Täna tahaks rääkida ühest baltisaksa suguvõsast ja nimelt on paranovitest kes ka 19. sajandil krahvitiitli endale said. Baranoffite suguvõsa on ebaharilik teiste baltisaksa suguvõsade kõrval selle poolest, et nende päritolu on skandaalne. Ebaharilik nimelt, et kui hakata nende juuri vaatama, siis esimesed andmed paranovitest on 15.-st sajandist mil keegi Mursaalsustan on tatari Krimmi khaaniriigist Musta mere lähedalt tulnud Moskvasse ja astunud Vene tsaari Vassili teise pimeda teenistusse. Kuskil 1430. aastal teda mainitakse. Seni oli ta arvatavasti muhamedi usku, aga Vene tsaaririigis või tollases Moskva suurvürstiriigis. Muidugi kui ta tahtis tsaari teenistuses olla, pidi ta ka vene õigeusku astuma ja niimoodi ta vene õigeusku karistiti. Ristinimeks sai tema Taaniel paran. Paran tõlkes teatavasti tähendab lammast tatarlane ja lammas, see on kaks lahutamatult asja. Ja niimoodi see lahutamatu lammas on siiamaani kaparaanovite vapi peal edasi kandunud. Nende vapil on siis punase appi kilbi peal üks päris päris tore lammas kusjuures vapikilpi kroonib nagu aadlisuguvõsade tavaliselt ikkagi üks rüütlikiiver ja kiivri otsas on veel saabel ja nool, mis ka viitavad sinna kaugesse aega, millal Mursaalseta on tuli siis Vassili pimeda teenistusse sai tema kammerhärraks ja ustavaks teenriks ning ürikus nimetatakse, et et morshan või Taaniel paran peab surverstvassiilik teenima just nimelt oma saabli, vibu ja nooltega. See, et võõramaalastest kaaskondlasi peeti nii Venemaal kui ka mujal riikides ei ole haruldane. See mehhanism on väga lihtne, kuna tolajal keerulistes sisepoliitilistes olukordades ei saanud oma inimesi usaldada. Kes pidasid näiteks oma suguvõsa ju mõnikord isegi tähtsamaks kui valitseva valitsejasuguvõsa, nii ka Venemaal. Uuringutest pärinevaid bojaari suguvõsa Sid oli üpris palju ja paljud Nad ei aktsepteerinud üldse suurvürsti võimu ja püüdsid ise võimu haarata ja niimoodi oli kindlam koguda suur vürstil hiljem tsaaril enda ümber just võõramaalastest aadlikke, kes olid tänu võlgu kogu oma karjääri eest just nimelt Saarile endale. Neil ei olnud viidata mingisugustele oma esivanemate teenetele või või oma pärus valdustele, mis neil oli olnud või mingitele muudele teenetlevaid. Nad olid ainult tänu võlgu just oma siseräänile. Niimoodi oli ka, näiteks Prantsusmaal oli õukonnas väga palju välismaalasi ja prantsuse kuningate ihukaitsevägi koosnes šveitslastest kogunisti. Kuigi see teatavasti ei päästnud. Kui ikka suur mäss puhkes, siis võõramaalased ei suutnud ikkagi oma härrat kaitsta. Kui nüüd natukene arutleda veel selle tatarlaste fenomeni üle alguses Moskva vürstiriigis hiljem hiljem, siis kui nad ka eestimaale jõudsid siis võib natukene arutleda, miks just tatarlased. Siin on vaja vaadata natuke laiemat ajaloolist tausta. Teatavasti 13. sajandil patugaan jõudis oma hordidega Venemaale piiras ja purustas suured vana vene linnad. Aga Venemaad kui sellist kaasaja mõttes ei vallutatud, võime siiski kohalike vürstide kätte, aga nad hakkasid paksma andameid ja tatarlased ise asusid paikselt elama Volga äärde, kus neil oli niinimetatud kuldhord. Suur selline asuala, kus siis nad kiiresti kosusid, tatarlased üldse paljunesid väga kiiresti, see on vist üldse rändrahvaste omapära, et neil on väga palju järglas ja need järglased on kindlasti väga rahul. Ja niimoodi juba juba 14. sajandil tekkis kuldhordi see situatsioon, kus need tatarlased, kes sinna olid jõudnud, ei mahtunud sinna jälle ära ja eraldus teatavate aktiivsemad tegelased neli, viis pekisoost tatarlaste, nende seas arvatavasti ka siis paranovite suguselts kes siis võtsid oma alluvad ja läksid otsima paremaid jahimaid, paremad jahimaad, nad leidsid siis Krimmi poolsaarel ka seal tekkis järjekordne situatsioon, ülerahvastatus rändrahvastele omane. Ja nüüd järgmine väljund oli siis Moskva. Moskva oli just 14. sajandi lõpul Viieteistkümnenda sajandi algul hakanud tugevnema, seda just tänu tatarlastele osavatele ja Moskva suurvürstide suhetele tatralastega, nii et teised Vene vürstiriigid hakkasid alla jääma Moskva suurvürsti-le. Ja asi lõppes sellega, et Ivan, kolmanda ajal hoopis tatarlaste võimust vabaneti tatari-mongoli ike lõppes Venemaal. Ja kõik Vene vürstiriigid tunnistasid Moskva suurvürsti Saarina ja just nimelt need tatarlased, kes olid siis jäänud Venemaale, need siis jäidia venestusid üpris kiiresti. Teatavasti kui Vene tsaari tsaid võimu nüüd endise Venemaa piirides vene vürstiriikide üle, siis tekkis kohe probleem, et kas seda võimuga kuskile kaugemale õnnestub nihutada. Probleem oli väljapääsuga merele ja kauplemisega ja niimoodi Ivan Groznõi või nagu eestipäraselt teda nimetatakse Juhan Julm või jube suunas pilgu balti mere poole. Ja teatavasti kogu seda jõudu. Ja 1558. aastal tungiski Baltimaadele ja tema vägedes oli väga suur tähtsus, nimelt just tatarlastel. Sealhulgas oli ka nimetatud üpris mitmeid Baranoffite soost tatarlasi tatari päritoluga mehi, kes siis Ivan Groznõi väes sind teenisid. Nende tegudest on ürikulisi jälgi nii Soomemaal Karjalas kui ka siis Eestimaal ja Liivimaal. Ja niimoodi jõudsid paranovit esivanemad tänu Ivan Groznõi sõjaretkele Eestimaale. On mainitud ürikuliselt 1560. aastal Sahhaar parani Sahharparaanovit kes omas paar vallutatud maalapi Jamburgi jaka Borje lähedal siis ingerimaal. Ja kes, kui sõjaõnn venelastele selja pööras, jäi sinna ikkagi paigale ja reetis oma tsaari ja asus hoopis Rootsi kuninga teenistusse, säilitades seega oma mõisad. Temal oli palju poegi ja kolm nendest käitusid oma isa eeskujul samuti reetsid Vene tsaari ja asusid teenima hoopis Rootsi kuningat säilitades seega oma avaldused ja said vele Rootsi kuningalt neid juurdegi. Need kolm olid voin, Jaanus Kassari Baranov, Jamenshik, Baranov. No nimesid võib tõlkida ka, voin on siis sõjamees ja Kassari teise nimega võiks ütelda ka kassi on, kuidas seda tõlkida, ei oska res ütelda, aga tšikk oli kõige noorem poeg siit ka nimetus siis Meczyk, seitsmeteistkümnenda sajandi alguses Rootsi kuningas Lanistas siis Kassari paranovile Läänemaal väikese keskküla mõisa ühe mõisakese, tulevase Kasari jõe ääres, mida siis Kassari Mich keskmise ja parema venna nime järgi hakatigi siis seda jõge, mille ääres mõis asus nimetama Kasari jõeks ja ka mõis sai siis Kasari nime just nimelt paranonitelt. Menshik sai Suure-Lähtru mõisa ka Läänemaal ja niimoodi tekivadki kolm liini millest kaks jäid eestimaale kauemaks ajaks püsima. Need olid siis mingi tšiki liin, Suure-Lähtru paranovita liin ja Kasari liin. Lisaks Lanno Vitele jäi Eestimaale ka tollal teisi vene suguvõsasid, kes reetsid Ivan Groznõi. Seal võib nimetada näiteks saaki, neid, kes ka saksa astusid ja jäid päris pikaks ajaks Eestimaale. Vähem tuntud on diilovid, kes Eestimaal kauaks ei jäänud. Roslavlevid ja paljud teised. Kui nüüd üldse vaadelda paraanumite suguvõsa Eestimaal, siis peab esile tõstma jälle nende rohkusti arvukust. Nad Saksastasid kiiresti juba ühe põlvkonna kahe põlvkonna jooksul. Nimed muutusid saksapäraseks, abi elluti kohaliku baltisaksa aadlisuguvõsa esindajatega ja astuti kohe luteri usku. Need, see ei olnud üldse probleeme. Kõige tähtsam oli ikkagi see, et oleks maavaldus, oleks mõisad, oleks, kus elada, oleks seda varandust. Ja kui nüüd vaadata paranovite varandust, siis Nende mõisad on üle Eestimaa laiali, need on ka Liivimaal. Ja kõige kauem on selle Baranoffite suguvõsa käes olnudki Kasari mõis Kasari jõe ääres Läänemaal nimelt 252 aastat aastatel siis 1590 kuni 1842. Ka Suure-Lähtru mõis on väga kauaks ajaks Baronoomite kätte jäänud 245 aastat siis aastatel 1590 kuni 1835. Kaua on ka Peningi mõis olnud Harju-Jaani kihelkonnas paranoomite käes 209 aastat aastatel 1695 ja kuni 1905. Mainimist väärib kindlasti ka veel lohu mõis Hageri kihelkonnas, mis oli küll 121 aastat paranovite käes, siis aastatel 1798 kuni 1919 Eesti vabariigi maareformini. Lohu mõis on huvitav pärast, et see suurepärane mõisa hoonetekompleksi, mis on ka praegu alles ja hästi ära restaureeritud on ju ka paranovite poolt ehitatud, seal on ka peahoone esimesel korrusel on ka ju parandavate vapp seina peal välja tahutud. Ja ka Suure-Lähtru mõis Läänemaal üldse üks Läänemaa kõige võimsamaid ja ilusamaid mõisaid, mis kunagi ehitati ja mis on ka alles on paranovit ehitatud. 1770. aastal varaklassitsistlikus stiilis ja üks omapärasemaid eesti mõisahooneid üldse. Kui nüüd rääkida veel nendest konkreetsetest isikutest, siis peaks mainima Suure-Lähtru liini esindajat Karl Gustavit kes elas aastatel 1713 kuni 1796 83 aastaseks. Tema on olnud siis läbi aegade paraadsoos kõige suurem, kõige rohkemate mõisate valdaja, üks rikkamaid inimesi üldse tolleaegsel Eestimaal. Temal oli 11 mõisat. Üle Eestimaa ja Liivimaal oli üks mõis Taali, mitmetes kohalike aadlike ametiasutuste tegelane, maanõunikuks tõusis väga lugupeetud mees tema telliski Tallinna ehitusmeistrilt moorilt projekti, mille järgi ehitati siis välja Suure-Lähtru mõis mõisa peahoone just sellisena, nagu ta ka tänapäeval meene on säilinud. No see mees, kes ehitas näiteks lohu mõisa, see oli Karl Johan Baranov tema oli Kasari liinist kõige rohkem või lõpuks tahaksin peatuda ühel mehel, kes siiamaani elab Saksamaal, Artur voin, Christoph Bon paranovil. Tema sünnipäev on 25. juuni 1908. Nii et varsti on tal 85. sünnipäev tulemas, tema on valmis saanud suurepärase tööga nimelt ta on kirjutanud paranovite suguvõsa ajaloo mis tal valmis saanud 1983. aastal. Ja mis mul siin ka praegu laua peal on. Mis on üldse viimaseid tõsisemaid uurimusi Baranoffite suguvõsast. Ja siin ta kirjutab ka iseendast natukene. Nimelt sündinud on ta kapu mõisas Koeru kihelkonnas siis 1908. aastal kapu mõis kuulus tol ajal tema isale. Et isa oli mõisa rentnik. Varsti 1914. aastal ostis isa siis tal päriseks ühe Roosna mõis Ambla kihelkonnas, siis perekond kolis sinna 1918. aastal, isa küüditati Siberisse, bolševike poolt aga tuli sealt tagasi elu ja tervisega, aga hirm küüditamise ees püsis perekonnas ja nagu ka paljudes teistes baltisaksa perekondades edasi. Ja kui saabus 1939. aasta, siis Artur ei kahelnud ja sõitis kohe Saksamaale. Hitleri kutsel. Aga jõudis ta siin Eesti vabariigis nii mõnegi asjaga tegeleda. Nimelt noh, hariduse sai ta Tallinna toomkoolis, kus enamik baltisaksa perekondi oma poegi koolitas teenis ta Eesti vabariigi kaitseväes suurtükiväes õppis Riias majandust, siis täiendas ennast Saksamaal Brandenburgi lähedal Jese riigis, õppis mõisamajandust ja tuli tagasi Eestisse. Siis töötasin Tartus Liivimaa Üldkasuliku sotsioteedis assistendina. Ja seejärel oli ta mitmes kohas maal mõisavalitsejaks, kuni ta siis 1939. aastal paterland. Seks. Ta oli varte Kaus ja töötas jälle mitmes mõisas seal põllumehena vahetult ennem suurt ida sõjakäiku Venemaale tungimist, mobiliseeriti ta Veermahti. Kaua ta sõdida ei saanud, ta sai päris algul Bresti lähedal, raskelt haavata ja ja lasti erru. Ja sõja ajal tegutses ta jälle põllumehena. Poolas. Ja ta kirjeldab väga üksikasjalikult 40 viiendat aastat, kui kui rinne tuli peale venelased vallutasid Poola lähenesid Berliinile juba Saksamaale, siis tema võttis ette sellise raske 800 kilomeetrise põgenemise hobuse seljas lootsist. See on siis üks Poola linn, mis tollal kandis hoopis Litzmann stati nime Kindralkuberner Litzmann järgi. Sealt Lotši linnast tema hobusega siis 15 kraadise külmaga ratsutas 800 kilomeetrit vahepeatustega muidugi kuni jõudis siis lõuna Hartsi mägedesse, kus ennast varjata õnnestus teel saidakoguga juba varem põgenenud abikaasaga, kellega läänetsooni ja aastatel 1945 50 jäidki nad siis Lõuna-Saksamaale 50. aastal, nagu ka paljud sakslased üldse sõitsid paranovid Brasiiliasse ja asusid seal tegutsema mitmes farmis, siis lõpuks asutasid ühe suure mesila. Aga see, see mesila kahjuks ei andnud neile oodatud tulu ja mesilased surid ära. Ja 65. aastal tuldi tagasi Saksamaale. Siin töötas siis Artur, ETK iga arhivaarid sellest perioodist on tema tõsine ajaloo viia ja, ja sündis ka siis see suurepärane Baranoffite suguvõsast. Praegu elab ta padjapüür monti linnas peab oma pensionipõlve. Ja nüüd kõike head sinna, Saksamaale tervitusena saates oli mul väga hea meel rääkida siin Eesti raadios paranoritest, sest ka minu esivanemad on paranovitega lähedalt seotud just nimelt Suure-Lähtru mõisa all. Läbi mitme põlve paranovite valitsemise all olnud ja ka meie perekonnas säilitatakse väga palju pärimusi nendest paranobitest. Olid üpris kummalised mehed kohalike pärimuste järgi said hakkama nii ühe kui teisega ja pärimuste järgi. Pea igas külas on mõni paranovita sohilaps. Ka meie suguvõsas oli selline legend. Hakkasin seda siis arhiivimaterjalide põhjal kontrollima ja õnneks või kahjuks legend siiski vett ei pidanud, aga võib-olla mõnel puhul peab ja siis peaks ütlema, et Eestimaal on kindlasti kindlasti kuskil mõni Eesti nime kandev paranovite järglane. Muidu paranevad ise puistatud üle maailma laiali. Enamik neist elab Saksamaal, aga palju on ikkagi ka Ladina-Ameerikas. Ka Ameerika Ühendriikides. Võib-olla jõuavad nad kruusesternide perekonna eeskujul ka varsti eestimaale oma suguvõsa kokkutulekule. Olgu neil tee siia tagasi hea tulla.