Kuna meie tänase saate pealkirjaga raamatut, inimesed, kohtumised, võib-olla ma räägiksin inimestest, kes on seotud raamatutega ja kes raamatuid teevad. Esimene eluskirjanik, keda ma olen näinud muuseas sõna elus kirjalik on minu arust äärmiselt talb ja vihastav mõista, sest et kui minu juures suviti Muhus käivad turistid, siis mõningad kooli õpetajad tutvustavad vaadake nüüd elusat kirjanikku. Nii nagu ma peale surma muutuksin, paremaks. Esimene kirjanik, keda ma elus olen näinud, oli Villem Grünthal. Ta on Grünthal, Ridala Stahli muhulane ja olles Helsingi Ülikooli õppejõud, siis ta peaaegu kõik suved puhkas Muhus ja vaatasin. Tundsin tema laule üle hämara varjudest, tume talvine õhtu ja ma olin sel ajal üsna üsna väike poiss. Ja Ridalas Ta elas seal, kus tol ajal oli Muhu viinamonopol, teises otsas oli tema toad. Ja praegu on seal Muhu haigla ja ma saatsin teda oma algkoolist, kus mina õppisin piire algkoolis, see on üks poolteist kilomeetrit. Ma käisin nii tal üks, kolm sammu järgi, vahel kolm sammu ees. Ma tahtsin näha, mis nägu on elus. Kirjanik. Pipra annad kibe ja ma mõtlesin, kas kõikide kirjalike näod peavad olema nii kibedad ja võib-olla mul oli omalgi nõrk unistus saada kirjanikuks sel ajal muidugi ma ei teave. Aga no ma katsusin ka hakata sellest päevast tegema kibedaid nägusid pärast, kui ma kirjanik Kirjanike olen rohkem kohanud, siis peab ütlema, et kõikidel nii kibedad näod ei ole, kus oli see esimene inimene, kellest te tahtsite kirjutada? Esimest inimest, kellest ma tahtsin kirjutada, olid mustlased? Minu isa suur sõber, oli üks mustlane, Julius Eestis on kolm perekonnanime, üks Novski Kozlovski ma ei, ma ei tea täpselt seda teab Paul Ariste täpselt, tema oskab mustlaskeelt. No ja minu isa vahetas temalt Pebuse ja kaup oli säärane. Meile anti talle vastuks suur valge hobune, mis oli esimese maailmasõjaaegne kahur, vähe hobune. Ja selle eest me saime nii väikese hobus nagu kassi, aga kuna seal palju noorem, siis isa andis talle veel, no vahetuskaubana lamba peale. Ja kuna isa ei läinud lammast sööma siis oli nii, et mina läksin sinna mustlaste laagri. Ja kui alles liha oli pooliti keenud, siis kõigepealt said Juliuse koerad. Ja siis pärast anti lastele ja siis hakkasime meie sööme, sõime ühe ööga selle lamba ära ilusti järgmisel päeval Juliuse perekond kerjus jälle mööda küla, nii tangu jälle ei vaju, ükskõik mida. Aga lammast sööd ühe õhtuga ära ja ma vaatasin omamoodi, nad on väga õnnelikud inimesed, nad ei mõtle nii väga-väga kaugele ette ja oskavad rõõmu tunda oma päevast või omal lõkkest või või sellest, kui nad oskavad sulle kätt vaadata ja sul näo täis valetada saatuse suhtes, mis sugugi nii ei läinud, nagu nemad ennustasid, tema ema rääkis mulle. Oi sa palju kala, saad palju kala, palju kala ma minust ei tulnudki kaladest, sellest inimesest ma kirjutasin muidugi, no oma võibolla esimese luuletuse Julius Mironovskist, kuigi ta minu isa käest võt seinu ja neid kinni ei maksnud, ta oli haruldane inimene, aga missugused inimesed teid võluvad või te mainisite siin mustlased võlusid sellega, et nad olid väga siirad ja ja ei tahtnud nagu eriti kauplete mõelda ja arvestada. Hiljem te olete väga paljude inimestega kokku puutunud, kas märksa tõsisemad? No ja mul on raske rääkida, sest et ma olen tõesti kokku puutunud nii paljude inimestega kui mõelda, mis tähendab sõda, kui paljude inimestega sai kokku, viib mitte sadade tuhandetega ja kuna ma olen väga palju reisinud, siis hakata nii konkre lihtsalt rääkima inimestest, kes on jätnud mulle sügava mulje siis 15 minuti piir, kes sellest ei jõua mitte midagi rääkida. Ma räägiksin mõne sõna, Aleksandr Fadejev vist, just sellepärast, et esimene nõukogude kirjanduse raamat, mis meid sügavalt vapustas, oli Fadejev kaotus. Ja see õieti juhtiski mind Nõukogude kirjanduse juurde hiljem tulid. No vaikne on ja särafiimovitsija formaanov. Aga Fadejev oli minu arust nii palju, kui ma temaga kokku puutusin, on see, keda ma nimetaksin heldu inimene. Kusjuures ta ei kaotanud oma inimlikku karmust, ükskõik kui traagiline ta saatus ka oli. Selle kõrval on täiesti teine ala näiteks monoloogide inimesed, eks ole, kes seal otse nagu kirjeldusest kaugele, kes on õige väikeses maanurgas täiesti, kui ma räägin margi Ristnas, siis on see täiesti konkreetne inimene, kuskil minu arhiivis on tema luuletused nii 63 salmi ja 75 salmi ja ja noh, ta on ikkagi ikkagi inimene, no kellel on mingisugune loomulik anne ja temal oli täiesti ükskõik, kas ma kuulan teda või mitte, ma võisin tund aega ära olla, ta jätkas lauset samalt kohalt, kus see pooleli jäi ja minul oli nii paljude kohtumiste järgi võimalus öelda ainult meie jutuajamist kohal. Tere, head aega ja paar korda. Jah, ja ma olen ise väga jutukas inimene, aga tema igatahes laimu 10 kartulikasvatust formuleerinud õigesti, kui ma küsin, et rohkem vast tõmbavad teid näiteks ka meredel ja ookeanidel ja mujale laiuskraadidele inimesed, kui, kui see ookean võimerise ja noh, kui vaadata merd, Russalka alt on ka väga ilusad, kui teda vaadata laeva pardalt juba teist või kolmandat päeva siis muidugi säärased lüürilised hilbud kaovad ümbert ära. Ja ma tuletan alati merd meelde ainult seoses inimestega ja laevadega ka. Ma pean laeva kõige ilusamaks asjaks, mida inimene on üldse loodud, ilusat lahe. Minu kaks nüüd juba mõlemat surnud sõpra. Üks oli inimene, kes rajas Antarktise observatooriumi, näit oli seal ehituse ülemaks insener, kuunin. Ja teine oli lendur Forteetski, kellega me väga head sõbrad olime, kes käis minu juures muus külas. Ja kui ma nüüd neid kahte juba liival magavat meest meelde tuletan, siis tuleb mulle meelde üks kohtumine India ookeanis. Ma tegin seinalehte pärmoli. Kõva Jafar täitskija kuuninalid, minu abilised, kuni joonistas suurepäraselt ja Fordetski, kui lendur järandist kirjutas masinal. Ja meil oli säärane koristajat tuuni jah, väga ilus, Arhangelski tüdruk, kes sõimas meid, me tegime seda meeskonnasalongis või sööklas, mitte komando koosseisuga meeskond, tema sõimas meid hommikust õhtuni, sest ikkagi läks vääravi maha või paberit. Käia, mina kirjutan sellest tuuniast oma jäises raamatus, kuidas ta väga rikkaliku sõnavaraga ja mitte mind heast küljest näidates, kui seinalehetoimetajad läbi võttis. Ja 61. aastal ma sattusin Grööni Barentsi merre oma vana kapteniga Jangtse levitsiga. Ja siis Anatoli seadveelevits. Levits ütleb mulle jah, et Johan Jurjevits hinge alla, vaadake, tuunia on seal köögis, tal on suur rõõm teid näha. Aga tuunia oli juba lugenud minu karakteristikut jäises raamatus tuunia pesi nõusid kui ta võttis esimese kättejuhtuva taldriku. Ja ta oli füüsiliselt väga tugev tüdruk ja kui ma ei oleks jõudnud peateest ära tõmmata, siis ma tänast intervjuud ei oleks andnud. Sest et kirjandus on teinekord ääretult ohtlik asi autoriliga, teda peaks alati meeles pidama. Et kui me ei taha jääda säärasele tasapinnale, kus me ei riiva kedagi, siis on muidugi kergem, aga kui tõesti inimesi nagu see tuunia, keda sa armastad ja kes sind viskab taldrikuga siis on ikkagi säärane tunne etc kirjeldus ka, kui sa töötada kõige paremas mõistes on äärmiselt ohtlik asi ja selle tuuniaga seoses. Me olime paarilt sburgis, see on Bellefjordis, Spitsbergenini üks meie väikesadam son, norrakad on meile rentinud ja minu kajut oli esimesel tekil kõige kõrgemal tekil. Jälle ma lähen välja, see oli vist kell nelja ajal hommikul. Polaarpäev olid kogu aeg on päike üleval ja, ja istuks seal minul kajutiseina taga ja võrdub ühe laeva moto risti kõrgu. Ta abiellus sellega hiljem, nagu ma kuulsin, see oli väga-väga ilus poiss. Ja selle eest mängisid seal Spitsbergenini kaevureid. Ja selle laeva nimi oli vorovski, millega käisin Spitsbergenini ja Berežovski meeskond ja see mata rist läks ilma tundjalt luba küsimata jalgpalli mängima. Ja siis tal oli juba igatahes nii kõrvade väljanägemise järgi oli neid hõõrutud oma kolm tundi. Nii. Ja mul siiamaani mul on kuidagi sihuke vaatuses tänutunne, et ma pääsesin seal taldriku käest. Te olete kirjutanud põhiliselt inimestest, kes on ju tegelikult olnud teil nagu seltsimeesteks, ma mõtlen nii, et elus midagi mõelda välja. See on praegu nagu fantastilise kirjandusega, teadus on ju fantastika juba ees ja tähendab, kui mingi asi veel elus juhtunud ei ole täna. Siis ta juhtub homme kindlasti, nii et süüdistada kirjalikul luiskamises on kõige mõttetum asi ja kui ma räägin näiteks Mare tüürimehest. Ma tulin atlandilt tagasi seal tema muulaste imelikest juhtumistest pärast monoloogides. Jaa, jaa. Siis üks minu ristiisa ja minu sel ajal veel elav ema ütlesid, sa ei tea Rauli asjugi, sellepärast et veel tuleb väga ereda karakteri juures tõmmata lihtsalt pooled eredad jooned maha, sellepärast et muidu lugeja ei usus. Ja, ja see vaid nende siis või on see võib-olla meie saime Ukrai karakteri süüa meie temperamendi süü. Oi, äkki ilmub kuskilt pärmile temperament, kes käitub nii kui argentiinlane siis me äkki ütleme, mis tal tuiskab, aga mitte midagi ellu ei satu, sest et elule nii võimatuid, variante täis ja mul on väga paljud head asjad kirja panemata, sellepärast et ma tean, et öeldakse vaat kuidas luiskab. Miks ka mitte midagi, aga arvestades seda, et käesolevat saadet võivad ka kuulata inimesed alla 16 eluaastat, siis ma ei tohi neist rääkida. Kas on tõsi, et teile meeldivad põhiliselt niisugused terved inimesed, optimistid, lõbusad inimesed? Pessimistid on niisugune rahvas, et nad ei meeldi isegi üksteisele jala tassimistun olla b kui temaga veerandtund rääkida. Aga ma kujutan, kui ma pean ütleme, ühes kitsas kajutis, kus koiku vahe on pool meetrit ja tingimused on rasked ja söök pole ka see, mis ta peaks olema. Ja kui su kõrval lakkamatult ollakse pessimist ja sest et küsimus ei ole pessimist, mis pessimist, mis on olemas oma tarkus oma ohutaju pidama, tunnustan täiesti, kuid pessimismi ei tohi muuta moeks mitte kunagi ja selle tunneb automaatselt ära igav, nii normaalse mõtlemisega, terve inimene millel tassimist tõesti pessimism oma loomult või millal tal pessimism moepärast mulle tundub, et praegu on, on olemas teatav tendents, olla mõõtne pessimist või põdeda pessimismi, mood teinekord. Ja mingisugust rasket või pikka reisi ma ei tahaks omal kajutikaaslaseks, pessimist ei tahaks raske, ma usun, et neil on muidugi sama talumata kannatada, teise optimismi. Kui kaua te saate ühel kohal paigal olla? Üks küllalt tuntud Tallinna kuju, keda peetakse minu näidendis tegelase prototüübiks ütles nii, et ma ei saa teda külla kutsuda, mul ei ole toas nii palju toole, ta iga viie minuti tagant vahetab tooli. Nii see just ei ole. Aga no ega päris paigal olla üsna raske. On olemas säärane laul, vist puhkuse veedame kõik Viljandis see maa peal, ainus paradiis. Ma ei taha mingil määral rõivate muike. Kui Ma arvan nii et ma olen Muhus elanud kogu oma lapsepõlvesõjani 19 aastani. Ja paratamatult las oma kodukoha loodus ja ema, meri ja mere, kus iga jalga sellest merepõhjast tunned ja kust sa tead, kus on kala, kus ole kala. No ta on paratamatult lähedasem ja inimesed on ka lähedasemad. Mulle hirmsasti meeldib see, kui ma lähen oma meestega merele, siis õil ei, minu ametikohad ei mu tiitli tõi mitte kuradit, kui sa ei oska paati laines hoida või sa lased kala käest ära saatva aeruga vastu kaela, nii nagu tavaline kodanik ja seda ma lihtsalt inimlikuks suhtumiseks ja mul on hea olla, ma tunnen end nagu nooremana ja nagu lapsepõlves, kus te saate võtta kokku ja iseloomustada nüüd mõningate üldiste joontega neid inimesi, kellest te olete kirjutanud. Ma mõtlen, et põhiliselt ma olin kirjutanud headest inimestest, oletame, et nendele Neil inimestel on negatiivseid jooni. Kuid kuna me teame inimesest jääb maailma maha ainult tema töö. Ja siis on need alati olnud inimesed, kes mingil määral ükskõik, suuremal või väiksemal määral annavad Meie ajastule oma ajakirja või näojooned või ükskõik kuidas me seda nimetame. Kirjandusteoreetik. Ja ma ei oska anda täpset Farmuleeringut, kuid nii see on. Minu arust on need või vähemalt ma olen katsunud leida ja tabada inimesi kes kujundavad aega, ajastut ja meie maa saatust.