On üldiselt rahumeelne ja vaikne, augusti lõpp 1995. Mõnel meist tuleb meelde, kui ärevad ajad olid neli aastat tagasi augustiputši ja Eesti vabariigi iseseisvuse taastamise ajal. Eriti tulevad need meelde inimestele, kes olid tol ajal Toompeal ise tegevad kes valvasid ööd ja päevad teletorni ja raadimaja ümber või kes otsisid võimalust Eestist ära sõita. Kui vaadata praegu nädalavahetuse ajalehti, leiame neis üha uusi ja uusi mälestustekatkeid. Nendest päevadest. Sunnib küsima, kas lumeuut omamüüti ja oleme asunud nelja aasta taguseid sündmuseid klassifitseerima. Miks ei vaibu ikka veel vaidlused, kelle teine oli siis 20. august 1991 ja Eesti iseseisvuse taastamine? Vastupidi, ajakirjanik Vikerkaar tänavustes numbrites on vaidlused ja analüüs uue lainena ja raugematu hooga lugeja lauale toodud. Enamasti nende sulest, kes kas rahvale rinde või Eesti kongressi poolt otsustajate hulgas olid. Miks need vaidlused ei vaibu? Puhasta kolmanda augusti Eesti Ekspressitelevisiooni lisateavet. Tookordseid prominent sunnib selleks hirm oma koha pärast ajaloos. Soov tulevastele ajalookirjutajatele pähe taguda, kuidas kõik oli. Ent õnneks eksisteerib, krib lisaks kirjutatud ajaloole alati ka rahva kollektiivne mälu, mis on ajaproovile mitmes mõttes vastupidavam. Ent paraku ka kangelase ja müüdilembene. Alanud saade, mis rajaneb valdavalt raadio arhiivimaterjalil, ei kavatse müüti toita. Ta ümberpöördult. Me pakume ajugümnastikat mõtlemiseks, kus on ta nüüd, kus ma ise nüüd olen ja kuhu ma ennast neli aastat tagasi kujutlesin. Riikliku iseseisvuse taastamine kulmineerus 19. ja 20. augustil 1991 kui Moskvas oli toimunud sõjaline riigipööre ja ülek. Eesti kagupiiri roomas sisse tankikolonn. Mitu kuud hiljem Põhjamaade ajakirjandusele antud intervjuus ütles Marju Lauristin, et riikliku iseseisvuse taastamise deklaratsiooni teksti töötasid välja kolm naist. Tema Sirje Endre ja Liia Hänni. Ülemnõukogu meis, saadikute aur ja vilekulusid omavahelisele kemplemisele. Möödunud aasta juunis, kui Marju Lauristini Liia Hänni pidasid ministriametit, soostus tollane kultuuriajakirja peatoimetaja Sirje Endre meenutama lähemalt üheksateistkümnendad ja kahekümnendat augustit 1990. Üks tähendab, me ju mäletame, tankid tulid. Ja loomulikult oli rahvas ärevil. Tankid olid tulnud juba Lõuna-Eestis üle piiri ja liikusid Tallinna suunas. Ma mäletan iseendast seda, et minul oli isiklikult väga raske päev, 19. august, kuna mul oli ema haiglasse ja tema seisund selleks päevaks halvenes tugevasti hiljem läks küll paremaks. Aga me räägime sellest päevast. Ja Eesti komitee juhtkond kogunes keskpäeva paiku kokku ja meil oli väga tihe telefoniühendus tollal raadios töötava Tiit Sinissaar, aga tagantjärele on väga hea olla tark. Aga me teame, et ajalool on oma loogika ajalooloogika, mingi intuitsioon ja mingit õhus olevat pinged viisid meid selle mõtteni välja, et nüüd peab toimuma Eesti ühiskonnas tasakaal ja leppimine. Teatavasti enne seda olid riiud mõnda aega juba Eesti kongressi algusest peale päris ägedalt üleval. Niisiis, kell 14 45, kui mu mälu ei peta, kõlas Eesti raadios esimest korda Eesti komitee juhtkonna üleskutse, et Vennad, saagem kokku, kui ma väljendan lüüriliselt, tegelikult see oli muidugi ametlikult esitatud tekst, mis kutsus üles Eesti ülemnõukogu ja Eesti komiteed kohe saama kokku ja töötama välja plaani mõtete plaani, strateegia taktikaplaani meie arvestuse kohaselt tankid Tallinna jõudma viie tunni pärast. Ja edasi oli nõnda, et umbes pooleteise tunni pärast helistas Marju Lauristin Toompealt ja palus Eesti komitee juhtkonna esindajaid Toompeale, et hakata nagu öeldakse, rahus läbi rääkima. Ja ma mäletan, kuidas me läksime Toompeale. Muidugi, ega me ei olnud erandid, ma mõtlen, meie mõtted ei olnud erandid. Sest see on vaieldamatult meie eluaja. Ekstreemne situatsioon teada, et tuleb tankikolonn ja teada, et Eesti saatus on täiesti kausil. Mis edasi saab, mis juhtub, pole ju kõigele teadmata. Ja mina läksin toompeale küll, nii et nii nagu nähtavasti kõik teisedki, kes läksid, hoiatasin oma lähedasi igasuguste võimalike juhtumite puhul, mis peab tegema ja kuidas, aga ma mäletan, et ma olin väga rahulik. Me läksime neljakesi, Tunne Kelam, Vardo Rumessen, Enn Tarto ja mina ja meid seal ootasid seistes umbes nii, nagu seistakse. Vastuvõttudel olid Ülo Nugis Arnold Rüütel, Marju Lauristin ja siis, kui mu mälu ei peta, olid veel Jüri Raidla, Tõnu Anton ja nõnda edasi. Ometi mäletame, et 19. augustil ei jõutud Toompeal üks meile ega iseseisvuse taastamise välja kuulutamiseni. Mitmed ülemnõukogu saadikud arutasid puhvetis viinaklaasi taga, et aeg pole selleks küps. Ei maksa Moskvat ärritada ja nii edasi. Arutati, mis juhtub, kui nad tulevad ja meid ära viima. Tiit Made kirjelduse järgi oli mõnelgi mehel kohvreid pakitud. Üks selle tarbeks, kui tuleb Siberisse sõit. Teine selleks, kui peaks läände pääsema. Kas siis hakkasidki kolm naist, Lauristin, Hänni ja Endre iseseisvusdeklaratsiooni teksti kirjutama? Meeldiv on olla ajaloomüüt. Tähendab, mul on tunne, et me oleme neid kolmekesi kujunenud natukene Eesti ajaloomüüdiks. Noh, mis seal siis ikka tähendab, kuivõrd me juba kokku tulime ja midagi oli vaja tõesti välja mõelda ja teha ja kuivõrd need tekstid, millega meid tutvustati, ma mõtlen Eesti komitee juhtkonda ja meievaheliste läbirääkimiste pidaja, eks ma mõtlen ülemnõukogu ja Eesti Kongressi vahel olid põhiliselt Marju Lauristin ja Liia Hänni kes vedasid sealset poolt. Siis oli paratamatu, et me hakkasime neid tekste ümber tegema. Ma võin ka öelda, miks näiteks ei rahuldanud see tekst, mida ülemnõukogu andis meile tutvustamiseks, et sel juhtumil kui nüüd Eesti on piirsituatsioonis, mida peaks Eesti tegema, mida peaks ette võtma ülemnõukogu, Eesti kongress koos? Ma olen kirjutanud sellest ajakirjas kultuur ja elu 91. aasta oktoobrikuu numbris. Ma ei taha siinjuures mitte kedagi süüdistada, sest et nagu öeldakse, inimesed talitavad alati oma parema äratundmise järgi. Niisiis näidati meile teksti, mis meie arvates oli kõiges neljas punktis vale. Seal olid siis koostanud ülemnõukogu saadikut ja ülemnõukogu juures töötav juristide grupp. Vardo Rumessen nimetas seda rahvarindetekstiks, aga see on tema enda terminoloogia. Ehkki muidugi kaudselt viisid need juured tagasi tõesti rahwarenda juurde näidati meile sama päeva õhtul ja järgmise päeva hommikul 20. augustil. Teksti, mis esiteks noh, pakuti välja, esiteks ülemnõukogu peaks välja kuulutama iseseisva Eesti vabariigi just nimelt see terminoloogia välja kuulutama. Teiseks ülemnõukogu peaks tunnistama ülemineku periood Eestis lõppenuks ja Eesti vabariigi taastatuks. Kolmandaks ülemnõukogu peaks taotlema uuele riigile tunnustust maailmas diplomaatilist tunnustust. Neljandaks ülemnõukogu tuleks ise nimetada taastava kogu ülesanne mõttesse. Nüüd kui me vaatame seda tekstiga tagantjärele, nii juriidiliselt kui ka, ütleme, puht eetiliselt kõik need punktid olid valed, aga nagu ma ütlen, nad olid tehtud parema äratundmise järgi. Miks nad olid valed. Ülemnõukogu ei saanud välja kuulutada iseseisvat vabariiki, sest see oli olemas aastast 1918. Ja uues terminoloogias uues tekstis kõlas, et taaskehtestati Eesti vabariik. Ülemineku periood Eestis ei saanud lugeda lõppenuks sel lihtsal põhjusel, et ta ei olnud veel lõppenud. Ja Eesti vabariik ei olnud veel taastatud. Sest et tunnistagem, et Vene sõjaväed olid vene tankid, tulid ülemnõukogu, tegutses ülemnõukogus, ma ei mäleta, kui palju oli mittekodanike kusagil, kas 30 ringis ja mittekodanikud ei saa ometigi kodanike riigiga mitte midagi ette võtta ei õiguslikult, ei eetiliselt, ei, ei poliitiliselt. Kolmandaks, kui me räägime uuele riigile, maailmast, vastuse otsimisest, taotlemisest siis siin jällegi eksiti selle vastu, et diplomaatilised suhted tuli taastada, nagu me mäletame. Pärast seda, kui ülemnõukogu Eesti kongress olid koos teatanud, et testi võime taaskehtestada Eesti vabariiki ja soovime baas sõlmida diplomaatilised suhted siis üksteise järel ju välisriigid tõesti taastasid diplomaatilised suhted. No muidugi mõned riigid, kes ei olnud omanudki Eesti vabariigiga diplomaatilisi suhteid, need loomulikult sõlmisid rääkigem neist kellel juba need olid olemas. Ja neljas punkt. Ülemnõukogu ei saanud ju taastava kogu ülesannetesse nimetada sel põhjusel, et ta koosnes kodanikest mittekodanikest. Aga me oleme praegu veel üheksateistkümnendas, kahekümnendas augustis, kõik läks rahulikult, poliitikud leppisid omavahel kokku, ma ei ole iialgi elus näinud Eestis ei enne ega hiljem sellist üksmeelt. Ma ei arva ka, et see oleks olnud hirm vene tankide eest, see oli lihtsalt alateadvuse ja kõikide ütleme inimese vastuvõttu antennide kaudu meieni jõudnud informatsioon, et kui üldse, siis just nüüd tuleb saavutada kokkulepe ja tuleb teatada maailmale, et Eesti riik on olemas. Ja seda tehtigi. Nüüd me oleme jõudnud 20.-sse augustisse, vene tankid olid jõudnud üle Kagu-Eesti piiri juba Tallinna ja 20. augusti hommikul. Tee kogunesid kõik uuesti Toompeale, mis sai siis? Ja me olime selles kuulsas 15.-st toas, Me töötlesime seda teksti kolmekesi. Sealjuures olid veel Vardo Rumessen, Tunne Kelam aeg-ajalt Ülo Nugis, Mart Laar. Ja siis jah, juba nimetatud meie kolm veel olid ülemnõukogu poolt, Tõnu Anton, Jüri Raidla. Kui ma praegu kedagi ei nimeta, kes oli seal, siis see on lihtsalt mul ei tule hetkel meelde. Aga põhituumik oli, olid need inimesed? See oli see hetk, nagu te ütlesite, et oli haruldane üksmeel ja haruldane kooskõla, see täiesti õigustas end. Siis jõudis avalduse eelnõu saali, mis juhtus saalis ülemnõukogu istungitesaalis. Saalis läks üllatavalt rahulikult selle tekstiga kuna see leppimise märk ja, ja võib olla ka see, et Arnold Rüütel oli teinud ühe niisuguse kummalise avalduse, see oli eelmise päeva õhtul 19.. Ta nimelt äkki teatas, et Ta soostub ise alla kirjutama ainult neid tekste mis on aktsepteeritud ja allakirjutatud Eesti kongressi juhtide poolt. Ja see määras sellise kammertooni. See määras ka saali meeleolu ja muidugi ei saa jätta tähele panemata ka seda, et väga palju tööd tegi noil päevadel Marju Lauristin. Tõesti, seda ei saa lihtsalt jätta mainimata, sest see on ajalooline tõde. No ega seal istungite saalis nüüd nii lihtsalt ka ei läinud, sest me ju kõik mäletame, et kell näitas 23, null kaks, kui lõpuks olid taasiseseisvumise deklaratsiooni hääletustulemused teada, mis juhtus terve selle pika päeva. No juhtus muidugi see, et istuti nõupidamiste saalis ja istuti vaheaegadega, lihviti neid tekste, kuid põhiosa vaieldi, selge oleks juba enne ülemnõukogu saali, kui me istusime tolles 15.-st toas Toompeal ja seal oli ligikaudu ehk 40 50 inimest eesti kongressi juhtkonna poolt juba mainitud meie kolmentactot kahjuks ei olnud teisel päeval. Ja veel oli muidugi kongressi saadikuid neid, kes olid samal ajal ka ülemnõukogu liikmed, nagu mainitud juba proua Hänni härra Laar, Ivar Raig ja kokku üle 40 inimese, seal vaieldi tõed lõpuni. Nii, aga saalis muidugi ei läinud, kõik rahulikult saalis olid vene saadikud, kellest pool ütles, et nad lihtsalt ei hääleta kaasa või ütleme, üks kolmandik. Kuna nad ei ole saanud oma valijatelt mingit mandaati ja see on kahtlemata õige. Ja kaks kolmandikku nendest siis talitas oma südametunnistuse järgi, osa hääletas lihtsalt vastu. Eestlaste hulgas oli üksmeel, ma ütleksin, peaaegu täielik. Kui ma vaatan 21. augusti 91. aasta ajalehtedest fotosid, mis on tehtud juba praegu südaöötunnil 20. augustil, kus kõik ülemnõukogu saadikud, Eesti komitee liikmed suruvad üksteisel kätt, te olete kõik noored niisugusest tõstetud meeleolus. Kas teie, Sirje Endre, mäletate, mis meeleolus teie sellel öösel Toompealt alla läks? Ma tundsin, et ma olen väga õnnelik et midagi, mis me olime teinud, ei olnud asjatu. Ja siis tulime väljakule, läksime mäest alla, siis apluteeriti kõvasti ja hüüti braavo ja nii edasi. Noh, kahtlemata meeldiv. Ja peale selle läks ju kõik nii nagu minema peab. Ent mitte ainult Toompeal polnud 19. ja 20. august 91 päevad. Meie heliarhiivis on säilinud raadioamatööri Aadu Jõgiaas tehtud salvestis 20. augusti hommikul kajast, mille käigus tookord Eesti Raadio päevauudistes töötanud Harri Tiido võttis telefonikõne kloostrimetsa teletormi, mille Vene dessantväelased olid õieti juba hõivanud ja mille 22. korrusel olid kindlustanud mõned eestlased. Me oleme teletornist mitmel korral täna varahommikul juba rääkinud ja praegu on meil telefoniühendus teletorniga, kus selle ruumi, kus inimesed on öelnud kõik kui annan dessantväelased, nemad on üleval kogu aeg sees olnud enne, kas te kuuletoni ja ime, kellega mul on au rääkida. Jõe pöörata kogu aeg olnud seal üleval mitmendal korrusel peleta. 22. korrusel asunud kohviku peal. Kuidas teieni jõudis teabe, et all on kõik ära võetud juba? Üheaegselt Altsaatjast meile mehed helistasid, nendel lõhutakse akent, samal momendil meie oma siin politsei reserve, mehed vaatasid aknast välja ja nägin samamoodi tuli auto sisse, millele teie juurde jõudsid ülesse. Seega üllatavalt kiired, sest siin on umbes tavalise kallakuga, võtate trepist ronimine ka tükk aega aega, aga siin olid viire maksimum. 10 minuti pärast oli juba mees, ukse taga oli üks blokeeritud veel oli ukse kinni. Lõhkuma ei hakatud, koputati paar korda seda ja siis mindi kohviku ukse kallale, nagu me kuulsime, aga meie oma uksi ei kaotanud nii meil ainult kuulmise järgi. Ei ole, tähendab, keegi siin üleval pole käinud, tähendab, vähemalt meie pole kuulnud, järelikult must lõhutud ei ole. Meil on ainult üks tee. Listid Me panime kinni, blokeerisid määra, nagu me kuulsime, et midagi toimub. Meie see käis väga lihtsalt kutsusime liftid üles ja panime siia. See on muidugi naljakas asi, vaidleme, panime lihtsalt tikutopsid sinna vahele ja sellepärast selliseid lihtsalt ei sõida. Ähvardamine käis tornide Restori Morozovi vahendusel. Temalt nõuavad siinkohalviibivat sõjaväelased, et näidataks neile, et nad saaksid tutvuda meie ruumidega ja saaksid üle vaadata, mis inimesed siin on. Meil on siin antud selline korraldus Andrus Öövel poolt ja politsei poolt, et me sisse ei lase. Ei, meil on meeleolu rõõmus, ei ole, aga töine on töötajate, ega siin suurt rahu ei anta, meil on siin palju telefone ja need numbrid on üsna laialt teada. Ja mehi on vähe, nii et trahvi kordamööda tõstame siin torusid ja saame infot, jagame infot. Siiamaani jah, tähendab noh, ma ei tahaks Alt ainult kahjustada nüüd voolukatkestusega selle peale nad pole näinud, aga seegi ei tee kahjustamid kuigi kuigi täielikult. Kui see nii-öelda ei kujuta ette, tähendab sinna juurutatud otseselt lubati meid siit nüüd hakata välja lõhkuma. Et äkki nüüd siin Muuga inimesed autodega inimesed kuulavad ja tuleksid siia ikkagi rohkem, et kogu see asi oleks ikkagi rahva silme all ja rahvas ikka mingil määral, ma arvan, siin on paljugi aidanud ja saab neid ka aidata. Sest et noh, me oleme siin viiekesi üsna üsna kaitsetud. Jaanus Kokk, mis tundega te kuulate seda lugu nüüd peaaegu kolm aastat hiljem. Kõik see olukord tuleb meelde muidugi, aga ma tunne on selline, et kavast sai liiga palju lobiseda. Mis mõttes? Nagu pärast välja tuli, selleks ajaks, kui see jutt eetris oli, üheksa aeg võib-olla veel üldse poleks olnud teada, et me seal üleval olemegi. Et see poleks hea olnud, et teatakse, et seal üleval olete. Jah, et nagu ma siin mõelnud olen ja ei arvanud, et, et neil ei olnudki üldse sellist sellist käsku, 100 20 teist korrust võtta enda kontrolli alla, aga kuna kuna sellest, nagu avalikkus juba teadis ja raadio kaudu öeldi, et seal inimesed on, siis ei saanud ka nemad selle silmi kinni pigistada ja. Kuidas te üldse sattusite tol ööl, kas te olite graafiku järgi vahetuses või teile ikka öeldi, et on väga ohtlik olukord, et kes soovib, läheb koju perekonna juurde. Ei täiesti graafiku järgi, nii et vahetuses käis kolm inimest. Nii et põhimõtteliselt ükskõik, kas kolmest oleks võinud seal olla. Mitte mingit eraldi vahetamist ei teinud. Väed tulid sisse üle kagupiiri Eestisse, 19., mis tundega te läksite sel päeval vahetusse öövahetusse? Noh, mul oli selline tunne küll, et et midagi juhtub, muidugi, keegi ei teadnud, mida, aga, aga noh, ma olin üsna kindel, et ega see nii lihtsalt ei lähe, et kohvi ja süüa, ma ikka varusin kaasa. Millal teile politsei valve juurde pandi? Noh, kui see 19. varahommikul see teade tuli, teade tuli Moskvast, siis sama päev oli ka meil seal kaks poissi nii-öelda julgestuseks. Mul õnnestus üles leida veel teinegi neil päevil teletorni 20 teist korrust kaitsnud noormees. Aasta tagasi praegu politseis K-komandos töötav Peeter Milli. Küsisin, kuidas ta 91. aasta augustis teletorni sattus. Ta ei töötanud ju tollal ei saatekeskuse, sega kaugsidevõrkudes. Mina töötasin tolleaegses politsei reservis ja kui siin putši päevad hakkasid, siis saadeti meid gruppide kaupa alguses Toompeale valvesse. Ja siis sealt otsustati, et oleks vaja paar meest saata teletornivalvesse. Teletornis saab otseside maailmaga pidada sealt. Et vähemalt siis kõige tähtsam punkt valve all hoida, et see kohe jõivataks. Siis sattusingi mina sinna. Iryostiga. Kas teil anti mingid instruktsioonid, kuidas te peate ohu korral või rinnaku korral käituma? Öeldi. Et võtta vabariigikorrapidajaga ühendust kui midagigi peaks juhtuma ja siis oodata edasisi instruktsioone, muud midagi. Millal see oli, kui hakkasid tulema esimesed tankid kloostrimetsa teletorni juurde ja kui hakkad ründama? No tähendab, esimene autotäis sõdureid saabus sinna kuskil veerand ja loomiku See oli 19. ööl vastu kahekümnendat Selle hommiku sõitsid kohe esimese hooga läbi väravate sisse sinna. Kuna kuulsime all kolinat, see on küllaltki suur, sellest raudväravad olid siis mina läksin vaatama. Läksime aknast väljas selle peale sealt üle ääre sai näha, et auto oli sõitnud torni ette, sõdurid juba. Kas siis just sisenesid torni väikest kolinat? Ta oli kuulda olnud kogu aeg. Ja siis tuli ka side üles, et sõdurid on tunginud torni. Siis otsustasime, et on vaja korrapidajaga linna korrapidajaga siis ühendust võtta, helistasime korrapidaja, küsisime edasisi instruktsioone. Algus oli siis informatsiooni puudus, täielik minu arust korrapidaja osanud ka midagi ütelda. Pole keegi kunagi sellises olukorras olnudki. Ootasime natuke aega, Eesti lubas ühendust võtta tolleaegse siseministriga. Ta sai ühenduse siis minister võttis ise meiega ühendust. Kas ta jagas mingeid korraldusi, kas ta ütles, mida teha, kui hakatakse ründama? Ta palus, et ma ennast küllalt rahulikult ülejäänud peaksime mingisugust meiepoolset intsidenti tekiks, kuna me olime rauduste taga neile nagu ligi pääsenud rahulikult üleval pidada ja vaadata, mis olukord edasi toob. Ja siis sõdurid tulid üles, kolistasid teie ukse taga, mis te arvate, kas nad teadsid, et te olete seal sees? Vene sõdur, kes sinna tuli, sel momendil mina tegin kurgust lahti, et üldse veenduda, kas nad tulevad, kuidas nad jõuavad. Esimene sõdur nägi mind silmast silma. Tal ei olnud endal küll relvastust, gaasi, uued, selleks, et kiiremini üles jõuda oli paljaste kätega. Püsteeti kaotamata midagi näha ei olnud. Aga kuna mulle jaotamatusest peatus pool trip deebeeride allapoole kuni trepirida käänaku, teeb ukse kinni, sellega tema üles, nagu piirdus peale sedasi hakati kolistama. Öeldi, tehti, uksed lahti on ja mis selle juurde kuulub, see igasuguste ähvarduste värkidega. Algus piirduti sellega, et vallutati niipalju kui vallutada antigi. Palju teil viie mehe peale relvastust oli enda kaitseks? See relvastus, mis meie relvastuse juurde kuulus kahel mehele kuulivestid, rasked kiivrid kalašnikovi automaadid ja püstolid, teenistuspüstolid, kogu meie relvastust. Eks teil oli endal kindlasti meeles see, et 91. aasta jaanuaris vallutati Vilniusest teletorn ja seal oli võrdlemisi palju surnuid kui siin. Jaanus Kokk ütles telefoniintervjuus, et on oht, et teid hakatakse nii-öelda välja lõhkuma nende rauduste tagant ja kutsus inimesi appi. Kas te olite selleks ise kõik valmis? Mis meie kaesse siis puutus, siis meie olime küll valmis kõige mustemaks stsenaariumiks valmis ka? Muidugi, seda ei taha keegi. Aga kui oleks vaja olnud, siis me olime valmis kõikideks võimalusteks. Kas seal käis läbi ka mingi niisugune informatsioon, et kui olukord läheb taga dramaatiliseks, siis on teil võimalus avada kas mingid propaanik kraanid või ma mäletan valesti rajoon. Mida see oleks tähendanud, kui see vajadus oleks? See oleks tähendanud, et kõik, kes seal tornis on lämbuvad regioon on niisugune kaas, mis hapnikust raskem oleks surunud kogu teletornist hapniku välja teatud ajaks, noh muidugi see oleks tähendanud seda, et seal meie oleksime saanud põgeneda katusele. Aga vene sõjaväelased oleks siis hukkunud nii palju, kui nüüd seal tornis on sel momendil. Aga noh, see oleks tähendanud seal teletorni lõppu teiste sõnadega siis ei oleks seda jäetud Kiievi kivitehase Seal Harri Tiido intervjuudele muidugi küsitud, et mis meeleoludel üleval on ja te vastasite väga reipalt, et on töine meeleolu. Kas te tagantjärgi meenub midagi muud? Kas te kartsite kõige halvemat, mida te mõtlesite? Ei kartust, minul ausalt öeldes küll ei olnud. See töine on tõesti tagantjärgi mõeldes kõige õigem väljend üldse, sest tööd oli tõesti palju. Lisaks oma igapäevasele tööle tuli ju veel lisatööd teha, vahega suurt kartuseks seond ja lisaks mul ei olnud ka üldse sellist ettekujutust neist, nad ei olnud ikka mingid kõrilõikajad, neil oli oma ülesanne ja nad ikka kedagi tapma ei tulnud. Et ma kujutan, ainuke asi, mis nad oleks teinud, kui nad oleks sisse saanud, oleks lülitanud välja tehnika ja see on kõik. Vaat ma tahtsingi küsida, et kui ulatuslik side see oli, mida te seal 22. korrusel kaitsesite mis oleks juhtunud, kui see oleks rivist välja langenud või kui Vene dessantväelased oleksid selle likvideerinud? Enamjagu telefoniühendus Soomega ja sealtkaudu välismaailmaga siis raadio ja televisiooni programmid, Eesti peala, kuigi televisioon ei töötanud, aga raadio oleks vabariigis küll vaikinud. Siis ärev olukord kestis hommikul kella veerand viiest kuni õhtul kella viieni vist või kuidas te sealt välja pääses? Selleks ajaks siis, kui meie juba välja saime, olid tulnud kohale mees, siseminister tahtsid läbirääkimistesse siinsesse juba, see oli nagu valitsuse tasandil läbirääkimised. Ja sel ajal ka tuli meie tolleaegne komissar Enn Kask. Ja siis paar meie üksuse poissi tulid ka siia erariietes ja kuna vene ohvitseridel oli see küllaltki aukohus, et näidata, et nad ikka midagi suudavad seda torni seal vallutada, nad püüdsid selle jooksul, enne kui lahti päästeti. Oma jõududega seda vallutada mäletan väga hästi, vene poisid olid sellised. Nad olid vene poisid, tol ajal meil siin osaliselt pooleks ei rühm. Tema veel ütles, et koos komisjoniga Enn kasega Nad tulid üles sinna olid enne käinud selle komandöri juurest läbi ja küsinud, et kas nad võivad oma poisid ära võta tornist. Siis tema ütles, et minge teie, proovige ise sellepärast, et meie neid kätte ei saa, sealt. Kuidas teie perekond kogu selle loo üle elas? Ma ei oska seda täpselt nüüd nende tundeid öelda, aga nii kaasa jutu järgi ta nii hirmus palju enerveerinud, sest meil oli telefoniühendus kogu aeg olemas. Abikaasaga rääkisin ühte ühte lugu. Küsisin aasta tagasi Peeter millit intervjueerides, kuidas tema perekond augustipäevade 91 üle elas. Abikaasal oli isegi šokina väikeselt. Ta kuulis sellest teletornist kohe, nii, kui seda eetris edasi anti ja ta tuli torni alla. Siis levitati juba kuulduste tornov vallutatud. Ta teadis. Ma olen tornis, tähendab, et olin tornis see informatsioon, et torn on vallutatud ja ei tea, mis seal toimub, oli talle väga uudiseks. Seal olid juba politseinikud ka kohal ja käis küsis, et kas tõesti on vallutatud, siis algustele öeldi, vallutatud kenam tornis ei ole meie inimesi nagu siis ja abikaasa ütles, et kuidas ei ole, minu mees peaks ajama. Ja siis kutseta kõrvale küsiti vaikselt, et kes teie mees on, ta tutvustas, et tema mees on sihuke mees. Öeldi talle vaikselt, kuna veel ei olnud informeeritud rahvast, et keegi veel tornis on. Et jah, ta on üleval, et nad on 22. korrusel ja neid pole kätte saadud. Kas teie teadsite, et teie abikaasa on seal samas torni all ootamas vaatamas muretsemas ei olnud. Kas te mõnikord hiljem olete sellest veel omavahel rääkinud või te tegelikult püüate selle maksimaalselt unustada, mis juhtus? Me oleme sellest rääkinud ja meil on nüüd juba traditsiooniks muutunud, et iga aasta, kas ka 19. 20. või 21. augustil käime teletornis lõunatamas Väga ilus traditsioon, kui vanade olite 91. aasta augustis? Ma olin siis 28 aastane Kas te mõnikord mõtlesite nendel aastatel, mida me nüüd nimetame Nõukogude ajaks sellest, missugune on iseseisev Eesti vabariik? Mismoodi siin elu siis on või missugused inimesed on või kuidas inimesed käituvad iseseisvas riigis? Tol ajal nagu olid siin ühtsust rahvavõistluste tunduvalt rohkem kui praegusel hetkel nagu elu muudab inimesi, kuigi ei saa ütelda, et kui samasugune situatsioonid korduksid, siis rahvas koondub jälle ühte, et praegu igaüks püüab ise läbi saada ja kui võimalik, siis mõnele konkurendile jala taha panna. Kuidas teie enda elu on kulgenud pärast 91. aasta augustit? Ikka tööpühal. Mis tööd te teete? Ikka politseis tööl, nüüdseks on nimi muutunud Mary üksusel, nüüd on eriüksus K. Ka Jaanus Kokk on kolmekümnendates aastates mees. Küsisin ta käest, kas ta on stagnaajal üldse mõelnud, missugune võiks olla elu iseseisvas Eestis. No ikka, ma arvan, et ikka enamus eestlasi mõtlesid, mõtlesid selle peale. Aga kui palju ma nüüd oskasin elu ülamõelda, ma mõtlen siin praegu mõtlesin selle elu Aliust olmet, et ma arvan, seda küll ei osanud tookord niiviisi mõelda, et kui nüüd tuleb iseseisvus, tekivad suuremad probleemid võib-olla raha ja kõige muuga, aga mille peale mõeldud kindlasti. Ma olin asja TPI lõpetanud ja mis, mis nagis iga minut silma torkas, oli kindlasti Need laused, millega kõik ka teaduslik kirjandus algas, et NLKP sellisel kongressile võeti selline suund ja puhtalt sellised asjad hakkasid nagu kõige rohkem vastu. Nendest oleks tahtnud kõigepealt vabaneda. Aga siiski ei ole elu meil nüüd taasiseseisvas Eesti vabariigis läinud, nii nagu te tookord mõtlesite, ta hakkab minema. Ei tea, kas see vastuolu nüüd nii suur ongi, sest kõik on ikkagi läinud loogiliselt, kui palju nüüd majanduslikud raskused, puudutavadki iseseisvust, siin on ka globaalsemalt probleemid. Majanduslik allakäik hakkas tegelikult juba enne Eesti iseseisvumist, nagu NSV liidus oli see plaanimajandus, mis polnud ka päris õige plaanimajandus, et eks ta varem või hiljem oleks ikka kokku varisenud. Ega ta väga pettunud ei ole praeguses Eesti vabariigis. Ma ei ütleks, et väga pettunud, ma ei ole üldse pettunud. Ma tean, et kõik need neli meest said hiljem kingituseks käekella, hakkas see kell, on teil alles? Jah, on ja ma pean ausalt tunnistama, et mu abikaasa näitusele kellaga siiamaani, sest mina olin just ostnud paar päeva enne selle kella kinkimist omale uue, kella homo ostetud lihtsalt minu vajadustele paremini sobivaks ja sellepärast kannatas tegelema vihast. Aga põhimõtteliselt kell käib ja näitab õiget aega. Küsisin ka Peeter Milli käest, kas tal on auhinnaks saadud kell alles. Kas on teil praegu veel alles? Praegu käib ja näitab õiget aega. Tagantjärgi on mulle selgeks saanud, et tookord oli teletornis lõksus koguni neli meest. Oma ameti poolest valves olev raadioinsener Jaanus Kokk siseminister Olev Laanjärve, saadetud tookord miilitsas teeninud Peeter Milli peaminister, Savisaare poolt lähetatud kodukaitse liige Jüri ost ja veel üks vene rahvusest mees kes olevat üles jäänud pool juhuslikult ja kellel polnud arvatavasti mingit kindlat ülesannet. Mis aga toimus alllinnas, sellest on rahva hääles kirjutanud nii ülemnõukogu kui hiljem ka riigikogu esimees Ülo Nugis. 21. augusti öösel kell kolm oli Moskvas kavas vallutada valge maja. Samal ööl toimus Tallinnas tondidiviisi staabis viimane nõupidamine, kuidas ajada asju Tallinnas. Sellest informeerisid mind kolleegid ülemnõukogust, sealhulgas sõjaväelastest ülemnõukogu liikmed. Pool üks oli olukord selline. Tallinna garnisoni ülem ja tondidiviisi tolleaegne komandör saadeti staabist välja. Sisse jäid ainult moskva emissarid. Laual olid suletud ümbrikud ja oodati signaali. See signaal ei tulnud ja jäigi tulemata. Me ei tea siiamaani Nonii, mis need ümbrikud sisaldasid, kuigi seda võib aimata. Nende eesmärk oli väga karmilt käituda. Eesti poliitilised liidrid oli kavas likvideerida. See on tsitaat 20. augusti 93. aasta rahva häälest, kus oma muljeid jagab Ülo Nugis. Samal päeval, 20. augustil kutsus Savisaar ja rahvarinne inimesi Tallinnas Vabaduse platsile, kus siis kogu eesti rahvas või vähemalt väljakule kogunenud esindajad said oma seisukoha üksmeelselt välja. Velda. Veel mõned mõtted, nüüd juba septembrist-oktoobrist, 91. Eesti vabariik saavutas rahvusvahelise diplomaatilise tunnustuse, muuhulgas ka Moskvast ja Eesti Vabariik võeti ühinenud rahvaste organisatsiooni täieõiguslikuks liikmeks. Ometi polnud väga paljude inimeste lootused iseseisvas Eestis hästi elama hakata täitunud. Küsisin Sirjendrilt, miks. No tuletame meelde, Viivi Luik on muide seda oma seitsmendas rahu kevades meenutanud, kuidas tema noorena üliõpilasena vaatas Tartu kohvikus mõtlike silmadega meest luuletaja Artur Alliksaart kes kirjutas pliiatsiga valgele paberilehele järgmise rea, mis saabub ja mida ma soovin, on jubedalt erinev. See käib praeguse situatsiooni kohta täiel määral. Meie soovitu ei saagi minna nii kiiresti täide. Me võime seda võrrelda kui ühe hoone või katedraali ka kahtlemata katedraal iga, sest ta oli omal ajal ehitatud ja rajatud oma parema äratundmise järgi. Ja see oli ära lõhutud. Ja lõhutud, oli ta mitte ainult ütleme materjali või aine või ka poliitika või sellesama õigusliku järjepidevuse poolest vaid ta oli lõhutud inimeste sees ja inimeste hinges. Ja hing ei taastu nii kiiresti. Ja need mõtted ja soovid ja tõekspidamised, need ei saa tulla üleöö. Me üldse suhtume pisut nagu üleolekuga näiteks töösse pingutust ei ülistatajaga põlistatavaid kerget vaeva ja niisugust üleolekut ja kerget minekut läbi elu on väärtustatud ja kõik see annab riigi ehitamisele või selle katedraali taastamisele muidugi oma näo ja joone. Ma arvan, et kõigesse tuleb lihtsalt suhtuda rahulikult, kõik tuleb omal ajal, see võtab lihtsalt aega. Ja mitte vaata, ma ei meenutanud Viivi Luige Seitsmendat rahukevadet, siin on ju väga hästi ära toodud, kuidas inimene lahustub ja pihustub teataval määral põrmuks ajas ja ruumis. Ja kuidas killustumine viib lõplikult endaga kaasa need mälestused ja kogu selle hea olnu mida me arvame, et on olemas, aga taju kaob ja lahustub, teda ei ole midagi jäävat, ei ole midagi, vot ei ole. Ja Viivi Luik kirjutab, miks ta üldse Seitsmenda rahukevade kirjutas, sellepärast et ta tahtis päästa unustusest. Mõned inimesed, mõned pildid, mõned näod, mõned asjad, mõned esemed ja nii edasi. Ja see, mis praegu Eestis toimub, see on minu meelest, see on selline aeg, nagu me kevadel, kui me oleme pannud maha salatid ja muud asjad aeda ja siis me näeme, kuidas umbrohi hakkab kasvama ja kuidas me seda umbrohtu hävitame ja hävitame kultuurtaimed, kuidagi ei kasva. See kõik kuidagi kuulub aja juurde. Ja midagi ei muutu enne, kui viimane vene soldati. Jalg on astunud üle Eesti piiri, enne lihtsalt ei saagi midagi muutuda ega juhtuda. Väga meeldib, kuidas on Eesti kaitseliidu ülemal, major Johannes Gerdil on seinal tema laua vastas on Eesti kaart, millel ida pool puudub piir, sel põhjusel, et seda ju ei olegi seal Me ju ei tea. Meil on olemas Tartu rahulepingu piir ja meil on olemas, kuidas nimetati majanduspiir või tollipiir. Ja viimane ka eriti ei kehti. Ja niisamuti on inimeste teadmistes ja maailma nägemises ja suhtumises Eesti riiki. Et riik ei saa ju, mis Eesti riik õieti on, kes seda täpselt teab? Mina püüan nii palju kui võimalik ja nii palju, kui aega on hästi valitud seltskonnas ennast pisut targemaks teha, kui ma tegelikult olen ja mõelda läbi neid mõtteid ja neid väärtusi mis peaksid sellest punktist edasi viima, kus Viivi Luik lõpetab oma oma lapse mälestused seitsmendas rahu kevades. Tegelikult meil sealt tulekski edasi minna ja mõelda ka hoolega järele, mis siis ikkagi tol ajal 91. aasta augustis juhtus, kui Vene tankid olid juba Tallinnas, mis juhtus meis enestes, kuidas me ennast võtsime kokku, millest me mõtlesime, me mõtlesime ka sellele, eks ole, mida me võime kaotada, aga me mõtlesime rohkem sellele, mis meil ees seisab, mida me võidame ja mis peab saama minust või minu perekonnast, minu lähedastest või või ka sellest samast riigist me tegelikult väga vähe ja räägime viimasel ajal ju riigist meie patused, mis lehes ja raadios, televisioonis on üles tõstetud, need on noh, need on kuidagi niisugune tühine ja väike, mis siis on lõpuks autot ja raha, see on mööduv, üks koosneb plekist ja teine on ainult paber. Pealegi rahapaber aga see inimese sees ja hinges toimub või see mõte ja see mõtete edasiandmine vanaemalt, lapse lapsele ja, ja inimeselt endalt näiteks, kui ta kirjutab kirju, see on fantastiline. Või kui ta midagi loob, tegelikult ükskõik, kas see on iseendale sahtlisse või või ta noh, see kõlab võib-olla banaalselt, praegu istutab näiteks puu, see on vaieldamatult looming või kui ta parandab katust või kui ta püüab midagi muuta ja isegi see on väga vajalik ja kasulik, kui inimene julgeb jääda iseendaks. Tänapäeval ja tänapäeva Eestis on minu meelest väga vähe inimesi, kes julgevad olla, nemad ise julgevad mõelda nende mõtetega mida nad tegelikult mõtlevad. Ma arvan, et neid inimesi on vähe, kes kes on niisugused. Ma asetasin Eesti tuleviku niisugustele inimestele, kes on, julgevad olla nemad ise. Ma just tahtsin küsida, et kui te unistate iseseisvast Eestist missugune see teie unistustes on. No ma oleksin võib-olla viis aastat tagasi meenutanud Parikaste foto albumit, aga nüüd ma enam nõnda ei. Ma arvan, et Eesti riik, millest mina unistan, on demokraatlik riik, kus elavad vabad sõltumatud inimesed. Ja ta on kindlasti iseseisev riik, ta on väljaspool Euroopa ühendust kindlasti. Sest Me võime ju küsida, et miks peaks Eesti üldse Euroopasse jõudma? Eesti on enam, Eestil on palju suuremad võimalused, kui on Euroopal, mis on ju lõppude lõpuks. Euroopa on üks mandunud õhtu ega asjatult ei mindud Ameerikasse, avastama uut maailma ja nii edasi. Eestil on palju paremad ja suuremat stardipositsioonid, kui on Euroopal. Ja kui me oleme edasijõudnud, võib-olla me vaatame tagasi ja võtame Euroopa endaga kaasa, mitte ei lähe ise tagasi, meie läheme edasi. Ma väga loodan, et lõppev saade suutis küsimuse, kelle teine, see oli, 20. august. Et suutis selle küsimuse päevakorrast maha võtta? See oli meie kõigi, teeme ja täiesti erapooletu hinnangu sellele sündmusele suudavad anda alles 21. sajandi eestlased. Ja Nende tulevane hinnang sõltub suuresti sellest, kuidas me vahepeal suudame oma iseseisvust kanda ja kaitsta.