See oli ühel hilissügisesel vära hommikul kui rong morjenburgi jaama esisele tõi. 100. ilm niisugune, et hea peremees jää koeraga välja. Õige siis minul häda ronide soojast vagunist kõledavõitu kubermangulinna, mille kohta ma ei teadnud muudkui, et temperatuur kõigub siin miinus 40 pluss 40 vahel. Ning et siin tehakse neid õhkõrnu kitsevillast suurätikuid, kuhu võid end õlgadest kandadeni sisse mässida ja kui tahad, siis ka lahedasti läbi sõrmuse tõmmata. Olin purgis, oli meil Kesk-Aasiasse sõitvatel turistidel ette nähtud poolepäevane peatus. Tegin südame kõvaks ja tõmbasin vihmakuue selga. Peruunil ootas meid giid. Väga sümpaatne daam, vanuses, mida enam ei küsita. Tarmukas erudeeritud, põline Oremburglane ja oma kodulinna patrioot. Tema isa kirjutatud Oremburgi teejuht on praegugi mu ees laual. Tema emaga tegin tutvust päevapildi kaudu muuseumis stendil. Oriemburgi esimesed bolševikud. Täna kiiduma külgehakkava kiindumusega kodukoha vastu saigi peasüüdlaseks, et ma poole päeva jooksul kuuldule-nähtule koju jõudes lisa nõutasin ja tundide kaupa mööda raamatukogusid tuhnisin, enne kui söandasin selle saate kallale asuda ja tõid kaasa kutsuda kirjenduslikule ringkäigule mööda orienburgi. Kui teil on mahti ja tahtmist, palun kaasa. Istume vaksali trollibussile ja sõidame läbi linna jõe äärde. Kunagi oli selle jõe nimi jäik. Ühel kaldal Euroopa teisel aasia jäiki harujõeori kaldale ehitatud linnale antigi nimeks orienburg. Linnasaamislugu on järgmine. Kaheksateistkümnenda sajandi hakatuses ahistasid kasahhi stepi rändrahvaid, võimsad idanaabrid, junga ärid. Kasahhi valitseja Apulaiir pöördus palvega Vene keisrikoja poole võtta kasahhid oma tiiva alla ja kaitsta neid angaaride kallaletungide eest. Katariina teine võttis muidugi varmalt Khani palvet kuulda ja saatis kohale ekspeditsiooni. Kahel korral vahetati tulevase linna asukohta, enne kui jäädi pidama praegusele, mille kohtoodyemburgi esimene kuberner bluuies isevalitseja endale kirjutas. Kõikidest kohtades jäiki ääres on seesinane kõige kõlbuliku maaharimise heinaniitmise Jägala järvede poolest. Ühesõnaga kõige selle poolest, mis annab söögipoolist suure linnaelanikele. Algas linna ehitamine steppides aeti kokku pas kiireid kalm lõkkega Sache kirgiise Ufaa kadakaid. Orjatöö eest maksti poolteist kopikat päevas. Nälg, nakkushaigused, Niitrid, linna ehitajaid nagu loogu. 1743 sai uus linn valmis. Tüüpiline provintsi garnisoni lind. Kvartalite kasarmulikud, nelinurgad, nöörsirget tänavat, ühekorruselised elumajad. Aga uudimburg polnud mõeldud üksnes tugipunktiks Kesk-Aasia rahvaste koloniseerimisel. Tsaarivalitsus oli huvitatud ka püsivatest kaubasidemetest ida rahvastega. Sellepärast pandigi praegu linnakindluse valliga paikaga esimesed kivid tolle kohta ennenägematult suurejoonelisele kaubahoovile. Kastimeid vor hoonega praegu alles ja seal asub siidikombinaat. Kostinaid vooris kaubeldi talvel suvekuudel, ujudes jäid kaldad üle ja Kesk-Aasia kaupmehed ei pääsenud linna ligi. Sellepärast ehitatigi linnast kahedesta kaugusele. Mine void, vor, vahetushoov. Varakevadest hilissügiseni voorisid siia karavanid hiivest ja puherast Oresmist Hiinast, Indiast sviidid ja vaibad, värske ja kuivatatud puuvili, tiigrinahad, sadulat, kuld ja hõbeehted. Nagu kirjutab oriemburgi esimene kroonik retskov veeti 10 aasta jooksul oriemburgi kaudu Venemaale sisse 50 puuda kulda ja 4600 puuda hõbedat. Vene kaupmehed Moskvast, Nižni Novgorodis, Kiievist ja mujalt sõitsid siia lõuendi rauast tinast ja vasest kaubaesemete, puunõude, klaasi ja muu kraamiga. Baskiirid, Tõid, piibli, hundi, karu ja põdranahku. Kasahhi steppides aeti kariloomi, mis olid väärtuste vahetamise mõõdupuuks, sest vahetushoovis käis kaup kauba vastu. Mine võit, voli, kunagine asuplats, kus peale vundamendi on säilinud ka tornide varemed paistab hästi kätte siia kõrgele jõe kaldale. Muide, kui te hakkate praegu kaardilt otsima jälki jõge, siis ei leia. Aastal 1775 nimetati jõgi ümber Ulaliks Katariina teise hukkasiga, kus öeldakse. Et igaveseks ajaks jääks unustusse Jaiki jõe ääres aset leidnud õnnetu sündmus Rahvas, aga valitsejate pingutusest hoolimata säilitas mälestused sellest õnnetust sündmusest, mille meenutamiseks tuleb meil siit jõe äärest kõndida alla linnatänavale nimega Pugatšova. Ei olnud veel kuudki möödunud ajast, millal Pugatšova alustas ülestõusu. Aga juba olid mitte ainult kaks naaberkubermangu Ornburgi ja Kaasani kubermang vaid ka mõlemad pealinnad kaotanud rahu ja sattunud segadusse. Samal ajal voolas Pugatšova juurde rahvast igalt poolt suurte salkadena kokku Paškyyriasse toodypugatšovjukas, mis avaldas sealsele rahvale vägevat muljet. Aitab ülekohtust, mida Vene ülemused meile teevad. Meie kõik läheme keisri, meie kaitsja juurde. Esimene salk Paškiire 400 odade ja vibudega relvastatud ratsameest ilmuski varsti Pugatšova juurde. Sedamööda, kuidas regulaarväed Reinstorpi korraldusel väikesi kindlused kesi ja eelposte maha jätsid ja suurematesse kaitsekeskustesse kogunesid läksid paigale jäänud hea meelega uue keisri poole üle mahajäetud kindlustuse taga hõivati seda maipugatšovlaste poolt. Paljudest hõivatud punktidest ei olnud Pugatšova teadliki, kuna nad asusid kaugel vallutatud kindlustuse, uusi isehakanud ülemaid, kes tegutsesid tema teadmata. Kuid tema nimel võttis rahvas igal pool poolehoiu ja tervitustega vastu. Mõisnikud, nähes neid ähvardavat äikest, jätsid oma varandused maha ja põgenesid, kes kuhu sai? Kõik mõisad paarikümne versta ulatuses Ornburg ümber olid nende omanikude poolt maha jäetud. Esimestena lasksid oma pesades jalga eruohvitserid Yahov, Kudre aktsev, Colojeeduv ja veel Mihhailov Kalamasin. Vaevalt tuli vanad gramsin lahkuda jõudnud, kui tema külla Mihhailov kasse tossinud Jaiki kasakad tungis kiriku juures töötava talupojad tahtsid põgenema pista. Pidage, hüüdsid kasakad, tooge oma härra siia kohtu ette, et talle tasuda. Kullakesed, härra on ära sõitnud, ära sõitnud. Siis kutsuge kõik mõisapere kokku mõisa õuele, viimane kui üks. Hallide vurrudega kasakas. Nazarbajev kuulutas kokku jooksnud talupoegadele. Meie oleme saadetud keiser Pjotr Fjodorov, sõjaväest mõisnikud maju maha lõhkuma ja teile kõigile talupoegadele vabadust andma. Sellest peale olete teie maamehed vabad mõisnikule TÖÖD, ärge tehke. Maksusid talle, ärge makske. Mõisamaa ja kariloomad samuti, vili võtke enesele. Peagi tulid Mihhailov kasse kolm talupoega naaberkülast oli pühapäevane päev. Kirik ja kirikuõu olid rahvast täis. Üks saabunuist, trahv, kin, vana mees kutsus talupojad enese ümber kokku ja ütles neile. Me käisime kolmekesi Vorenburgi all isakese enese juures. Tema võttis meid lahkesti vastu. Küsis meilt, kas tulite minu juurde teenistusse või? Meie kostsime, ei teenima ei tulnud. Tulime sind vaatama isa ja pärima sinult vabaduse üle meie silma valgus. Isake ütles, minul orjasid ei ole, minu juures on kõik vabad, nõnda ka teie. Kuulutage kõigile maksusid mõistlikutele, mitte maksta TÖÖD mõisnikutele mitte teha Necurteid keisrinna sõjaväkke mitte anda. Aga ustavad talupojad tulgu minu juurde. Ja tema meie silma valgus andis meile suure käsukirja. Siin taon tõmbas vanad Rawkin pitseriga Babelit põuest. Nõnda hakkas rahvas kõikjal liikuma ja kohama nagu suurvesi kevadel. Pugatšova asus piirama oriemburgi tormijooksuga, tal ei õnnestunud linna vallutada ja ta võttis abiks nälja. Sissepiiratud olukord halvenes iga päevaga. Ainsad muretu meelsed olid veel lapsed, kes oma mängudes aimasid järele täiskasvanuid. Nad jagunesid kaheks leeriks linna mässumeesteks ning pidasid maha kibedaid lahinguid. Üksneidsinatseid, Seitsmeaastaseid löögimehi sai hiljem kuulsaks maailma kirjanduses. Oma valmidega. Söö sõbraceles ö. Ma palun, miks nii vähe täis olen kõrini olnud, see nüüd mehed. Üks taldrik kuke veel ei lähe, kolm täitjo ära, sõi üks siiski veel, eks nii ei vaidlemine aita, sest ega saa ju meie kala laita, nii rammus. Vaatavaidet keelde ei alla viia, see maitsev sullegi ju, eks siis öelgem sõber terviseks. Järsu supi juurde, mõni priskem pala eel palun linaskit võllutsugala. Tem Jean nii fokat oma naabrit sööma sundis. Küll külaline iiveldust tundis, kuid otsal nõretamas higi ta võttis kokku viimse jõu ja ometigi kas selle taldriku veel tühjaks sõi? Nüüd tunnen ära oma naabreid kalli Oifooke, armas velijaam. Ta õlgadele kämblad lõi. Kuid mehe mõõt, kas see on ainult neli edevust ja eputust vasalli, kui oled õige sõber, võta veel ja. Kuid lahkus sarnast ei foka enam talu vaid võtab öö ja haarab mütsi varnast ning kohe koju ruttab jooksujalu. See nende sõprusele surmaks sai ja ei funka enam jalga viidem Jaani majja. Talent on parim õnn ja rikkus luuletaja. Kuid kui ta vaikida ei märka õigel ajal, siis oma lugejate kannatuse rajal ta välja higistatud värss või jutujupp on Lailam, kuid bemm jaanis uk. Jah, valmi kirjanik Ivan Grelo. Poisikesena veetis ta painelikke päevi sisse piiratud oriemburgis. Tema mälestusi on rakendanud ja kirja pannud sama suur mees kes Krõlovi kaptenist isa kasutas komandandi prototüübina. Jutustuses kapteni tütar. Nii et olemegi siis oma kirjandusliku kõndimisega möödorjemburgi jõudnud Puškini tänavale. 1000 vestalise teekonna lõppsihiga oriemburg võttis poeet ette materjali kogumiseks talurahva ülestõusust Pugatšova juhtimisel. 1833. aasta suvel asus poeet Peterburist teele. Veel ratsut rakmeid täristavad veel teenrid, pake lisavad veel kokad, sööki säristavad veel killasaatjad kisavad kuid rakkes Runakeste pitsis on ratsakutsar habeitsis ja kinni plaksaptol lauks. Õu korraga jääb hääletuks. Kätt viipab teenijate rodu, tõld nõksatab ja Rudinal voor otsagandanumal. Jää jumalaga, kallis kodu. Kui avaramalt seisma seame kord hariduse tähiseid, siis filosoofidelt. Me teame pool 1000 aastat pärast meid on hoopis hõlpsam teha reise. Siis igas paigas ikka täise viib Vene riigis kividee. Raud hiiglastena üle veekaar jalgu sirutavad sillad. Mäe kaljupõues vete all, hulljulges Võlmis, kõminal on kihutamas tõllad, killad ja igas jaamas, kogu maal on ristirahval kõrts. Lokaal. Teed on meil halvad sillad katki. Mis piin on poris plagada. Postijaamas kirbuutud lutikatki ei lase üldse magada. Toa seinal tore hinnakiri. Seen näljane, öögats nipitiri vaid silma kirjakse ripub seal tõld sepikotta, vahepeal näed kükk looponeesidaga. Ta turgutab veel vastu ööd liig haprakest Euroopa tööd massiivse vene vasaraga. Ning õnnistab me teid ja maid ja kodukraave konaraid. Orienburgis oli puskinile teejuhiks Vladimir tahad toosama noormees, kes hiljem kirjutas suure vene seletava sõnaraamat Taali, kes teenis tollal orienburgi kuberneri kantseleis tunnis, Puškin juba Peterburi päevilt ja neid sidus palju ühiseid huve. Seltsis käidi per taas, kust Pugatšova Edinburghi piires otsiti üles vanad kasakad. Eriti õnnelikuks leiuks pidas Puškin vana kahvakatari pult toovat Pugatšova kaasaegsed kes oli teda oma silmaga näinud ning teadis palju lugusid ja laule, mida poeet õhinal üles kirjutas. Lahkudes kinkis puskyneedikesele kuld. Kirjutab ta. Meie sõitsime linna tagasi aga sellest kuldrahast tuli üks suur tüli ja pahandus. Ätid jäidekesed ei taibanud, mis oli võõral asjaröövlist ise hakanuga, kelle nimega oli seotud nii palju kohutavaid mälestusi. Veelgi vähem mõistsid nad, mille eest neile kuldraha anti. Asi tundus üpris kahtlasena ja suures hirmus, et nad võivad endale veel suure õnnetuse kaela tõmmata, sõitsid nad kohe järgmisel päeval koorenburgi kaasas eideke koos kuldrahaga ja kandsid ette. Eile käis meie juures võõras isand järgmiste tunnusmärkidega. Vähedast kasvu mustad krässus, juuksed ahvatles meid Pugatšova ist rääkima ja kinkis kuldraha. Küllap oli antikristus, sest küüned olid tal pikad nagu kullil. Puškin naeris südamesse. Orienburgis peatus Puškin kuberner perovski juures, kes just enne poeedi lahkumist sai salajase kirja Nižni Novgorodi kubernerile. Meilt sõitis läbi Puškin. Teades, kes ta on, võtsin ta südamlikult vastu. Ent pean tunnistama, ma ei usu, et ta sõidab ringi Pugatšova mässu materjalide pärast. Küllap on tal salajane korraldus koguda andmeid ametnike korrarikkumiste kohta. Pean oma kohuseks teid hoiatada, et oleksite ettevaatlik. See kiri tõi Puškini mõttele, mille ta hiljem ära kinkis kookolile kestele surematuks tegi näidendis revident. Olinburgi sõidu otsesteks kirjanduslikeks kajastusteks olid kapteni tütar ja Pugatšova ajalugu. Kurjategijad nagu Pugatšova ei ole ajalugu. Pealkiri muuta Pugatšovi mässu ajalugu. Selletsensorliku päranduse tegi oma käega Nikolai, esimene tsaarihinnang käis aga risti vastu poeedi omale. Puškini jaoks oli Pugatšova ajalooline kuju, kes võrdsus rahva rüpes ja sai tema juhiks võitluses rõhumise ja ülekohtu vastu. Ent nüüd on ka juba aeg jalutada Puškini tänavalt edasi linna keskusesse Nõukogude tänavale. Peatugem maja ees, mis kannab numbrit kolm. Siinasus kunagine kurikuulus ordonans Haus, kust käisid läbi kõik need, keda tsaarivalitsus saatis asumisele. Siin oli kriminaalkurjategijaid, oli inimesi halbade elukommetega, kes ei austa oma suguseltsiga, mõisahärrasid. Siit käisid läbi vene progressiivse mõtte esindajad revolutsionäärid, alatestega Bristidest ja lõpetades Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei liikmetega. Õli salaja ja kõige rangema järelevalve all. Suveööl aastal 1847 toodi siiasamasse paljale põrandale hommikut ootama poeet kellelt pärinevad järgmised luuleread. Kui ma suren, siis matke kalme peale üles kallil kodumaal ukrainas laias stepis üles, et sealt laiad põllupinnad, jep, kaldad üha oleks näha, oleks kuulda, kuidas jõgi mühab. Kui kord tuleb tal Ukrainas sinimerre viia vaenu verd, siis jätan mahamäed ja põllud siia, ise aga õhinaga sinna, kus on jumal, tõttan palveks. Seni Mullenud jääb võõraks, jumal, matke mind, jää üles, tõuske orieike vastu priiust, kuri vaenlas, veri, pühaveena kast. Tuletage peres uues peres vabas suures siis mind veeldi lahkelt meelde, vaikse jutu juures. Seltšenko põiktänav ongi järgmine kuu, tahaksin teid juhatada. Puit oli 30 kolmeaastane. Kui kuulutati järgmine otsus. Vastu hakule kihutavate ja jultunud luuletuste eest määrata kunstnik Ševtšenko reameheks Orenburgi regulaarpataljoni. Jääb teha ülematel ülesandeks et tema mitte mingisugusel kombel ei saaks luua kihutusluuletusi ja paskvill. Otsusele lisas Nikolai esimene oma käega juurde. Kõige karmima järelevalve allakirjutamise ja joonistamise keeluga. Käsu täitlikud alamad tegid poeedi elu omakorda põrguks sest nürimeelseid rividrill jäid viis raevu ukrainlase sirgjooneline paindumatus. Mehiselt alusseltšenko pandla ja soldati elu vintsutusi. 10 aastat. Ja kuigi need õnnistasid tema tugeva tervise, ei suutnud nad murda poeedi vaimujõudu. Nii palju akvarelli joonistusi, jutustusi ja hingestatud luuletusi on pärit valt julmadelt aegadelt. Zeitšenko põik tänavalt. Kõnnime nüüd edasi ja keerame ära pargi prospektile. Siin kerkib meie ette üks kaunimaid arhitektuurilisi mälestusmärke läinud sajandi keskelt. Akadeemik prillovi projekteeritud karavan säray oma kõrge sihvaka minaritiga. Kavandatud võõrastemajana Ida kaupmeestele täitis ta veel teisigi ülesandeid, sest polnud ju oriemburg üksnes kaubaturuks Venemaa ja Kesk-Aasia vahel vaid ta kultuurikoldeks, kustkaudu vene eesrindlik mõte Lewis maha jäänud stepirahvastele. Niisiis asus karavan raiska kuul paskiiri noorukitele, kes seal kirjaoskuse kõrval õppisid ka mitmesuguseid käsitööameteid. Käredam raisk, peatus muide ka Lev Tolstoi. Kadedalt säray pole üksnes arhitektuuriline, vaid ka revolutsiooniline mälestusmärk. Siin asus oriemburgi esimene tööliste ja soldatite saadikute nõukogu. Siitsamast kuulutati 1900 seitsmeteistkümnenda aasta novembris välja. Nõukogude võim oli purgis, on palju tänavaid mis pühendatud silmapaistvatele revolutsionääridele. Mitmeid mälestusmärke, mis kõnelevad veristest võitlustest valgi kahtlaste vastu. Nende külastamine ei ole ka meie tänane ülesanne. Sellepärast astugem edasi ja teisatagem tänaval mille sild pärineb hoopis hilisematest aegadest-aegadest pärast suurt isamaasõda. Kui ilmus pikki vihik Sõbrale, kes oskab tatari keelt ja on selle vihiku läbi lugenud. Selle on kirjutanud tuntud Tatari luuletaja mussaa Chalil. Tema lugu on järgmine. Ta võitles 1942. aastal rindel ja võeti vangi. Vangipõlves said talle osaks kõik koledused. Ta käis läbi 40-st surmast ja toodi seejärel Berliini. Siin esitati talle süüdistus põrandaalusest organisatsioonist, osavõtus ja Nõukogude kasuks propaganda tegemises ning suleti ta vanglasse. Ta mõistetakse surma. Ta hukatakse. Kuid temast jääb järele 115 luuletust, mis loodud vangipõlves. Ta tunneb nende pärast muret. Seetõttu püüdista neist 115-st vähemalt 60 luuletust ümber kirjutada. Kui see vihik sinu kätte satub. Kirjutena täpselt ja hoolikalt ümber. Hoiannad alles. Ja teata pärast sõda Kaasani avaldanab kui tatari rahva hukkunud luuletaja värsid. Seesugune on minu viimane tahe mussaadžalil 1943. Detsember. Must sotsialism sündis orienburgi kubermangus. Kui kasakate mani tuutovi jõugud 1919. aastal linna piirasid astus 13 aastane Chalil kommunistliku noorsooühingusse Etka organisatsiooniliselt kuuluda. Meie komsomoliarmastus küll oli ka omamoodi vahvasi delegaatide eksameid, tookord saatis komsomoli valla komiti. Meenub vagun kasukas, üksainus külma valu konksus varvastes. Tõesti, pagan võtaks, olid tookord hirmus armas, minu arvates oli kuulus 20. aasta. Kellel neist küll kaoks silme eest. Sina kupa kartuleid, siis keetsid neid. Me sõime ühe kausi seest. Külm, vaidlesime, juurdlesime. Kuid ka naerda oli ülihea. Aga kas meie üldse suudlesime seda tõesti öelda, ma ei tea. Tookord jagasime viimse pala, kuid ei nurisenud kumbki meist. Ning me oskasime armastada oma kodumaad ja teineteist. Me alustasime oma kirjanduslikku ringkäiku oriemburgis jõe äärest. Mingem siis tagasi sinna kõrgele kaldale, kus kõrgub ausammast skalovile, kelle nime linn mõnda aega kandis. Olin. Purgi on tihti nimetatud kiivuliseks linnaks kuna siinne kõrgeim linnukool on andnud mitmeid kuulsaid lendureid ka maailma esimese kosmonaudi Juri Gagarini Gagarini nimeliselt prospektilt. Viiksime teid veel enne kui noodi emburgiga lõplikult hüvasti jätame päikesele rohelusse uppuv lesk väärile. Siin seisab mälestussammas. Vladimir Iljitš Lenini. Üks esimesi nõukogude liidus avati esimesel mail 1925 püstitatud orjan Burglaste endi kogutud summadega. See kuju on väga lihtne ja kuidagi kodune. Siin ei ole seda paisutatud pidulikkust, mis õhkub teisest suurejoonelisest monumendist Nõukogude maja ees, kus toimuvaid miitinguid ja demonstratsioonid siin paraadi ei peeta. Siin mängivad lapsed oma kolm ratastel tiirutavad nad pargiteedel ehitavad liivakastist suurejoonelisi maju mis kord tulevikus oriemburgile uue näo annavad. Ja kui te neid põlve pikkustelt tuleviku suurustelt juhtute küsima, kui nad parajasti sfääri poole katsuvad, et kuhu te siis nüüd lähete, vaatavad nad sul imestunud näoga otsa, et kuidas ta küll nii lihtsat asja ei tea. Ja vastavad onu Lenini juurde.