Tänane keskööprogramm on Eesti NSV teenelist kunstnikust Olev Eskolast, kelle teatritee algusest saab 50 aastat. Olev Eskolaga vestleb Lea Veelmaa. Teid, Olev Eskola on nii raske tabada, kui ma tahtsin teiega saate lindistust kokku leppida, siis helistasin lugematuid kordi ja, ja ilmselt peitute tega talvel Hiiumaale Katarisse. Ja mul on niisugune komme, et ma aastavahetusel kao nii-öelda sinna ära. Paistab, et suvest on vähe ja aastavahetus, aga seekord andis mulle väga suure elamuse. Ma ei tea. Kümned ja kümned aastad ei ole ma nii palju lund nii valget ja ilusat loodust kohanud kui seekord ja mul oli väga hea meel, et ma. Ta vist natuke peate ennast juba hiiglaseks ka. Mina ei pea ennast mitte kellegiks nii üldises mõttes, aga mind peetakse seal juba, sest ma olen ligi 20 aastat seal juba oma aega veetnud ja elada püüdnud. Ja see sündis nii imelikult, et siin väärsetes kohtades, nagu see suvitamine läks nagu tihedaks ja olin ammu mõelnud selle Hiiumaa peale ja läksin lihtsalt sinna vaatama, et omale mingisugust tagavara eluaset otsida ja leidsin seal kassaris kuuma tahtsingi minna. Ja seal ma-sisest talumajast tegin selle oma niukse Vosmikovi vana tare, talutare ja. Kas te olete selle peale mõelnud, kas Hiiumaa Kassari teie sealne kodu on täitekutsetöös ka miskitpidi aidanud? Oi, väga palju. Minu teine elu on loodus. Ja see on mind terve eluaeg aidanud. Ja nüüd eriti, kus ma saan vahetult seal nokitseda selles aias, metsas ja mere ääres olla ja ringi kolada ja jalutada ja nautida seda tiitlit siis ma pean nüüd ütlema, et see on ära arvamata rikkus, mis sealtpoolt tuleb inimesele. Me teame, et Olev Eskola on mänginud väga paljudes filmides, et ta on mänginud väga paljudes teatritükkides, et ta taas on teatris. Kui te praeguse seisuga nüüd püüaksite täpselt öelda, kes te olete, kas teatri või filminäitleja või polegi seal nii olulist vahet. Mina ei leia seal mingit vahet, ma tahaksin ainult juurde lisada. Et ma olen püüdnud ka alla raadionäitleja ja televisiooninäitleja, nii et ja estraadinäitleja need peaaegu ei olegi ala, mida selle sõnaga või niikuinii-öelda võib sõnakunstiga. Olen tööd tahtnud teha. Nii et otseselt ma võiksin öelda, et ma olen näitleja. Kui te mõtlete neid oma pikale näitleja elule tagasi alustasite oma teatriteed Estonias, sellele järgnesid küll siis draamastuudio draamateater, Estonia noorsooteater. Kui kas üldse on miskitpidi võimalik võrrelda neid teatritegemise kohti paiku, võib-olla neid teatri erinevaid teatriideaale või? Ma ütleksin nii, et see on nii pikk aeg ja kuna ma selle aja jooksul olen ise muutunud siis need üksikud etapid andsid mulle iga kord midagi uut nii algaval perioodil, keskperioodil, hilisemal kui nüüd päri sellisel perioodil, nii et ma ei teeks mingit erandit. Kas on nüüd Estonia teater või Draamateater või vanalinnastuudio või noorsooteater. Jätnud jälje minu teatritöösse, minu ellusuhtumisse, näiti juhtidesse, kolleegidesse ja üldse tervesse teatrisse Nelson. Äraseletamatu, et üks oleks tähtsam etapp või nii, kuidas mina olen tunud, nii on muutunud need kohad ja vaheldunud ja ma olen tänulik kõigi nende Kuidas te arvate, kas näitlejale tuleb kasuks see, kui ta erinevates teatrikollektiivides töötab või või peaks olema just kasulik, teistpidi, et ta ühes ja samas kollektiivis on väga palju aastaid? Minu arvates alguses on väga hea, kui saab kasvada, tähendab siis, kui näitleja kasvab alguses ühes kollektiivis. Aga hiljem on isegi päris huvitav, muidugi mitte liiga tihti. Aga nagu elu on näidanud, vahel on juhus, et ka neid tihti neid vahetada. Aga alguses, mina soovitaksin küll ühes kollektiivis kasvada nii-öelda juured mulla sisse saada. Küllaltki palju, et siis. Kas ta ei selleks kasvamise kohaks, oli Estonia, te tulite ringiga Estoniasse jälle tagasi, kus ta omalajal alustasid. Ja kui Estonia teater andis mulle selle nüüdse tungi siis sellele järgnes kohe õige varsti, minul läks ta imelikult Draamateatri pikk periood, kus ma sain hästi ja ilusat palju tööd. Ja kui ma juba uuesti sattusin Estonia teatrisse, siis no ma võiksin öeldatud mingil määral juba küps näitleja, nii et minu iseloomule oli ta sobiv ja tänu näitejuhtidele kolleegidele sain ma Ta ja meenutab teid kui väga ühtlase tasemega näitlejat. Kas te ise võib olla reedaksite ka meile, et, et milline oli teie looming, võib olla niisugune kõrgem periood ja, ja kas oli ka mingit mõõnaaega või kus te ennast ebakindlamana tundsite või millal tugevamana? Loomulikult algus oli. Ma võiksin öelda, pikk mõõnaaegsest all see kindlus tuleb, seda ei oska öelda, kui hulljulgelt alata. Kuna sel ajal, kui mina teatrisse läksin, ei olnud mingit teatrikooli tuli kõik ise juurde õppida. Tänu minu kolleegidel Estonia teatris seal sellised korüfeed nagu Paul Pinna, Ants Lauter, Hugo Laur, Hilda kleensor Hernarelmer netipinna ja paljud-paljud, teised albetüksib. Siis sain mani nii-öelda selle minu arvates õiges suhte teatrisse näitlejate, režissööri ja õppisin ka juba aru saama kirjanduse olemusest näitlejasse. Ja ma arvan, et see oli üks väga tähtis etapp täitsa cool minule. Ja kui siis juba Draamateater, praktiline suur töö, suuremad osad juba järjest siis ma juba natuke oskasin nende ümber nii-öelda ekselda. Kes teatrijuhtidest on teie näitlejatel eriliselt meelde jäänud? Teatripõhja nii-öelda ABC andsid mulle Hilda kleeseria Ants Lauter kes väga rangete nõudmistega terveks minu teatriteekonnaks andis, selle kaasa, mida ma pean õigeks ja mis on väga vajalik igale näitlejale. Hiljem praktilise töö juures väga palju sai tööd tehtud Leo kalmeti. Andres Särevi ka. Ja maid tõstaks kedagi, nii nagu ma kunstiseis oska kunagi kedagi eriti välja tõsta. Igal inimesel, igal kunstnikul on oma sõna ütelda jäigalt kunstnikult, igalt inimeselt saad sa väga palju ja antud olukordades Antodelt etappidel ja on nad kõik vajalikud, nii et mina ei ole kunagi oskanud elus kedagi eriti välja tõsta, et ilma selleta nagu poleks mitte üldse mitte midagi, vaid igaüks meist annab ju oma panuse sinna selle kunstivarasalve ja sealt vastu võtta. Neid üksikuid osi on ju väga tore ja ja hea ja hea meel on mul meelde tuletada seda, et ma olen sealt väga palju saanud. Kuidas te lavastaja ja näitleja vahekorda hindate? Ma mõtlen loomingulise töö mõttes, kas arvate, et režissöör peab olema see, kes kõik paika paneb või, või peab jääma näitlejale ka oma puht omaloominguruumi? Minu arvates, kui režissööri ja näitleja saavad teineteisest aru, siis kõik režissöörid, taotlused läbi näitleja saab ellu viia nii-öelda taga järjekalt. Kui aga seda arusaamist ei ole, siis ei ei aita seal suur režissöör ega vastuvõtlik näitleja ega suur näitleja. Kui see vastastikune suhe ja arusaamine on nii-öelda kasvab töö jooksul ja ei pettuda ühe teises siis minu arvates see on ideaalne. Teie olete paljude Eesti teatri suurkujudega koostööd teinud. Nimetagem siin Paul Pinna ja te juba ütlesite Hildagleeesseria ja netipinna ja ja sageli me räägime, et Eesti teatris on väga võimsad näitlejad olnud. No teate, praegust meie teatrit ka, kas on olukord nii, et niisugusi tähti nagu nagu olid kunagi, et neid meile peale ei kasva? Kui praegu vaatame, kuulame Ita Everi kui näitlejad, siis me ei saaks küll midagi öelda esse teatri kohta. Seni on seal palju, palju aeg on praegu ju palju nõudlikum veel, kui siis tagantjärele muidugi on. Me nüüd nimetame neid suuruse kahtlemata nad olid nii suured ja mul on väga hea meel, et ma olen võinud nendega koos töötada. Ja nagu ma ütlesin, on see mulle väga palju andnud. Aga seda ei saaks öelda, et praegu on vaadata noori näitlejad. Et Nende kõrval olles ka midagi juurde ei saa, seda ei saa ka öelda. Kõik areneb ja kui mina nüüd olen, võib-olla ütleme detsembrikuu seas 50 vastad juba laval liikunud, siis on mulle ju ka midagi vaja, mis mind nii-öelda värskendab nagu Paul Pinna ütles, et mida nooremate inimeste hulgas ma olen, seda noorem olen mina. Kas te olete ise muidu usin teatris käia? Eluaja jooksul küll ja aga nüüd minu filmi tööle. Ma olen lihtsalt reiside tõttu mujal teatrit rohkem näinud kui Eestis. Kuidas te filmi juurde üldse sattusite, kas ta oli see puht juhus või oli see ka kindel? Ei, see oli päris juhus sest on hulk aega tagasi 55. aastal. Tallinnfilmis prooviti näitlejaid üheliseks filmidele nagu merel ja sinna ma siis nii proovide katsetega sattusin ja võiks öelda tagantjärele, et siis kui lahti läkski. Ma mingisugust erilist sihte sinna ei olnud minna, vaid ma ei teadnudki, et ma võin, kas mind vaja on, seal pole kunagi nii oskanud ennast kuskile sisse sättida, vaid terve elu jooksul, on, ma pean, ütleme, mul on õnne olnud nagu õnnetähe all. Mind on lihtsalt arvatud heaks mind näha sellises teises töös. Mille läbitäid märgati, et aga väljaspool meie vabariik ju olete väga väga mitmetes filmides mänginud. Kuna ma tall filmis algasin, siis nüüd tagantjärele neid arvusi mõeldes palju ma olen filmis üldse olnud siis Tallinnfilm kogu liidu ulatuses jääb nagu kõrvale, ma olin nagu vähe olnud siin. Aga esimene niisugune selline film, mis äratas tähelepanu, oli 58. aastal esimese järgu kapten. Manderetine oli seal režissöör ja ma mängisin seal koos NSV Liidu rahvakunstniku Ivanoviga tööajal tema ütles mulle, tead olevat. Selle osaga sa lähed suurele ekraanile ja tema sõnad läksid täide. Varsti pärast seda märkasin õendama ja olen rännanud siiamaani. Millistesse paikadesse täita ja filmitöö on igale poole viinud? Peaaegu kõikides liidu Kinostuudiotesse algus oli. Milline kõige kaugem paik on olnud? Paku veel edasi filmivad venelasi, seal tal 40 kraadise kuumusega. Ma ei nõua eriti palju midagi. Enda jaoks ja selle tõttu on mul üldse elus olnud väga hea olla. Ja ma ei nurise, ei kohtade inimeste. Ei hotellide, lennukite, rongide. Sellisest sõnast nagu ampluaa arvate, sest vahepeal oli ju niisugune periood, kus alati meie Olev Eskola mängis kas kedagi sakslast või, või mõnda tegelast, kes oli siiski mingil moel pahelisem ja ja oli kahe nii mingil moel välja kujunenud, et nii, et te olete. See on tulnud. Et ma valdan saksa keelt ja võib-olla tsem suhteliselt sile nägu ja peamiselt saksa keele oskus oli neile väga vajalik ja kuna ma ühe esimese Mosfilmis õnnestunult ära tegin, siis läks ja läks ja nähti mind. Nüüd on juba see asi muutunud, nüüd ma mängin mitmesugused juba Kraktoraci ja mitte enam mundrites. Aga üks aeg oli täiesti ja seal olime, ma isegi hakkasin ära ütlema, neid töötasid, ääred vaja, ei, igat osa ei leia enam midagi uut teha ja korrata ennast palju taha ja. Nüüd, kus te olete teatrist tagasi, vanalinnastuudios, teete te kaasa, kas mingit niisugust teatrist võõrdumust ei tulnud, kui jälle pidite lavale minema või on see kõik ikka veel nii veres? No eks ma olen erutatud küll, erutatud olin esimestel proovidel, aga ma pean ütlema, et meil laabus Eino Baskiniga selle kollektiiviga töö nii ilusti, et ma tundsin õige ruttu seal ennast kodus. Ja mul on väga hea meel, et ma sain seda tööd teha. Öelge, kas olite natuke rõõmust ka, kui teile ettepanek tehti? Väga, väga rõõmus. Vanalinnastuudios teete te kaasa etenduses, kes taevastas. Seal on tegelased ka mitmed noored näitlejad, Roman Baskin siis Vello Janson ja teised. Öelge, kas te tunnetate mingit pidi ka mingit koolkondade erinevust või ma mõtlen mängumaneeris? Soovidel Me olime võõrad ja see oligi see erinevus, aga hiljem kui me saime nii-öelda rohkem juba koos käia. Ja nüüd ma ei tunne mingit vahet seal, mina igatahes tunnen nende hulgas ennast väga hästi. Ja kui nemad minu suhtes sedasama võivad öelda, siis on see päris hästi läinud. Nii et arvata, et sõna hea näitleja alla mahub väga palju. Ma ütleksin, mitte hea näitleja, vaid alati otsiv näitleja. Alati otsiv näitleja leiab igalt poolt igas kollektiivis endale. Kui ta annab endast selle lihtsa otsekohese suhte, siis leiate vastusuhet ka kindlasti. Ja see ongi vajalik teatritöös. Kui me 11 nii-öelda võõristame Tseeveemia tööd kuigi kaugele me peab olema nii nagu. Kunagi Öeldi Draamateatris, et. Kollektiivnäitleja see on kollektiivi näitleja seal, nii nagu öelda võid lausega, et peab olema sõprussõprade vahel, kes on omavahel suured sõbrad. Et see on üks teatud mõttes nii koomiline lause omal ajal, aga ta sobib selles mõttes, et ilma selleta ilma üksteisest lugupidamiseta ei saa teatritööd teha. Kui me oma saate lõpetame, kuidas siis öelda, kas me ajasime juttu Eesti NSV teenelise kunstniku näitleja ole Veskonnaga või teatri näitlejale, Veskonnaga või filminäitlejale vest korraga. Näitleja Olev Eskolaga aluseks. Sõnakunstnik näitleja ja nagu ajalugu on öelnud nike draamanäitleja, see algeksemplar, kes sealt edasi kasvatab neid mitmed teised alad. Mul ei ole meeltmööda öelda, et draamanäitleja nüüd eelistatud muidugi eelistatud olukorras sson teatrikunsti põhiomades, neid teisi endas ka nii-öelda koduses mõttes vabalt. Siis see arendab niisama, kui võtame kirjandus, kunst ei ole. Ei ole võimalik, et ainult Bachi kuulatav. Teinekord on Beethoven vaja Tšaikovski vaja või hoopis meeleolus suks on Valgre väga südamelähedane valgele laulud. Need ei ole nii üks määratavatet, ainult ütleme Rembrandt, sealsamas on Velaskets Morellio või, või rändors. See oleneb kõik missuguses meeleolus. Nii nagu ma ennem juba mainisin ka looduses tahame vaadata kaske, Kask nii ilusat jätab unustamatu mulje, aga sealsamas talvel kuusk lume all, nagu ma nüüd olin, vaatasin, et see on nii unustamata mulje, et mida ei saa, see on kordumatu. Looduses on kõik kordumatu ja kunstis on samuti kõik kordumatu. Selle tõttu ei oska mina öö ühtegi kunstnikku, ühtegi maalikunstniku, helikunstnikku ega näitlejadki eriti välja tõsta. Kui ma oma töö alguses nimetasin Paul pinnad siis see oli minu noore näitleja esimesed nii-öelda ahmimised ja need on tõesti meie ajaloo suurkujud. Aga nendel igalühel oli midagi, mis? On kordumatut ja see ongi kunsti kõige suurem võlu. Öelge on teil olnud elus ka mõnda teist kiindumust peale teatri. Jaa on küll olnud, seda ma nüüd saan natukene nii öelda. Seal Hiiumaal, kuidas öelda, haarates on loodus nii-öelda väikene lihtne aiandustöö.