Geniaalsuse mõistet selle olemust on raske lahti seletada. Aga kui ma selle mõistega vaid üht nende paljude muusikute hulgast, kellega koos töötasin, siduma peaksin, on see Shaklindub pre löönud plaadifirma EMI produtsent, savi crap. Tema erilised ainulaadsed võimed tšellomängus avaldusid väga varakult. Ta oli sündinud selle pilli jaoks. Linde preed, ebatavaline, väga lühikeseks jäänud muusikutee ja selle traagiline lõpp tegid temast legendi juba eluajal. Ta oli üks 20. sajandi ainulaadse maid muusikuid. Seal listide maailmas, võrreldakse teda paablokazalsi ja disla Frostropovitšiga. Paljud hindavad teda neistki kõrgemalt. Tema Edward Elgari tšellokontserti esitust peetakse tänaseni ületamatuks. Just see teos raklindub reele ukse muusikamaailma, milles möödus tema elu. Elgari tšellokontserti on seotud Dupree kõige varasemalt mälestused lapsepõlvest. Kuulsin seda raadiost, kui olin vaid nelja aastane. Muusika meeldis mulle nii väga, et palusin muretseda endale tšello. Minu ema kinkis mulle viiendaks sünnipäevaks pilli ja sellest hetkest, mil mu sõrmed puudutasid toda imelist instrumenti, tajusin ma, et sellel kõndimine on kõige loomulikum asi maailmas. Shakli vanemad ja muusikaliselt samuti väga võimekad õde-vend olid rabatud tema välkkiiretest edusammudest ja fenomenaalsetest mälust mängides sukeldus ta täiesti oma maailma tundeid spontaanselt ja teesklematult voolata lastes muutus ta otsekui teiseks inimeseks. 1951. aastal Sakk liin oli siis kuuene. Viis professionaalsest kontsertpianist dist ema ta kodulinnast Oxfordist Londoni tšello kooli, kus õpetas William pliid. Suurepärane muusik, kes ka ise oli alustanud imelapsest sellistile. Mälestustest loeme juba esimestes tundides avanes säki kui õis. Mõistsin, et tema puhul on tegemist võtmatute piirikematute võimalustega. Jacques liin omakorda meenutas. Kui ma mängisin talle luike, vaatas ta mulle sügavalt silma ja ma olin väga-väga õnnelik, sest mina olin nii väike, nii suurt sellist. Ja ehkki Jacques liin sai hiljem tundeni paablokazalsid pool tortilieelt kui disla Frostropovitšilt oli onu pill võitšella tädi ainus õpetaja, keda ta hiljemgi meenutas. 1956. aastal lisas William pliid maineka rahvusvahelise satsia Fondi stipendiumi taotlusele soovituskirja milles iseloomustas Jacques lindu preedi järgmiselt. Ta on kõige ebatavalisem tšellistlik ja muusikaline talent, keda olen siiani kohanud. Sellele lisandub TEMA uskumatu vaimne küpsus. Minu arvates seisab tal ees suur karjäär ja ta vajab igakülgset toetust. Stipendiumikomisjoni esimees, dirigent söör John Barbi rolli, kes ka ise oli muusikuteed solistina alustanud aitas tüdrukuke seal enne etteastet tšellot häälestada. Riivamata tol hetkel, et nad peagi koos lavale astuvad ja just Elgari kontserdi parimaks peetud plaadistused teevad. Kuulanud vaid minut tema mängu Kuningliku Muusikaakadeemia laval, oli Rolli otsus kindel. Stipendiumi saab 11 aastane Clinton pre-Portugali nimetanud naissellisti Kuljelmiinessatše rajatud fondi stipendiumiga kaasnesid täie rangusega mitmed kohustused. Näiteks vähemalt nelja tunnine igapäevane harjutamine ilma mingite järele andmisteta muude kooli ülesannete osas. See tähendas tšakile normaalse lapsepõlve ja nooruse lõppemist. Kompromissitu järjekindlusega alustas ta päeva harjutamisega juba enne koolitunde, jätkas tundide vaheajal ja lõpetas õhtul. Kaks korda nädalas sõitis ta Londonisse William pliitli tundidesse. Aeg oli täpselt planeeritud. Selline elukorraldus tähendas tundidepikkust, isolatsiooni ja üksindust. Õnneks koos sellega. Peagi pärjati Jacques kliin kõrgeimate auhindadega, mis Inglismaal tollal Chalistidele osaks võis saada. Londoni Holst kuuli kuldmedal õppesaavutuste eest ning kuninganna preemia alla 13 aastastele instrumentalistidele, mille noorimaks saajaks 15 aastane Jacques liin oli. 1960. aastal käis Jacques linde Bree Pablo gazalsi meistrikursustel Šveitsis. Ta oli kursuslaste hulgas noori. Ta mängis tollal juba 84 aastasele gazalsile muuhulgas ette sans šansi kontserdi klaverisaatjaks. Tema ema kursuslaste silmis välistas tema esitused küpsusigasuguse õppimis- või õpetamisvajaduse kassal soli rabatud depredemperamendist ja tema muusikalisest ekstravagantsust. Jacques liin. Aga Kasasi dogmaatilisest õpetamismeetodist. 1961. aasta märtsis toimus Jacques Clinton Bree debüüt kuulsas Vigmarhollis. Koos pianist õõnest Lažiga oli ta ette valmistanud nõudliku ja kontrastiderohket kava. Hendeli Pramsijate püssi sonaadid ning transkriptsioon Manuel defaijev Hispaanias süüdist. Kontserdieelset elevust suurendas asjaolu, et kaks nädalat enne seda oli Jacques liin saanud anonüümseks jäänud austajalt oma esimese Stradivariuse. Ometi ei osutanud võrratu pill laval Velustavust. Kohe esimese teose alguses vajus üks keel õigest häälestusest ära ja sa kliin püüdis situatsiooni päästa ikka kõrgemaks ja kõrgemaks intoneerides, kuni keel katkes. Saalis oli pinge tõusnud viimse piirini, kuid noored sellisti rahulik lahkumine, lava taha vahetamaks keeld. Ning siis emotsionaalses tõusujoones jätkuv kontsert pani publiku ja kriitikud lõpus lausa eufooriliselt reageerima. Teile meilikriitik kirjutas, Jacques liin on tšellojaks sündinud. Mäng ja isiksus on täiuslikus kooskõlas. Ta armastab tšellot. Helilooja intiimsemaidki mõtteid vahendades reageerib ta muusikale ülimalt intensiivselt. Ta lausa hõljub koos selloga. Tema tunded, tõsidus, rangus, uhkus, võidukus peegelduvad vahelduvalt ka tema liigutustes ja ilmes. Aastaid hilisemast ajast on raklini mängu meenetanud mainekas tšellist Yen loid Weber. Üks asi, mis mulle alatiseks meelde jääb, on tema nauding ja rõõm muusikast. Ka fotodel võib teda alati näha mängimas naeratades. Kas pole see kontserdilaval väga haruldane nähtus? 1000 962. aastal debüteeris Clinton Bree Royal festival hallis BBC sümfooniaorkestri ees Rudolf Spartsiga dirigendipuldis. Esmakordselt kõlas siis Edward Elgari tšellokontsert, mille ainulaadseks ja ületamatuks esitajaks peetakse teda tänaseni. Assadi meenutades on Jacques liin kinnitanud, et rambipalavik ja kontserdieelne närveerimine on talle võõrad. Ma kujutlesin publikud enda ees kui sõprade ringi, kes olid tulnud mind kuulama ja see oli väga innustav. Ma lihtsalt mängisin ja nautisin seda. Nootidele, mõtlemine oleks selle rõõmu välistanud. Töö oli ju eelnevalt tehtud Julian Lloyd Weber, kes tütre mängu esmakordselt raadio vahendusel kuulis ja temagi Elgari kontserte esitust meenutas. Hiljem olin siis 13 14 aastane. Ma ei tea ühtki teist salvestust kus solisti elusus tuleb esile nii võimsalt ja hüplatiseerivalt. Praegugi näen vaimusilmas ja tajun kuuldekujutluses temast hoovavat maagilist energiat. Alles hiljem hakkasin märkama tema fenomenaalset teatud mängutehnikat. Tema mäng oli nii intensiivne muusika vaimust ja hingusest kantud. Et unustasin mõtlemast, kuidas see on saavutatud. 1962. aastal osales Jacques Clinton Bree tärtingtonis pooltortiljee suvekursustel. Nad musitseerid koos ja töötasid maks Bruchi teosega seal. Oma. Oktoobris mängis ta Schumanni kontserti Berliinis ja Pariisis kuhu jäi veel pooleks aastaks, et töötada konservatooriumis edasi tortilieega. Jaanuaris enne oma kaheksateistkümnendat sünnipäeva pöördustel Londonisse tagasi. See oli tema elus esimene raske periood. Torteljee õpetamismeetod ei pakkunud talle rõõmu. Jacques liin kõneles illusioonide purunemisest. Temas oli pugenud kahtlus, kas üldse tšellot edasi mängida. Mõnda aega ei puudutanud. Oma pilli tegeles vehklemise jooga ja maalimisega. Tollane depressioon tähendas valulist üleminekut imelapse staatusest täiskasvanute hulka. 1964. aastal astus Jacques kliin uuesti kontserdilavale kuninglikus Albert Hollis mängis ta taas Elgari kontserti mis ei leidnud seekord sugugi üksmeelse tulistamist. Tütre enese sõnul ei jälginud ta kunagi kriitikat. Minagi silmas pidanud karjääri. Ma lihtsalt armastan mängida tšellot ja mängida seda teistele. Tollal said oma valdusse taas kingitusena teise Stradivariuse, 1712.-st aastast pärit kuulsada Võõdovi Ühed, väärtuslik ema ja kauni kõlalisema tšello üldse. Traditsiooni kohaselt on Stradivariuse pillidele antud nimed neil mänginud tuntud tsivilistide või ka pilliomanike järgi. Tema esimene anonüümsel taustalt kingiks saadud 1673.-st aastast pärit Stradivaarius läks hiljem Lin härilli valdusse, kes nimetas selle seni nimetu pilli Jacques liini järgi tütreks. Komata Võõdovi Stradivariuse kinkis Jacques kliin hiljem jo jumal. Uue pilli mängis ta omaseks koos uue klaveripartneri. Poola päritolu ameerika pianisti Stefan Cowatchievitšiga. Nad esinesid Inglismaa provintsilinnades, hiljem ka Londonis ja Ameerika linnades. Sellest koostööst on heliplaadile jäänud lääni harva mängitud sellasonaat. 1965. aasta tähistas uut kõrgperioodi tema karjääris. Koos BBC Sümfooniaorkestriga siirdus Jacques kliin Ameerika turneele. Mängis Bostonis Philadelphias Washingtonis. New Yorgi kaarnegi hoolis esitatud Elgari kontsert Antal Dorati juhatusel tekitas oma tulisuse ja impulsiivsus ega kaugeleulatuva sensatsiooni. Samal aastal mängis ta selle Londoni sümfooniaorkestri ja John Barbi rolliga esmakordselt ka heliplaadile ja kontserdi kolmest erinevast plaadistusest hindas Jacques liin ise seda parimaks. 1965. aasta novembris võttis ta vastu disla Fra stopp ohvitši kutse tulla õppima tema juurde Moskvasse. Rostropovitšiga olid tütre kohtunud juba 14 kümneselt ja mänginud talle üht Beethoveni sonaatidest. Vastupidiselt 20 aastase tütre ootustele ei pühendanud Rostropovitš tähelepanu mängu tehnilistele külgedele vaid interpretatsiooni lavaramas tähenduses ning kasutas seejuures väga kujundlike metafoorilisi selgitusi. Jacques liin avardas oma repertuaari ja õppis selgeks kaks väga nõudlikku teost. Prokofjevi kontsert, sümfoonia ja Šostakovitši esimese tšellokontserdi. Tütre juhtus Moskvas olema kolmanda rahvusvahelise Tšaikovski nimelise konkursi aegu. Rostropovitš tegi talle ettepaneku, selles osaleda. Saad kliin keeldus ja kuulas võistlust publiku hulgas. Ta oli võrdinud kulissidetagusest rusuvast pingest kadedusest ja paha sooblikkusest. Neil päevil mõistagi konkursiväliselt esitas ta konservatooriumi suure saali laval Haydni C-duur kontserdi. Nii konkursil osalenud kui auhinna võitnud tšellistid mõistsid, et neil pole tema mängule midagi vastu seada. Seda mõistis ka publik. Moskvast Londonisse naasmise järel selgus Edgar Ostropovitš nagu varem tortiljee või gazalski ei suutnud õpetada tütrele midagi olemuslikult uut. Piegi tuli kliin Moskvasse tagasi, nüüd juba BBC sümfooniaorkestriga ja Pärbirolliga mängis Elgari kontserdiga Leningradis, Varssavis, Prahas. Edasistes plaanides olid soolo ja orkestri kontserdid Ameerikas, Kanadas, Inglismaa suuremates linnades. 1967. aasta jõuluõhtul kohtus rad klindub Pree noore pianisti ja dirigendi juudi rahvusest Meijel parem poimiga. Viimane meenutas nende esimest kohtumist oma raamatus muusika minu elu järgmiselt. See toimus Yehudi Menuhin väimehe Hiina pianisti Foot Songi majas. Tundsime Jacques liiniga vastastikku kohe inimlikku, kui muusikalist tõmmet. Paar kuud hiljem otsustasime abielluda. Süvenes juudi usku, valmistus seda vastu võtma ilmad, mina selleks mingit survet oleksin avaldanud. Ta tegi seda osaliselt minu, no aga laste pärast, keda me lootsime kuus saada. Kindlasti polnud vähetähtis see, et muusikud, kellega suhtlesime, olid juudid. Mõne kuu pärast nad abiellusid Jeruusalemmas juudi traditsioonide kohaselt. Järgmise viie aasta esinemisplaanid koostati nii, et nad võisid kõik suuremad turneed teha. Koos Neile avanesid Ameerika-Euroopa tähtsamate metropoliit uksed ootasid pilgeni täis saalid. Koostööd tasid Jacques kliin ja Daniel läbi suure osa tsellu repertuaarist ansamblis klaveriga sealhulgas ka Ramsi ja Beethoveni sonaadi. Sageli mängisid nad koos niinimetatud paarembuimiklanniga, kuhu kuulusid nimekad juudi soost muusikud. Viiuldajad, pinkas, Zuckerman, itsak, hõlman ja dirigendid Subin, Mehta kontrabassimängijana ning Vladimir askenaasi pianistina. Selle sõpruskonnaga on filmilindile jäädvustatud Schuberti forellide kvintett ja hetked selle meeleolukast proovist. Heliplaadile salvestati koos pinkas Zuckermaniga Beethovenit, Rio D-duur oopus seitse küll. 60.-te aastate lõpus sai alguse traagiline pööre Jacques Clinton praelus. Otsekui hiilivalt ilmnesid esimesed salapärase haiguse sümptomid. Väsimus, ajutine tundetus, sõrmeotstes kuulmis- ja nägemishäired. See kõik mõjutas loomulikult tema mängu ja kõigutas enesekindlust. Ta ütles ära või lausa katkestas kontserte. Arstid olid nõutud ja kahtlustasid ületöötamist ning sellest põhjustatud psüühikahäireid. 971. aastal soovitasid arstid tal esinemistest loobuda. Ometi andis ta poolteist aastat hiljem siiski veel mõned kontserdid. Tel Avivis mängis ta koos paarem poimijad Zuckermaniga sekkovskija Beethovenit, Riiosid. Tema kahanevad võimed ei jäänud märkamata kriitikutele ja muutsid publiku Ki valvsaks. Reamsy topeltkontserdi esitus 1973. aastal pingast Zuckermanni ja New Yorgi Filharmoonikute ka Leonard Bernsteini juhatusel muutus õudusunenäoks. Käed olid jõuetud, tundetud sõrmed ei tabanud noote. Üksnes silmadega kontrollis ta õigeid positsioon. Veel hiljuti oli ta Tel Avivis koos paarembunniga esitanud viimast korda Elgari kontserti. 973. aasta oktoobris langetasid arstid lõpliku diagnoosi. Multiplex sclerosis. Kaugeleulatuv krooniline ravimatu haigus. Jacques liin oli alles 28 aastane. Heas, millal paljud alles alustavad oma muusikuteed. Haiguseaastat kujunesid sama pikaks kui tema hiilgav muusikukarjäär mis oli pöördumatult lõppenud. Depressioon ja elutahe olid pidevas võitluses. Kliin ei andnud alla. Ta hakkas õpetama, andes eratunde juhendades meistriklasse. Tema side muusikaga ei katkenud. 1977. aastal viis ta läbi meistrikursused Brightoni festivali raames. Kavas Elgari kontsert lauldes vilistades väljendusrikast žestikulatsioon kasutades püüdis ta edasi anda kõike, mida ta tšellole enam ette näidata ei võinud. See oli uus kogemus, milles ta ise vaimustusega rääkis. Ta on sõnu iialgi varem ei ole ma pidanud neid nõnda palju kasutama. Veel astus ta ka lavale nüüd uues rollis, esitades teksti Prokofjevi peetia, hundi ning sässansi loomade karnevali ettekannetel. Esmakordselt elus loen luuletusi ja olen õppinud luulet armastama. Jacques Clinton pre oli valitud mitmete Suurbritannia ülikoolide audoktoriks nende hulgas Oxfordi, Londoni ja liitsi ülikoolid ning Londoni Kuningliku Muusikaakadeemia kild oli muusikakooli ja Kuningliku muusikakolledži auliikmeks. 70.-te aastate keskel asutati temanimeline teaduslik fond. Multiplex skleroosist uurimiseks ja haigete toetamiseks. Rahastamiseks korraldati kontserte nimekaimate muusikute osavõtul. Clinton Bree suri 1987. aastal 19. oktoobril. Tema kunst elab edasi arvukaid heliplaatidel ja filmilintidel. Tema kirglike elu on andnud alust ka hilisemate spekulatiivsete raamatute filmide loomiseks, mille vastu on ägedalt protestinud tema kõige lähedasemad sõbrad, muusikud. Väga haarava portreefilmi Jacques Clinton. Preest tegi Christopher nuttfen, kes jäädvustas filmilindile tema esituses ka Elgari tšellokontserdi koos New Yorgi Filharmoonikute ka Daniel paremboimi dirigeerimisel. Paljude inimeste jaoks, meenutas nutan. Hiljem ei olnud ta muusik, vaid oli muusika ise. Samas filmis ütleb Yehudi Menuhin. Tema toon oli selge kui allikas ja spontaanne samme, kui purskkaev kes korgi Sakk liini mängumaagiast osa on saanud, ei unusta seda elamust iialgi. Saatel legend Jacques Clint Bree koostas Maia Lilje, salvestas Helle Paas. Klindi preesoleerimisel kõlasid fragmendid Edward Elgari Luczybokkeriini, Joseph Haydni tšellokontsertidest. Dirigeerisid Daniel paaremboy Brahmsi sonaadi eemalt, kolmas osa ja Beethovenit Trio teetuur kolmas osa koos pinkas Zuckermanni ja Tanel parem võimiga ning Assange'i luik.