Kunstijaamad. Tere, mina olen Anu Allas ja tänases saates tuleb juttu Peeter Laurits, Ain Mäeotsa näitusest mullatoidu restoran. Sellest on siin uudis nuppudena ajakirjanduses juba juttu olnud, et näitus on käinud Helsingis ja Londonis ja nüüd jõudnud lõpuks Tallinnasse vaal galeriisse tselluloosikeskuses. Kuna toidurestoran koosneb peamiselt lavastatud fotodest, millel on lühidalt kokku võetud või vähemalt käibesse läinud määratluse kohaselt kujutatud tsivilisatsiooni hukule järgnenud rahunenud tunde, mille inimesed on läinud mullatoidule. Ehk siis kas ökoloogilise katastroofi või nii-öelda looduse ülestõusujärgset maailma. Aga selleks, et teada saada, mis on mullatoidu, restoran täpsemalt ja kes on selle taga on stuudios Peeter Laurits, kelle käest ma tahaksingi küsida, et millest see mullatoidu restoran täpsemalt koosneb ja kes on selle autorit ja kuidas see idee on sündinud. Selle näitusega oleme tegelenud nüüd natukene rohkem kui aasta ja põhilisteks autoriteks ongi Ain Mäeots ja mina. Aga tegelikult on muidugi autorite ring palju suurem. Sellepärast et juba see võttegrupp koosnes rohkem kui 10-st inimesest. Ideegeneesi juures stsenaariumi tekitamise juures on näiteks Toomas Kalve olnud hindamatu lüli kogu selles projektis. Lisaks fotodele on meil selles näitusetervikus küllalt tähtis osa ka neljal video luubil mille autoriteks on Riho Unt, turvas ja õemees Andres Rõhu siis muusikat sellele, et seal on kirjutanud Andres loo. Ja siis lisaks sellele veel suur hulk stilist Meika assistent, ilma kelleta ei oleks kuidagimoodi saanud teoks saada. Tegelikult on selline hästi suur grupitöö, umbes nagu film, kuskil tuuakse ära spetsiifiliselt, ütleme staarid ja režissöör, ah jaa, mina näiteks praegu unustasin modellid keda selle projekti juures kasutasime umbes sadat kalda. Aga tegelikult on iga film, kuigi, kuigi ta on ühe režissööri film ikkagi hästi suure hulga inimeste ühise jõupingutuse vili kellelt see idee pärineb? Keegi on ees, oli hästi naljakas. See oli niimoodi, et nüüdseks umbes kaks aastat tagasi tuli Ain Mäeots mulle kütiorgu külla, et kuule, Peeter, eks ole niisugune ideed, ma ei tea, kas seal aega on, aga et, et noh, et kuule ära, et äkki see sind inspireerib ja siis hakkas rääkima seda mullatoidurestorani ideed, nime siis muidugi veel ei olnud ja ma kuulasin teda ja mul oli selline tunne nagu tale lehitsenud ütleme, viimase aasta päevikumärkmeid ja nii et võib öelda jah, et see tekkis meil suhteliselt sünkroonselt teineteisest sõltumatult, aga Aini initsiatiivi tõttu hakkasime seda koos tegema. Ja see idee on siis lühidalt öeldes ikkagi see kujutada nagu mingi ökoloogilise katastroofijärgset maailma. Jah, ütleme noh, järgset maailma, see kõlab väga suureliselt ja, ja analüütiliselt, ega, ega tegelikult, et seda omale eesmärgiks seadnud, et nagu tões ja vaimus välja mõtelda, milline see ökoloogiline katastroof täpselt olema saab, ega ka seda, milliseks maailm siis muutub. Aga selge on see, et selline katastroof on meil igal juhul ukse ees ja selge on ka see, et maailma selle läbi väga suuresti muutub. Eriti selge on see, et liitmist selles katastroofis kõige armutumalt rappida saab, on loomulikult inimliik, sellepärast et noh, asi, mida me oleme hävitanud ja mida me taasiku kohe hävitama meie endi elukeskkond. Ja siis, kui see meie endi elukeskkond, selles ei ole midagi parata, siis tuleb hakata ära surema. Ja seetõttu ühesõnaga me me kujutasimegi surmaökoloogilistel põhjustel, et enda tekitatud põhjustel umbes nagu see vana eesti rahvajutt, rehepapist, kes vajab aganale tina silma valab ja siis kui vanapagan ennem küsib talt, et mis su nimi on, siis ütleb, et ise ja siis pärast pagan, silmituna jookseb mööda ilma ringi ja karjub, ise tegi, ise tegi. Praegu meil ongi nüüd selline asi, ise tegi ja sellist surmamäe tõepoolest sellel näitusel näitab. Aga samas ma ei tea, võib-olla see on ainult minu mulje või et see on väga subjektiivne, ilmselt, aga mina vaatan neid pilte, siis nad tunduvad mulle küll sellised natuke müstilised, natuke grotesksed, aga igal juhul nagu hästi ilusad või hästi ahvatlevad. Ja samal ajal see sõnum, mida nad justkui peaksid edastama, on suhteliselt karmi, suhteliselt teravi, suhteliselt ka ratsionaalne või ilma mingi erilise müstikata. Nagu karm tegelikkus. On võimalik teha mingit vahet, et kui tähtsad on nii-öelda pildid nii iseenesest, kui nad saavad olla pildid iseenesest ja, ja kui oluline on särkoloogia või no et kas see on selline? Ta ei ole ilmselt ju selline puhas ökokunst või? Ma ei tea täpselt. Ka, mis tähendab mina väga loodan, et see ei ole teie täiesti isiklik ja subjektiivne hinnang, et need pildid on ilusad ja imelikud ja just nagu ei haugi surmaga, sellepärast et õmblest surm on kole ja kohutav. Esiteks on üks väga kahetsusväärne klišee, vähemalt minu maailmas on surm täiesti otseselt, eks elufaase. Ja ta ei ole millegi poolest kohutavam näiteks sünnist. Loomulikult on šokeeriv, sellepärast et inimese sünd maailm on täpselt samamoodi äärmiselt radikaalne, väga kohutav taustsüsteemi vahetus. Ühtäkki oled sa sunnitud irduma sellest vaimsest ookeanist ja sind litsutakse emakojast välja niisugusesse kõledasse imelikku, hoopis teistsugusesse maailma. Ja see on šokeeriv elamus ja, ja enamik inimesi kannab seda oma sünnitraumat surmani kaasas ja võib-olla ei olegi väga palju inimesi, kes sellest sünnitraumast üldse ülegi saaksid. Samamoodi surm on äärmiselt radikaalne seisundi vahetus, aga minu jaoks ei ole mitte midagi kohutavat ja seetõttu ma ei seadnud ka eesmärgiks seda, et need pildid peaksid olema kuidagi kohutavad või jubedad või või sellist hirmu ja õõva tekitavad. Pigem vastupidi. Kuna ma olen selles situatsioonis, nagu, nagu me praegu oleme, et meil tuleb varsti ära surema hakata, ma ei tea, kas meie põlvkonnal või järgmisel põlvkonnal, ülejärgmisel põlvkonnal ei olegi võib-olla väga suurt vahet. Aga selge on see, et me ise oleme asunud ennast koomale tõmbama. Ja kui meil juba ära surra tuleb, siis minu meelest oleks igati tervislik ja mõistlik katsuda surmaga mingi natuke vähem hüsteeriline vahekord leida. Ja seetõttu seda surma kohutavust nendes piltides küll ei tahtnud eriti alla kriipsutada. Ja siis nüüd üks teine aspekt veel, mis puudutab mitmed inimesed, nii nii Helsingis kui Londonis on pärinud selle kohta, et mis need pildid on nii grotesksed ja imelikud ja tõsi jah, on küll. See oli meil üpris algusest peale selge, et kui me hakkame tegelema niisuguse temaatikaga nagu ökoloogia, mis tegelikult kohutavalt kohutavalt suur teema, kohutavalt lai teema, tegelikult väga paljud inimesed ju sellega tegelevad. Ja kui me nüüd hakkame sellega tööle väga tõsimeelselt siis oleks meil peaaegu võimatu vältida. Ja päris kindlasti me kukuksime sellisesse Špiilbergliku Schindleri listi pateetikasse. Ja seda me otsustasime absoluutselt iga hinna eest vältida. Ja see ei olnud ka keeruline, sellepärast et näiteks minu pildikeel ja, ja üldse maailma tajumine on üpris tugevasti mõjutatud ütleme, eelmise sajandi alguse absurdidraamast Beckett, Jones ka võsist Douglas sädemsi või siis kord vane cute maailmast ja ma arvan, et nende mõjude jäljed selles näituses peaksid olema üsna selgelt näha ja, ja kui sa neid märkasid, siis mul on selle üle väga hea meel ja kui sa oleksid mult küsinud, et et millest selline Schenile realisti õhkkond, siis ma oleksin olnud Üks asi, mida ma veel märkasin või, või tekkis mul vähemalt küsimus, et kas asi on üldse puhtalt ökoloogias ökoloogilisest katastroofist, et mulle tundus katastroof nendel piltidel kuidagi reaalsem ja, ja suurem ja sügavam kui pelgalt selline ökoloogiline või selline, kus oleks mingi loogiline põhjus-tagajärg seos, et noh, et, et kui me nüüd ei kaitse vihmametsi või, või ei hoialoodust, siis juhtub see ja see aga kuivem, nüüd teeme seda, ja seda siis meil on võimalik veel kuidagi ära leppida või või kuidagi püsima jääda, et mulle tundus, et midagi on paigast ära nagu sügavamalt ja juba palju kauem, kui on võib-olla kestnud see selline ökoloogiline piirsituatsioon või selline Ja nõus, ma arvan seda, et tegelikult noh, see katastroof selle katastroofi kutsumine ökoloogiliseks katastroofiks on üks hellitusnimi lihtsalt tegelikult ökoloogial ei olegi nii väga midagi viga. Ökoloogial tervikuna sellepärast et inimliik ei suuda biosfääri tervikuna, et mitte kuidagimoodi ohustada ja biosfäär on üle elanud palju rängemaid katastroofe kui selle ühe liigi vohamisest tekitatud tasakaalutus. Noh, kuigi see ulatub nüüd juba klimaatiliste ja egatsugustel Fektooniliste tagajärgedeni, aga, aga sellegipoolest katastroof, mis meid puudutab, puudutabki eelkõige meid, eelkõige inimtsivilisatsiooni ja tegelikult ütleme see noh, eluruumi ära ära kumine kuse ökotsiid, mis me oleme iseenda suhtes toime pannud. See on nagu sellest probleemist ainult üks häda minu meelest inimtsivilisatsiooni või tegelikult me räägime praegu väga spetsiifiliselt indoeuroopa või angloameerikapõhise tsivilisatsiooni kriisist mis me võiksime siin filosofeerida tõenäoliselt päris kaua, ühesõnaga, kuhu see rajajoon tõmmatud, aga aga mulle tundub, et juba kuskil valgustusajastul noh, kõige hiljem Jakoviinide diktatuuri ajal hakkas kelk juba väga kõvasti bambusesse kiskuma. Ja mida aeg edasi, seda, seda jõhkramaks ja koledat tuumaks on muutunud need asjad, mida inimesed üksteise ja iseenda suhtes teevad. Ja see kriis on minu meelest selline äärmiselt sügav, moraalne ja eetiline ja intellektuaalne kriis. Ühest küljest tänu tehnoloogiatele on meie jõud mitmekordistub iga aastakümnega samas nagu see oskus juhtida oma jõudu, see ei arene sugugi mitte nii kiiresti, et nagu selle koha pealt ma ei näegi mingisugust tõsist arengut isegi aastasadade vältel, see on ikkagi põhimõtteliselt sedasama. Need tungid, mis meid ahjendavad, on ikkagi küllalt sellised kitsalt isekad ja egoistlikud ja lühinägelikud. Aga nüüd nagu see jõud, mis on meisse kätketud ja mida me pidevalt vallandame, on järjest järjest meeletum ja ogaram. Ja noh, kui me nüüd vaatame, mida suudab üks, üks hull Ameerika president näiteks Iraagis korda saata väga lühikese aja jooksul, siis siis ongi minu meelest nagu niivõrd koletu, et ma ei oskagi seda kõnetada tõsimeelselt, sellepärast et ta ületab minu tõsimeelse kujutluse piirid nii mitmekordselt. Et siis nagu noh, ainukene adekvaatne kõnetus viis, mida mina olen osanud sellises situatsioonis leida, ongi selline küllaltki panegotlik ja paradoks. Laev. Ja põhiliselt irooniatest kaasnev Ma mõtlesin just seda käest seoses iroonia ja jälle sellesama ökoloogia käed ja seoses ka nende nii paganlike, mingite religioossete motiividega nendel piltidel, et mis mulle tundus kohutavalt kummaline või esmapilgul nagu võõrastav, et ja, ja siis ma nagu mõtlesin, et miks see tundub mulle kummaline, aga et see joogi või loodushoiu teema tegelikult mingis mõttes võib-olla ta on sisse mingi koht, kuhu kanaliseerida kõik need ülejäänud kriisid tähendaks see, millest on pidevalt juttu, et me oleme nagu ökoloogilise katastroofi veel ja ja et see on juba kujunenud mingiks peaaegu omaette mingiks religiooniks või noh, see on nagu juba see, millega nii-öelda nalja ei tohiks enam teha või et see on nagu selline alati kaasneb mingisugune surmtõsidus. Selles mõttes tundus mulle nagu peaaegu ehmatav see nali. Ta muutunud selliseks selliseks pühalikkuse altarit seal näiteks, kui me räägime kriisist, mis on seotud näiteks turufundamentalismi iga noh, nüüd, kus on kehtestatud Bushi poolt selline nii-öelda terrorismivastane võitlus ja ususõda terrorismi vastu, siis siis noh, loomulikult osasid inimesi haavab väga see, et turufundamentalism kui mõiste riimub islami fundamentalismi ka. Ja siis see tekitab segadust ütleme, kolmandast tagasi, kui seda veel ei olnud, siis kui näiteks George Saaras kirjutas oma monograafia, kus ta väga palju turufundamentalismi räägib, siis sellal võis selle teemaringi ümber nalja visata nii palju kui kulub. Sellepärast et oligi tegelikult noh, nagu sisuline raskuskese oligi nihutatud maskeeritud mujale, kuigi tegelikult minu meelest kõikide nende kriiside aluseks on just nimelt turufundamentalism mis ühtlasi takistab nende väiksemate kriisikollete pest arukalt ja ratsionaalselt lahendamist, sellepärast et kui ikkagi on kehtestatud, et kõik väärtused on, on mõõdetavad rahaga ja konverteeritavad ka teistesse valutadesse siis ongi nagu sellise mõtteviisi piires tegelikult väga keeruline midagi lahendada või teistpidi käima lükata. Aga mulle tundub tõesti, et kuna need probleemid on juba kõigil ammu nii üle pea kasvanud, siis kui tõsimeelne inimene tahab siiski kuidagimoodi südamerahus edasi elada, säilitada oma mingi selline terviklik maailmapilt siis ta peab need oma probleemid kuidagimoodi paiguta oma sellise ühise nimetaja alla ja selle ühise nimetaja tõstma siis nagu kuskile altarikapile. Ja, ja siis suitsetama selles aeg-ajalt viirukit, et oma südamevalu leevendada, ütleme noh, veel 19. sajandil oli selles rollis jumalata maailm see, et näiteks nii ütles, et jumala surnud ja siis pärast hiljem mõned veel ütlesid, et jumalat ei ole kodus siis haavas väga paljusid inimesi ja, ja noh, ikkagi nagu kogu see probleemi ring, see nagu rüütati sellise noh, nagu kristluse kriisi mantlisse. Ja siis ta oli sellise teistkordselt kiusatud ja kritiseeritud Jeesukesena seal altaril. Aga noh, nüüd on nagu see kristluse kriis ka juba niivõrd nii kaugele arenenud, et enam ei, see puudutab järjest järjest vähem ja vähem inimesi. Aga samas nüüd see ökoloogiline otsa saamine seal nii käega katsutav ja silmaga näha, et kui juba suurlinnadesse paratamatult sunnitud hingama aeg-ajalt läbi taskurätti ja hoidku jumal, et sa ei jääks kuskile kuskile tunnelisse. Tipptunni liiklusummiku ajal. Pikalt seletada, et, et netist elame kriitilises situatsioonis ja, ja siis me ütlemegi, et vot see on jah, see kuri lugu jah, et nad vaesed taimed kannatavad ja küll on paha, küll on paha. Aga kui sa ise kasutad, kas ükskõik siis kas kristliku religiooniga seotud mingeid motiive, selliseid äraspidiseid või, või, või ka mingeid paganlike motiive, kas enda jaoks on mingisugunegi hierarhia seal või mingi vahe või kas. Väga suur, ei, ei, minu jaoks on väga suur vahe. Minu jaoks on äärmiselt äärmiselt suur vahe neid kristlikke motiive, neid ma olen kasutanud küll väga pidevalt oma kunstis, aga, aga alati või siis peaaegu alati äärmiselt paroodilises iroonilises võtmes. Sest minu jaoks kristlus nagu ka kõik teised monoteistlikud religioonid, kes kehtestavad ühe jumala ühe tipu ja, ja kõik muu, nagu selle ümbert seeläbi välistavad on üks äärmiselt kahtlane õpetus ja ma olen juba üsna varases nooruses selles suhtes väga kriitiline olnud. Teine asi hoopis on nende paganlike motiividega minu töödes nii kirjutistes kui kui piltides. Sest samas sellise paganlik Mu religiooniga kosmogooniaga, kus on pühitsetud ja kultustatud suur hulk erinevaid jõudusid sellega ma suudan väga hästi resonantsis püsida ja mul ei ole mingisugust tarvidust näiteks Šiva või Dionysose kultuse pärilikud ja seda enam, et nad on ise juba ammu genotsiidi ohvriks langenud. Kristlikud natsid. Ja need fotod on tehtud Lõuna-Eestis, kes seal on ainuvõimalik keskkond. Ainuvõimalik keskenduda kindlasti ei ole, aga, aga on see keskkond iseenesest ka tähenduslik või. On ikka ta oli noh, üks asi et mina elan seal, aine on seal sündinud mille kodune, et me me tunneme seda, see tähendab, et meil oli väga lihtne leida neid võttepaiku, leida inimesi, keda seal pildistada. Aga teine asi on keskkond inspiratsiooniallikana, sellepärast et seda peaks ilmselt püüdma selgitada keegi kulturoloogidest, aga igatahes midagi seal Lõuna-Eestis on, mis seal lasknud seal säilida sellistel traditsioonidel nagu näiteks setude regilaul tekkida sellisel Literaadil nagu Juhan Jaik. Ja, ja see on selline kohutavalt intensiivne ja hulluse piirimail balansseerimine, mütoloogiline teadvus, tunnetus, mida Võrumaa külades uskumatult paljud inimesed jagavad ja, ja kaasa võnguvad. Ja see aitas meil seda tööd loomulikult teha, sellepärast et noh, ega nüüd päris normaalne rahulik inimene tohib taha ikka eriti niisuguse asja peale modelliks üldse tullagi ja ja noh, mõni ei taha lasta sellist asja enda õue peal pildistadagi ja kes need modellid olid? Tellimine oli väga palju osa modellidest, ütleme sellistel keerulisematel võtetele me kasutasime loomulikult näitlejaid nii Tartu Vanemuises kui kui ka näiteks Võru harrastusteatrist Taago Tubina teatritrupist. Aga siis lisaks sellele kasutasime päris palju ka kohalikke, kui rahvast põru Aasotsiaale kes tulid väga suure mõnuga projekti kaasa, nemad näiteks staarisid püha õhtusöömaaja pildi peal ja kui neile anti märguannet nüüd nüüd võib ja isegi oleks soovitav lagastada kõige selle kokkaja fantaga, millega laud oli kaetud, siis nad tegid seda ülima rõõmu ja kohutava sardiga ja nendega oli tõesti-tõesti väga võluv ja meeldiv töötada. Sahk kohalikke inimesi, rahvast, juhuslikke möödakäijaid, angažeerisime mõne pildi peal. Ja näiteks tuli ka Kuperjanovi üksik-jalaväepataljon suur hulk noorsõdureid, kes väga lahkelt abivalmilt poseerisid Nasa pildi jaoks. See näitus projektile algselt tehtud Helsingi botaanikaaeda ja nagu ma olen kuulnud, oli seal mingi skandaalikesi seoses sellega, et pildil oli verd näha või. Tõsi, tõsi noh, kas ta just skandaalid kena oli, tegelikult oli asi lihtsalt. Vaidluses botaanikaaia juhtkond leidis, et, et botaanikaaias ei ole sobilik näidata verd. Meie lainiga leidsime, et ei tea, miks sa ei tea, miks, kui taimemahla tohib näidata. Ja et kui oli juba kokku lepitud, et sellise apokalüptilise näituse teeme, et noh, mis, mis veri siis nii väga ära ei ole. Igatahes nemad jäid endale kindlaks, et nende näitus poliitika ei luba vere eksponeerimist ja et see ei ole tsensuur. No ja siis me tahtsime loomulikult teada, mis see siis on, kui see ei ole tsensuur, see pidi olema nende näitus, poliitikanuia, Stalini-aegne tsensuur seal ju ka mingisugune, see oli parteipoliitika, ei olnud tsensuur. Lõpuks me siis jõudsime sellisele kompromissile, et meie tunnustame nende õigust ellu viia oma näitus poliitikat ja nemad tunnistavad meie õigust pidada seda tsensuur, eks. Ja neli pilti võeti sealt alla. Aga noh, see oli ka nagu selline natukene sümboolne akt, sest ega seal mingisugust mõtet ei olnud, sellepärast et juba samal õhtul kaks telekanalit näitasid Kain taimis oma uudistes kõiki neid maha võetud pilte. Nad tegelikult läksid tsirkulatsioon tunduvalt suuremast tiraažist, kui nad seal botaanikaaias oleksid saanud minna ja aga see oli jah, see oli selline diskussioon ja vaidlus ja ma ei peaks teda eriliseks skandaaliks küll, aga ma pean seda üheks suuremaks tunnustuseks, mis on mulle osaks langenud, sellepärast et ütleme, kui üks kui üks pilt puudutab inimest sedavõrd, et ta on nagu valmis ohverdama selle pildi ümber vaidlemisele on mitu tööpäeva. Noh siis see on ju minu meelest kompliment küll, see näitab seda, et see pilt tõepoolest võtab ja, ja liigutab midagi ja võib-olla provotseerib mõtteid, mida, mida see inimene teisiti mõelnud ei oleks. Londonis, Londonis litsenseeritud midagi Londonis vastupidi, kulges väga sellises harmoonilisest vastastikuse mõistmise õhkkonnas. Meil kuutelt vedas, et see galerii räägits, kuulge, hääleridusse, näitus toimus. Ta on just selline galerii, nagu ta on. Ta asub ühes vanas vaestekoolimajas 1904 ehitatud ja nüüd viimased 10 aastat on seal elanud hästi tunnustatud moefotograaf Sanna ja tema sõber Adams õpet, kes on graafiline disainer ja siiamaani nad on pidanud seda maja nagu enda stuudiana ja kontorina ja, ja eluruumina. Ja siis nüüd, eelmisel aastal olles nad osad ruumid kohendasid galeriiks ja maja ennast, nad peavad võimalikult suure autentsuse vaimus. Nii et nad ei kata selle seinu küprokiga, nad ei taha kuulda midagi euroremondist vastu, vidinad puhastavad sealt seintelt ära, noh võimalikult neid peamisi viimistluskihte ja, ja nadi, murravad ja murendavad ennast nagu sellise maja esmase väljanägemiseni ja see on ka tähis sellist vana mööblit ja, ja vanu mälestusi. Samuti need galerii ruumid ei ole mitte valgendatud ja silutud nagu tavalise steriilsed galeriid vaid seal me jätsime suure hulga mööblist alles ühtteist kandsime veel sinna juurde, mida seal algselt ei olnud. Ja mul õnnestus sellele näit tusele saada ikka niivõrd sobilik ja sooduskontekst, kui, kui üldse saab. Kardan, et kuigi noh, alguses seda näitust tehes. Me pidasime silmas jah, tõepoolest just seda Helsingi botaanikaaeda. Aga tegelikult paremad, et paika selle töö eksponeerimiseks, kui seal Londoni räägits, kuul ma ei oskaks küll enam tahta, oleks väga imestunud millesi veel sobilikuma võimsama peale sattuksime. On mullatoidu restoran Tallinnas. Ja siis edasi juba Moskvas. Ja nüüd ongi niimoodi, et me pidime seoses selle Londoni näitusega trükkima teise tiraaži veel ja, ja siis see näitus nüüd jagunebki kaheks, et üks komplekt, mis praegu Tallinnas on, see rändab edasi Pärnusse, pärast Pärnut Tartusse Viljandi folgi ajal on ta Viljandis, Võrus ja tahaksimegi läbi käia sellega võimalikult paljud Eesti linnad. Aga siis teine komplekt Londoni oma, see läheb Moskvasse. Moskvas toimub ühtselt rannanud hommikul tormikov, mis on selline väga legendaarne majanduskasv. Teemat puhvetis tellis 100 ja seened. Seal toimub selline näitus nimega egologija immir. Kus see näitus siis osaleb? Sügisel septembris Anda Berliinis, Kiidre partalti galeriis ja nüüd Tallinna avamisele tuleb kohale San Franciscost Maikel Berends, kellega meil käivad läbirääkimised selle näituseviimiseks. Ja vallas olete avatud kuni kuni viienda märtsini. Niisiis kunsti jäämad, soovitab Peeter lauritsa, jäin mäe otsa. Mullatoidu, restoran galerii saal Tallinnas tselluloosikeskuses avatud kuni viienda märtsini. Stuudios olid Peeter Laurits. Alles aitäh kuulamast ja kohtumiseni. Kunstijaamad.