Ma mäletan ühte hästi elurõõmsat heleda peaga otepää poissi, kes oli alles tulnud Tallinnasse õppima Pedagoogilise instituuti ja paraku eriala oli meil sama ja ta oli ka minu omaaegne kirjasõber ja ma mäletan just nimelt seda, et ta oli hästi uudishimulik, ta tahtis teada, kuidas need asjad toimuvad miks ühte või teist asja tehakse just selliselt, nagu ta eetris kõlas ja sellest tutvusest arenes välja sõprus. Kuigi ma tean, et Urmas Ott on öelnud ise, et tal ei ole sõpru, talun ainult tuttavad ja head tuttavad, no ma julgen öelda, et ma kuulusin mingil ajal kindlasti tema heade tuttavate ringi, aga inimene sest mõnikord võib-olla isegi ilma põhjuseta solvus ja mõne inimese tõstis ka ühest ringist teise ringi. Kuid kui rääkida Urmas otist ja tema tööst, siis see töö Eesti ajakirjanduspõllul olnud küll täiesti mõõtmatud võimas tuhanded intervjuud ja mitte ainult Eesti inimestega, vaid põhiliselt küll Nõukogude Liidu kultuuri tippudega. See on igati hindamatu pärand ja ta oli ka muidugi inimene, kes oskas seda säilitada. Sest vähe on ajakirjanikke, kes on oma intervjuusid suutnud ka raamatutena välja anda. Ja kui nüüd võtta kätte üks puhmiline Urmase raamatutest siis sealt vastab vastu küll puhas elurõõm ja tahe midagi huvitavat meile öelda. Kui need minu käest küsida, Talle oleks praegu meil Eesti ajakirjanduses mantlipärijat, siis ma vastan päris kindlasti ei, kuigi mantlipärija võib tulla ka hiljem. Kuid julgeks teda võrrelda Valdo pandiga, kes oli särav isiksus ja Meil ei ole olnud mantlipärijat, et võib-olla Urmas siiski jääb ainult säravaks ja väga kuulsaks üle terve nõukogude liidu kuulsust saavutanud ajakirjanikuks ja mul on tõeliselt kahju, et see inimene nõnda ülekohtuselt vara meie seast lahkus.