikat mängida ja peale seda siis tuli, tuli kitarr, et siis. Nonii vineerist kitarri juurest koos heli plaadini Tallinna kammerorkestriga, nii et sa oled väga huvitava ja väga mitmekesise karjääri teinud. No eks, eks kindlasti ma, ma arvan, et igaüks on oma õnne sepp kehtib ka mõnikord elus, aga aga juhusel on, on ka väga suur roll, aga, aga mulle meeldib selle mõttega, et juhus, juhus tuleb ette valmistada. Aga ma ei tea, kuidas on sattunud, on, ma olen väga õnnelik, et see nyyd on sattunud need punktid möllu. Minu meelest sa julged endale suuri üpris suuri eesmärke seada ja ja ühel hetkel lähevad need kõik täide, nii et ma arvan, et nii oli ka selle kammerorkestri heliplaadiga, mis on väga kaunis Et noh, ma ei tea, võib-olla tõesti need, need ideed on natukene hullud ja ma olen, ma olen saanud vastavasisulisi märkusi ka kõrvalseisvatelt. See esimene plaat oli minu meelest, kas see oli Eesti esimene või vähemalt teine CD küll ja. Aldo Meriste oli esimene. Jah, ja see noh, ma arvan, et kas seal esimese 300-st kindlasti minu oma ja siis Ma mäletan ka, et kuule, kui raske oli üldse saada toetuskonda leidmaks üldse vahendeid, et see plaat üldse toota ja, ja kogu see mõte, et, et ka seal on mul kutsutud kokku nagu Eesti erinevad muusikud, et see ei ole nagu ühe ühe bändiprojekt, et seal on nagu erinevad koosseisud, samamoodi siis kammerorkestri plaat, et et noh, nad. Mul on nagu sellist sellist ambitsiooni olnud, et täita, täita maa. Paatidega ei ole lihtsalt sellist ambitsiooni, aga küll, aga mul on ambitsioon teha mingisuguseid erilisi põnevaid asju. Ainsa oli siis sinu lugu, lihtsalt sõbrad, ärge neid sõpra on sul elu jooksul tõesti väga-väga palju olnud, et alates selle musta ja tantsuorkestrist. Ja noh, sõbrad laval on ka sõbrad kogu eluks, et ma saan aru, et sa mängisid veel näiteks Viljandis sellises ansamblis ja põgusalt ka fiksis, aga ühel hetkel tulid sa ikkagi Tallinnasse. Ja kas sa maandusid kohe siin meie estraadiorkestris või mängisid kuskil bändis ennem? Ei fiksis mänginud, mulle tehti ettepanek ka seal olid mingid segased ajad, et tulla Tartusse püksi mängima ja samal ajal tegi Raul Sepper mulle ettepaneku, kuna kuna vitamiin lagunes või midagi taolist oli tule Tallinnasse, siis mul lihtsalt valisin kahe kahe linna vahel ja valisin Tallinna. Et nii ma sattusin Tallinnasse ja siis siis ma olin siin, mängisin Urmas Artikasse Pintetis mõnda aega. Olid väga suured lokkis juuksed, seda ma mäletan. Ja mul ei olnud lihtsalt raha, et juuksur juuksurisse minna. Tol hetkel olid väga rasked ajad. Ja siis. Ja hea nali, eks ei olnud rahad juuksurisse minna, aga nüüd tuli, pestakse shampoone. Okei. Mängisin Urmase Urmasega päris pikale, aga siis siis mul tekkiski see kontakt Tiiduja selle inflatsioonilise muusikaga. Sain Tiidu käest mõned tunnid, kust kust üldse hakata edasi liikuma ja mida mida õppima harjutama. Ja siis samal samal ajal paralleelselt. Tiit vaatas rohkem Saaremaa poole ja kutsus mind siia estraadiorkestris ja siis nagu enda muusikate keeles kehaks asendajaks. Ja mis miskipärast pärast kuulsin, seal käis, käis päris mitu-mitu asendajat läbi, aga Saulile oli minu minu nagu Eedeeessorile siis maestro Peeter soril oli minu kandidatuur nagu kõige sobilikum ja see lõppeski sellega, et kui Tiit ühel hetkel otsustas, et ta läheb päris Saaremaal ära siis ma nagu sain selle Tiidu Tiidu endale ja ma olen jälle selle juhuse üle väga õnnelik, sellepärast et ma tagantjärgi imestan, et et kuidas, kuidas minusugune üldse sai, sai hakkama sellises kohas ma ei tea, võib-olla ma ei saanudki ilmselt, aga võib-olla siis kedagi muud ei olnud. No võib-olla sa harjutasid kodus Seda ma tegin tol tol ajal ja oli tõesti see eluperiood, kus ma kus nagu selliseid esinemisi väga palju olnud ja ja ma julgen küll öelda, et, et mingi seitse-kaheksa tundi päevas sai lihtsalt harjutatud pilli. Nonii see pirtoosus ja arusaamine tuleb ja Tiit mängis ju tuua Arvo Pillirooga, kas sa võtsid selle kohaga ülevi? No selle kohta lühidalt rääkida, see oli niimoodi, et arva, ütles, et hakkame tootega, mõtlesin, et las ma harjutan veel mõned aastad siis Aru ütles, et kuu aja pärast on esinemine. Ja siis me hakkasime iga päev pärast estraadiorkestri proovi seeme siia majja harjutama. Ja ma mäletan selgelt, kui kõik, kes teevad arvata, et ta väga väga rahulik ja, ja, ja väga harva midagi ütles, rääkimata üldse mingisugusest sellisest välisest emotsionaalsest. Aga ühel õhtul mõtlesin, et ma pean ära minema, et mul oli mingisugune toimingas, pidin last hoidma või, või selline tähtis asi. Ja Arvo nagu purskas, ühe korra elus näinud, et et kuule sina, et sinu pärast iga päev harjutan siin, et sa saaksid natukenegi neid lugusi paremini mängima. Ja nüüd sa pead mind alt, et, et see oli mul ka eluks ajaks nagu meelde selline. Aga ma olen talle väga tänulik, sest me ikkagi ikkagi julgen öelda, et kui mind on kõige elus õpetanud, siis loomulikult Tiit oli see, kes kes mind suunas ja, ja kitarri poolt, Kitorismi poolest võiks temalt siiamaani õppida meie kõik eesti kitarri mängida. Aga Arvo pilliroog kindlasti oli väga-väga suur mõjutaja minu minu sõnasvates koolide õpetaja. Suhtumist muusikasse ja koos siis valmisid mõned lood ka, nagu see saare naine. Meil oli kaks väga põnevat kava, üks oli siis Arvo raseeritud džässistandardite kava ja teine oli siis Arvo enda originaallooming sel ajal, mina veel ei ole nüüd oma oma lugusid veel arvul, et tuua, et see tema tase oli nii, oli nii väga kõrge. Tänu sinule on kindlasti ka, ma mäletan, et oli meil esimene väli välisfestivalil selline Pariisi väga-väga-väga võimas festival, kus siis mesilased Narvaga ja ja kus ma kuulsin ka näiteks Elvin Johnson ja ja väga palju põnevaid muusikuid. Et, et see oli, see oli lihtsalt vapustav, et aga Arvoga sõitsime tõesti väga põnevatel festivalidel ja et see oli igas mõttes väga tore. Jah, aga põhitöö oli sul ikkagi nagu estraadiorkestris kontsertorkestris bigbändis, kuidas teda kunagi nagu nimetati ja eks vast sellel oli ka oma mõju. Ja nii suhtlusringi mõttes kui ka kui ka muusikalise keskkonna mõttes. Kindlasti mõju mõju ei olnud mitte väike ja, ja need võimalused, kas vastavalt et sa oled kõrvuti suurte muusikutega ja, ja siin raadiumas liigud ringi ja siis on ikka mingit asja natukene natukene lihtsam korraldada ka enda jaoks, kui kui sa oled mees metsast või ütleme nii. Nii et orkestriga sai palju kontserte antud Ja ma ei julgegi öelda praegu ajaliselt, kui kaua ma selle orkestri sain, aga, aga ma tean seda, et et ma olin seal orkestri sulgemiseni seal orkestri kirjas. Politsei sajad kui Eesti raadio juures tegutses ka Eesti Raadio bigbänd ja seda praegu juhatas, siis Kustas kikerpuu ja sina mängisid soolot. Aga loomulikult, mida aega edasi, seda rohkem nagu jazzansambleid erinevaid tekkis ja meil ka esimesed muusikud, kes läksid rajada õppima Jaak Sooäär ja Raul seal, et ja nemad olid väga indu täis igasuguseid asju tegemas ja, ja ma arvan, et, aga ikkagi olid üks eestvedaja kes nagu toetas igasuguseid ideid ja, ja vististi idee koos ka Rauliga neid genereerisite. Rauliga seob mind väga koguaegne sõprus ja, ja loometöö koostöö. Muidugi ütleme see loomeosakaalu rohkem Rauli peal seal tõesti kirjutab väga-väga-väga ilusat muusikat ja väga häid seadeid. Et minu, minu minu peale oli siis rohkem see nagu korraldus, korraldus, aga ma ikkagi koos musitseerisime väga-väga soojalt meenutan, meenutan Peisi kontsepti aegu, et väga põnev oli. Et koos Hedvig iga ja koos Paulusega ja ja veel mitmesuguseid asju, mis teil oli ja siis oli veel Ravlil üks selline projekt nagu tyypersound, sa mängisid seal ka vä? Ja mängisin ja seal on ka väga põnev. Ja hetkeks kuulame lugu, mis meil seal praegu kõlamas on. See on nüüd pink Panther spec, see on siis sellesama koosseisuga Basic Concept, aga siis see nimi ei olnud veel väga selge. Aga siis sealt pealt üks, üks minu ballaad Friendly. Raul on väga tubli helilooja, aga veel parem arranžeerija, ehk siis ta on nii paljudele ansamblitele teinud seadet siin väiksematest koosseisust test, kuni triin bigbändi nii välja, kus sai ju ka nagu siiamaani vist mängib, kui ma ikka. Selle orkestri algusest saadik ja, ja on väga tänulik Jüri Lätiline, kes, kes selle orkestri algatas ja, ja siiamaani elus üritab hoida, mis on loomulikult raske, aga aga tänuväärne ja võimalik. Aga Raul Raulist ja ma ei oskagi öelda, kas kumbki parem kas härra seeria või, või helilooja et või siis minu meelest on ta lihtsalt. Väga andekas, väga hea muusik ja väga hea pedagoog ka. Ja aga nüüd sinu juurde tagasi tulles, et sa oled täiesti mänginud paljude saksofoni mängijatega, siin pilliroost juttu, rauseudist juttu, aga, aga kuhu jääb siis Tafenau ja et millal Tafenau su ellu tuli? No ei valmistanud siin aastaarve seda saadet tehes ette, aga, aga, aga Raivoga ma olen mänginud väga-väga pikka aega koos alates laeva laevamuusik, olles isegi Urmas latikas krintetis mängisime siis oli mingi väike paus meile siis Raivo kutsus mind taeva peale mängija praevakestesse sisse. Sealt alates me oleme väga palju koos mänginud, väga mitmed plaadid koos salvestanud. Mis on siis nagu Raivo Raivo projektid olnud? Ja sõitnud väga palju maailmas ringi? Tõesti? Tõesti palju oleme koos koos? Sa ei esinenud ja vinis ja kus iganes veel, nii et sa vist ei tea isegi maadel läbi. Ikka ikka väga palju, aga siia siia saksofonimängijate nimekirja võib veel lisada Lembit Saarsalu, kellele kellele ma olen väga tänulik, et on kutsunud mind enda kõrvale lavale musitseerima, et tõesti, need hetked on olnud ka väga põnevad. Siim Aimla, kui seda saksa pianistide safrani mängijate nimedega jätkata, kellega on olnud väga põnev projekt. Vaimulike rahvalaulude projekt ja Meelis wind, kelle nimekiri, kelle, kelle täielik plaadil ja kellega ma olen koos mänginud, et need tõesti ma ei taha kellelegi liiga teha, see nimekiri on palju, palju pikem. Aga, aga jah, me jutule siin puhkpillimängijatest, et siis oleks, seisaks trompetimängijat. Ja lugu, mida me kuulame, on siis pärit plaadist, kus esineb leedu lauljatar Kaneda ja lugu on siis Raul. Raul Söödi lugu, et tore, et Raivo tegi sellise kummarduse Raulile Rauli lugu üldse mängis ja ja mul on selle üle väga hea meel, et see on väga hea lugu ja niipalju öelda, et see on siis, võib öelda, et see on nagu laisalvestusstuudio lahindil. Sa oled siis mänginud mitte ainult saksa fonistidega, ka minu meelest on üks väga oluline projekt olnud ka eesti keeled. Et kus on kaks kitarri jagaks kannelt, ehk siis kõige põhilisemad tegijad olete sina ja Jaak Sooäär. Ütleme, see jah, see koosseis moodustus niimoodi tõesti, et kaks kitarri, kaks lammelt, aga aga nagu, nagu kõik juba siin Eestis mäletavad rohkem seda selle koosseisu kahte viimast plaati, kus siis lisandusid Sibul ja Jaak Johanson. Sellel koosseisul täitubki rigime täitus veebruaris 10 aastat ja meil on ka päikeseline juubelituur tulemas aasta lõpus. Siis on tõesti väga palju inspireerinud koosseisus mind väga palju inspireerinud. Ja me kuulame siis algusaegade ühte lugu ja see on. See on meie kõige esimese plaadi pealt ja kannab Bergida ristiku. Aja jooksul on sulain tekkinud ka rahvusvahelisi partnereid, ma ei tea, kas tänu siis sinu esinemistele seal Soomes ja mujal väljaspool või tänu sinu pedagoogitööle. Aga igatahes on nüüd valmis saanud uus heliplaat, kus musitseerib koos tee Moviinikaineniga. Ja ma saan aru, et ta on üks sinu lemmikuid. Ja kuidagi mind kiskunud sinna Soome poole. Et kui ma olen mõelnud, et kas ma tahaksin nagu vanast peast elada veel, kui Eestis võimalik elada või mis iganes, et siis kindlasti oleks üks koht Põhja-Soome. Aga noh, võib-olla see logistiline küsimus ka, et et lihtlihtsam on sealt endale kedagi tuua mängima, kui, kui juba siis kaugemalt kasutada lennukit või pikema sõidulaev, et. Mul on, mul on vedanud, et ma olen saanud mängida selliste suurepäraste soome muusikutena Manuel tunkel teevoviini kaine miga, Kallio ja Markku õunas karja. Ja neid, neid on, neid on veel mõned, mõned nimed, aga kõige rohkem jah, olen. Kahju, et ma ei ole. Et mul ei ole nagu jaksu salvestada manuaaliga. Need petturid, projekt siis helikandjale, aga kindlasti ma teen seda, ma olen selle peale juba mõelnud tihedalt, aga rõõmuga kohtusime me niimoodi, et ma teadsin, et Soomes on üks väga hea muusika kitarrimängija pedagoogtiveeruses. Ja siis jälle tänu jazzkaarele. Kas saan öelda, et me saime teha sellise tuua kontserdi? Ja see meile mõlemale meeldis ja siis sealt arenes edasi kvartett ja, ja nüüd Me salvestasime augustis Soomes stuudios, ma tahtsin kindlasti seda teha. Mitte Eestis, et saada ka see kogemus kuidas mujal maailmas asju alates sellest, mismoodi stuudiouksest sisse lähed ja lõpetades sellega, mismoodi sulle seal stuudiosse masteri pärast kätte antakse. Ma tahtsingi seda kogemust saada, see kogemus ei ole odav. Aga see on lihtsalt raha. Et see, see mõnu ja see tule tulemus. See korvab kõik. Ja selle uue albumi nimi on siis Piccias. Me kuulame siit ühte minilugu ja see kannab nimetust ka. Et ilmselt mingi sinu Ain oma tasasel moel oled sa suutnud väga-väga palju asju korda saata, nii et meil ei õnnestu täna isegi mitte kõike ära nimetada, et me lauljateni ei ole üldse veel nagu jõudnud, et. Ma jään siin ja Laura ja Sersi vastas ja Hedvig ja ilmselt Silvi Vrait ja kuhu ja nii edasi ja nii edasi. Riho Sibul. Aga kogu selle oma tegevuse eest oled sa ka ikkagi äramärkimist väärinud ja viimane suur tunnustus oli siis Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalilt preemia Eesti imprasatsioonide eest. Jätskaarel said sel kevadel jätsi edendaja preemia. Ja no see on vaid selline murdosa nagu sellest, mida sinu tegevus tegelikult väärt on. Ja ma arvan, et kõige rohkem kõneleb enda eest see muusika ja need heliplaadid. Ja tahaksin küsida, et mis mõtted sul nüüd siis on, et ma usun, et sa alati mõtled kaks sammu ette, et et mis seal plaanis on? No kindlasti on mul päris mitu projekti plaanis ja üks neist rahvusvaheline, aga kõige lähem sündmus, mis, mis siis tuleb on, et on see, et need siinpoolnimetatud ja nimetamata jäänud eesti muusikud, kellega ma olen siis veetnud vähemalt minu jaoks, toredas, ehkki koos musitseerida, et nad tulevad kõik, sõidad Viljandisse kokku, teeme sellise kontserdi, mis on avalik. Et iga oma sõbraga siis mängin ühe looja ja ja seal ei ole tõesti kõik, kellega olen koos mänginud. Et see mahuks nagu ühele kontserdile ära, aga, aga kalda valdav enamus siis need, kellega ma olen salvestanud ja kellega ma olen koos nagu tihedamalt elus koos olnud ja nad kõik tulevad muide kohal, et, et ma olen, ma olen selle eest väga tänulik. Ja ütleme siis eraka, et selleks on ka väga tõsine põhjus, et üks selline väga ümmargune aastanumber saab homsel päeval täis ainsul ja pöidlad pihku, et kõik edasi läheks sama hooga ja veel suurema hooga tõusvas joones ja see kontsert on siis. See on 31. oktoobril kell viis Viljandi pärimusmuusika aidas. Aga aga see number on ja ma ei oska seda kommenteerida. Ei peagi kommenteerima, sa oled täpselt nii vana, nagu sa ise tahad. Kuulame siis muusikat ja mõnusat õhtut teile kõigile, aitäh, Solain.