Mõnikord tähendab, sai sõidetud autoga ja kui ta ütleb, et noh, kava enam-vähem on sama, mis eile vaatame veel, kuidas Cleveron me veel ei teadnud, milline klaver on, aga siis umbes veerand tundi enne kohale jõudmist autos isegi siis, kui kurjevega käisime, demon kahjuks tunnistajad, kes, kes võib ka öelda, et kes on ka selle kuulnud, aga no nüüd tema nüüd konservatooriumi rektor stiimuli kõlbeline niisugust asja noortele räägite. Kunagi ei olnud vaja proovi teha, sellepärast et otseselt teadis oma kava täiesti peast tekst teksti kooli rohkem probleeme kui üldiselt ettekandega, sest iga ettekande tegelikult sündis laval vahetult rahva ees. Ja vaadake ise, eks ole, kui inimene õpib ära nagu meil, nii mõnigi laulusolist, kes meil Estonias on, üldiselt ma pean ütlema, et viimastel aastatel ma ikka mõtlesin üha rohkem sellele, et kõik liidu Rahvakunstnikud, kes esinevad, ma ei taha pahasti nende kohta öelda, aga ükskõik kas Miruznetšenkovi seal ütleme jälle ütleme seal Wella Rudelgo ja kõik. Nii, kui öeldakse, teadvustatakse välja suure häälega sihukese pumbaga, et esineb NSV Liidu rahvakunstnik, see asi, kui juba öeldakse rahvakunstnik, siis ma mõtlen, mis nüüd saab. Ja mõte on ikkagi selles mõttes, et et no missugused vead nüüd tulevad ühel või teisel sellepärast, et need on kogu aeg, teete niisuguste vigadega, et noortelt seal ei ole küll midagi õppida, sest nad esiteks ma ei tea, kas nemad ei laula lahti või mis on nagu viimane, aga tulles on täpselt veerand tooni täitsa mokas tähendab lõpule voodid, intervallid, kõik on niivõrd mustad. Ja siis kui hakkad mõtlema, siis, siis, siis, siis siis tõepoolest hirm tuleb peale, et et kas inimestel ei ole kõrva või nemad on üle treeninud, aga ületreenimisega seda just tõesti tihti juhtub, et elame lihtsalt ennast? Ei kuule, mõtled, et sul on kõik korras küll ta jooksjaid. Aga siis inimene kaotab kontrolli ja laulab automaatselt, kui tal on liiga palju lauldud, eks ole. Aga mis oli otsaga ja tema ütleb, et natuke laulab lahti mamma häälendena korras. Vot kuidas selles ilmenguli vilistada alasele helistiku kätevilega laulan või vilistan Talete eelmängu ja ja siis hakkab laulma, ahah, selge, kuidas see nüüd oli. Enam-vähem värskemad laulud, aga need olete te kõik seda huvitavamad lähevad, kui iga kord on nagu uus võitlus, just ütleme rahvaga, sest iga kord on vaja kohe rahvas kuidagi võita ja publikut nii-öelda no selle distantsi või nii-öelda selle vahe kuidagi likvideerida, et oleks täielik kontakt. Ja sellega saab täieliku kontakti, kui inimene ei seisne mitte niisuguse juba võetud asendiga nagu igalühel võib-olla juba hästi pähe õpitud või ütleme, kätte saadetud vaht võtab niisuguse hoiaku ja seisab. Aga see iga kord kasvab ikkagi sellest välja, kuidas tal kontakt auditooriumiga on. Nagu te näete, väga hea kontakt, siis ta võib kuskil paar sammuks kõrvale minna, kuidas lava on, eks ole, kuidas klaver on, ta seisab seal pianiino küljes kinni käega või mitte ja iga kord on midagi uut ja samuti ka laulmises tema hakkas laulma siis ta kunagi teinud sama siukseid fermaati neegritel muutusid aegustamise kõik ühtemoodi sest mõnikord on niimoodi, et isegi ma olen tunnis viibinud ja väga hea, kui selle juttudes kuuleksid kõik õppejõud konservatooriumis nendele, kes praegu õpetavad ja ka neid lauluõpetajaid muusikakoolides, kes lasevad täpselt nagu, ütleme, mingisuguse skeemi järgi ja nii palju sekundid on sulle aeglustumine nüüd siin ta peab aeglasemaks jääma. Ma saan aru, kui esimest korda inimeste õpetatakse, talle öeldakse, et vot niimoodi tehakse. Siis õpilane saab sellest aru ja õpib, aga kui tema ise juba esineb, on juba diplomi kätte saanud, on iseseisev meister juba nii võiks öelda, eks ole, sest igaüks, kes lõpetab, peab juba meister olla tahes-tahtmatult. Ja kui tema hakkab automaatselt täpselt samamoodi täna ja homme-ülehomme ühtemoodi laulma. Vot mind isiklikult see kohe riivab, sellepärast et ma ei näe mingit kunsti, mõnen lihtsalt šablooni ja täpselt nagu jooksvalt lindilt või plaadi pealt. Seal on paratamatus, sest kui plaat on juba tehtud, sedasama plaadi ikka uuesti ja uuesti õpid ja mis moodi teevad need lauljad näiteks mul on ütleme isegi Aleksander näiteks on jutustanud, kuidas tema plaadi järgitandab, õpib ikka palju kiiremini kui noodi järgi ma saan aru, aga seal on teine oht sealsamas, kuidagi sealgi laulab. Ta harjub ära täpselt selle automaatselt selle meiega, sest plaadi iga kord ühte poodi mängib, eks ole, kui ta 10 korda laulab, plaadi järgi tal täpselt juba stamp tekkinud ja tema ei julgegi teistmoodi laulda, sest tema on sellest plaadist õppinud ja tema ei teagi, kuidas võiks veel laulda. Ots näiteks võtab nii palju õhkutena, tal võib olla hingamine, on viisi, et ta võib terve selle fraasi laulda ühel hingamisele võib-olla isegi Sudigist teises fraasis ütleb ka ei ole, aga tead kust tekst võimaldab just nii ilusasti hingata, sest tuleb lähtuda ikkagi tõlgitud tekstist, mitte sellest, mis noodis kirjutatud. Võib-olla seal on liigade hingamist, kohad on märgitud saksa keeles. Aga meil on eesti keelde tõlgitud, meil on, mõnikord on läinud tõlkimisega võib-olla fraasi sihukese üle, eks ole, siis tuleb, see oli naljakas, kui hingaks seal, kus hingata ei tohi. Ai, tema ütleb, et siin on kirjutatud, vot helilooja kirjutas siia sisse, hinga, hingab vale koha peal, lõhub fraasi ära. Nii et selle tõlkimisega. Esiteks, aga teiseks ma ütlen esseed, et automaatne, niisugune laulmine iga kord ühtemoodi, see tüütab nii ära, eriti siis, kui soolokontserdid näiteks eile ta laulis ja hakkab täpselt samamoodi laulma. Mul hakkab midagi puhastu ja mina tegin ka omalt poolt niisugused nõksud, näiteks rahvalaulude seaded, mis ma ise olen ära seadnud. Noh, helistikud on teada, mina pean ikka sinna välja jõudma, ka eelmängu ma mõnikord teinud sellise faktuuri, näiteks mängin seal kiiver, rataste ader, ratas või, või seal, ütleme mingisuguse rahvalaulu nutime äärsel tänaval isegi kasvõi seal tuleb lihtsalt meeleolu. Mõnikord nägin niisuguse ilme, kuid otsaga vaatame, mis asja ta nüüd teeb, kuhu ta siis nüüd veel jõuab. Aga ma jõuan ikka sinna välja. Ma arvan, et nüüd on vaja alustada ja temal on põnevus, hakkab pähe, aga põneva tooniga theme pihta, laulab äärsel tänaval ja ma mängin mõnikord teist harmooniat isegi vahele. Siis ütleb noodijatena väikseid suu tuurised, ma isegi mõtlesin, kas ma ikka jõuan õigesse kohta välja. Nojah, aga teate niisugune omavahel nii-öelda nagu võistulaulmine, eks ole, tegelikult mina ei laula mu mängijaga, mina ka teen omalt poolt niisugust väikest loomingulist, sai nagu selle joone kätte ja püüan ka hoida, tema teeb midagi binadega ja vot, kui see tekib kohe vahetult rahva ees, siis ta on just nii nagu vastloodud, kõik see asi, isegi see vana rahvalaule igivana rahvalaul võtab, nii saab niisuguse uue tõlgituse just sel momendil, kui ta esineb just rahva ees. Ja seda on võimalik iga kord kuidagi uue varjundiga laulda ja sellest võib-olla see suur voorus oligi, et et ots oli ka suur improvisaator ikkagi, et iga kord kandis samonieegini aare võib-olla juba viiendat või sajandat korda. Jälle natukese teist. Ja. Ja proovimisest teha jah, tavaliselt otsa soolokontserdid koosnesid ikkagi kahest osast. Ja kava koostamisel tähendab mina kunagi teadnud just tema afistele pooldanud, eriti kui oleks kirjutatud kohe niisugune lahtine kava nii-öelda no ühesõnaga, dešifreerida, kus kavas on kirjutada seal senti või, või ütleme, Schubert või Leonka valla- või ükskõik kovski. Tema tegigi Parema meelega niisuguseid kontserte just eriti siin meie rahva jaoks mis algasid Hendilist ja täitsa klassikud, kas. Ja läksid pärast romansside peale. Seal oli ka klassika ja Artur Kapp ja Villem Kapp ja siis rahvalaulude kaudu läks siis Nõukogude laulu juurde ja operettide juurde. Minu arvates see oli võib-olla just otsa juures üks üks kõige huvitavam moment, sest tema oli üks vähestest artistidest, kes ooperilauljana kuna põhiamet ikkagi oli siiski teater ja ooperiartist. Aga mul oli üks vähestest, kes oskas ka laulda ja opereti ja samuti väga hästi ka nõukogude laulu estraadilaulu. Tavaliselt kui ta kava koostas, siis ta tegi nõnda, et ma pidin kaks korda vahele mängima. No loomulikult Eestis, kus, kus olid ikka igal pool rahvamajadesse, teatrisaalides klaverit, siis tuli ikkagi klaveri taga läbi ajada. Aga näiteks Odessas, kui ta andis soolokontserti ooperiteatriruumis, seal oli orel laval, siis ta isegi tegime ettepaneku, et ma mängiks, saadaks ka mõningaid asju orelil. Ja see sai ka tehtud. Ja tänu sellele ma pärast otsa soolokontserte pidin kord uuesti Odessasse sõitma, kuna teatri direktor pakkus mulle välja, saab see toredaid. Aga iga kord, kui tema läks esimese osa ajal lava taga puhkusele, siis esimeses osas mängis seal alati midagi samalaadset, tähendab stiili poolest ikkagi pidin sellele muusika olema, mis sinna hästi sobiks. Olen mänginud vaipa, olen mänginud Schopeni, olen vahest mänginud ka Eugen Kapp, Eesti tantsu ja ja ka omatehtud eesti valsi ja nõnda edasi, aga kõige rohkem meeldis otsele, kui ma mängisin vahele nõndanimetatud prelüüdi ja mitte üht, vaid igakordse sai täitsa uue värvingu tänu sellele, et mina ka kunagi teadnud, milline prelüüd täna või homme tuleb. Sest igakordse improvisatsioon tekkis nendest nootidest, milliseid mainis ots lavalt ära minnes ja me läksime teineteisest mööda ja just nii-öelda niisukese sammule, ta jõudis mulle kolm, neli loodi öelda, siis oletame, et ta täna ütles faa Soldismi re? No ütleme, faasoldis Mireima ka ei mõelnud, vaatame, mis ta endast, mis ta endast kujutab, faasoldi Smire. No oletame, et ma võiksin seda mitte selles registris, aga kontserdil tähendab rahva ees ja siis, kui ma läksin klaveri juurde tagasi, need noodid mul olid peas. Ühe korra tõesti juhtus nii, et ma ostsin noodi ära ja siis ma panin juurde ja siis ta ütles, et sai mänginud täpselt, otsal oli võrdlemisi hea kuulmine, nii et tema kontrollis ka kohe, kas ikka needsamad noodid olid, ütleme, Fasoldies. Ja nõnda edasi, no oletame, et et võib-olla ma ei osanud täpselt neid noote nimetada, mida otsest nimetas, aga kuna iga kord temagi oli huvitatud sellest, mis välja tuleb, siis ta ütles, et vot kõige parem on siis, kui, kui mina üldse ei mõtle, vaid ütlen nii, kuidas parajasti tunnen, nii et ta võis need ükskõik mis järjekorras, kas nimetada. Ja lavale tulles ma ikkagi vajutasin neid klahve, mida just alles praegu Georg nimetas ja nii sündisid siiski need nõndanimetatud prelüüdi mida alati sai kauakirjutatud Gennadi Podolski prelüüd. Ja oleks veel tol ajal olnud magnetofonid, siis võib-olla oleks juba paarkümmend prelüüdi võib-olla praegu lindil olnud. Kahjuks üksainus prelüüd on ainult meelde jäänud, kuna see oli Leningradi capella saalis ja tõepoolest see oli nii ilusti välja kukkunud, et isegi otse Leesi meloodia meeldi minule ka. Ja see on w w mulliprillid ja seda ma hakkasingi mängima iga kord siis kui oli vaja midagi niisugust väga pateetiliselt mängida ja kui ta laulis ka Vallot sisse väga hästi sobis sinna takka ja sinna otsa ja ja minul endal see oli iga kord. Ma saan aru, et me tegime, siis oli tähendab mõneti väsinud? Ei, tegelikult ma pidin nagunii mängima sinna vahele. Ta kivi peale, siis kus on pragu, see, see koht kivistab hoopis teist häält kui, kui terve koht Ukrainas täitsa. No lihtsalt mul oli niisugune juhus, Juhan Raudsepp ütles, et ta teab, kus saab ilusat kivi ja see segi tegelikult Viljandi kivitööstusest printsil, aga nemad tõid Ukrainast ja Juhan Raudsepp, temal on noh, niisugune hea kontakt selle kinnitööstusega ja tema ütles mulle, et et ma võin sealt saada ja kus oli siis juba köögist blondiin. Jaja otsisin kivimate, ma otsisin seda kiviga, ma oleks varem hakanud tegema. Aga mul ei olnud kivi. Georg oli juba üsna haige, me ikka rääkisime sel teemal, et ikka kivi ja siis kui ma lõpuks sain, siis, siis meil oli mõlemil väga hea meel, et betoonkivi, kus Georg ise nägi seda kiviga, mis õigus. Kuigi jutt küll oli meil ses mõttes jah, ma sain niisuguse niisuguse istuja tükkima, talle näitasin, et missugune Ukraina kivi on ja et nüüd ma sain seal kivi tal mingisugune ja, ja, ja, ja ta isegi ütles, et ta tuleb ikka, kõksutab ka kivi natukene, aga ta ikka nii haigeks sealt haigena tööle tulla. Just siis tegelikult ta oli Pirital Pirital oli, käisin ja järelravihaiglas ja siis siis ma tegin just teda ja, ja siis oli mul veel üks, üks väike kivi praegugi aarselema. Varusin seansid merelasema, varusin tema vanaema jaoks, tema tahtis oma vanaemale kivi ja praegu on see kivi alles mul. Jumal, nagu julgen küll see kunstiinimene ja jaja teda hoonedalt klassi. Disain nikerdas ju ka, Ta ju, mis ta tegi laevaest pudelis ja kõik see niisugune vormi asi. Tema, tema ma täitsa uskusin ja ta oleks tulnud ka siia toksima kivi, osastunuslikus, tema pilk, tule teinud. Ja jaja. Jah, aga tegelikult jah, tegelikult tuli Viru pool tõesti huviga Ukrainast toodud kivi, millest hakkas. Ja ma ma seal kolmas kivima üks on see just, millest ma teen seda, Semperi praegu üks kivi, minu abikaasa hakkas, tema temaga tegi, ta oli arst, aga tema armastas väga igav töötada ja ta oli väga hea kiviraidur, aitas mul kõik tööd ja tema hakkas seda seda kivi töötlema nii mustalt välja lööma, vaatama, kui palju neid neid mõrasid on, ja siis tulid need munad niimoodi välja. Toksis toksis vaatusele. Georg oli mul juba valmis, modelleeritud ei anna mõõtu välja. Jäi kõrvale ja nüüd ma teen sellest kivist. Kavalam magas kivi järgi tegema kuju kivisuris järgi, et ma mitte muidu ta on ilus kinnisvara ja siis aga tegelikult ma tahtsin ikka nagu mustast kivist Georgi teha. Mulle tundus must must, sobivat on alati, iga inimese jaoks on oma kivi. Ma tegin Heljo Sepa tema tegema valgest marmorist siis Olga Lauristin, tegin Mansuse helehall kivi aga, aga ekstra ta dekas tumedamat värvi saada nagu nagu mehisem ja kõik niuke annab meeleolu. Kas ülevad rahule? Vaat minul tundus, et, et Georgi nagu see punane ei sobinud. Aga suurus ei tulnud ka välja, ma ei hakanudki rohkem mõtlema, muidu ta on ilus kivid on tumetume hästi tume. Aga see Ukraina kivi on must ja meil on omal ka mustika see jälle, mis selle selle väikse majakese ees munalise must, kes sul püstise seisab? See on üks, millest ma tahtsin Georgi teha, see on väga ilus kivi ja näete, jäi väikseks. Aga me saime ta siit mererannas, kaevasime välja kahekesi abikaasaga. Ma siis oli ta maailmatu suur, aga ta oli lõhatud kivi kividoy kunagi lõhata. Kui see kuju tahab teha. Ma nüüd räägin, hirmukokeib ülevaatusele. Elama külades kivi elab juba siis, kui talle juurde minna riistadega. Ja, ja, ja muidugi vaataja jaoks hakkab ta elama. No mulle tundub, et, et kui juba seal hakkab vorm tulema välja, kui ta on niisugune nimetame kasukas siis, siis on ta ka huvitav. Jänedal jämedalt ära löödud tükid kõik, aga kui ta juba vaataja jaoks akkab, elav, no siis kui on lõpetatud, seal on mingi. 200, mis moodustab üks, on see, kui nojah, ja, ja, ja siis ja siis, kui hakkab sealt välja midagi tulema, siis hakata elama ta ei pruugi isegi valmis allapoole, poolite on teinekord väga huvitav. Ja siis siis hakkab kunstnik nägema seda siis hakkab tulema see mõnu, mis sealt välja tuleb. Papa Carlo voolukulu. Mis see idee tuli, ta joonistab tegevuse tema praegusele. Mismoodi sul see mõte tuli? Ausalt öelda, ma ei tea isegi, miks ta, miks ta tuli, lihtsalt ma mõtlesin, et et peaks teda tegema, kunagi pakuti, oli niisugune jutt meil ministeeriumis pakuti välja, et kes keda hakkab tegema, siis hoopis minul, minul ei langelgis Eliisket, mina, Georgi peaks tegema ja nagu keegi ei võtnud ette teha. No meil oli oma vahenduski arvamine, et teda on raske teha ja aga ma mõtlesin, et ma ikka proovin. Ja siis ma tegin talle ettepaneku, siis läks mööda. Võib-olla kolm aastat isegi. Ja siis ma hakkasin tegema. Ei, ma ei tee keskiise masin peas, peas mul peas mõtted. Ma üldse armastan vähe teha, eskiis, ja kui ma teen, siis komisjonide jaoks enda jaoks kani natuke midagi, viskan ja siis hakkan. Ei ole maid, ma kohe löön üles ja portredest ma enamasti. Enamasti ma ei teegi nii mõttest või joonistan vahest natuke. Aga? Ei, ta ei näinud, ma näitasin, jah, ma, mul tuleb nüüd meelde, ma näitasin selle kivitüki talle küll tagada talini Hayley juba siis. Aga ta tahtis kivist teha ja ka see, et ma selle kivi tegin, need mul seal selja taga on mass niiviisi. See, see on tema mõtle, ta ütles. Tahad, et temale meeldiks, et kui, et nuhelda jääb nagu kivimassi sisse, niimoodi mulle ka väga hästi istub. Nii ma tegingi niimoodi siis. Ja oligi nii, elu kahtan, niuke poolik ja. Ja sobis sobiv lahendus. Gasol. Noh, võib ju pronksist teha ja aga no mina põhiliselt töötan ikka kinnise, temale meeldis ka ikkagi, ma ütlesin, et noh, et kuidas talle meeldiks selles noh, et ikka kivi meeldiks. Lipsu nägime kipsinägija ja savi Stahli mul savist tehtud, kui soomlased käisid teda filmimas. Daat õie soomlased minu ateljeesse. Ta oli niisugune inimene, tema tahtis mind ka kuulsaks. Ja ajutise on nii huvitav ikka ja, ja jumal, mul oli siis võidu väljakult pisike-pisike ateljee. Need aparaadid ei mahtunud sinna, see oli suur jama. Aga nad ikka tegid majoneesi, lase filmineid. Ja kui ma ükskord külastasin teda haiglas see oli pärastuste operatsioonis onkoloogias. Ja Ilona ütles mulle, et mina enam ei saanud, tule vaata sina, et kas ta on läinud halvemaks või mitte, on ta muutunud väga tule, vaata ja mina läksin, siis oli Georg kuidagi habe oli tal, ajamatajad oli üksikus palatis seal. Siis ma nägin, kuidas tal oli väga piinlik minu ess olla niisugune sugune löödud ja niisugune noh, niisugune nagu kaotaja poole peal. Ja siis ta oli isegi ilus, sellepärast ütlen, et miks sa tood teisi inimesi juurde, lasi ta, tal oli siis juba üsna raske elu, see oli üks muide mitmes operatsiooni passis. Ja ta ei tahtnud tema, kui ta juba ikka inimestega suhtles, siis tema tahtis olla terve, vähemalt nii ta näitas. Näiteks kui me sõitsime Tartusse, siis me kogunesime sinna nende maja juurde just hommikul, mina sõitsin oma masinaga ja tema õde sõitis. Ja Ilona oli siiski orgiga vist ühe tervishoiuministeeriuminurgaga. Ja ma ütlen sel hommikul ta nägi nii kena välja, see oli ju tema niisugune haigused tippstaadiumi, ta läks raskele silmaoperatsioonile, veel ei teadnud, kas nad võtavad. Ja, ja siis, ja ta oli nii kena, ta nägi nii kena välja, tal ilusti riides ja siis tegi nalja veel, haaras mul ümber õlgade ja niisugune tore oli muidugi teel oli tal paha ja paar korda seal peatusime kinni ja aga, aga ta ta iial ei tahtnud näidata, et ta on haige, ta häbenes seda. Vabavõistluse vorming. Sinu siis pildimaterjal nagu Georgi viimasest tööstil. Mis stuudiost hullu? Minu arvates üks kõige. Väga tugev töö. Ja miks ma nii arvan, sest me olime kaunikesti tihedasti Türgiga seotud. Edendus võite valmistada, vajajad, hakkasin vasteta ette valmistama Moskvas oli siis paar aastat enne tema surma ja töö algas siis nagu Donsooni uue tõlkimisega. Sest vana tõlkeversioon teda absoluutselt ei rahuldanud. Ja seepärast võttis ta kätte ja tõlkis terve Thomsoni ise itaalia keelest. Ja ta pidas ka seda muidugi sellepärast vajalikuks. Et režissöör kui ta on tõlkinud ise ooperi ta läbi selle teksti, mida ta on juba tõlkinud, seda ta on tunnetanud tegelaste psühholoogiat ütleme, stseeni dünaamiliste arengut ja, ja ta pidas seda hädavajalikuks. Ja muidugi mis, mis oli veel? Lubaduseks nagu selle etendusele see ettevalmistus ühes käigus juba see, et Georg lähtus sellisest põhitõdedest, et usaldada Mozarti muusikat ja tugineda ainult sellele sest muusika on see, mis dikteerib meile Mystekteerist temale ja ka nendele, kes võtavad Põhitöödeks Giorgi põhitõed. Õige tegevuse me peame, artistid, lavastaja. Peab jõudma selleni, miks Mozart kirjutas just selle niimoodi mitte teisiti. Sest paljud kahjuks režissöörid lavastavad käes libreto, raamat, mitte ooperi klaviir ega isegi mittepartitiivset partituur. Seda võib pidada ideaalseks. Georg valdaska partituuri. Ja see oli Moskvas juba seitse, mis aastal see oli? Me elasime? Vist nüüd võin eksida, kui ma ütlen, et see oli vist 73. aastal. Aga siis tal oli valmis juba nagu esimene esimene variant tõlkest, aga ta väga palju töötas näiteks lipporello esimese introduktsiooni sellest ta tegi üks varian Tenneli, mida mina tean. Nüüd, viimane on sisenenud, nagu on jäänud nagu pidama, siis teatrilavale. 74. Jah, mul jäi Moskvas koos, see oli 74. aasta suvi isegi juulikuu, kui ma õieti mäletan, Georg oli Potkin haiglas. Ja talle anti siis nuheldud, veidi vabaneda sellest haiglamiljööst ja üldse kaunikesti rusuvast ümbrusest, siis tavaliselt võimaldati kaks-kolm päeva veeta peale protseduure linnas. Ja lahutamatuks kaaslaseks hoidel Tomsoni, klaviir, mida te, millega ta pidevalt tegi tööd. Ja just sealt sellest sellest sellest perioodist hakkas just nagu kokkupuude Don Juaniga, aga minu varem kokkupuude Giorgiga kui kunstnikuga. Muidugi tema puhul on täiesti lahutamatult sellised mõisted nagu nagu inimene ja kunstnik, sest neid, need on sünonüümid. Tema puhul. Algasid kolmandal kursusel konservatooriumi kolmandal kursusel, meil oli Ooperiklassis. Ta töötas aasta aega lavastajana selle ajaga, ta tegi siis Donbass kohalest. Tähendab Moskvale ja, ja malatesta duetti, väikse seeni, mõrsist. Ja terve teise vaatuse madan pataljonist. Jah, Tali, režissöör, režissöör. Ja seal siis hakkasid nagu minu jaoks välja kooruma tema tema loomingu põhitõed ja tema tema töö printsiip, kuidas ta töötas. Tähendab, milles see Tähendab. Ja no tähendab, mul on üldse kaks sellist noh, kui nii-öelda kunstiteed, kui mul, kui sellist, kui on oma, mõjutavad kaks inimest see on olnud ja on minu lauluõpetaja Linda Saul. Ja teiseks suurkujuks on Georg Ots, keda ma väga austan ja kes on mulle teatrilava etaloniks Ja paraku on ka nii, et Linda Sauli tõekspidamised Georgi tõekspidamised täielikult kattusid sellist Georg oli, isegi sa ütlesid mulle, et kui ma, kui mul tekkis kunagi soov, Venno Laul oli see, kes mind ei RAMi poistekoori laulma ema ja kui ma siis küsisin, et kas ma võiks õppida, ainukene kord kuulas siis ta ütles, et kui sa tahad õppida, siis pöördu selles küsimuses Linda Sauli poole. Jaa, Linda saunud minu ainujuhendaja, kõik need kuus aastat. Ja tema tõekspidamised ja Georgi tõekspidamised need on. Need on ühed Ma olin kahestuma proovis Tomsoni proovidest ja muidugi kohutavalt kahju on see, et minu lõpuetendus Don Juan ja oma lõputöös. Ma tuginesin nendele näpunäidetele ja nendele mõtisklustele ja arvutustele, mis olid mida me Giorgiga tähendab, mis mitte niivõrd polnud minupoolseid kui puidust temapoolset, tal oli lihtsalt võib-olla vaja nagu inimest, kes kes oleks talle öelnud, et kas see variant on parem või kuidas sulle ei tundu, või näiteks kui ta luges mulle Borello registri aaria teksti, siis ma, ma isegi ütlesin talle, kulla mees, et et sellega võiks minna draamasse ja korraldada tuluõhtu sisse ja kukkus välja ilma Mozarti muusikat ja niivõrd geniaalselt. Et muusika isegi sel hetkel tundus üleliigne ja mulle tundub, et et kui ei oleks olnud Tegelikkus, kui kui poleks tegelikult Georg on surnud siis lebo rull oleks olnud üks nima pärlides, no tema oli Legendaarne, mina kahjuks ei näinud, oskan ainult otsustada selle filmilõikude järgi ja mis küll kaunis, napid ja väga peaaegu mitte midagi. Asi näiteks etendustel. Ma tean, tihtipeale särgi veel kord ainult tema mehisusest. Kuskil kui nad hakkasid, need esimesed operatsioonid, mis siin Tallinnas olid ka tihtipeale Lauljate keeles ülemine resonaator, no tähendab mina nohu. Ta kaevanud kunagi ta teadis, et kui tal on etendus, see oli tema jaoks. Reegel, et kui õhtul etendust, siis olgu tal tervis ükskõik kui sant, ükskiku tunnista, tuli tegelikult. Ja juba sealt ma ei tea, kust või millest või kust ammutas selle jõu, et et laulda valutava peaga, ütleme Don Carlost Rigolettot, tema viimane koletu kongresside palees. Ma ei tea sellist mehisuse. Seda võib pidada mehisus etaloniks. Ja ka siin teatris, kui palju kordasid lihtsalt lähedale garderoobi ja sa näed, et inimene on omadega täitsa võhmale nii-öelda. Ta tuli lavale võib-olla veerand minutit, 15 sekundit, 20 sekundit. Ja sa nägid, kostab kuskilt, hakkasid tulema mingisugused impulsid ta muutus juba selleks, kelleks ta peab olema ja kui kõlasid need tema taktid, avataktid, kust ta pidi tulema välja. Seal tuli juba see, kes ta pidi olema, unustasid ära, et ta oli haige. Ta tundis ennast halvasti, ta polnud võib-olla vormis. Ja ta andis oma maksimumi, seda, seda ma ei ole teistele alati, kus mitte kuskil kohanud. Paraku on nii, et rohkem on inimesed lihtsalt lihtsalt siis lihtsusega, neil ei ole midagi öelda. Aga Giorgi Suurus peitsi peitus just selles, et et tema lihtsuse taga oli erakordne evolutsioon, erakordne intelligentsus. Tal ei olnud ühtki põhjendamatut liigutust ja tema tema tema lihtsuse tagama. See on sihuke kepp kahe otsaga lihtsus sest võib lihtsalt tulla välja lihtsalt teha suu lahti ja hüüda oma osa maha ja ja kõik. Aga miks? Sööri kõrgel pealne küsimus? Kus oli temagi imeline koht? Sellepärast et ta armastas tohutut merd. Ja tihtipeale nad ehitasid omale, tähendab ehitis juurde randa. Lihtsalt tihtipeale ma leidsin ta sealt. Veetsin mõned nädalad Võsul, et ta lihtsalt istus ja vaatas merd. Kas see meri inspireeris teda või või sisal või Anniste temasse sellist sügavat rahutunnet või? Mul jäi selline mulje, et meri on temaks lahutamatu. Võib-olla see meresuurus, ma ei tea, võib-olla see kõlab liialt kõlavalt, aga aga ma võrdleksin Giorgi hingesuurust ja ja kõiki tema tegusid seal umbes nagu meri seal tõesti midagi erakordset. Nii elus kui laval. Ja ja see oli eriti ja see oli eriti vahva kuidas ta toonides mere kui sellise mitmepalgelisust ta leidis, selles, nagu kõige võimsama looduse jõud, armastas metsa. Ta armastas maismaad, armastas lihtsalt hulkuda, kalal käia, järvedel. Aga see mere, mitte valgeks. Läksime mõnikord hommiku vara kalale läksime võrk ära. Toom külvi neli. Pidime tagasi, kell oli viis kella kuueks Merivoo tormi. Näe, mis tegi. Mis oli selline TEMA termin. Ma ütlen kohe ära, et meil on pikk ja eks tunniajaline film Georg Otsast ja seal on väga palju inimesi, kes, kes esinevad. No mina võin temast rääkida sedasi nominaal, temaga see elu peale hakkas. Ta jo kinkis oma raamatu mulle kaks aastat enne surma niisuguse pealkirjaga oma ristipojal ristiisal. Ja jah, võite kohe, tähendab ilma ilma selle ilma ilma kohe proovita tähendab jaajaa kohe Jaroslavi jajajajaja. Kohe, kui ta räägiks mulle minu, minu suured enamvähem jah, kõik kõik õigesti, kas kaardil on meil seal ka peeglite taga nähta, ma lähen, pole üks moment veel natukene, ma panen selle siia. Nii et ma saan niimoodi aru, et tõepoolest Eestis alati kaasas sest et ta nagu ei olnudki plaanis ja isa vastu selle selle lausleina, see oli hoopis teine situatsioon, kus mina, mäng oleks juba. Sõja ajal. Aga see ei olnud ka, oli ju siis juba mobiliseeritud ja tip-tip-is õppinud. Jajah, jajah. Ma räägin seal, seal oli palju, te võite kohe alustada, teavad ja on valmis. Paha. See lugu juhtus nii, et, Moodustama Eesti korpust, Camera, Louis ja Eesti, need Eestimaa mehed mobiliseeritud ja, ja evakueeritud ja seal Venemaal elanud eestlased kõik hakati kokku koguma. Siis sain mina ülesandeks minna sinna esimesele diviisi formeerimise juure ja sealt välja võtta kõiki kunstiinimesi professionaalseid muusikuid, lauljaid, tantsijaid, näited, ühesõnaga kõiki kõiki professionaalseid kunstnikke ja kunstiasutuste õppinud õpilasi. Tudengid ja konservatooriumi on asi nii et ta minuga koos oli ka veel seal Priit Põldroos. Ja. Juhtus nii, et Eugen Kapp jäi siiski haigeks jääda, sinna ei saanudki tulla, mina olen sulle brigaadijuht ja mul oli niisugused volitused ütelda, vaat see mees ja palun andke mulle säärasest Jaroslavi ansamblites, näed, korraga ühel aegsel formeeriti neid asju. Seal oli väga palju taline inimesi, põhiliselt Tallinna inimesi, kuna Lõuna-Eestis on mobilisatsioon üldse läbi saadudki. Aga põhiliselt Tallinna inimesi ja Põldroos oli ka seal, et noh, neid tunda. Ja siis tuli meie juure Tallinna töölisteatri näitleja Alfred Rebane ja ütles, et vaat, et siin on selle Karl Otsa poeg Georg Ots. Kes tema on polütehnilise? Instituudi üliõpilane, tema oli, noh, mobiliseeritud kohvil seal, sest sel ajal ju kõik keskkooli lõpetajad, poisid tegid läbi aspirantide kursuse, said noorem, alamlepinguteks sõidunud, said. Ja oligi siis ots, temal ühe. No teadsin ka teadsin ka, mis seal juhtuda võib. Väga kiiresti. Ja seal tegelikult läksin ma. Rikkusin natukene. Ära oli veel, et meil oli niisugune väike mänguruum. Me võtsime sinna omale lavatöölisteks ja nii edasi ka väga silmapaistvaid sportlasi, näiteks tol ajal ma võtsin seal ka illi üks trolle, Eesti Eeessiini tugevamaid korvpallimängijaid, siis ma võtsin sealt maadleja Edgar Puuseppa lavatöölisteks. No ja siis ma võtsin ka, Georg Ots. Nii nagu kui Carlose poeg jah, kui Karl Otsa poeg täitsa ausalt ja ei olnud kappida seal, kes oleks proovinud. Läks paar-kolm kuud möödas, Ma küsisin vaikselt Ernesaksa käest, ta pandi siiski koori. Kuidas see poiss olnud kaks tükki versus Oisu kõhklo joa põhis. Siis vajas ma moodul vajus. Tore, et see asi täkkesse läinud. Edasi läks juba otsaga niimoodi. Mina soovitasin teda komsomoli. Minu soovitused aastaste partei liikmekandidaat soovitusega partei liikmed. Nõnda nõnda juhtuski siis, et. Tema raamat Georg Otsast, mis ta mulle kinkis, et sellel on peal pühendus. Oma ristiisale ma väetu pean ütlema lisama ainult nii palju, et mul on selle pika elu jooksul mõnel mõni mõnegi noore inimese puhul olla suuremal või vähemal määral risti. Aga nii hoolsalt ja nii pidevalt seda meeles pidanud ei ole küll mitte keegi nii nagu Georg Ots. Tema ju sai ammu enne mind suureks täheks Nõukogude Liidu rahvakunstnikuks ja nii edasi laureaatideks, kõik tal oli tohutu isiklik populaarsus. Aga ta ei kunagi kunagi ka seda. Seda fakti oma eluloos ei unustanud. Ja meil oli viimati meil oli nii, et me olime veel koos. Olite, tähendab Pirital. Me olime viimati veel kuus paar nädalat enne tema surma. Olime Pirital koos sanatooriumis. Vot see oli ju paljud ei tea ju seda, et ots oli ju. Aga haige, ta oli ju pikka aega haige, tal oli juba ammu, ta ei olnud ju veel 40-ni, kui temal oli juba neeru neerudega ta ja ta oli ikka tõsiselt päris tõsiselt haige inimene ja ta tegi, kui ta 40-st sai, seda tegi ühe niisuguse vaikse sünnipäeva kunstiklubi keldris kuhu ta kutsus niisugused oma kõige lähemad tuttavad ja sõbrad. Ja kuskil hommiku varahommikul kella kolme paiku ütles mulle, et no ma ei tea ju, kas ma viiekümnendoni üldse ole. Ja seepärast ma tahtsin kord nii kõiki neid inimesi, kellega ma koos koos jänesega koos nähe ja noh, koos nii olla. Aga ta talus seda oma haigust ju nii-nii mehiselt ja nii Inimesed, kes teda käisid, imetlemas vaatamas uneski selle peale, et sellel mehel on veel niisugune raskusületus oli ikka ikka täitsa läbi ja läbi niisugune. Mitte ainult ilus poiss, täis täismees kõige selle sõna kõige paremas sügavamas mõttes. Minul oli muidugi veel peale selle sellepärast eriti hingelähedane meie arusaamised, ooperibussist langesid ühte. Meie mõlema jaoks oli ooper ikkagi teater. Muusika, teater, aga mitte kontsertide kontsert kostüümides. Tänan väga. Tähendab ühesõnaga ma tahaks öelda ühe saiakese väga hästi. Ma peaaegu võiks uuesti võtta, tähendab, meil kaamera siis ei käinud, ma kuulsin. Tähendab, see oleks väga tore. Ma ei tea, kas tuleb heasti välja, vaid. Ta oli ikka mitte ainult kena tegevuse läbi ja lõhki niukene. Noh, õige mees. Et uuesti välja, tuleb proovima, kas see tuleb võib-olla küll, jah. Parlamendi ülem, proovime, mismoodi sellel. Ots oli kena poiss, tal oli ju väga suur isiklik võlu. Ja selle tõttu ka oli ta laustajaidvereke palju. Aga tema juures oli kõige huvitavam see, et selle kena poisid aga oli ikka täismees. Väga tõsine mees. Ta ei piirdunud selle kena poisiga rolliga, millele ta oleks võinud väga hästi ära elada. Vaid ta oli ikka mees selle sõna kõige paremas täiuslikumaks mõttes suure vastutustundega, suure kohusetundega, suure ülisuure nõudlikkus enese vastu. Ma ei oskaks ideaalsemad teatrimeest, kunstnikku ei oskaks isegi kujutleda mis aastal. See on, see on kohe 46. aastal see võis tema esimesi ooperiosi olla, seal võib olla küll, tähendab ühesõnaga kõrbe laul oli umbes samal ajal, eksju, aga see oli ikka see tuli natukene hiljem. Ooperis alguses ei olnud. Kõige hiilgavam osa, oli tal selles. Balletis päike, päike ja kõigi hiilgavama osa, kus seal ei olnud ühtegi sõna. Aga ma ei hakka seda, seda haigla lugu ja rääkima ja ma sain aru, et te olete koos, aga tegelikult ei olnud koos, et mul tuleb meelde, te saaksite. Ma käisin mitu korda haiglas tema juurde ja võib-olla paar päeva ennegi. Ei tööta või siis ta magas, May, äratan teda üles. Midagi ühison Paul Kerese kannid kasvus ja käitumises ja tegevusraadius. Ja me oleme täpselt veerand aastat vahet ka kõrvuti. Üks oli viiendal juunil. Leningradis õppinud läksid. Need läks esimest korda. Siis see võib olla kas viinerit mäletate, hästi läinud. Aga ma olin Moskvas siis ka, kui ta oma viimase etenduse tegi eelmine päev ja ma ei käinud küll teadvusel, kui ma nägin, kuidas ta me olime koos eelmine õhtul. Ütles, et ega Krimm ei ole vaja teha nüüd. Jälle natuke temale spetsiaalselt üks osa parun pühajärves kolhoositaat käsikäes siis oli tormide rannasodi. Saare Juhan täpselt isa jooks, Anton jällegi kirjutasin ka pärasse kärbiti välja. Ühte vana, vanade meeste jaoks. Aga muidu käsikäes osa oli mõeldud. Vajadusel vanal oli kolhoositaat. Muuseas, mina arvestada, palju töötab, ma küsisin järel. Egas ega heliloojatel saladusi tema ees ei olnud, nii et iseseisvad kõik saada. Tekiks veel üks laulja, kes, kes võib ennast sisse saada. Aga ütleme, see ikkagi peab olema muidugi tal valmis see osa, see osa sel ajal testiti tambiti kõvasti, eks ole, osi ja need temal, kõrbediitorite isel kirjaoskaja inimene selle ajaga, kui teised tampima, selg talle osa juba küpses. Need on juba kõik iga iga osaniku karakter Tähendab parmas armastas seda tööd. Raskem ülesanne, seda huvitavam. Mõned asjad on ka niisugused, nagu segamine teiste lauljatega Jantsega, seal praegu ka tuleb, siis ei ei ole kahtlust, et muidugi tämbril Igalühel Henry tunnetust, nii et. Temal on niivõrd ereze oma oma omanäoline ja Tagasi antakse loodusesse siit. Nojaa, aga ma ei ütleks, et alguses kohe, kui ta esimene ori esimesega ei võinud ennustada, et tollane niisukust tuleviku nagu see tegelikult tal hiljem oli. Siis ei osanud keegi öelda, et see on niisugune hea ja võib olla. Olen tuttav Georg Otsaga sõja päevist Pääle. Nimelt juhatasin Jaroslavlis Eesti rahvuslike kunstiansamblite koore ja sinna tuli lauljaks ka Georg Ots. Teadsime temast ainult niipalju, et kuulsa Karl Otsa poeg aga pidi väga. Esmakordselt võib-olla see oligi esimene kord, kui ta üldse esines solistina? Täiesti laupäevikul ja seda teadvustas mäletan väga selgesti Paul Pinna. Kuid mulje oli siiski niisugune. Ta oli väga korrektselt esines, kuid kuidagi ei võinud veel aimata, et temal kunagi nii suur ja vägev karjäär ees seisab. Hiljem puutusime kokku. Võimalik, et isegi esimene ooperiosa oli temal minu ooperis Pühajärv. Hiljem Tormide rand ja veel hiljem käsikäes. Temaga oli hea töötada. Kõik märkused ka või ettepanekud, mida ta tegi, tegi väga südamlikult, väga peenetundeliselt. Tema kõrval oli hea töötada. Ta töötas kiirelt muidugi soodustas teda see, et ta valdas hästi klavereid heliloojatel tema ees saladusi sellega polnud, töötas väga kiirelt sellega, kui teised oma partiisid õppisid valmistama juba aeglaselt. Osa. Me teame hiljem, milliste saavutustena ta nendes jõudis. Isiklikult arvan, et selleks aitas ka kaasa palju see, et ta mängis alguses väga palju operettides jaga, esines estraadil rohkesti. Sellega mängis ta ennast nii hästi välja. Sellepärast õlitatud ka hiljem. Kergem asuda oma suurte osade juurde. Ka kokku puutusin temaga riikliku akadeemilise meeskoori kontsertmatkadel. Seal oli ta pikad matkad ja nendel Ta suure palaliseks suure päraliseks kaaslaseks, kes iial ei virise, astuda raskused olid alati hästi tujukas. Tabava sõnaga hea seltsimees. Kui neid üldse küsida, mis on siis selle Georg Otsa saladused, tal nii suur publik, nii suurkogu kogudus oli, tunti üle liidu, kui me reisisime kooriga ja kui me ütlesime, et me oleme Tallinnast siis öeldi kohe otsa keres Tallinna kooli juba need seotud. See, see oli otse imetlusväärne, kui palju temal austajad. Aga pole imestada, ta oli suurmeister omal ajal. Ta ei olnud mitte väga suure häälega ta viibistes selle äärmise äärmiselt oskuslikult. Tal oli väga meeldiva tämbriga hääl, see otse juba mõne takti jooksul, ta võis sööbida kuulaja mällu eriline võlu kolida sellele. Samuti oli suur oskus siduda häält ja sõna. On vähe teid, lauljat, kes nii nii hea diktsiooniga ja oskasid seda hea diktsiooni oskasid siduda voolava Bel kantoga. Temale ei kannatanud kumbki külg selles. Peale selle veel hea maitse ja süvenemine oma ülesannetes. Ta oli tark ja mõtleja, näitleja. Mäletan veel eriliseks hobiks talle kujutav kunst armastas kirjandust. Keeltes oli ta tugev juba originaalkeeltes, palju laulis sellega, ta sidus. Kuulajaid enesega. Ja mäletan seda ka tema viimased Päivi. Need olid äärmiselt dramaatilised, väga rasked. Ta oli väga mehine. Ja nii jättis, nii on ta jätnud minusse väga-väga kõrge kultuuriga väga sisuka laulja mulje koguks eluks. Lõpetatud kuidas? Erilist kutset, öeldes, et tema oli, tema võis tuua, tema võiks luua. Ma ei tea, kas ta tõi Ta silmad millegiga. Tore poiss ja käis ka seal laupäeviti väljas tantsimas. Tavaline. Aga siis ta kooris ei ei olnud, ei olnud. Tähendab tõesti korralik laulja, korralik laulja oli, aga et ta oleks seal, et oleks mõtelnud nüüd, et sellest tuleb hiilgav laul, seda muljet ei olnud. Kõik hiljem muidugi ta olla vist esindatud ka kooli koolipoisipõlvest olnud kvartetti laulnud ja nii edasi. Aga ma räägin, mis mina teda kuulsin, esimest korda. See oli, ma vist ütlesin ka, esinemine oli kord. Nii et ei saanud aru, et oleks oleks ta oli Karl Otsa poeg. Hiljem oli tema isa. Eks ta kool sai võetud, siis ma saan aru rohkem kui Carlose. Kuidas teda sealt koori? Selle arvestage don Carlose, arvan ma, arv on. Mulli mina ei võtnud, keda ta ta toodi, nähtavat siirdust. Avoid kuulus ujujad aga vist mingisugust rekordit. Aga siis ma tulin varem ära. Siis muidugi seda küpsust ei olnud. Talle heideti ja esialgu ette teatud jahedust ja teatris. Aga ta ei ole kunagi teiselt poole kaldunud, et ollakse forsseerinud või midagi niisugust üle pressitud. Nii et ei ole see, mis, mis te soovisite. Ma loen oma raamatust, kus on kirjutatud ka otsast. Lähenes ähvardavalt too viimane lavastaja, külma hingusega kivist külaline. Tema juhtida jääb alati iga inimese igidramaatiline epiloog mis kulgeb mõnikord kõige julmemal Iierrele. Eriti raske osa oli täita Georg Otsal. Ta pidi oma kauni elu poeemi roosidele ja loorberitele lisaks vastu võtma veel kannatuste kibuvitsad. Selles epilogis ei kasutata, dublante ainuvõimalik on üksnes ennast mängida. Ja mitte enam mängida, vaid olla ainult ise. Kõrgus. Ots oskas olla elus, ise oskab millal seda ka minna. Eesriie enam ei tõusnud. Aplausi ei järgnenud. Mul oli kunagi varem kirjutanud, kui ta elas ka, aga siis mul lennuraamat oli valmimas ja mul oli siin temaga kokku, puutusin õige sagedasti ja mul mul ta minu jaoks on suur kunstnik. Nagu Keres, omalana. Mõtle teab, mis teeb ja ja kes oskab mõtelda homse peale ja sealjuures kunsti vastu hästi aus olla. Ja inimesed on sealjuures väga meeldinud. Vaid 19, ma teda tundsin. Eriti hindan tema viimased ooperi ooperilavastus ooperiosi meeste tööd. Oli ta ka, et Riia ja otsesel Laulu toodi. Ja ega ta ei võtnud igat lauluga. Aga küll ta Kiievist õppis, hommikul nutke asi, õhtu laulis linti. Vaata tööd ei teinud palju, kui see on küll huvitav, mina, mina ja mis kõige huvitavam, mis tema viimasel viimasel aastal tegi, mängis Bachi. Jõudis Bachini välja ja. Ei, ei võiks arvata, et su estraaditäht ja operetitäht jõuab Bachi. See oli mulle üllatus või muud muud ja ma tegin kõiki, tema joonistas. Ja võiks arvata, et võib-olla venelase hingeelu nii rõhutatud emotsionaalsus rokkima juba ega tema, ei rõhutan. Kuule, aga missugust laulu Sven meie mõisteleni hakkas forsseerinud või üle pakkuma? Mitte kusagilt, kui teil. Ei ole, ilmselt oli seda ma olen mõelnud 1000 inimest. Isegi oli huvitav, et enne etendust ta ei läinud kaks tundi varem. Ta tähendab, ta võis väga kiiresti lülitada val käigu sisse. Tal elu oli juba nii võt, elu oli juba niisugune, ta tegi seda raadiosse väga kiiresti, tegija, mida seal kogu aeg harjutad, siis sa teed lõpuks seda hästi. Mõned teevad nii, noh, vajavad väga palju aega selle osa süvenemiseks, hui õhtu esinemises hommiku juba ei söö ja, ja ma ei tea, mis on. Ma tean, ma olen sellega hädas küll olla. Aga tal ei olnud aega närveerida üldisele heale ja suur kohanemise võime. Soodustas sõda kiiret. Kiiret sisse lüliti lülitamist käigu sisse lülitaks. Kohe osas. Minul omamoodi on niisugune suur suur õnn, et kõik esimese lavas tegin. Tegin Giorgiga. Nii Vikerlased Chanis kikki, kui ta Travjaatamises lõpuks need jäid. Kaks viimastest viimastest osadeks. Üle hinnata võrreldud tema suhtumist minust, kõikidest noorematest kolleegidest, kellega ta kunagi kokku puutus. Kas tema puhul ei olnud niisugust tunnet, et tema on suurmeister ja rahvakunstnik ja sina mingi algaja? See oligi eriline sugune inimlik suuruse lihtsus, mis teda ühendas põlvkondade ja kõikide kolleegidega. Ja seesugune visadus või, või, või eeskuju andev suhtumine oma alasse. Me teame, ütlen seda oli, laulis, kus ta päriselt hääles, tal oli kõrge palavik, ma tahan ühele etendusele 38 tantsuekstra ühele maarajooni elanikkonnale ja mõtlesin, et kuidas ma inimest on tulnud, mitu kilomeetrit bussidega siin talvel linna ekstra mind vaatama. Kuidas ma neid petan ja ma, ma pean, ema, ta tegi selle etenduse ära. Et ma ei tea, millist tahtejõu, igasugune ettevõtmine talle. Tähendas ja kogu see haiguseperiood. Kuidas Sul needsamad kirjade vahel, mis on Telegram armsad kolleegid, kolmalavale, mete armulaul, kes armastab, kirjutab, kes vihkab, olge õnnelik. Seniks, olgem vaprateetseni, Skiki väiksed repliigid, silver ooperites, mida ta laulis sel perioodil, saatsin talle Moskvas köhise kirjasele operatsiooni õnnestumise kooli ajal. Ma teen viimasel päris viimastel päevadel Maidlastel talle lilled, hooaeg algas ja sellest on siin üks. Ma ei tea, kas proovime seda. Sellest on siin veel üks eriline mälestus, minule see nädal aega enne tema surma käisin teda vaatamas, haiglas oli moodust, tema monograafia Helga Tõnson poolt kirjutati, palusin kirjutatud sinna väikse pühendus sisse. Ja kui nüüd seda vaadata, siin on nagu kaks inimest, oleks seda pühendust kirjutada kirjutanud üks see, mis puudutab minu nime ja, ja kuupäeva ja see on niisuguse suure kokkuvõtmisi ja väriseva käega. Me keegi võinud aimata, et nädala pärast nad ei ole enam nüüd ainult hiljem nagu võime tajuda, mis kokkuvõtmist või tähelepanu nõudis. Ja allpool tema autogramm Georg Ots, mida ta tuhandeid kordi inimeste jaganud, see on nagu endastmõistvalt peres. Liiklemis temale. Jah, minu kokkupuuted Georg Otsaga algasid hästi varakult, see on üks esimesi teatri muljeid. Ma elasin siis veel Loksal ja Kolgaküla rahvamajas. Nägime kahte võrratult kaunist inimest. Medalit meta Kodanipork, Georg Ots, kes tegid kaasa operetis Vabatuul ja nii ma teda nautisin hulkadega eemalt ja alati on jätnud mulle niisuguse mulje. Nii nagu selles inimeses ei olekski pingeid ega vastuolusid. Samal ajal siis, kui ma juba teatrikoolis õppima sain ma lähemalt nagu teada, et tavaliselt suures olema peavad ja ja hiljem, kui ise teatripraktikasse juba jõudsid, siis, siis igal sammul näed seda, et selline välja näha tähendab tegelikult ja selliselt luua nii, nagu seda tegi tema, et sees noh, tekivad tahes-tahtmata tekivad pinged, et kuidas, kuidas tema taandub ja hiljem juba tema elu viimastel aastatel, kui me isiklikult tuttavateks saime Sigmund alati rabas tähendab tema, tema meeletut tahtejõud tema tema mehisus. Jah, ma ei oskagi nagu paremat-õigemat sõna leida, selle jaoks, millega ta mind üllatas, oli tema mehisus 23. oktoobril 1974 olles hulka aega lebanud Moskvas Potkemine nimelises haiglas, kus ta silma kallal toimetati. Päris tõsiselt. Ta paar päeva pärast haiglast väljumist laulis suure teatri koosseisus aga mitte suure teatri laval, kus ta varem oli esinenud vaid Kremli kongresside palees ilma eelneva proovita. Rigolettot mis oli hiigelsündmus ja mis oli minu jaoks vapustav sündmus, kui ma sellest tagantjärele kuulsin, kui ta siia tuli, siis 25. oktoobril me tema juures kohtusime ja ta näitas mulle selle etenduse kavalehte ja ma ei saanud esimese hooga sellest aru ja siis hakkasin seda kavalehte lähemalt vaatama ja vaatama. Oli kaks päeva tagasi, tähendab, kaks kahe päeva eest niisugune on nii, nagu ta parajasti oli mitte eriti hiilgavas seisus füüsilises seisus. Ja oli ta laulnud siis Kremli kongresside palees, seda Rigolettot. Ja ma küsisin ta käest, et kuidas sa seda tegid. Ja miks sa seda tegid. Mõlemale küsimusele ta ei vastanud, vaid niisama naeratas ainult, kehitas õlgu, nii nagu oleks see loomulik ei olnud sugugi sugugi loomulik, see oli nagu niisugune isegi meeletu tegu, nagu mitte ainult et selline ennastületav. Ja siiski, kui me jäime kahekesi tuppa, siis nähtavasti tahtis ta jagada seda siiski. Ja ta ütles, et tead, ma pidin seda tegema ja. Ma ei oska täpselt öelda, et kas ma pidin ilmselt endale mitte niivõrd teistele Üldiselt tema arvates oli nii, kui seal endale tõestatud sisse kuidagi teistele selge olema. Kuigi egoismi temas oli just hästi vähe. Aga Tjuma pidin endale tõestama, et ma suudan seda teha, ütleb esimese vaatuse lõpp oli nii, et et ma ei näinud partnereid. Nii õudsed valud algasid peas ja ma mõtlesin, et ma ei lõpeta etendust. Vaheajal ta õnneks nii palju toibus, et sai nendest valudest üle ja lõpetas selle etenduse, kusjuures etenduse lõpus uuesti, et seal olid hiigelsuured ehitused, trepid ja harjumatud asjad kõik niimoodi, et treppidest ta käis, nii jalaga järele katsudes, aga muidugi kellelegi teisele see ilmselt välja ei paistnud, sest et etendus jättis hiigla Võimsa mulje. Ja pärast suhtus ta sellesse nii nagu loomulikku asjapäev, nii nagu ma ütlesin, tega teiste ees üldse vastata sellele küsimusele, kui ma küsin, miks sa seda tegid või kuidas sa seda suutsid teha? Tähendab nagu välismaailma jaoks nagu ei, ei tahtnud, et see nagu projetseerub mingisuguse erilise kangelasteona või niisuguse mehisuse aktina ja nii edasi ja nii edasi, aga tegelikult kogu kogu tema tegevus, nii ma ikka tagantjärele võin hinnata. On. On on niivõrd tähendab sisemiselt olnud kogu aeg. Nii pingestatud ja, ja niivõrd kogu aeg väliseid olusid platsil ja hirmus vähe. Ma leian tagantjärele selles niisugust, mis oleks tehtud ainult iseenda pärast. Ehk võib öelda nii et enamasti tehtud ikka selle kunsti pärast, sest muidu ta hirmust tõsiselt võttis või mis oli nagu talle elamise vorm mitte enam enam töö. Ja siis teiste teiste inimeste pärast ja tema kulumis aste tähendab väline kulumis aste ei paistnud ju peaaegu viimaste aastate üldse see ilma. Aga millist sisemist kulu ja jõudluse temalt nõudis? Seda võib, võib ette kujutada küll. Tuletan Georg Otsa tegelikult sama palju, kui ma mäletan iseennast. Nimelt sõja ajal, sõda muidugi jääb kõige rohkem inimesel vist meelde. Ma olin laual Eesti kunstiansamblites, jooksin seal ringi, kui meie vastas tuppa hotelli asus elama Georg Ots oma perega. Ja Liit Georg Otsa lai sõjamehe püksirihm, minu esimene mänguasi. Elu läks edasi. Eesti kunstiansamblites toonud New Yorgist sai hiljem Georg tee pealt läksime aegamisi üle, sina peale. Hakkasime koos muusikat tegema. Algul siin Estonia teatris, hiljem sai koos reisitud ka mööda nõukogude liitu ja ka välismaal. Ja nii sai sellest praegu legendaarseks muutunud Georg Otsast. Onu Georgist minu kõige kõige enam hinnatuim ja austatavam solist, keda hindan ja austan kõige rohkem. Meie viimane kohtumine Georg Otsaga võimus paar nädalat enne tema surma. Ma käisin teda haiglas vaatamas ja tõtt-öelda oli kurb näha suurt muusikat ja inimest. Lamamas nii-öelda täielikult juba sidemeis. Ja kui ma andsin talle ka, siis ta hoidis sellest kinni ja see oli nagu mingi side. Ema ja diaatria muusika. Musligeda rääkis võrdlemisi vaevaliselt tolle raske rääkida, ainult ütlesite. Käsi, käsi on suva. Tuletas mulle nagu meeldid. Et inimene sellises raskes seisus on uuesti nagu laps, ta hoiab nagu millegist tugevasti kinni. Võib-olla elust. Sisenes sinna palatisse tema raviarst doktor gaasid. Ja püüdis tema tuju, kui seda võib üldse nii nimetada veel üleval hoida, kuid seda oli raske teha. Ta hüüdis, sest kuuldavus ilmutamise algselt kogu pea oli, mõtlesin sidemes, ta hüüdistel kõvasti, seltsimees ots. Siis ots selle peale, Georg avas selle silma, mis tal sidemest oli vaba. Täis. Ma nägin võib-olla ühtegi suuremat kangelaslikkuse Akti kui nii võib öelda, sest et selles seisus ma mõtlesin, inimene ei ole enam suuteline, milleks millestki muust kui ainult olema lamama millegist kinni hoidma. Kuid tema leidis veel sel hetkel endas mehisuse hetkel, millal me enam nagu ei saa kontrollida jänese. Nõnda tagasi hoitavate tsentrumite üle. Tõstis vaevaliselt vabakäe. Tõstis pöidla üles. Millega näidetest näitasid? Ei ole viga midagi, elame veel. See oli siis paar nädalat enne surma