Maestro Valter Ojakäär, lubage teid kõigepealt õnnitleda läheneva 85. sünnipäeva puhul ja õnnitleda ka elutöö preemia puhul. Räägime nüüd ikka Eesti kergest muusikast levimuusikast ajendatuna faktist, et teil on ilmunud kolmas raamat ja nende kergemuusikaraamatute sarjas Pealkiri sirp ja saksofon. Aga olete endale lahti mõtestanud või, või seletanud, miks te olete selle hiiglasliku töö ette võtnud, ütlete, et kolmandale raamatule järglased ka veel neljas. Mul oli planeeritud kolme köitesse see materjal ära mahutada, aga kirjastus täiesti õigesti ütles, et võimatu on nii paksu raamatut teha, mul on ju neljandast köitest veel väljas Tantsuansambel oretseigeri orkester, siis Tartu väga populaarne orkester, Harglekus mängis näiteks akadeemik Agu Laisk saksofoni ja ja lõpuks on ka Eesti Raadio estraadiorkestri tegevus lõpuni veel käsitlemata, nii et karta on, et see neljas köide tuleb sama paksuga. Kolmas aga kuidas te olete oma sihi sõnastanud Eesti muusikaajaloo seisukohast? Põhjus, miks ma üldse seda tegema hakkasin, oli see, et meil puudub eesti muusika ajalugu, kui niisugune üldse. Seda on üritatud mitu korda teha ja nõukogude ajal ilmus kaks köidet, teine köide oli juba väga õhuke ja oli ilmselt näha, et keegi ei taha seda ohtlikku teemat puudutada. Muusikateadlased, kes olid üle elanud 40.-te lõpu ja 50.-te alguse vapustused. Need teadsid, et see on nagu kuum kartul, mida ei tohi pihku võtta ja see jäigi tegemata ja on siiamaani tegemata. Kuskilt peab tulema tõuge. Ja rahad seda võttis isegi. No nii, läheme nüüd tagasi teie töö juurde. Pirital on see laboratoorium, kus see materjal saab siis kaante vahele, nagu ta on siiamaani saanud. Ma tean fakti, et te olete korjanud sirp ja vasarhaid neid kultuurilehti praegu tagandamine, ime, sirp, te olete neid vapralt korjanud, see on kindlasti üks allikas, mida te saate kasutada. Teil on kindlasti ka mingisugused isiklikud märkmed ja hakkavad ja aga kuidas see idee niisugune töömeetod on? Töömeetod ongi õieti väga primitiivne selles mõttes, et ma lähen nagu mutt, et mulla sees teen omale kogu aeg uut ja uut rada ja, ja vaatan, mis sinna ette jääb ja paremad palad. Võtan siis välja ja, ja need, mis nii väga söödavad, ei ole, need jätan kõrvale. Sest kõike ei saa haaranud Ta aga muidugi see, et ma olen sirbi ja vasaranumbreid 45.-st aastast peale säilitanud, see on väga suur töö, sest istuda raamatukogus ja neid lugeda näiteks mikrofilmi pealt või see oleks olnud minu jaoks võimatu. Teine asi on see, et ma olen teinud kohutavalt palju väljalõikeid muusikast, eraldi on veel need rahva hääled edasid noorte hääle, et kodumaad, kõik need, mis ilmusid omal ajal. Huvitav on vaadata, et igal ajalehel oli näiteks kodumaal oli hoopis teine profiil, kirjutati asjadest, millest meie nii-ütelda eesti lugejale määratud ajalehed mööda läksid. See oli välislugejale mõeldud, see kodumaa, seda andis välja üheksaühing. Ja selles mõttes on seal no niisugused huvitavad kõikumised nende vahel. Ja muidugi hindamatu väärtus on ikka need inimesed, kellega ma olen koos üles kasvanud ja koos mänginud ja. Kahjuks, neid on kogu aeg vähemaks jäänud, aga eriti meenutaks sooja sõnaga näiteks Georg Metssalu, kes oli üks meie esimesi arvestatavaid swing, trummareid ja, ja väga palju Valgrega koos mänginud kohvikutes ja restoranides ja oli omal ajal meil rütmikuteski laulja ja. Tal oli haruldane mälu, vot niisuguseid inimesi peab selle tõttu eriti hindama, et kui ma küsisin tema käest ühte konkreetset asja või nime siis rääkis sinna juurde terve suguseltsi, ta ütles vaat et see oli selle naisevend ja, ja mitte nii muuseas, vaid ikka muusikalistest seostes. Nii et teised olid nagu kidakeelsemad, seal näiteks oli ju Valdur Noorlaid või oli ta Valter Noorlaid minu nimekaim Valgre sõjakaaslane ja Ta oli niuke väikese jutuga, aga tema käest sai väga palju just selle Venemaaperioodi kohta teada, mismoodi nad seal tööpataljonis olid, mismoodi Valgre pidi peaaegu seal ära surema, seal tõifused ja naljad ja kõik, mis seal olid ja eriti huvitavad, on just need millest ma vähem teadsin, näiteks Emil Laansoo, kes oli ju tegelikult selles Leningradi blokaadist, kuidas nad sealt kõik välja pääsesid ja tema oli ka võrdlemisi kidakeelne, täitsa saamisest ikka rääkida. Kas te kirjutasite üles, pastakas pihus, vannidel mikrofon käes, kuidas nihukest tööd tegite? Enamasti oli niimoodi, et ma tegin märkmeid mikrofoniga ei ole käinud, olen teinud siin raadios näiteks Karl Aavik, meie praegu kõige vanem saksofonimängija, kes saab varsti 95 aprillikuus. Hirmust kahju on, et ma tol ajal ei olnud veel raadios tegija, kui käisime siinsamas, vana maja all, teisel kolmandal korrusel, Valgrega. Kui tore oleks olnud võtta alguses käest kinni ja öeldi, et tule, ajame natuke mikrofoni ees juttu, aga aga need ei olnud need ajad, aga siis hiljem jah. Siiski paljudega sai, kala on sooga, on tehtud mikrofoni kodu ja metsolu endaga ja Metssaluga isegi saime ühe telefilmi, kust saime ta laulma panna ja käisime kõrveri juures kodus ja Kõrver laulis ja see on eriti väärtuslik selle tõttu, et see on pildi peal kõik. Te nimetasite Valgret kui Aldis oli Valgre laulma. Ta armastab laulda ja seda ma muide kuulsin ka Metsalu käest, et et ta oli õppinud laulu eel, oli, pandi juures ja mitte seda šansoone lööklaulu, mida ta juba laulis, nii nagu nokk kasvas. Aga ikkagi ta tahtis korralikud Rauno õppida, et akadeemilist seda põhja ja et see põhihääleseade oleks täiesti täiuslik. Nii et teda te kuulsite, siis seltskonnas, ütleme nii laua taga või laulmas? Ta on nagu laua taga laulja ei olnud, aga Me mängisime koos seal Pärnu rannasalongis 41. aastal. Ja siis ta laulis, aga näiteks hiljem juba, kui ta mängis akordioni, seal Laansoo suures orkestris kortermajas laias tänavas. Siis ta enam ei laulnud ja üldse tema kohta võib seda ka lisada, et seda jälle Metsalu mulle rääkinud, et ja ma olen ka ise seda märganud, et ta ei olnud eriti agar oma loomingut propageerima. Ta nähtavasti lähtus sellest põhimõttest, et kui laul on hea, siis ta läheb ise. Ja ei ole tarvis minul seda nüüd hakata toppima. Mängige seda või tehke näiteks Pärnus. Me mängisime kaks nädalat, siis tuli sõda peale. Selle aja jooksul me ei mänginud ühtegi Valgre pala, kuigi oleks võinud mängida, me teadsime seda muinaslugu muusikas. Me teadsime kõik peast. No siis ta oli veel noormees, aga siis kõik tema oli mõned halvemad aastad olid pärast sõda ja kui ta enam nagu te kirjutate, ta ei suutnud enam isegi no ütleme siis restorani orkestris mängida, siis olid tema laulud ja tema potentsiaalne elatusvahend, aga ma laule ei toonud ka raadiusega mujale. Niikaua, kui me seal ma mäletan, eriti vanas merekoolis mängisime, stuudio oli ajutine, stuudio oli seal siis ta käis üsna tihti seal ja tõi mul on meeles nendes lauludes minu unelmate täna ja, ja siis oli seal praegu otsekohe ei tule, pealkiri on ei meeldi, aga oli see temp, tahad ara rularamp? Parampa? Ma ei mäleta, mis pealgi mingi niuke lustakas laulukene oli ja ja neid ta tõi sinna. Ja kui häda väga suureks läks, Tõi isegi ühe poliitilise laulu sinna millele ta oli ise teksti teinud ja, ja tüüpilise nihukese stalinliku aja teksti. Aga tõenäoliselt Ta leppis kohe Mer Kuuloviga kokku, et et see laul omandatakse, aga mitte ei mängita. See laul on praegu minu käes, on kõige parem variant talle ja ja raadiotempel on seal peal. Ja on selge, et ta on omandatud, aga ma ei mäleta, et me kordagi oleks seda mänginud. Viinud aga te olete kirjutanud ka oma raamatus, et tema eluajal salvestatud materjali Eesti raadios on ainult kolm lugu. Huvitaval kombel kõikidel on pealkirjad, üks oli vist marsse Kactiorit valss kuidagi nii. Jah, sellest on ka õieti kahju, et tollal me mängisime ju väga palju otse saateis oli isegi niimoodi, et oli lõunane saade ja oli vaheaeg ja õhtul oli teine saade kuna raadiol puudus absoluutselt fonoteeki. Siin all keldris oli saatekeskus. Ma mäletan, seal oli ju niisugune kummaline aparaat veel. Olev Kask töötas tol ajal seal oli nagu selle saatekeskuse niuke insener ja tehnikaspets lasti helifilmi sellest aparaadist helifilmiriba lasti neid muusikalisi lõike, kus ei olnud teksti peal, vaid vene filmides, väga palju oli niimoodi, et tegevustik jäi seisma, Key haaras kitarri, hakkas laulma ja lihtne seda ja, ja näiteks Laansoo mäletab seda, et kui ta oli sõja ajal Venemaal, et siis taheti saada selle Eesti laskurkorpuse suure džässorkestri jaoks. Glenn Milleri palu filmist päiksepaistelise oru serenaad. Jaansoo oli nii fantastiline mees, et ta kirjutas otsekohe ilma mingi abivahendina, tal oli absoluutne kuulmine, kirjutas, mida ta kuulis otsekohe nooti. Siis ta viidi ühe lohiseva veoautoga kuskile kuuri alla ja seal oli just niisugune helifilmi aparaat oli ja ta ütles, et ma kuulasin seda pilti, mulle ei näidatud, aga ma kuulasin sealt seda hinde muud ja mis seal olid. Paar lugu, mis ta seal maha kirjutas korrati ikka nii palju, kui ta ütles, et no vot nüüd mul on meeles, nüüd aitab. Ja pärast seda me teame, et need saksaaegsed materjalid olid ju hukka saanud kõik plaadid ja need raadio oli tõesti vaene ja kõika filmiriba mängitakse eetrisse, see näitab niisugune kitsikus käes oli. No väga suur ja oli isegi näiteks, olid raadios olid tol ajal ma mäletan, Irina Kask oli lauljana palgal selleks, et ta klaveri saatel esitaks laule. Tähendab praegu meil ei ole Raadios lauljat ja Uno Elts oli akordionistid palgal. Artur Rinne oli estraadiorkestrisolistina palgal just selleks, et nad oleks raadiol käepärast. Laulaks, et oleks midagi pakkuda. Valter Ojakäär, me räägime sellest pärastsõjaaegsest perioodist siit ja sealt, ega me mingit süstemaatilist ülevaadet anda ei kavatse ja ei saagi toetama teie värskele raamatule sirp ja saksofon. Kas sirp osutab sellele, et käidi ka kolhoosis kartuleid võtmas või põllutööd tegemas? Sirp ja vasar oli sel ajal üks väga ränk sümbol. Ja ma alguses mõtlesin, ma panen raamatu pealkirjaks sirp, vasar ja saksofon, aga siis leidsin, et see läheb liiga pikaks ja see sirp ja saksofon ise ütlevad ka ühtegi teist. Sest sirp oli see, mis lõikas saksofonivõimalused mõneks ajaks muusikast ära, sest alguses oli meil raadio džässorkester ja seal oli viis saksofoni. Ja siis kui see tuli, see korraldused, saksofon enam ei tohi raadios kõlada siis õnneks oli niimoodi, et kaks meest otsekohe hakkasid esimest ja teist klarnetit mängima, kurenid, kulm mulle jäi siis kolmas klarnet ja altsaksofoni ka. Sain siis mängida veel niisuguseid lõike aaa, tšello või midagi niisugust pool pettusega me, et, et mitte ei, ei kostaks see põimiti kuskile. Akordide see niimoodi, et ei oleks eraldi niisugune väljakutsuv saksofoni hääl ja Uudo Kallas. Siim Kallase isa, see võttis oboe kätte, hakkasin poed õppima, nii et ja siis üx Lembit Raudmäe Ülo, raudne vend võttis kätte ja läks Estoniasse, õppis seal kuu aega fagoti mängima ja need on ka suguluspillid, saksofon ja fagoti. Ja leidis omale siis Estonia teatris töökoha ja siis oligi saksofoni grupoli likvideerida. Mõnes mõttes oli see jõukas aeg, oli periood, kus oli 12, orkestrit oli kolm, isegi meie võime ainult unistada sellest, et riigi palgal oleks kolmsesse, orkestrit. Oli Eesti raadio džässorkester, tuleb rõhutada, et need olid pärast sõja-aastad 44 45, kuus, 47 ka veel neil kaheksa tuli külm sõda, siis oli sõprus Ameerikaga läbi ja siis kadus ka saksofoni, džäss. Aga enne seda oli ju filharmoonias oli suur džässorkester, mida juhatas Vladimir Sappoolsin ja väga korralik džässorkester, oli ju endistest korpuse meestest koostatud noortemaja orkester, mida juhatas Emil Laansoo. Peale selle veel väiksemaid orkestreid, mis hakkasid siginema üsna vara, tulid juba Mikid. Nemad ei olnud suured orkestrid, aga, aga sealt kasvas välja suurkest Mikid ja oretseiger. Orkester tuli ka hiljem ja kasvas ka välja suunas, kes teeb nii, et seeme oli mulda külvatud juba sel ajal. Kui me nimetame siia ka veel John poriorkestri, mida te professionaalses mõttes nendest kõige kõrgemalt hindaksite, mis oli nagu ütleme siis number üks Aegade jooksul restoraniorkestrites oli kolm väga märkimisväärset kollektiivi, üks oli John pori orkester oma niukse rahvaliku repertuaariga. Ja teine oli kurt stroobele orkester, kes eelistas rohkem ameerika pärast repertuaari. Ja kolmas oli Six Swingers alguses Four Swingers, hiljem Six Swingers. Mis oli meie esimene Swing ansambel, kes mängisid praktiliselt peast niimoodi kokku lepitud vormis ja neil kõigil olid oma voorused, näiteks porivoorus oli see, et pori oskas väga vajutada sellele nupule mis köitis rahvast õllepruuli ja postipoiss. Mulgimaa. Ja tal oli tolles oludes väga hea laulja Friedrich Kaasik, Ene Üleoja isa, kes oli nii-ütelda selles mõttes läbi kukkunud laulja, et tal hääleaparaadiga midagi ei juhtu, seda ei saanud lauluõpinguid jätkata. Mängis viiulit ja saksofoni, tollal oli komme, et kõik viiuldajad pidid ka saksofoni mängima. Pori oli ise põhiliselt viiuldaja, aga ta oli ka väga hea saksofonist ja väga hea viiuldaja ka, nii et tal repertuaar ei tekitanud mingeid raskusi. Stroobel on enda kohta öelnud, et ega mina eriti suur muusikamees ei olnud, ta mängis trummi. Aga mul oli hea ärivaim. Ma oskasin orkestrile alati kõige paremad kohad välja kaubelda. Ja ta oli niisugune suur suhtleja. Pori oli samuti, aga näiteks kui võtta seda, et stroobelil oli võib-olla natuke kõrgem seltskond, kuhu tal oli juurdepääs ja selles mõttes need olid konkurendid, aga nad 11 selles mõttes ei hävitanud, kummalgi oli oma kindel publikum ja mina sel ajal, kui ma kuulasin Pärnus Tallinna raadiot läbi häda alguses, sest üks saksajaam lõi läbi kuni Türi mast püstitati, siis hakkas Pärnus korralikult kuulma Tallinna saatjat. Aga. Ta oli ju ka, eks ole, et enne sõda pöörisaatjaid vähe, võib-olla rohkem siis pikal laine, et kastsid väga kauged jaamad. No siis oli see, et mul isa hakkas detektor aparaadist peale, ehitas neid, siis tuli lamp aparaat juba ja siis kõige lõpuks umbes vist neljas aparaat, mis ta ehitas, oli juba superhetero TÖÖ in, kus oli seal igavene hunnik lampe sees ja mis võttis vabalt Inglismaad, Prantsusmaad, Saksa jaamu, tervet Euroopat ka päeval ka päeval. Aga nüüd need orkestrit väljaspool restorane, et neid mõnda nimetasite suured filharmoonia oma Eesti Raadio oma ja kuidas te neid omavahel võrdlete? Raadio tegelikult unustasin kõige tähtsama orkestri ära, sel ajal oli ka kuldne seitse mis oli tantsuorkester koostatud ringhäälingu sümfoonia ja džässorkestri liikmetest ja seda juhatas Erich Kõlar. Ja tema töömeetod oli niisugune, ta tegi gruppi proove ja viilis üksikuid gruppe, saksofon eraldi vaske eraldi, isegi rütmiga tegi eraldi proovi. Tema ideaal oli niisugune ameerikalik sving. Täiuslik niisugune. Me alati ütlesime seda. Ülo raudne on see, kellest mul on meelde jäänud, see, et kui me Raadios tegime proovi ja vahel ma ütlesin, nii et siin seda lugu peaks natuke viilima tematus, oh raadio jaoks käib küll. No siin majas ei sobi nii-öelda no ei sobi öelda, aga vot nii. Nii öeldi. Ja me olime veendunud, et kuldne seitse oli parem džässorkester. Kuradi orkestri raadio, orkester mängis muidugi igasuguseid fantaasiaid Nõukogude iili filmidest ja kõik niisugust materjali, mida me Kuldse seitsmega ei saanud mängida, kuna meil polnud viiuleid. Ja ma olen veendunud siiamaani, et me olime Kuldse seitsmega olime tollal soomlastest ees, kuigi nad läksid meist mühinal mööda. 40.-te aastate keskel aga filharmoonia raadio orkester on mõtet neid ka võrrelda. Filharmoonia orkestri oli oma kava täita, et see kava oli Vladimir Sapposhini õlgadel. Nad võisid, ükskõik, ma ütlen seda praegu nii omavahel, orkester võis ka purjus peaga lavale minna, aga kontsert ära jäänud, sellepärast et Sappoosin tegi kõik, mis vaja selleks, et publikut enda käes hoida. Ta oli fantastiline showmäng, võib öelda seda, et ta mängis viiulit, mängis kontsert Tiinat, kummaski käes oli eraldi pill, mängis nende kahe pilliga korraga, mängis ksülofoni, tegi stepptantsu imiteeris ja sealjuures oli suurepärane viiuldaja ikkagi täiesti kohe akadeemiline viiuldaja, nii et ta oleks võinud ükskõik kuskohas esimeses puldis olla sümfooniaorkestris viiuldaja, kasvõi kontsertmeister. Nii et neid kahte ööd ei saa selles mõttes võrrelda. Nende repertuaar oli väga kitsas, nad tegid ühe kava valmis ja mängisid seda kava siis ligi aasta aega. Leivade leivatöö ja niikaua kui näiteks ma mäletan, kui meie käisime raadio estraadiorkestriga kaks korda ringreisil sõprade meloodia, mis kestis veebruarikuust kuni maikuuni läbi Nõukogude Liidu linnade kõik igas linnas oli nädal aega kontserte ja ja lõpuks see kava oli ju peas juba ja peab ütlema, et võrdlemisi tüütav oli mängida, kuigi see oli õudne pikk kontsert ligi neli tundi kestis, seal oli lauljaid tohutu hulk kõigist nendest dollastest, rahva demokraatiamaadest ja omast kohast oli ka huvitav seal kõige rohkem mul on meeles, et Bulgaariast oli üks fantastiline ansambel, Need olid muusikud, aga need olid Bufosünkronistid, kes valmis heliplaadimuusika või lindimuusika taustal, tegid oma etenduse niimoodi ära, et näiteks korraga keegi hakkas Tomsounci häälega laulma tila eila ja ja siis tuli sealt Otshanud paranoia, mingi vene artist laulis vägani mustlaslikult ja mul ei ole täpselt meeles, ega seal õiget sisu ei olnudki, aga kogu see etendus oli viidud selle peale, et publik jahvatusega kuulis tuttavaid hääli ja nägi, et seal mingisugune paks niisugune mees käib seal laval ringi, toimetab oma asju ja laulab siis selle häälega. Ja peab ütlema seda, et me vist 82 kontserti. Me istusime laval ja iga kord naersime. Nad olid nii andekad. Aga mul on meeles ka niisugune arv, kui Leningradis anti 32 kontserti. See ikka nõuab nagu seedimist, niisugune arv, et oli ka publikut nii palju. Oli küll Sapposhini pruukinud, mitte kunagi kaevata publiku puuduse üle ja õieti meiega nii palju, no Me käisime, Me käisime Riias, käisime Moskvas Kaliningradis ja ja kord käisime Georg Otsaga Kiievis isegi niimoodi, et see oli Georg Otsa kontsert, terve orkester viidi lennukiga kaasa. Ja ma kujutan ette, mis raha seal taga oli, aga noh, see oli Georg Ots. Ja meil oli seal vist, kui ma ei eksi, kaks kontserti ja need olid viimase kohani välja müüdud. Meelelahutust oli vähe ja nälg oli suur, siis ühesõnaga sai niimoodi teha. Praegu näiteks nii suurt kontsertide arvu ühes linnas ei kujuta ette. Jah, 30 kontserti ühes linnas küll ei kujuta ette, aga need väga suured linnad ka olema. Kas Sappoosnenn Vladimir Sappornin tundis ka mingit ahistust selles muutunud olukorras, kus ta oli ainult vaba nõukogude liidu piirides. Kas teil on midagi meeles temast isikliku praegu? Vaat mina tema orkestris ei ole kunagi mänginud, kuigi mind kutsuti üksvahe sinna ja ma kartsin neid ringreise ja ma olin selle algul seitsmes. Aga ta ei ole kunagi ka need, kes temaga näiteks Uudo Kallas mängis tema orkestris ja minu kolleegidest Jaan Cornell mängis tema orkestris ja neid oli palju tuttavaid. Ta ei olnud niisugune kaebleja tyyp. Ta oli niuke igirõõmus, inimene, kui ta käis Eesti raadios mõnda viiulimängijat asendamas. Tuli, istus sinna puldi taha ja naeris, kõik olid rõõmsad. Nobova tuli, pooba tuli ja ta ei olnud muretseja tüüp, kuigi tal oleks olnud põhjust väga sügavalt seda läbi elada, et tema rahvusvaheline karjäär nii ära lõigati. Ära nuditi. Noja, ta esines Berliini winter kaarteni, seda esines Ameerikas ja igal pool, kus ta esinesid näiteks ma tooks võrdluse olid vennad Porrod, Narva poisid, kes oli ka väga suurepärane estraadiansambel, tantsisid ja mängisid viiulit. Vala laikasid ja, ja igasuguseid niukseid. Niuke muusikalisi, akrobaatilisi, tantsu ja kõigega põimitud etendus. Nemad esinesid kogu maailmas, sest nad läksid siit ära. Ja need valikud olid õigemini tihti olnud valikut, need olid ka juhus. Aga nüüd sellest perioodist rääkides me juba korra puudutasime natukene. Murelaps, saksofon? No me oleme kuulnud väljendit, et näed, täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaad ja raamatust ma lugesin natuke vähem tuntud ütlemise saksofonist Soome bussini on ainult üks samm. Jah, kui meenutada neid kirjutisi, mis tol ajal kirjutati. Nad on mul kõik olemas ja ma peene tundilisusest ei ole raamatusse märkinud autoreid, kõiki eesti autoreid, seal oli tuntud inimesi ja ma saan sellest aru. Ma ise hakkasin ka sel ajal natuke kirjutama ja ei kirjutanud. No jumal tänatud küll mitte ehk kedagi ei püüdnud maa sisse tampida, nagu seal Ellerid nimetati hundiks lambanahas ja see on ikka midagi, mida peab ikka välja mõtlema juba. Jah, ja sest et siis ei olnud naljaasi. Ei olnud, sest ma mäletan seda, olime siin vanas raadiomajas ja laulukoor oli ka siin, sümfooniaorkester, kõik olid siin majas koos ja variste juhatas laulukoori ja siis ma mäletan, need meie niuksed, lõõpiad, poisid, ütlesid. Poisid, vaadake, varistel on ka nina juba valge. See tähendas seda, et variste oli inglise filoloog. See ei tähendanud midagi, ta oli Venemaal. See ei olnud omaette veel päästerõngas. Aga kui sealt midagi välja kaevata minevikus, ta tõlkis inglise kirjandust ja ta oli, ta oli väga haritud inimene ja väga hea muusik. Võib kindel olla, et ta värises natukene, sest ka Ernesaks meeskooripoisid mäletavad seda, et ka jäneseks ei tundnud ennast väga kindlalt. Ja Ernesaksal oli muidugi kaks motiivi, miks kirjutas neid laulupeo kantaat ja ühest küljest, kui ma ei eksi, talonist vend Ameerikas? Jah, jah. Ja see oli iseenesest juba üks suur balland. Jaa. Jaa. Ta lihtsalt kirglikult soovis jätkata seda laulupidude traditsiooni. Ta tundis seda, kui vaja, see on eesti rahvale tulla kord kokku üle mitme-mitme aasta ja tunda ennast jälle vabalt ja laulda. Muidugi, need laulud ei olnud enam need, mida kõik oleks aga sinna sisse. Muide, huvitav on see, et esimene laulupidu. Mul on vist siin raamatus ka sellest kirjutatud, see oli vist 45. aastal, no kohe pärast sõda, seal oli üks ainuke nisugune kroonulaul, kõik ülejäänud laulud olid eestimeelsed eesti lauluklassikast hiljem muidugi siis samm-sammult kadusid, need tulid juba igasugust kohustuslikud vennasrahvaste laulud ja ja kohustuslikud stalini ülistus, skantaadid ja kõik, mis seal pidid olema. Need esimesi aastaid on nimetatud kõigi Eesti aja, nagu jätkuks pikenduseks. Oli küll, sest ma toon väikese näite. Mul oli juba vanast ajast koolipõlvest Ameerikas üks väga hea sõber saatis mulle noote ja me mängisime Ameerika lööklaule ju Eesti raadios. Nüüd veel seesama saksofoni teemade ütlesite, mingil määral oli saksofoni, kriitika saksofoni desse ütleme, kriitiline suhtumine põhjendatud, kuna mängiti noh, niisugust natukene odavat stiili, et liiga lainetavat need klissandod ja detari noh, tänapäeva arusaamade järgi natukene nagu vulgaarne Tegelikult igal heal saksofonistiga samuti igal heal puhkpillimängijal. Ma ei julge klaverimängijate kohta seda öelda, kuigi seda ka räägitakse. On need, kes tekitavad ise tooni, on oma toon, näiteks ma võin eksimatult ära tunda vähemalt 10 12 kuulsat saksofonist mängib temani, mängib tema mitte tema mänguvõtete järele, vaid puhtalt tema tooni järele. Ja oli neid, kes mängisid küllalt väljakutsuva tooniga, oli neid, kes mängisid tagasihoidlikumalt. No üks asi, mis muidugi saksofoni heitis varju, oli see üks kuulus saksofonist ruudiviidert. Ameeriklane hakkas kultiveerima, naeravad saksofoni, saksofoni peale on võimalik. Ah, vaadana tatar on mängida, see on muidugi väga odav võte. Ja igasugused läpid, niimodi, keelelöögid veel seal mida ka tehti ja just see oli omamoodi niuke pilli lavastamine. Just selleks, et meil muide meisterlikult seda oskas. Elmar Pert, mis peaaegu ainukene ka, kes seda stiili põhiliselt valdas. Ja muidugi see jättis pillile väga niukse halva. Aga oli ka näiteks neid, kes kellele ei meeldinud abi Seideri trompetimängijad. Ta liiga laialt liiga vabalt, et ilusa nisugune kitsas trompetitoon ja maitse asi minu aasta seederil ja enamiku kuulajate arvates oli väga ilus toon. See teie Ameerika kirjasõber, kas ta oli teiega ühe kannudega, oli teil vanusevahe suur? Ta oli paar aastat minust vanem Afaktilisest siis ei olnud. Ma just küsin selles mõttes, et see oli ka teile võib-olla niisugune väike klapp, kuskohast hapnikku saite, teil oli hea kirjasõber ja niisugune mõistev ja huvitav inimene. Oli küll, selle kaudu ma õppisin selgeks inglise keele ja see võimaldas mul kirjutada lööklaulutekste terve glade täie maha raadiost, sest sel ajal magnetofoni ei olnud aga ühtegi lööki laulu, näiteks 38. aastal oli Aleksander bänd oli niuke lööklause huvisid iga päev seda kuulanud, mõnest jaamast keerasid jõele tuli, võtsid jälle kohe pliiatsi, kirjutasid üles. Ja tema saatis mulle muide ka ühe lööklaulude tekstide kogumikku. Ja ma mäletan seda, et Valgret väga huvitas. Me istusime temaga pärast mängu veel koos seal, tema pööningul, seal, kus ta elas seal Pärnus ja laulsime mõnda laulu koos ka, sest see oli väga tore, et me teadsime viise ja nüüd olid seal ka sõnad olemas. Ja see jäigi temaga, et see võib-olla seda isegi Venemaal oli tal kaasas, kui sellest mitte ei hakatud keerama. Hiljem protskid. Aga mäletan see teda väga huvitav, sest seda samuti inglise ja saksa keel huvitas väga hea esimest lauluta, kirjutas ju osanud saksa keeles, ta püüdis ka niimodi aimata seda saksa stiili järele ja siis hiljem juba läks üle Ameerika nende pöörlini köghini stiilile. Ja jäi ikka valgeks. Kui te nüüd seda perioodi püüate ühe või kahe lausega iseloomustada, millest me nüüd räägime, sõjajärgne periood. Kas teil on mingisugune niisugune mõte, millal te tahate välja tuua? See mõte võiks olla, et et kui vaadake ma tõmban siia tagasi ka selle perioodi, kui 1940. aastal tulid Vene väed sisse. Me ei osanud tol hetkel kogu seda õudust ette kujutada, mis tuleb. Ma ei räägi meie riigimeeste eest, aga ma arvan, et need, kes siit suutsid põgeneda, Need taipasid, aga põgenesid tegelikult väga vähesed. Suurem osa surid Siberis 42. 43. aastal. Terve meie esimene Nõukogude valitsus lõpetas ja niimoodi ainuke Vistkis jäi ellu, oli kohtuminister või vähemalt puutumata jõeäär. Niisiis see oli niivõrd, kuidas seda nimetada, osav manipulatsioon viidi läbi järk-järgult järk-järgult, ilma et rahvas oleks aru saanudki, et äkki me oleme kõik vabatahtlikult astunud Nõukogude Liidu koosseisu. Ja pärast sõda oli see muidugi lootus väga paljudel. Et no nüüd sõda lõpeb. Ameerika ei ole kunagi tunnustanud Nõukogude Liidu neid vallutusi siin Baltimaadel ja nüüd lepitakse rahulikult kokku, et Baltimaad saavad mingil moel oma iseseisvuse tagasi. Seda uskusid ju need metsavennad, kes metsa läksid. Ega nad ei läinud metsaeluks ajaks või kogu Nõukogude ajaks. Nad läksid metsa selleks ajaks, kui tuleb see valge laev, mis meid päästab. Olukord muutub ja kui võtta seda algus, seda eufooriat, mis oli tõepoolest kõik oli vaba, siin jooksid Ameerika filmid isegi ja päiksepaistelise oru serenaadi käidi vaatamise tantsupidudel, kõik mängiti svingi ja nii edasi ja see oleks nagu see Eesti aeg nagu mingil määral jätkunud. Seedsin, käisid mundris mehed, see nagu õieti kedagi tol ajal ei häirinud. Aga kõige rohkem justkui hakkasid need juba ohtlikud kõned peale ja ja juba läks lahti kõik see kodanlik natsionalism ja kogu see värk ja siis hakkasid kõik mõtlema, et huvitav, mis luukere mul, neil võib kapis olla, et kui sellest aga keegi midagi teada ei saaks ja nii, et see see oli. Nii muusikas kui ka üldiselt elus ühiskonnas oli üks väga raske aeg.