Saade suurest muusikust eetris pühapäeval kell üheksa, null viis ja kell 16. Seekord vene dirigendist Jevgeni ravinskist, kelle sünnist möödub 100 aastat. Saate autor on Maia Lilje. Selle romantiliselt kurvameelse luuletuse rändur kirjutas 23 aastane Jevgeni Pravinski kes seisis siis oma muusikutee alguses Mitmekülgsete huvide ja vaimuannetega õnnistatud noore mehe arengutee oli temast juba dollaseks kujundanud tõsise igavikuliste väärtuste ja tõe otsimise valulistele radadele astunud rändaja. Dirigendi tunnustust hakkas ta kogema alles poolteist aastakümmet hiljem. Inimese jumala ja looduse vahekorda mõtestamine on üheks läbivaks teemaks tema päevikutes, millest katkendeid avaldati esmakordselt 1990. aastal ilmunud ajakirjas muusikaakadeemia, mida täna ka pisut sirvida. Jevgeni mravinski oli üks 20. sajandi legendaarseteks dirigentidest keda tihti on võrreldud temast põlvkond vanemate Bruno Walteri, Otto Klemperali ja Villem Fortfengleriga. Veelgi enam aga kaasaegse Herbert von Karajan iga. Minskis on nimetanud oma eeskujuna nii Claudio Abado, Riccardo Muti ja Saimunud läkil kõnelemata paljudest vene noorema põlve muusikutest. Riskid on nimetatud aristokraat seksmuusikuks, muusikat Saariks kõigutamatuks autokraadiks isegi des bootlikuks juhiks. Kõhn, pikka kasvu, enesesse tõmbunud, jättis ta paljudele külma kõrgi isegi tõrjuva mulje. Sellisena ilmus ta sageli lavalegi näiliselt otsekui vastumeelselt. Kord olevat ta dirigendipulti võrrelnud küll naljatamisi koguni tappa lavaga. Ta naeratas ja naljatas Arv. Üks tema õpilasi, Edwards Row on leidnud maestro sarnasusi Herman Hesse stepihundipeategelasega. Vaid vähestele näitastama loomuse soojemaid, pehmemaid, tahke tähelepanu ja südamlikkust, aga kõigile neile toomaks võtis. Sellestki kõneleme täna. Jevgeni Pravinskile heideti sageli ette piiratud repertuaari mis sisaldas peamiselt suurte klassikute ning vene heliloojate loomingut. Raviski otsis kunstis ja muusikas nagu eluski sügavaid kestvaid väärtusi ja astus dirigendipulti, et neid kuulajaga jagada Talle enesele südamelähedase muusika kaudu vahendada. Oma eesmärki teenides hülgas ta laval kõik välise, piirdudes minimaalsete žestide ja talitsetud ilmega, mida muusikud ometi suurepäraselt mõistsid. Tema napi väljenduslaadi võib ülekantud tähenduses võrrelda Milton Veeberni helikeelega milles suurima laenguga pinge on surutud justkui sissepoole. Vaadates neid väheseid filmivõtteid, mis maroviskist tehtud kus tema juhatamist näidatakse nii-öelda eest see tähendab orkestri seest võib igaüks tajuda tema õlibelt nüansirikast emotsionaalse kaasaelamisega kujundatud märgi keelt, mida tema kunstimõistjad jumaldasid ja muusikud aukartlikult hindasid. Jevgeni Moravitski juhatusel on salvestatud hämmastavalt vähe heliplaat. Küll pakutakse loetelu tema enim juhatatud teostest. Maestro dirigendi puldil avanes kõige sagedamini 113-l õhtul Pjotr Tšaikovski viienda sümfoonia partituur. 102-l kontserdil on ta juhatanud Dmitri Šostakovitši viiendat sümfooniat. Lääneklassikast on juhtpositsioonil Richard Wagneri tan Hoyczeri avamäng 51 esitusega sümfoonia-ist Mozarti 33. 48 ja Brahmsi neljas 40 tusega. Ühtekokku kümnete heliloojate sadade helitööde elustamine teab kui paljudel kontserditel veerandsajas maailmamaas. Nüüd pärast dirigendi surma on restaureeritud kujul välja antud vaid kümmekond CDd millel leidub küll tema parimaid tõlgitsusi. Kolm Tšaikovski viimast sümfooniat Deutsche grammofoni produktsioonina 1960.-st aastast Šostakovitši viies kuues 11. 12. sümfoonia ning viiulikontsert David ois trahhisoleerimisel Plaadi sarjas, BBC Legends mõned teosed jäädvustatuna Praha plaadifirma poolt, Prokofjevi kuues ja Richard Straussi alpisümfoonia ning firma meloodia poolt väljalastuna Anton Bructneri kaheksas ning Johannes Brahmsi neljas sümfoonia. Teine klaverikontsert, Svjatoslav Richteri soleerimisel. Epravinski esines laval solistidega üldse harva on viimasel eriline väärtus. Kahjuks pole Eesti Raadio fonoteegis ühtegi laserplaati Jevgeni vravinski dirigeerimisel. Nii kõlabki tänases saates muusika nüüd juba arhiiviväärtusega helilintidelt millele on jäädvustatud ligi 30 erinevat teost Mozartist, haidist, Leadovi ja Salmanovili. Suur osa neist on salvestatud mass avalikel esinemistel, sest ta ei armastanud üldse stuudio atmosfääri. Selle tõsiasja üle on palju polariseeritud ega ole leitud selget vastust ka dirigendilt eneselt. Nagu juba öeldud, on Jevgeni vraviskid sageli võrreldud Herbert von Karajan iga. Teeme siinkohal seda meiegi, et mõelda hetkeks, kui erinevateks kujunesid nende kahe suurkuju elu ja muusikuteed. Kujundanud mõistagi mitte ainult nende erinevad natuurid või kõigevägevama poolt määratud saatus vaid ühiskonnad, kus nad tegutsesid nii vramynski kui ka rajal. Mõistagi polnud nad ainukesed olid pika aega ja püsivalt seotud ühe, see tähendab oma orkestriga, mida sageli veel tänagi nimetatakse nende legendaarsete juhtide järgi. Neid on kõrvutatud ülipikkade kontserdieelsete prooviperioodide tõttu näiliselt piiratud repertuaari ja autokraatse juhtimisstiili tõttu. Mõistagi on nende juures paljugi erinevat, peaaegu vastandlikku. Karajan tegi oma kunsti jäädvustamiseks sadu heliplaat, et filmi ja videosalvestusi Maraviski poolt dirigeeritud alletamisest juba kõnelesime. Jan näis valitsevat muusikaelus poolt Euroopat kui mitte poolt maailma Maraviski ühtainsat orkestrit, vältides kõiki teisi. Seal oli pidevalt meedia tähelepanu keskmes, millele tema enese eksponeerimise soov suuresti kaasa aitas. Moravitski hoidus intervjuudest eriti Läänes. Kui Karajan elas ja suri ühe rikkaima muusikuna. Elas vravinski, temaga võrreldes jäägu askeetlikus, kuid aristokraatlikus kasinuses. Kui Karajan hoidis oma keha ja vaimu vormis kiirust võimaldavate masinatega kihutades joogat harrastades siis eelistas varaviski pikki jalutuskäike metsavaikuses ja meditatsiooni, millest kõnelevad katkendid TEMA päevikutest. Igal juhul. Nad juhtisid pikki aastaid lõhestunud Euroopa parimaid orkestreid. Üks ühel, teine teisel pool raudset eesriiet. Vastuolulised isiksused olid nad mõlemad. Kuid Minskis ja tema isikliku elu ümbritses hoopis tihedam saladuseloor. Kumb neist oli muusikuna vägevam? Absurdne küsimus, eks ole? Praviski päevikulehekülgedel ei sisaldu kuigi palju muusikasse puutuvat. Mõistagi ei ole neis käsitletud poliitikat, mis oleks teatud aastail avalikuks tulles kaalunud elu. Riskid on peetud ka tissidendiks, kuid poliitilises mõttes ta seda otseselt polnud. Kriitilistes situatsioonides ilmutas ta enamasti oma kindlameelseid hoiakuid. Mitmeski artiklis on meenutatud üht, jäägu anekdootlike seika. Kui orkestrist hakkasid emigreerunud juudi rahvusest mängijad ja maestro poliitbüroosse kohvile kutsuti siis küsimusele, miks juudid tema orkestrist lahkuvad, vastanud Moravitski jäiselt. Nad lähevad mitte minu vaid teie juurest. Raviski on öelnud, et kirjutused märkmikukesse teatud tundelisuse pinnal ei ole vajalikud mitte üksnes võõraste või enese tärganud mõtete jäädvustamiseks vaid juba läbi elatud mõtete täielikuks omandamiseks. Kõnelemata nende edasisest arendamisest. Moravitski otsis jumalat, jumalikku alget ajalises ja igavikulises. Otsis harmooniat inimeses ja looduses, milles ta pingsa tähelepanuga otsekui botaanik või zooloog jälgis pisimagi taime või olevuse käitumist. Ka dirigeerimisest otseselt on ta vähe kirjutanud. Leidsin siiski ühe lõigu, mis seostub dirigeerimise ja looduselamusega. Tegelikkuse nõiduslik muundumine mõtteks ja mõtete muundumine tegelikkuseks ja nõnda seista puldis, enne, kui alustada. Ja sulgedes silmad näha, see veel hinge tõmmates. Meenub öise järve tumedate tinahallide voogavate lainete läige. Mustendavad kivid, tumedad madalad pilved, tähekesed taeva, helesinine, madalamal rohekas kuma, mis horisondil on üle valatud tumeda oranži ja punasega. Lõpmatuse ülev puhtus, salajane lähedus ja samal ajal puutumatus halastav taevas. Ja nõnda seista puldis enne, kui alustada rahu ja tasakaal. Nii sammutatud loodusest lehekülgede kaupa poeetilisi vaatlustulemusi, mida võib peaaegu võrrelda, oli v, mis jääni kirjandusliku stiiliga. Ehkki toonegi maailma palju Vikerkaare värvilisemad. Kui vramisk. Heidame nüüd pilgu maestro lapsepõlve ja muusikalisele arengu teele. Jevgenile Stravinski sündis Peterburis neljandal juunil 1903. aastal. Tema isapoolsed eelkäijad olid pärit Poolast ja Skandinaaviast emapoolsed põlisest vene aadlisuguvõsast, mille juured ristusid garamsiinidega. Isapoolsest suguvõsast oli pärit tuntud vene poeet Igor Severjanin, kes elas aastaid Eestis ja oli eesti kirjandusega tihedalt seotud. Praviskil oli kaks kuulsat tädi Kunagine Maria teatri esisopran Jevgenia vraviiskaja kunstnikunimega mraavina ja teine tädi Alexandra kollandai oli maailma esimene naissuursaadik, kes kahekümnendaist aastaist teise maailmasõja lõpuni esindas NSV Liit Norras, Mehhikos ja Rootsis. Selline oli tulevase dirigendi perekondlik taust. Mraviski kasvas intelligentset muusikat armastava ja ainukest poega muusika juurde suunavas perekonnas. Varaviskitel oli Maria, teadis oma loos. Esimeste muusikaelamusena meenutab dirigent kuueselt nähtud Tšaikovski uinuv kaunitari ja kümneselt vaadatud Vaarnelisi grafiti etendusi. Viimaselt koju jõudnud, avasin klaveri ja proovisin tabada noote. Külmavärinad jooksid mööda selga, kui leidsin üles erda teema, jutustas ta. Hiljem. Silmitsesid Wagneri portreed, mis meenutas mulle nõidusliku võlurit olevust teisest kõrgemast maailmast. Valhalla valitsejad, muusika ja teatri kõrval huvitasid Pravinskit loodusteadused, mida ta siis Peterburi ülikooli ka õppima asus. Samal ajal alustas ta oma muusikukarjääri harjutuspianistina koreograafiakoolis. Seda tööd tegi ta tervelt 10 aastat enne kui võis tõusta Maria teatri tollal juba Kirovi-nimelise teatri dirigendipulti, kus ta kuus aastat juhatas peamiselt ballett. Uinuvad kaunitarid pähklipurejat, reselli Safjevib Bachist rai purskkaevu ooperitest Vaitseikovskima sepat. Jevgeni Pravinski oli 34 aastane kui toimus otsustav pööre tema dirigenditeel. Tema juhatusel kõlas Šostakovitši viienda sümfoonia esiettekanne 1937. aasta novembris. Solomon Volkov meenutab oma Šostakovitši raamatus seda sündmust järgmiselt. Või harmoonia. Saal oli puupüsti täis. Nõukogude ühiskonna koorekiht, muusikud, näitlejad, kirjanikud, kunstnikud, igat masti kuulsused olid kogunenud soosingu kaotanud helilooja sümfoonia esiettekandele. Kõik ootasid sensatsiooni ja skandaali, püüdes ära arvata, et mis heliloojaga juhtub, levitati kuulujutte ja visati nalja. Pärast viimaste nootide kõlamist läks lahti põrgu, nagu juhtus peaaegu kõikidel Šostakovitši suurteoste hilisematel ettekannetel. Paljud nutsid tunnustuse ja poolehoiu märgiks autorile tõstis dirigent publiku poole pöördudes kõrgele pea kohale partituuri, millele ta oli hinge sisse puhunud. Jevgeni raiski dirigeerimisel tulid hiljem esiettekandele ka Šostakovitši kuues, kaheksas, üheksas 10. sümfoonia. Maraniski on ühes intervjuus avanud oma suhted Šostakovitši ja tema muusikaga järgmiselt. Kui mul tuleks täita ankeet, mis on pühendatud mu elu tähtsaimad telesündmustele, vastaksin niimoodi. Kõige tähendusrikkam, inimlik kohtumine teie elus. Šostakovitši ka kõige tugevam muusikaelamus. Šostakovitši looming. Mis on kõige tähtsam teie loomingulises tegevuses? TÖÖ Šostakovitši teostega. Missugused on olnud teie kui dirigendi kõige suuremad raskused? Peaaegu iga Šostakovitši sümfoonia esi, ettekande piinarikkad, sünnitusvalud. Helilooja ise meenutas esimesi kohtumisi koostöös viienda sümfoonia ettekandeks valmistumise ajast. Nõnda õppisin vraviskit lähemalt tundma meie koostöö ajal minu viienda sümfoonia, aga pean tunnistama, et algul tema meetod hirmutas mind. Mulle näis, et ta liialt sööbib pisiasjadesse. Pöörab liiga palju tähelepanu detailidele ja mulle tundus, et see kahjustab üldist mõtet. Iga takti iga mõtte kohta panin Stravinski toime pikaküsitluse nõudes vastust temast tekkinud kahtlustele. Kuid juba meie koostöö viiendal päeval mõistsin, et see meetod on vaieldamatult õige. Hakkasin oma töösse tõsisemalt suhtuma, nähes, kui tõsiselt suhtub sellesse Rävinski, mõistsin, et dirigent ei pea laulma nagu ööbik talente eelkõige nähtavale tulema läbi pika ja vaevanõudva tööd. Kahe suurmehe koostöö ja sõprus purunes kahetsusväärselt Kuimramynski loobus Šostakovitši 13. sümfoonia esiettekandest. Jevgeni Mikko tekstidele loodud teose pealkiri baby jäär viitab samanimelises kohas Kiievi lähistel 1941. aastal toimunud massimõrvale mil hukati ligi 60000 juuti. Küsimusele, kas Lewinsky hoiak väljendas tollast antise miitliku poliitikat, vastas üks dirigendi hea tuttav ei ja 1000 korda ei. Ta püüdis säästa oma muusikuid. Šostakovitši olime viiskile pühendanud oma monumentaal Se kaheksanda sümfoonia. Nüüd oli ta dirigendi keeldumisest sügavalt puudutatud. Siirduga meil tagasi 30.-te aastate lõpus puu. 1938. aasta septembris võitis Jevgeni Pramynski esikoha esimesel üleliidulisel dirigentide konkursil meelik Bassajevi Nathan rahlini Konstantin Ivanovi ees kellest samuti said nimekad muusikud. Kuu aega hiljem nimetati ta Leningradi filharmooniaorkestri peadirigendiks. Selles ametis seisis ta 50 aastat. 1946. aastal sõitis Moravitski esmakordselt välismaale ja juhatas Praha kevade festivalil ainsal korral elus välismaa orkestrid tšehhi filarmoonikuid, millega ta pani aluse oma rahvusvahelisele tuntusele. 1956. aastal sõitis ta esmakordselt oma orkestriga pikemale Euroopa turneele Lääne-Saksamaale, Šveitsi ja Austriasse. Neli aastat hiljem esineti Inglismaal Edinburghi festivalil ja kuninglikus Albert Hollis. 1961. aastal omistati Jevgeni Pravinskile leini noorde. Ehkki ametlikult kõrgelt tunnustatud oli ta võimude pidevalt valvsa pilgu all. Kui 1971. aastal lääne ajakirjanikud üht dokumentaalfilmi tehes olid üles võtnud kaadrid, kus Maravinski ühes Leningradi kirikust teiste hulgas palvetas, kuulutati ta puies noiks väljasõiduloata persooniks ning järgmisele välismaareisile sõitis orkester ilma pea dirigendite. Mare Minskis. Sügav religioossus oli üldiselt teada. Neil 1971. aasta sügiskuudel elas ta otsekui poliitilises pagenduses Sillamäel ajuti hotellis, siis Sillamäetöölistele mõeldud puhkekodus Neis paigus, eelkõige aga Narva-Jõesuus olime raviskite perekond käinud korduvalt juba tema lapseeast saati. Narva-Jõesuusse rajas maestro endale 70.-te keskel suvekodu. Milleks maa-ala eraldati talle Eesti NSV Ministrite nõukogu erikorralduse alusel. Eestlastesse ja Eestisse suhtus ta üldse soojasüdamlikkusega. Narva-Jõesuus täitusid tema päeviku lehed kaunite looduselamuste kirjeldustega. Siin võis ta harrastada kalastamist, mis oli muusika ja kirjanduse kõrval suurimaid kirgi. Narva-Jõesuus külastas teda korduvalt ka meie hulgast lahkunud flotist Jaan Õun, kes oli maestro tutvunud Leningradis oma järelhüüdes maestro-le ajalehes sirp ja vasar, kõneles Jaan Õun. Järgist. Tutvusime 1974. aastal, kui läksin Leningradi aspirantuuri. Mind hakkas juhendama maestro abikaasa Aleksandra Vaviilina kellel on komme õpilased ka enda juurde koju kutsuda. Muidugi, Wraniski hoidis algul eraldi, ehkki astus iga kord ligi, küsis midagi nagu katsetaks inimest, kes olete, kes on teie vanemad või prauhti, mitu kurnoton Wagneri Tristani seisudes tema tõredusest räägitakse palju. Tõsi, võõrastega polnud ta jutukas ent rahulikku aega andva lähenemise korral võis jõuda hea kontaktini. Ja siis avanes temas väga südamlik, ääretult tähelepanelik inimene. Huvitav vestluskaaslane. Viimase võlusid mõistsin juba aspirantuuri järgseil aastail iga suvistel kohtumistel nende suvekodus Narva-Jõesuus. Kunagi ei jätnud küsimata, mis meie muusikaelus toimub. Alati tahtis ta teada, kas meil on ka noori huvitavaid dirigente, kuidas Peeter Lilje läheb? Mäletan, miski läks väga põlema, kuuldes, et Peeter Soomest tuli inglit juhatada. Aga Eestit hoidis ta tõesti austas Eesti põllumehe töökust ja maa armastust pidas lugu meie graafikaste tarbekunstist teadis eesti kirjandust, kõik, mis tõlgitud, oli neil käes. Ega meie jutud muusikaga piirdunud, sai räägitud filosoofiast ja kapsast ja meie Lotmanist ja esteetikast kõike ta teadis, kõigest tuli tal oma huvitavalt väljendatud ja põhjendatud arvamus. Kõneldi ka kalamehe jutte. Pärast Moravitski surma andis dirigendi lesk oma armastatud õpilasele Jaanile haruldase reliikvia maestro kalapaadi, mis tänagi on Tõstamaal sõiduvalmis. Miski väljasõidukeeld ei kehtinud siiski kaua, sest ta oli Läänes nõnda populaarne ja oodatud eriti Viinis, kus ta 1978. aastal valiti esimese välismaa dirigendina muusikasõprade ühingu auliikmeks. Alates 1826.-st aastast olid selle au osaliseks saanud paljud muusika suurkujud. Esimene neist oli Ludwig van Beethoven. Kui armastatud olime Minski Viini muusikasõprade hulgas võis 1982. aastal kogeda ka noor Eesti dirigent Peeter Lilje kelle maestro kutsus enda kõrvale pikale Lääne-Euroopa turneel, mille avakontserdi toimusid just Viini muusikasõprade kuldses saalis. Peeter Lilje on meenutanud oma kohtumisi Jevgeni mravinskiga järgmiselt. Pean tagantjärele kahetsema, et ma alles Leningradi konservatooriumi viimasel kursusel võtsin julguse kokku, kui küsisin luba Pravinski proove külastada. Oli ju teada, et ta ei tahtnud proovis suurt seltskonda näha. See oli mulle kolmandaks konservatoorium. Miks mind üllatas, et ta hiljem tuli ka päris mitmesse minu proovi kuigi ei pruukinud sugugi huvitav olla, mida mina tahan Tšaikovski kuuendaga öelda. Kui teda loosis nägin, siis käsi hakkas muidugi värisema. Hiljem küll kramp kadus ja ma sain üsna rahulikult proovi teha ka siis, kui ta saalis istus. Tema tööstiili kohta on palju räägitud. Ta viinistas detaile motiivide nii välja, et proovi minnes täpselt teadis, mida tahab. Reisil olles oli mul võimalus neli-viis korda kuulata Tšaikovski viiendat mida ta Tšaikovskit kõige rohkem juhatanud võis arvata, et selle detailid eri kontsertitel enam ei muutu. Suur oli mu üllatus, kui selgus, et ta kujundas seda igal õhtul erinevalt. Ta improviseerid nagu poisike ja nautis seda, kuidas orkester igale tema väikese sõrme liigutusele järele tuli. Brahmsi linnas Viinis On kõlanud Jevgeni vraviski ja Peeter Lilje juhatusel ka suure helilooja muusika. Brahmsi kolmandast sümfoonia ka seoses on maestro päevikus read. Heledas valguses möödunud talvepäev ja lihtsas joonia stiilis jäise ornamentika katusekarniis. Tunnetasin selgelt, kui kohane on siin meenutada teose lõputakte otsekui sisenemist Apollo templisse. Nõnda võimas on selle muusika puhtus otsekui valguse ja ranguse. Mitte kõik salvestused Jevgeni mramynski terrigeeritust pole veel jõudnud tema kunsti austajate käeulatusse. Meie fonoteegis üks unikaalne helidokument maestro kaheksakümnendat juubelit tähistavat kontserdilt Leningradi filharmoonia suures saalis 1983. aastal. Selle kontserdi salvestas helilindile Eesti raadio töögrupp. Saal oli pilgeni täis, nagu seda vravinski kontserdite puhul alati olnud. Kõlab katkend Beethoveni esimesest sümfooniast on jäädvustatud sellelt pidulikult sündmuselt. Moravitski elutöö kestis veel neli aastat. Jevgeni Ossinovski elu ja muusikukarjäär kujunes pikaks ja sisu, kaks. Kas ka õnnelikuks? Mõned aastad enne oma surma kirjutas Jevgeni mravinski justkui vastates küsimusele, mis on õnn. Hõngeke, jabingike jaotus, see on õnn. Õnnetunne õhust, vabadusest, taeva sinast minna kas või metsa koju või kuhugi, kuhu silm vaid ulatub. Sukeldumine, õnsusse, olemisse, ajatusse, piirideta stiisiasse, igavik ja täius samaaegselt. Alexandra Vaviilina maroviiskaja kirjutab saatesõnas maestro päevikukatkendite esitrükisele. Tammer Lani hauasambal Samar kandis on sõnad. Õnnelik on see, kes lahkub sellest maailmast enne, kui maailm ta hülgab. Moravitski lahkus siit ilmast armastatuna kõigi poolt, kes oskavad armastada kunsti ja muusikat. Ta lahkus maisest elust, et elada igavesti vaimses. Legend Praviskist ei ole kustunud. Tänuga meenutab Alexandra ravinskaja sel aastal Narvas juba üheksandat korda toimunut vralinski nimelise festivalipäevil. Et Eesti on koht, kus suure muusiku mälestust esimesena sel moel tähistama hakata. Saade legend oli pühendatud Jevgeni Pravinski 100.-le sünniaastapäevale. Autor oli Maia Lilje, salvestas Helle Paas. Saates kõlasid fragmendid Tšaikovski viiendast Šostakovitši viiendast Bruckneri, üheksandast Pramsi, neljandast ja Beethoven esimesest sümfooniast sümfoonilise Spildist Baba ja ka Prokofjevi balletti, süüdistroomia, Juulia ning Tšaikovski esimest klaverikontserdist, milles soleeris Svjatoslav Krister Jevgeni mravinski luuletuse putnik rändur ja katkendi maestro päevikust luges Aleksandr Luciano.