Sissejuhatuseks Eesti NSV teeneline kirjanik Erni krusten sündis 30. aprillil 1900 Harjumaal Muraste mõisas viimasena mõisa aedniku kuue pealises poiste peres. Minuni aedniku uni lahkub varajase koidu ajal koos ööga ja varjudega nendega, millega ta saabus, kui mu mõttekujutus väsis ja igatsus vait jäi. Vaevalt on aegu heitnud oma kuma minu pead siis aknalauale, kui pookevaha äratab mind, kui oksakäärid äratavad mind, kui mind äratab mu kõver nuga, mis meenutab sirpi ja pool kuud minuni aednik, uni lahkub päeva esimeses Helenduses. Mind äratab õiteehtes Kirsipuurõõm, Dima, ilus äratab mind. Mure. Kas tal on külm, äratab mind. Ma ärkan hetkel, kui õun maha kukub. Ma ärkan siis, kui täht kustub, kui pilveid kriit roosaks värvub. Kui lind lendab üle katuse, märkan sellepärast, et päev ärkab ja sellepärast, et olen näinud, kuidas õietolm langeb läbi valguse. Erni krustel on oma teoste näol külvanud armastust kodumaa tööinimese, elu ja looduse vastu. Tema silmade ja südame kaudu avastame palju headmis õilistab ühedam tema teostest elutarkust. Teist panevad mõtlema eetilised ja esteetilised probleemid. Leili Promet. Imelik raamat. Tavakohaselt ei räägita juubilari tööst ja kadunukesest halba. Ometi on eakate inimeste suhtes mõningad väärkujutlused läbi löönud seda nii elus kui kirjanduses. Tšehhov näiteks oma näidendis. Kajakas kujutab 60 aastast meest aletsemis sfäärse raugana. Rembrandti autor jutustab oma romaanis 45 aastasest kunstnikust, kes käib majas ringi lohisemate sammudega. Peale nende mäletan kirjanduses küllaltki kohanud olevat 50 aastaseid budikesi. Ma tooksin mõnede vastu näited. Kuuekümneaastane laikmaa. Elades oma maakodus Taeblas, tõusis tormistel sügishommikutel varakult ja läks hulkuma, lauldes võidu maruhoogudega. Minu väiJüri heina prototüüp vedas 70 aastasena vägikaigast ja võitis. Tema vastaseks oli keskealine tugev mees. Ma nii väga tahaksin juubeli puhul ka iseennast kiita. Aga nagu näete, kujunes see minu eakaaslaste keetmiseks. Pean siinkohal juubilari, leia kuulajale oma patuseda juttu polerni, krustan oma 70. sünnipäeva künnisel raadiomehele hoopiski rääkinud. See oli 60. tähtpäeva jutt, mis 10 mööda läinud aastat ringhäälingu heliarhiivi kultuurilooliste väärtuste lahtris rahumeeli uut esinemiskorda oodanud. Mida tähendavat kehastad, kui mees on ühe mõttekord lõpuni mõelnud? Hääletoon on ainult pisut teine, kui tähelepanelikult kuulata? Mina hakkan oma sõpru umbusaldama ja inimesi üldse umbusaldama juba sel juhul, kui nemad ei mäleta mõtteid, mida me vahetasime 10 20 30 40 aastat tagasi, kui me näiteks ei mäleta seda, millal me jälgisime, kuidas me jälgisime siis ei ole ju sellisest elukogemusest mingit kasu ja siis ka elukool ei saa pedagoogiliselt mõjuda. 10 aastat meie eelmisest jutust pensioniaastat. No kuulge nüüd Jukka luuletusi ja miniatuurne ilmumisaasta, 1963 vana võrukael 1966 väga halb hinne 1967. Viis lugu 1968. Okupatsioon autasustatud vas Eesti NSV kirjanduspreemiaga 1969, pensioniaastad. Mina hakkasin kõigepealt luuletama ja hakkasin juba enne, kui mul mingit ametit veel oli. Millal just seda täpselt ma ei mäleta, ent 13 aastasena ma pidin juba mõned värsid kirjutanud olema, sest muidu poleks Juhan Liivi surm mind nõnda vapustanud. Hiljem ma hakkasin kirjutama jutustusi minu esimene jutuke Tartus, kui ma ei eksi sädemetes. Selle jutukese pealkirjaks oli hea inimene ja selles näidati, kuidas inimese headust kurjasti kasutati. Jutukesi ma kirjutasin mitu aastat Kirjanike liitu, siis veri olnud Noorte Autorite koondist sammugi mitte. Kõnelemata konsultantidest. Õigust öelda ei oska ma seda just eriti kahetseda. 1927. aastal ilmus esikkogu, kuid ega minust veel kirjaniku ei saanud. Aastad kakskolm, hiljem esimene romaan, kuid ega seegi minust veel kirjanikku ei teinud. Siis hulk aastaid vaikimis sisele novellid, novellikogu, romaan ja ikkagi kirjutab neid, kas aednik, äriteenija, metsatööline või niisama hulgus, tööta tööline, siis ma tõlkisid ja alles 1000 953. aastal sai minust vabakutseline kirjanik. Meie küla on väike, mis arvad, kui teda kaardile märkida, kas ta oleks siis suurem kui kirbu mustvalgel linal eilist. Aga seda nalja, mis siingi hirmu ajab teinekord peale. Küll võib seda veel suures maailmas olla. Vana võrukael 60. juubelijutt jäi targu parajevaiga pealt katki jänni Christian ise tahtis niiviisi. Kas oskate ise ütelda, kumba te rohkem elus olete käes hoidnud labidavart või sulepead seda muidugi on ja raske raske öelda. Jääksist meie poolt teile soovida jõudu labidavarre hoidmiseks järgmise juubeli, nii, sest küllap sulepead jõuate siis niikuinii hoida. Ja meie jutu lanki võiks jätkuda, siis jätame osa jutu ja ajamata ja jätkame seda 10 aasta pärast, minus. Ta juubelil. Meest sõnast jätkame siis täna väljas on kevadeni nagu toona 10 aastat tagasi. Seesama päikesepoolne tuba, jutu kambriks, seesama mees, mees, kes kirjanduses aednikuks jäänud aga elus. Mõni aasta tagasi, juba mina pidin loobuma füüsilistest pingutustest. Arstid keelasid ära silmade pärast. Kuid aknalauaaednik ma ikkagi olen veel istutan sügisel pottides näiteks maikellukesi ajata neid talvel toas ja kolm kuud talvel ikkagi maikellukese lõhna tunda toas see on ka midagi väärt. Kevadet tulevad ja lähevad igal aastal korra, aga ometi on vist küll nii, et küsimus ei ole aastates. Kevad üllatab meid ikka jälle. Vaatan, teil on ilus suur kask otse. Uksepakul uksepakul ja siin toas te näete tema järglast see on emapuu, mis seal uksepakul kasvanud ja väikene õun potti pandud ja tema peab ka nüüd siis selle selle mitte normaalse vegetatsiooniperioodi üle elama. Toas olete aastaid olnud loodusega lahutamatu, mida annab aedniku amet, et noh, kõigepealt erineva ajataju. Kunagi üks vana aednik ütles minule. Tema. Peab neid, kes igaveses aja tassiplevad keri osteks pole ma kuulnud ka aednikud oleksid kurtnud võõrandumise üle või võõras tatuse üle. Nende juures on kõik ikka palju terviklikum ja peale selle peale selle erineva ajataju annab siis aedniku amet veel ka nii-öelda vastunäidustatud elutunnetuse. Kuidas sellest aru saada noaga, kui mehe erutajaga ei tõtta, see on ju vastunäidustatud praegusel ajal. Anatoli France ütleb kuskil. Kunstnik peab armastama ilu ja meile näitama, et see on ilus. Ilma temata kahtleksime selles. Teenides kodanlikus ühiskonnas väga erinevate leivaisade juures koges krusten palju inetut, halba ebaausat ja omakasupüüdliku. Kuid too raha võimule tuginev maailm ei muserdunud ometigi tema helget Ellu kiinduvat loomust. Ta säilitas armastuse korkiliku inimesse ning seda mõistetavam on kirjaniku püüd äratada meis kiindumust kõige, inimlikult hea ja ilusa suhtes. Nõukogude ajal. Ralf Parve mõttematkad. Arvad sa oleksid hakkama saanud? Kui sina saad? Allohvitser võib mehed kärkimisega ära hirmutada, aga lapsed nõuavad peenemat kunsti. Kuid noh, mis sa teeksid, kui sulle jäädukesele pudrukauss lauale tuuakse? Annaksin head eeskuju. Ossa, vaeseke. Ei oska niimoodi neelatadagi Quetta lusika kätte, võtab. Seda peab tegema tundega, nende isuäratav hääl sügavast kurgupõhjast kuuldavale pääseb. See ajab teda naerma, ta unustab oma virisemise ja siis tahab ka tema seda imelikku häält ja viimaks on temalgi sellel närval lusikas peos. Ja siis ei ole poiss enam Pennyga laaduke, vaid pudrulõug, Väike-pudrulõug ja suur pudrulõug, see oled mina. Kaks pudru lõuga tõstavad lusikaid, pistavad need kaussi ja sealt suhu. Ja siis nad neelavad ja kuupäevad ja naeravad nende reisi silmis. Ei, allohvitseri siin ei ole, aga pudrulõuad teavad, korrake Ilmat ematagi kinni. Lusikat tõusevad ja käivad kausi ja suu vahet nagu komando järgi. Ja rubla muudkui tuleb küsitut, oh alati ja peale selle veel preemiad ja teised lisarahad preemiad ja lisarahad, või need ka jah, iga kord, kui poiss kirjeldama, viitab täna seal Matsaka ja pudru palava muisu. Ma ei ole oma teoste kangelastest ühtegi tervikuna välja mõtelnud aga samuti ei ole ükski neist loodud mingi ühe prototüübi najal. Samuti on lugu ka noorte südamete tegelastega. Üks kõige otsesemad on Paabinud, temale jäid õige nimigi. Juubilari vastusest ühele teisele intervjueerijale. Oma sisulisi, teeliste ja vormiliste vahetustega on jõutud noorte südamete näol kahtlemata hinnatava võiduni. Olgu autori enese loomingus või Eesti Nõukogude proosa saavutuste hulgas. Kosingi tuulise rannaga tähistas krusteni romaan suur vormiastumist uude järku. Inimese ja ühiskonna mitmekülgsema sügavama ja huvitavama avamise järktare kõrs 1960. Teie lapsepõlvekodupaik on Murastes. Kas viib vahel tee sinna tagasi? Jah, ma püüan ikka üks kord aastas seal ära käia. Ja peamiselt varak kevadel. Mida andis teile isakodu eluks kaasa, Ma mõtlen teid, oli seal kuus põngerjad, poissi, nende kasvatamise probleemid. Jah, ega maist vara nüüd kaasa ei võetud peale ühest sürrealist kepi peale teemandi, see tähendab klaasilõikamise noa. Kuid ma võtsin kaasa kõik need aarded, mis mulle minu õnnelik lapsepõlv ja poisiga olid kinkinud. Ja peale selle veel oma isa pedagoogilise suur tarkuse, mida ta jagas kõigile oma poegadele Kolmesõnaliselt küll elu õpetab, elu õpetab tõepoolest. Aga ometi, kuskil väga varakult on ka mingisugused alged, on esimesed mõjutused omada kasvõi seda, kuidas raamat kirjandus teie ellu tuli. Kui ta märkama hakkasin, siis oli meie tagatoalauad ja riiulid raamatut täis. Seal oli ka ajakirju, kunstiraamatuid, monograafiaid, ma võisin Lehtsada satöörid kooli, jazz, implitsissimust. Mäletan ka seda, et meil ühiseid lugemisõhtuid korraldati. Vanemad vennad lugesid näiteks sõda ja rahu siis veel kalevipoega. Ja viimaks mina siis ise ka õppisin lugemise selgeks. Ja kui ma ei eksi, oli esimene raamat, mida mina lugesin. Tore raamat eesti rahva naljundid. Mölder Manni illustratsioonidega arvat vast. Isa juttume, kuulasin keeletult ja armusin Jukasse meeletult. Ja kuidas ma vahel kummuli maas nii kuumalt igatsesin, et taas daat lauast tõuseks ja sirutaks end ette, vabaneks jälle ta mõttelend, et puudutaks teda valguse tiib, mis kaugele kannab ja kõrgele viib. Kuid ärgi päev kestis aastaid, nii et Jukast ei räägitud sõnagi. Ja kui ma siis pärisin lähemalt, sain sellise näppi vastuseta. Juka lill ei ole, ei ole ka puupalmiliilia on ta põngerjas mu siin põhjamaal, raske on temaga klaas majada, vajab. Nüüd armastuseks Maiukat pean. Mu kujutlus liidab ta kõigega, mis ilus ja hea ja õigega. Kui võlub mind kaunis muusika, siis arva ning viibivad kiukaga. Kui Juka õitses, kui puhkes ta, küll mina, siis tundsin end uhkena. On Juke tunnustus. Jukka on au olnud kuulsus, Juke ja Jukka on laul, mida laulab hommik, mis igatseb ja õhtu, mis õnnelikuks teeb veel Jukka on rikkus, entimite väär, mitte see, mida varjab sukasäär, vaid see, mis kasvab pille ja käes ega ilmuta end ei võimus, ei väes. Au sulle, Mu käed, et sinu loolt võisin õppida armastust, tööd ja hoolt. Etti, Juka, palmiliilia hunnitu õis, sud töökate käte all puhkeda võis. Luule, see on pühapäevakuub, mida peab hoidma kõigest, mis määride võib auahnusest, kuulsusejanust, leiva, murest ja nii edasi. Sellest sõltub ka rõõmu suurust teose kirjutamisel. Mida piinlikumalt ülaltoodud tingimusi on täidetud, seda suurem on rõõm. Kirjanik. Mida arvate lihtsalt oma käidud eluteele tagasi vaadates, kas on vaja nii palju läbi eladati jõuda sellise elu kogemuseni, sellise elu mõistmiseni, nagu see on teile omane, mida tunneme teie loomingu kaudu? Ja mida ometi tahaks, et väga paljudel inimestel oleks. Võib ju olla, et ka elukool mingil määral kaasa räägib sellise elutunnetuse jõudmisi. Aga ma kardan, et peamist osa etendab ikkagi sihi juures mälu. Mida mälu nimelt talletab. Ja kui kauaks tema talletab. Kas inimesed on raske armastada? Kõrgema armastada, kui vihata ja üldse armastada on palju kergem kui vihata ja kasvõi juba sellepärast et positiivsed emotsioonid ei kahjusta tervist. On maailmas väga palju olendeid, kelle puhul üldse ei saa kõne alla tulla. Vihkamine, küsimus, et meid vihkame ainult inimesel on siiski selline eelis, et me teda peame lausa peame mõnikord vihkama. Ja see on parrask. Armastada ja vihata, need on nagu niisugused äärmised, poolused. Aga nende vahel on väga keerulised elu suhted, kus on sageli vaja mõist. Nojah, ma mõistan, on olemas ka raske armastus kuid see saab eksisteerida ainult intiimsemas ringis näiteks perekonnas ja ka ikkagi ainult teatud aja, kui tema ikkagi liiga raskeks armastus muutub, siis siis omandata ikkagi ka vastasmõist. Me elasime lähestikku ja kohtusime harilikult nende. Üks meist hakkas vilistama oma õuel ja teine oma õuelt vastas. Aga vahel juhtus sedagi, et me oma vile päästsime valla just teise akna all. Kui palju igatsust ja rõõmu oli selles viles, kui palju sõprust olime elanud juba mitu aastat lahutamatult nagu sikud ja uskusime endi sõprust igavesti püsima jäävat. Küllap tõotteni südameis nii mitugi korda seal sõprus pühalt hoida. Paraku oli sellel varsti lõpp ja kumbki meist poleks osanud seda lõppu just sel kujul ennustada. Ühel sügisõhtul ei vilistanud ta ise ega tulnud ka minu vile peal. Nägin küll, kuidas ta oma õuel ringi hulkus ja vanemate meestega juttu ajas ent minu kutsel olid nagu kurdiks jäänud. Harjunud, olete temaga kahekesi käima ega tahtnud nüüd üksinda kuhugi minna. Tundsin end mahajäetuna, pealegi vil reedetuna süda valutas, kuigi nutt oli kurgus. Olime ometi vihane ega saanud millestki aru. Teisel päeval me kohtusime juhuslikult, pidin juba hakkama talle eelmise õhtu pärast etteheiteid tegema kuid siis märkasin ta ilmes midagi, mis mulle võõras oli. Ta oli harilikust tõsisem, kustutas kintsakalt kulme ja vaatas mind üleolevalt. Temas oli nii palju tähtsust, et mina oma sõprusega tundusin endalegi lapsikuna nägingi. Et ta suhtub minusse nagu Tiidasse. Siis ütles ta end kuhugi ruttavat ja me lahkusime peaaegu võõrastina. Kuid ära minnes lausus ta mulle üle õla ja nagu muuseas teadsa minu tädi poigutab varsti naisi. Tema tädi poeg elas linnas ja oli alles 18 aastane, seega ainult kahe aasta võrra temast vanem. Pärast seda ei tulnud meie sõprusest enam midagi välja. Nägin teda küll sagedasti, kuid kunagi polnud meil teineteisele suuremat ütelda. Nüüdsest peale seltsis ta ainult endast vanemate meestega. Kahe kuu pärast käis ta tädipoja pulmas ja läks juba samal talvel ei mäleta, missugust käsitööd õppima. Hiljem pole ma teda iialgi näinud, kuid mäletan veel ime selgesti, kuidas ta oma lühikeses pintsakus käis pea kangekaelselt maas, käed mehiselt, taskutes, püksitagumik pingule kistud, otsekui selleks, et elu võiks seal oma vitsu. Missuguse pilguga vaatate lapsi muidugi väga mitmesuguse pilguga, see oleneb sellest missugune on laps. Näiteks kui mina tean, et laps on üksikperekonnas, on ainus perekonnas ja siis väetavad mina teda sügava alletsusega. Ja seda sellepärast, et mina olen ise kasvanud. Lasterikkas perekonnas ei asenda perekondlikku kollektiivid tunnet. Ei lasteaia lastesõimede koolidega, pioneerilaagrid, perekondlikku kollektiivid, tunnes midagi eripäras, midagi sügavat ja teasi kogu eluks ajaks meeldejäävat. Kui. Kuidas tagasi aedniku töö peale kuidagi ikka nagu oleme harjunud seostama kirjaniku töö ja aedniku töö. Nad on väga lähedased, mis aedniku töös kõige raskemad. Juhtub mõnikord kevad tuleb väga varakult, aednik tuleb kasvumaast välja, istutab oma kultuurid avamaale ja on üliõnnelik, kuid siis ühel hommikul ärgates ta näeb, et on paks lumekord maas. Tema kesta arvas enda väikse jumala olevat, tunneb siis putukana. Ja mis ta harilikult teeb? Üks minu eks minu aednikudes sõber, aednik ütles, tema läheb siis kasuka alla ja ei tule sealt enne välja, kui päikene paistma hakkab. Ja loodustemaga lepitust. Meile avaneb üllatavalt uudse käsitluse kaudu kogu fašistliku okupatsiooni inimvist täielik olemus. Tunnetame kirjanikku meistrisulega kirja pandud atmosfääri, milles miski pole püha. Inimesed muutuvad, nende vahekorrad muunduvad ikka moraalse laastamise suunas. Krusteni tunnetatud õhkkond on traagiline, masendav inimnurjatuste jalatuse tõetruu kogusuma. Jaan Toomla retseptsioonist Nõukogude Eesti kirjanduspreemiaga autasustatud teosele okupatsioon. Meie jutu lõpetuseks ma tahtsin küsida, missugused lilled on etni krustenile kõige armsamad või kõige südamelähedasemad. Aga seda vastust ma ei saa, sest öeldi, et see nii südamelähedane teema on lubatud kellelegi teisele. See on täitsa õige, kuid ma võin öelda lohutuseks. See teema on mul juba käsitamisel. Ma kirjutan sellest peatüki, mis kannab nime kasvumaja. See on vanameistri enda soovitud küsimus. Et missugust oma teost peab ta kõige paremaks. Küllap on see küsimus esitatud tagamatega minule küsimiseks. Mina pean kõige paremaks tööks seda mis on veel kirjutamata, mida ma hakkan kirjutama ja mõnikord, ja seda tööd, mis alles valmis on saanud, teisiti see ei saagi olla. Kui oleksid need tööd head, mis on kõik valminud, siis võib-olla ma enam ei kirjutaks. Seal on röövlipsühholoogiaga tegemist, kui ma olin noormees, ega ma ei igatse olnudki rohkem, ma ei seadnud endale suuremad ülesanded ega eesmärke, kui kirjutada üks novell, üks hea novell, üks. Ja võib-olla ka üks romaan aku maalin luuletuse ühe luuletuse valmis kirjutanud, siis ma arvasin, et sellest on vähe nagu pangaröövel. Kui ta on kassa tühjaks röövinud teise panka ja röövib seal ka nõnda, mina siis hakkasin ka teisi töid kirjutama ja on siiamaani kestnud.