Kas me seisame näoga mere poole? Mererahvaks on meid ju ikka peetud. Kuigi tundub, et oma igapäevases ameti rutus tunnetame merd vaid uduste ja sompus ilmade kaudu. Maa peal on meil nii palju tegemist, et oleme mere sootuks unustanud. Kaljo Põllu. Tänud üles inimeste erinevaid mõtteviise. Sisemaalane ütleb. Meri tuli meile vastu ja teed lõppesid ära. Aga Randlane ütleb. Meri ei ole teede lõpp, vaid nende algus. Läbi aastasadade on meri meid katnud ja toitnud. Ta mõjustab kõiki meie tegemisi, ilmastikku, kogu meie eluolu. Seepärast on hea meel, et meil on meremuuseum. Eesti riiklik meremuuseum paksus Margareetas mis püüab meid jälle merele lähendada. Inimeste ja merelugu rääkida püüab meid pöörata näoga mere poole. Meremuuseum on meil nüüd 50 aastane aga suure Rannaväravahooned Suur-Rannavärava Paksu Margareeta torni ja väikese ümartorniga pärineb aastast 1529. Algselt kaitses ta sadamat ja sadama ümbrust. Hiljem kasutati kasarmuna siis vanglana. Maha põles ta 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruarirevolutsiooni ajal ja alles nüüd mõned head aastad tagasi taastati. Alates 1981.-st aastast on Tallinna kõige võimsamas kindluse tornis meremuuseum. Siinsamas nurgatornis on ümartorni tuba rohkem kui meetri paksused müürid ümber. Siin käivad koos meresõprade ringi mereveteranid. See on amet, mida pärandatakse põlvest põlve. Siin on koos olnud allveearheoloogia klubi Viikar liikmed. Siin on jääst, külmast ja inimestest kõnelnud polaarklubis osalejad. Neil torni toajuttudel on suur elukogemus ja merelõhn juures. Tänastes meremuuseumi torni toajuttudes on sõnaõigus vanadel meremeestel kaugsõidukapten itel. Oma merede algusest räägivad Leningradi blokaadi läbi teinud Hamlet Tiits ka veel purjelaevamees Karl Leemet, aurulaevanduse asjatundja Aleksander Toom ja niisamuti purjelaevadel sõitnud Johannes Konga. Kõik üle seitsmekümnesed mehed ja meie merenduse ajalugu. Tuld ei süüta, sest torni kitsukestest vaate piludest ahetab veel kevadine taevas Naissaare taga. See on siis meremuuseumi nurgatorni väike tuba, kunagi oli see vist päris tühi, isegi ei oska teiega arvata, mis siin selles ruumis võis olla. 50.-test aastas, kui linnamuuseum siin oli veel meremuuseumid ei olnud siis see oli direktori haige kabineti gene tol ajal ju seda suur paks Margareeta torn, kus põhiekspositsioon siis ta tühjaks põlenud ja muud mitte midagi. Ja kogu see muuseumi tegevus, Ma mõtlen, linnamuuseumi tegevus oli koondatud ainult siia pikale, tänavuses ulatuva maja tiiva. Ja vist praegune direktor tarnagi Well istus omal ajal siin selles väikses punkris ja mõtles kurva meelega, et kuidas seda vaja suuremaks venitada. Õige ekspositsioon üles panna. Nii, aga nüüd on siis see niisugune külalistetuba, see on nagu laevasalong siin üleval on isegi laeva nimi on ka seal üleval. Helena. Ja kunagi hästi kaua aega tagasi tuli merisiiasamasse ukse alla välja, nii et see maja on väga tihedalt merega seotud. Aga teie olete merd sõitnud? Kaua aega vama, tean kõiki minale. Aasta 1926. Võib-olla hakkame, meenutame nüüd neid eluseiku, kuidas see merele minek, igalühel teil oli? Mina sain just 16 aastat vanaks, 32. aastal. Ja isa sõitis mul mootorlaeval Virumaa mehaanikuna, sõitis seal. Arutasime, oli aeg hakata nagu oma elu sättima 16 aastaselt, juba karjapoisipõlv oli läbima küll linnapoiss, aga talvekartulit tuli ikkagi teenida. Oled küll lapse vere elu vist on nagu perekonnas juba isa sõitis ja otsonu sõitis, esimese maailmasõja ajal läks kaduma. No mis sa muud ikka valid, aga ega see laevasaamine nii lihtne ei olnudki ja siis otsustasime niimoodi, et lähen esimene suvi isaga kaasa. Muidugi mitte, kui reis eaga hakkasin Masinapoisiks, pidasin siis ühe vahi ka ikka ära, seal oli mootorlaev, ei olnud nii keeruline, see esimene mehaanikse siis passis peale, vahepeal käis oma kajutis magamas, andis poisi hooleks selle mootori, aga siis jälle tagasi. Ja nii Matthews, 32. aastal algaski see niuke suur mereelu, muidu me elasime kala rannas siinsamas Paksu Margareeta lähedal Patarei tänaval. Meri oli muidugi lapsepõlvest saadik silma ees, aga merest puudu ei olnud. Esimese reisi, õigemini tegime Tallinnast Leningradi Leningradist, võtsime siis kasti lauad peale, tol ajal oli huvitav veel ka, et Leningrad Nevski oli veel puu pakkudest sillutis. Kuis läks, lama, vōi vanker, nagu siis ühitynets, töö, voorimehe, lama voi vankriga üldse ei kuulnud. Nii vaikne hobune, hobune, kaastus nagu möödas ametid. Nüüd on muidugi juba asfalt seal. Ja veel on meeles, 32. aastal igal pool oli Leningradis, oli veel näha revolutsiooni täpseid jälgima, ajasõit oli veel kuulijälg, no ja sealt võtsime kassilauad, sõitsime amsterdami. Poisikese asi, ma läksin linna, vaatsin suu, linn suu lahti, ikka vaatasime üles need majas ja niikaua, kui seal kahjuks lama. Järeltulijad sõitis mulle üle kingakandade. Mulle nii tuline kahju, ilusad kingad rikkus ära. Sellest ajast on ta selgelt ära vahi, suu lahti, võõras linnas. Katsu ikka vaadata, silmad lahti, nii et näed, mis ümberringi juhtub. Ja sealt läksimegi Inglismaale. Holly võtsime söelaadungi peale. Ja siis oli huvitav see, et oli esimene aasta, kui läks välja ekspeditsioon Islandi heeringaid püüdma, kalanduse mehed 32. aastast Eesti Randoni läksid, siis läksid välja ja meie viisime siis sinna sütt. Vats niisiis kuni sügiseni, sügisel läksid veel kooli, aga järgmine aasta juba läksin siis merekooli, et saada nagu annetke. Palun, talent, noh, minul oli see. Kus nii raskevõitu Saaremaa poistel oli sel ajal seal 87. aasta 26. aastal, siis olid ikka viletsavõitu ja laevasaamine oli ju väga raske sel ajal külapoistele, aga siis oli üks tore poiss, oli ta tuttav mees, siis tulime selle vana eestimaaga sel ajal siis käis Kuressaare vahet ja tulin seal. Temal oli saanud poolsmaniks Jurnaseks kahemastiline väikene laeva purjelaev Urraenusel ta nimi ja mina saan ka siin kusagil, tulin sinna rohuküla sadamasse ja purjekas olid tulnud Pärnus Telliskivilaadung, rahukülastajad ja mehi olid arvest, siis läksime sinna sisse. Krossi põrka pootsman, eks sai, et tulele vaatajaks saada, vana ka, et mehed on ikka käega kokapoisse on veel Tarv. Mulle kas Aaviku kagus kokagused kassas keetika, mõistad, kaakesse tangusuppi keedad Eka ja et siis sel ajal purjelaevas olid seajalad ja. Niimoodi siia jalgu ja sõja jalgu. Soola vimma oli, seal tuleb terve ports, Nonii sain, käisin tekk ja mis pidi kaasa, see oli olemas. Hakkasime siis selle purjelaevaga rohuküla sadamas ning Helsingisse ajame Acock kokal tulid kõik teisi laevas seal oli, aga sa pead ikka siis, kui teised läksid juba puhkama, siis sa võid veel kokatööd tegema. Helsingisse, minu Gordoni hommikul teised ülesäratamine ja valmis tegema kohvi ja Helsingi sadam lähedal. Seal üks väikene putka oli, kus sai siis sealt hommikul kohvipiim, oli korraldus, Mullet menetlus, et üks niisugune plekk kaheliitrine nõuetele sõltum, piim pole Helsingi, selline on siis käinud midagi sellest soome keelest ka midagi, teen hommikukohvi valmis, läksin piimja tooma, siis hommikul kohviga. Annan selle tüdruku kätte, selle plekktopsikud, palun, teine tüdruk läks, tähistub Roberta paneb piima. Tulin siis lae selle piimaämbriga ja hakkan hommikul poisid, põletades kohvi. Järsku Rohvris, igavene kisa lahti, sapp poisijõmpsikas, mis sa oled haput diiva toonud? Ja mina ei saanud, ikka alustasid, mõtlesin, et kuidas ma hakkasin vanimaid lihtsalt saad teada, et soome keeles on piim hapu viinud Maidu, küsin. Ma lähen, lähen uuesti tüdruku juurde tüdrukut. Moidud ahhaah, sinadad Maidud ja siis oli ikka nii hea, vastad siis valas selle aku püsima, kus tagatoas alad mari mulle siis nüüdsest saab ikka ka, et seal oli ka seda siis kohvi ära joodud. No niimoodi sõitsime terve suve läbi selles väikeses purjelaevas, siin sõitsime Taani ja Soome sadamate vahel, tegelikult nüüd sõitsid purjelaevad selle sügise said, sa vedasid metsa ja metsatukk. Noh, ja siis oli ikka see, kui sa hakkad tagasi mõtlasi purjelaeva elu sel ajal allikasse. Kõige suuremat vaenlast olid lutitud, kirbud olid selle saepuruga kirpude värk oli seal laevas ikka väga raske. No ja sügisel siis tahtsime Pärnu minna Väinast, sealt sissesõidus tuulev ja uduga ja läks kivid, otsese laev tuulaks tuli peale vaike purjelaeva, seal sealt kivide otsas ja ruttu, poisid ka kanged, lähen maandada, süüa enam ja. No ja siis läksingi, maalased sulisid päästelaev, ma ei tea, mis see oli, mis eliine vä? Michelini eani siis keskuseks. Ja viisid ära, ega väit saadeti, kott on mänge, siis laske jalga, igaüks korpustes. No see oli siis purjelaev, esimene aastal siis teine oli jälle purjelaev, siis oli hirmus suur neil lammastel. Marta oli, see oli suur laev, grootmast oli küll rauast niukene. 1000 tonni laev oli ja. Ja seal suur rajal, ainult purjed sai tõmmata vintsiga üles, Ani printside ankur käis, muidu oli kõik käsitsi, käis värke. Pool suve olime sellega. Aga siis tuli sealt ära, aga eksmehed läksid seal ja tulime siis sealt põhja, Soomest Helsingisse ja Helsingist sadamasse Kundasse, sealt tulin uuesti Tallinn ja sealt siis sain. Teisik väike purjelaev oli ja siis sügisel kooli tarvis minna. Mina tahtsin ikka kooli minna, kaks aastat sõidetud 12 kuud ei ole meresõitjad, said üht kooli, siis sisse sai ja mina siis seal rutus 29. aasta sügisel merekoolilt õppinud tarkust saada. No ja siis hakkas niimoodi see elud käima siis järgmine aasta siis oleksid juba tormilinnuga tormilinnu poolt, sõitsime sellelgi Inglismaa vahet, see oli juba sel ajal oli üks uhkem Eesti purjekaid üldse. Ja siis ta oli uus kaarti ja tuli Soomest tuli laua laadungiks. Tallinna lehmad olid madrus, eks juba, ja ikka madruseks. Masu su kolm suurt sõit juba, kas siis tuli jälle uuesti, sain merre kooli esimest klassi ennem selle ideed klassis ja eeldas seal tormilinnu peal, seal oli väga tugev kord, ma tahaksin, ütleme seal oli ikka ahtritekkpoolse küljega sinnani harilikud saabastega ei tahtnudki minna, see oli nii puhas salat. Seal tuli sussid jalga panna. Läks nii nagu praegu kodus ei tohi minna sabas. Niisugune nüüd halb. Sattusin niimodi merele. Ma käisin Paldiskis, käisin kooli, lõpetasin seal algkooli ja, ja siis peale algkooli olin väike töökoda oli seal, mis tegi seal remondis, seal või palju kalurid paadimootoris remontis ja tegi seal iga mehaanikatöid. 26. aastal oli niisugune sama raske taluda kui nüüd umbes praegu kõik meri. Ja Osmussaare juures seal on palju madaliku, Saksa laev jooksis kinni ja siis tulid need balti päästeseltsi päästelaevaga Paldiski sadamasse, Sanna. Seal siis olid seal nad said siis omale punkate, kõiki, on minul iga Balti päästeselts, isa oli iga meremees, Paldiskis oli seal restoran Roger viik olid seal mehed jooma ja, ja eks neid siis mõni jõi seal, üks mees jõi ennast seal tiit läbi, et see läks hoopis löödi laevast minema ja seal jäi siis küttekoht ja läksin siis Küütaksenomeetory peale. Isa oli seal muidugi ees, isa oli Bootma Timmermann, tal üks mees oli, siis päästsime selle laeva sealt Osmussaare juures madalikule. Nii et selle balti mere sai juba kõik tuttavaks, päästelaev oli palju, aga selle Aero jaama ristidega suhteliselt palju rooli. Kui olime seal tolerants, päästsime laevu, siis olid Soome laevad seal abiks, oli seal, läki, rannad siis olid, laevad olid abiks seal seal see oli, kui ta läks. See oli 1926. Ja siis olin seal niikaua kui tuli sõjaväeteenistus, mereväes olin määrates, naeratas laev Ristna. Sel ajal olid kak rattad laeva ristaja suuruta. Sõitsid Naissaarest olid võidu väljakul. Nii et ma olen rataslaeva sõitnud, aga suvel, et ma seal läksin ka jälle sellesama masina all olevaid, ütleb dist suvel ühe suve olin siis selle miiniristlejat Lennuki peades, kui seal sai vabalt, siis hakkasin juba kaubale Otepää sõitma, siis juba sai Balti merest välja ka ja niimoodi see elu on läinud. Merekoolis ma käisin mitu järkudega moe žanro, niimodi rivaatasid, käisin Air piletid ära, siis oli mitu aastat vahel siis jälle edasi mindud ja siis sa ju kõik oma kulu, ega siis ei olnud niimoodi, et Ta oli, läksid, rahunesid, läksid, nabisid eramaja või korteriga maja peale, selle sõitu pidi ka olema. Olema muidu ei saanud, ei saanud ja kui 12 kuud sõita, kui ei olnud sõitu, mehaanikud olid mehaanikutel oli veel töökoda, tiik, ma olin, vahepeal olid veel siin sadama tihased, Ratasepp olin siis olin ühe talve Krulli vabrikus, kui tehti esimesi neid Eesti vedurit, praegune laureus, inimene masinatehas, väga revolutsiooniline tehas, oli see Krull ja siis ühe talve tegime veduri katlaid katasema, praktikat oli vaja ja siis peale selle oli veel sadamatehased, on ka olnud kaks aastat pidi olema töö ja jumal paljudes laevades valda paljudes kompaniides erakompaniid, kõik. Ta on ikka selle päris alguses. Johannes kanga. Noh, mul ka rannapoiss nagu poiss ja. Seal siis juhina koolis ta polnud läinud, aga no ühesõnaga praktikul eluaegsel sõitnud maalisid pisike poiss ja kolmanda siis juhtus torniga seal suurest laevast tahtis ära tulla ja hüppas seal praami peale ja kukkus ruumi ja. Kui vabandasid, siis tuli hakata otsima, koostama laevale, on just 30. aasta oli kriisiaastal väga raske oli kohta väga rasked ja kui tutvust ei oleks olnud, siis võisid jalutada kai peal, isegi aas tuli kasutada tutvusi, sain koha Käsmu laevaomanikud, laeva purjelaev Christian punni peale. Too oli väga raske laev, purjekas, kahemastiline, esimeses mastis raad ja rootmastes kahvel, sein, kus brigandi laev oli küllaltki suur kaebuste jaoks ja tanklas raske neiule peal. Neli madrus, tüürimees, kapteni kokk. Sõitsime poiss reisi, alustasime Tallinnasse, läksime esimesed landid peale võtma. Võsule laadimine sündis reidilt, laadung laual toodi kohale. Täpselt tolli pealt pikkust mosoovitaja väljastovide toitu ei ole vaja ja siis pärast laane loomuli vigureid korraliku maja Iraan ja mis veel laenupidi olema täpselt kõvasti laeva sisse toidu, nii et servod teatult kihtide järgi kangidega Digistatu lauad laiali, tervidelt auti veel laual, siis laud ta meres rikkuma ei hakka liikuma vere seotud ja, ja esimese laaduriga, siis läksime Kopenhaageni laeva meeskond lossis ruumidest välja ja lükkas kai peale ja siis sadamatöölised taanlased võtsid sealt omal. Õllejoomine ei, seal. Laupäeval olid spetsi asulad. Laviana sadulad olid Suleerimise tuugolk ja õõnsa küllaltki palju. Kui kaua see käis ekslaadimine? Aega võttis, kuidas, ühel ajal veel selles, kuidas ilm oli, kui ilm oli sajune. Nädal aega läks ära rohkem ja Kopenhaagenis mahalaadimine Kopenhaagenis mahalaadimine noole neli päeva, kolm päeva, neli päeva, kolme päevaga rohkem viis päeva tagasi muidugi ei olnud. Kopenhaagenist, kui seal lüüakse, siis. Aafrika laev ja tema jaoks oli see balti meri kitsas silda ei saanudki täituda, hoogu sisse. Balti meri on väikese saare jaoks Aafrika jaoks ehitasin. Ja siis me tulime temaga obliku, hakkas teine laev paistma, kes taganttulija lõunaks mööda ja see, kes vastu tuli, muidugi see. Näitlejate kaadrit. Teine reis oli tiibulist uulast, tral sundis Taani ja nii me käisime siis viis õisi suve jooksul ja sügise sees sügise eile viimane reis, maamehed on siis kartulid vahetasid, tuligi see vana. Ja läksime kalundburgidani, seal doosisime ära ja tulime siis Hamleti lossi juure. Helsing vööri, tuul oli vastu, Kathaltsi jooksime, väinad seal, aga see vana paadimeister ütles, et see kitsaskoht meile ei sobi. Ja läksime siis ankru sinna Helsingi õli alla. Lasime siis antu sisse. Ja Ennu pataljonid muidugi omad, plaanite moodi seal, et kui mõni nende komponi laev tuleb Balti merre? Ja nii me seal ootasime. Seal võib olla laevad, läksid tol ajal raadiot ega midagi ei olnud siis veel peale ja laevad läksid läbi need meil säin, seal seisnud nüüd nädala aega. Lasema aafrika ankur sees. Lanno kaks ankur üks oli väga suur. Ja teine oli väiks suurune aafrika ankur, väiksed mullid aris balti balti mere jaoks igaks juhuks Aafrika ankur seista, selleks tuli väike ankur, Belida tellimine oli käsitsi tellimise juures, muuseas on terve meeskond väljas katalisest, kuni kokapoisid kõik. Siis kaja ankru peal surra siis kapteni müts püksteostele ja läks magama hommikukokteili kohvi. Siis me olime kohvi teed joonud. Siis Katrin. Siis käisin punkti, Lepisoods, käisin paadiga maadi punkte omale ja ja siis siis tuli, ma ei mäleta. Lenna vä? Kompanii poolt kasukas, ankru ülesvõtmine sul külme. No soe seal veel, see oli nii varalaev, seal kasukat sulle kaasas ei olnud vaja minna, pumbaga said rootmarsti olla, puhata neli tundi, kaks tundi olid roolise kaks tundi pumpasid ja oleks veel raskeks tund roonilise tund pumpasid sellepärast, et kaks tundi pumbata mal sooja riiet tarvis ei olnud eestlane Balti merre ja ma ei tea, kus sel ajal lätlasi meid seal lahti ja, ja leedus, tuul oli, hakkasime siis tulema tuuleks kõvaks raetegi ja käigu meil Ranseilia Bransile topsulid maas koguni. Ja üks vana aurik tuli K2 ikka meistri ega ka mööda minna veel ei läinud. Ja ma veel mäletan, ma siis käisin veel kahte juures ja ütlesin talle lahter, et kui nüüd vahekspranseni veel peale, et siis me teeme üks kord eluskale laulikule ajamisest aurik, kus siis veel mööda onu surnud vaja on, nüüd niisugust taevasse lasta viib meid ainult kodu. Sa ju näed, et mismoodi ta ise välja näeb. Esi. Käsipumbad võtavad rotid. Ei saanud aga pükse ja lasta. Ja mina olin tänavaid, siis tuli, meil oli kaks meestega igatsenud ja vot ei saanud ju kütta. Puuküte oli nagu kõva torm oli siis sademed, niisugune asi seal külmas ja niiskes riiest lahti ja üks vaht taevaga toime kuulajale laenuga toime ei tulnud, tuli teine üles ajada ja. Soome murrangu teadsin andnud, seal me nüüd siin maailma meredel ka vedanud ühest paigast teise. Olen mina, valaja, oled sina, vana, jäägu seeemmel viimaseks. Eks teie mereelu ja mereelu algus üldse on hästi põnev ja tagantjärele eriti praegu meenutades põnevamaks ta ikka läheb ja noh. Aga ega teie elu ära kõneldad, me ühe õhtuga vist ei jaksagi. Ja kõik see, millest te praegu rääkisite, on tükk aega kõik varem sündinud, kui Tallinna meremuuseum alguse sai. Ma mäletan, ma käisin seal muuseumis, kui ta oli Tallinna sadamas, seal laohoone peal oli teisel korrusel, teisel korrusel. See oli 35. aastal vanamehi oli kolm, kuna me ei ole seal. Aga see tiiru päästerõngas, mis on ka huvitav, seal on kõigil meeles, et minul on ka, meil jäime meremuuseumis, see oli 30 kuuendat leer, oli, just, oli põhja läinud ja see oli ainuke õhtuleks. Ja ainuke asi, mis järjeri ja raadio käis, leiti, oli pääse tuli sinna Brichtherorti majaka juurde välja rõngaid, rannaku, muud ei teata ju sellest laevast mitte midagi. Konnaga liigut oli näinud üks Taani laev, vutist läbi tulnud sild kõvastub Kree söö külje peal. Oli olnud väga kreenis, oli veel viimane nägemine, mis liivast oli veel nähtud. Lained olid, klient on, ülejäänud olid lõuate külje peal. Kuuldud laeva lugu ja muud merelood ootavad tulevikus uut öist kuulajat. Kuidas teine maailmasõda merele tuli, mismoodi fašistlikud sõjalaevad teiste riikide kaubalaevu ja meremehi kimbutama hakkasid kuidas nende samade vanade meremeeste käsi suure isamaasõja alguspäevadel käis. Need on uued torni toajutud. Ja ka siis vestlevad tänased kõnelejad kaugsõidukaptenit Hamlet Tiits, Karl Leemet, Aleksander Toom ja Johannes Koonga. Ka see on meiega. Kultuurilugu, mis põliselt ja sajandeid merega seotud. Selles on meie iseloom ning märkamatult lihvib ta meid tänapäevalgi. Kas oleme alati näoga mere poole? Olime valmis teda mõistma.