Kui teatrist koju jõudnud inimene ei äratavat üles oma naabrit, et talle jutustada kõigest sellest, mida nähtu-kuuldu tema südames ja ajus tekitas, siis polevat sellist vastust ja Cartisti yldse vajagi. Ma ei suuda meenutada, kes seda ütles, kas Stanislavski või mõni teine teate korresse. Ja praegu polegi oluline see vaid öeldu sisu, mis, tõsi küll, ehk liig entusiastlikult kõlab, kuid ometi tõe terata pole. Tänane kesklugu on kunstnikust, kelle pärast tasub teatrisse minna ja pärast etendust kohe koju jõudnuna naaber ülesse äratada. Teeneline kunstnik Juta Lehiste. SUUR LINN, hingimate võhk, jutt, hõiked, autokummide sahin, valgusfooride vilkuvad tuled, reklaamides sässivad tuli, kirjad ja pildid, suur linn, kõik liigut tõttab, kuhu, kuhu kuhu peatänavale. Ent kõik tänavad ei ole peatänavad kusagil kõrvaltänavas, kusagil pööningul on mingisugune toa Uberik. Kolm kurjategijat ja prostituut. Muidugi äärmiselt keeruline isiksus. Kui ta etenduse alguses on võigas ja allakäinud naine, keda kasutatakse ainult tänaval rahameeste sissemeelitamiseks siis selle lühikese 40 minuti jooksul teeta läbi niisuguse hingelise muutuse. Et tõesti, ma, ma neid sõnadega ma kardan, ma ei oska seda kõike edasi anda, mida ma iga etendus tunneline uuesti läbi elan, kuni ma jõuan, siis selle etenduse finaalini on, kus ta on juba täiesti teine armastuse leidnud ja ja lõpuks ka selle ohvriks langenud. Meie mandariine on igal pool vastu võetud äärmiselt soojalt, isegi tormiliselt võiks öelda. Näiteks Rootsis, kui me olime, siis hiljem ajalehes kirjutati, ise muidugi ei lugenud, et eri oli kerkinud 36-l korral. Väga Me kartsime esinemisi Ungaris, sest ungarlastel on mandariin midagi ka lähedast ja nii väljakujunenud traditsioonidega. Mõningaid retsensiooni mainisid meelel aktsendid asetada täiesti teistele kohtadele. Kuid nüüd võtta see siiski kõlama see mõttet Mai Murdmaa on tõesti väga andekas lavastaja, kes on teha selle Mandariinid neile nii tuntud mandariini nagu täiesti uue lavastuse ja kusjuures tema lavastus tunduvalt humaansel ungarlastel endal. Mai Murdmaaga on jah, väga meeldiv koos töötada, sest ma ei tea, mulle tundub, et meil on temaga nagu mingisugune hingeline sugulus, May oskab olemata. Seejuures ta siiski ei pressi peale oma arvamust sajaprotsendiliselt muidugi nii töö käigus ja seal detailide otsimisel, seal meil on tihtipeale päris suuri kokkupõrkeid. Aga ma väga usaldan teda, sest ta teab, mida ta tahab, ta näeb seda lõppresultaati ette varem kui mina, võib-olla ja mina lähen läbi suurte vaevaliste otsingute tihtipeale teen vigu, millest ta püüab mind ära hoida. Kaks osa ma olen temaga teinud ja ja see on üks parimad ilusamad aastad elust olnud ja viska osad teine saanud temaga. Minule andis ta väga palju, ma kardan, et ta andis isegi seda, et minust iidse tantsija edasi jäi. Siis kui ma hakkasin annat tegema, siis mu elus oli väga raske periood, sest ma teadsin, et kaks kuud on aega, et selle aja sees, kui ma suudan võtta 16 kilo maha ja, ja kui ma suudan vormi minna. Et siis ma saan seda osa tantsija, kui ei, et võib-olla siis ma jään sellest osast kindlasti kõrvale, aga üleüldse isegi teatritööst mingil moel kõrvale. No aga kuna ei olnud mingisugust muud väljapääsu Sist Tiiule, Andrus oli parajasti välisreisil, siin käisid läbirääkimised teiste teatrite tantsijatega ja ma ei tea, kas minu õnneks või õnnetuseks nad kohal ei, ei tulnud. Siinmail ei jäänudki muud üle, siis halvustada mõnuga proove, kui ma kaalusin midagi 67, kaheksa kilo. Lase oli, oli muidugi minu elus ka süüa vaid periood ja selles suhtes, et kuigi mind on väga raske neid endast välja viia, siis need proovid lõppesid küll peaaegu alati nutuga ja. Hirmsate masendushoogudega väetama sest Maiaks proovi pihta. Siis ta teatas, et ta ei näe rasvahunnikuga ohist lõpetas jälle ja ma sain muidugi aru, et ma nägin tõesti jube välja, aga ma tundsin, et ma siiski seal jumala ainult antakse proove, mul ainuld antakse võimalus alla võtmiseks kõigepealt, sest tõepoolest lihtsalt nälgimisega seda teha ei saa, peab lihtsalt. Väga suur võit iseenda jaoks oli see, et, et Joanna on siiani olnud mu tehniliselt kõige raskem osa muidugi niisugustes tingimustes ja seda ette valmistada ja peale aastaaegsete eemal olemist lavastaja oli muidugi väga raske ja see on vist üks vähestest saavutustest, mille üle ma tõesti iseendale uhke olen. Pöörite suures kaotusseisus tulite välja õnneliku võiduga. Kas te seondate veel mõnda kaotas hetke meenutada? Jah, Mul oli meniskioperatsioon. Neid on neid operatsiooni muidugi väga palju tehtud. Aga tolle seal ma olin teine tantsija, Mai Murd, ma ise oli esimene ja nagu me teame, temana lavale ei tulnud. Ja ma olin kaks kuud olin Tartu haiglas see ja ma mäletan, et see aeg oli, oli, näed, kus ma esimest korda hakkasin üldse mõtlema elu üle oma elukutse üle Elsa omal kohal üle elus. Ja peale seda siis ma sain aru, et kasvõi viimases reas ükskõik mismoodi, aga, aga teatrisse tagasi peale seda siis sõitsingi kohe lendasite operatsioonile ja kõik läks siiski korda ja veel poole aasta möödudes hüppasin tantsida uuesti. Aga aga ta oli mul ka veel selles suhtes tähtis, et sel ajal ma sain aru, et meie elukutsesiiski mingil moel on riskiga seotud tahtmisest üksinda lähe, teatris olla, võib ju juhtuda tõesti igasuguseid asju ja siis ma tegin nii oma arust väga targa sammu, astusin ülikooli inglise keelt õppima inglise keelele. No ma ei tea, ohviks võib-olla natukenegi kergem nii-öelda nimetada, aga ma tahtsin alati selle keelega tegeleda ja ja mulle tundus mingil moel ma selle, tal on ka annet. Aga muidugi üks asi oli nii ise lugeda nii oma vabast ajast ja kui me selle füüsilise väsimuse juures on muidugi väga raske ennast sundida tal raamat kätte võtma mingisuguseid reegleid tuupima. Aga kui ma ülikooli astusin, siis ma lihtsalt seisan fakti ees, et ma pidin seda tegema tööle, diplomitööpuudetest, teatrit, kuidas see täpselt kõlas? Inglise teatri terminoloogia tõlkimine eesti keelde. On sellel ka praktilist tulu, sellel võib olla. Sest tegelikult meil ju terminoloogiat ka niisugust eesti keeles üldse ei ole olemas. Aga muidugi see nõuaks ikka väga paljude inimeste nii ühistööde jõupingutuste, ütleme, mingisugune nii populaarteaduslik sõnaraamat sel teemal välja anda. Kunagi ma mõtlesin, et, et võib-olla ma saan seda tööd edasi jätkata ja aga nüüd ma kardan, hindasin oma võimeid üle. Sest see on ikka väga suur töö Queen niimoodi leida endale mingisugused võitluskaaslased, siis muidugi võiks seda teha, see galerii ülikoolis õpib, on üpris tavaline nähtus ebatavaliseks nähtuseks, minu arust on ka see, mis juhtuizentatsionaarses osakonnas, mitte iga päev. Nimelt see, et keskmine hinne hakkab jõudma hindele väga hea, teil saga niimoodi oli. Ma ei tea, mulle just tundub, et see on päris loomulik, sest lõppude lõpuks ma läksin sinna ja omal tahtel ja vabatahtlikult hakkasin seda kõike õppima. Pealegi, mulle on õppimine alati meeldinud. Kui te hakkate tööle uue rolli kallal mis on teie jaoks primaarne intuitsioon ja tunded, kõigepealt? Kõigepealt muidugi tuleb lähtuda muusikast, seal nad ikka kõige aluse, kõige kindlama aluse, kui seda kuuleksid, kõigepealt saad ütleme, kuju, niisuguse üldise loomu teada. Ja siis ühe järgnevatel kuulamistel üha süveneb ja süveneb see ettekujutus mida see osa endast peaks täpselt kujutama. Ja kõigepealt on muidugi vaja lihtsalt väga loomulikult ennast esimestes proovides nimelt selle kujuna tundma. Ma hakata kui seal niimoodi mõistusega viia ennast ühte või teise olekusse ja ma ei tea, võib-olla ma olen, see õnnestub, aga no teate küll tulema end tunnetest ja ainult sisemusest ja kui ta seda ei tule, siis ma lihtsalt ei saa seda osa teha. Aga kui te algul kuulate muusikat ja ma olen päris kindel, et teil tekib isiklik ettekujutus sellest rollist, kui see ei ühti, koreograafia on, aga mis siis, kui me läheme, siis on nii vastastikusele järeleandmistele, siis muidugi mingisugune tulemus ja, ja isegi hea tulemus on, on tõenäoline. Aga kui ballettmeister püüab lihtsalt peale sundida seda kuju, mida tema näeb ja, ja mulle mitte kuidagi ei sobi, siis midagi head sealt loota ei ole. Muidugi üks asi on see, et väga erinevad, need arvamused ei saa olla, sest ballettmeister lähtuv muusikast aga detailides ja nüanssides võib olla väga suuri lahkuminekuid ja aga et ma oma osa nii teen nagu nabin, karantiin. See on mingisugune niisugune seletamatu sisetunne, mis viib mind lihtsalt nendele enam-vähem õigetele lahendustele, Minujaoks võhikule hakkasite teie silma kratiga, mis oli enne krati enne kratele väga palju osi maalin tantsinud juba üks. Ma ei tea täpselt, kas 13 või 14 osa, aga need kõik olid siiski, ma olin põhiliselt teiste dublant ja võõraste ballettmeistritele vastatud. Aga krat, seda nüüd tagantjärgi räägitakse, et see oli spetsiaalselt minu jaoks lavastatud. Nii see muidugi ei olnud, see oli jälle juhus, lihtsalt et ma sattusin Enn suve kätte. Ja et tema ballettmeistri kavatsus seal minu kaudu linde realiseerus see osa mulle tõesti sobiseda, ta oli väga tore teha, kaua aega ma kohe lustitasid ja mul on kahju, et et seda osa enam ei ole. Nende hilisemate traagiliste ja, ja masendajate osade taustal oleks muidugi väga tore teda veel kord tantsida. Aga krattali mingil moel, nagu pöördepunkt peale seda linna märkab, tekkis, nagu hakati natukene arvestama ja. Teie kui kunstniku lahkamishoos leiti, et teile on lähedasemad tantsuline jultumus, grotesksed paroodia ja et te olete ergas, julge ja närviline. Mida te ise sellest arvate? No ma arvan, et need on kõik ülepakutud ja ja muidugi ülivõrdes autod. Aga noh, väike tõetera kui mõelda seda, et ma lüüriline ja, ja sujuv, rahulik ja seda kõike ma tõepoolest ei ole, olen tõesti terav ja, ja närviline, tahate võib-olla rollise tingibki selle teatavas mõttes siiski Ööblaanilisuse või ma arvan, praegu valesti? No suures laastus võib olla üheplaanilisus, neid võib ühe nimetaja alla viierdada siiski traagilised osad peaaegu. Ja see on ka jälle omamoodi imelik, kui ma mõtlen, kui ma teatrisse tulin, siis maale, millega lasteaia suur koomik, koomilisi osi ja kolm tundnud ennast eriti hästi vad grotesksed on teine asi, kus võiks üle pakkuda ja midagi nii väga tugevalt teha. Semule jälle meeldis? Mäletan, kui kavamale veel Tuhkatriinu võõrasema, sellepärast tantsija siiamaani, see on üks mu lemmikosadest. Ja nüüd ma lausa igatsen mingisuguse grotesksed tugeva lopsaka niisuguguse karakteri järgi, sest mingil moel ja need traagilised osad, kuigi nad ei muutu ühe palgelseks, sest iga inimene traagiline isemoodi ja põhjused selleks on erinevad. Aga ta väga väsitav ja kurnav. Ma juba tunnen tõesti, et, et me nagu oleks puhkust vaja. Mul on väga kahju, et, et üks osa, millest me ilmselt oleks saanud päris huvitav osa teha, kadunud poeg. Kahjuks jäi, jäi mul tantsimata, kadunud poeg ka, etendus ei ole veel lavalt kadunud, võib-olla ei hakanud midagi peale, aga, aga ma ei usu hästi, et ma seda osa kunagi tegema hakkan. Võib-olla see on üks osa, mis, millest ma hiljem hakkan puudust tundmata eemaltantsimata ja veel on olemas teie teatris, eks ballett, kus kavalehel on nimiosa täitjatena hästi palju baleriini üles laetud. Nende hulgas on ka teie nime, aga ma kordagi olen Carmenit päris palju näinud, ei ole sattunud sellele etendusele, kus tantsite teie. Seda etendust tantsijad vaid kolmel korral ja ja mul on väga kahju, et see kõik niimoodi läks. Sest ma tunnen, et Carmen on minu osa ja kunagi, kui ma hakkasin seda õppima, siis mul oli selle osa jaoks kuidagi nii palju sisemisi reserve, nii palju niisuguseid huvitavaid nüansse, mida ma oleks tahtnud kõike ellu viia, aga muidugi selle kolme etendusega me jõudnud pooltki seda realiseerida, mis mul plaanis oli. Ma usun, et minu Kümnenda etenduse Carmen oleks kindlasti väga tunduvalt erinev sellest armeest, mis ma esimesel etendusel tegin. Ja kui mul oleks võimalus algatada tantsida näiteks niipalju kui mandariini siis ei oleks kindlasti jälle hoopis teine kuju olnud. Aga kõik ei ole teatris, on meist endist, tihti tuleb ette niisuguseid olukordi, kus ühel või teisel põhjusel lihtsalt sa oled sunnitud osast loobuma või jääd kõrvale. Aga ma loodan, et võib-olla tulevikus midagi siiski on, kus ka minu närvis planeerisid. Nõia ikkagi ma ise algul viitasin sellele tee pärast kinnitasite seda, et teater on suurimuste värki sõltutel, lavastatest, sõltute teatri plaanidest. Aga kui nüüd küsida tuleviku suhtes, mis oleks see roll, mida te väga tahaksite teha kuid ei teagi seda? Ei kindlasti ma ei tea seda nimetada, kirjanduslike kangelanna Sid, mis viimasel ajal hoogu võtavad, balletilavastused kirjanduslikel teemadel. Ma ei tea, ma ei taha nendesse uskuda. Sest üks asi on niisugustelt kangelannadelt, kui talt võetakse ära ta sõnase põhiline väljendusvahend, põhiline, mis teeb erinevaks teistest, siis mingil moel ta ikkagi vaesustub. Minu meelest siis saab anda niisuguse olulised oma tunnetest, selle kõik saab edasi anda, aga kõiki neid nüansse, mis teeb temast just nimelt ainult selle kordumatu isiksuse. Midagi siiski balletis jääb vajaka. Sellepärast ma lihtsalt ei julgegi tahtnud niisugust osa, sest siin oleneb ju kõik ballettmeistrist ja kas on olemas niisugust geniaalset ballett, meistrit, kes suudaks täiesti ütleme, kõik Shakespeari kangelanna tuua niisama jõulistena lavale? Koreograafia osatähtsus baleriini elus on ju tohutu, aga ometi mitte ainuke olgu siin või näiteks tootnud partner mõnel spordialal kas või jäätantsus ei saavat üldse suur tulemusteni jõuda, kui ollakse partneriga erinevatel lainepikkustel. Kas ka balletis on nii, et teineteise nagu sisemine tunnetamine on võimalik ja ka vajalik? Ka selle tunnetamine on võimalik muidugi, kui on alaline partner. Minul kahjuks ei ole olnud sellist alalist partnerit, ma olen esimesed aastad teatris täiesti juhuslike partneritega tantsinud ja need viimasel aastal siiski põhiliselt kahega ainult jaanis garancis, tiit, härmiga. Ja seetõttu muidugi see tunnetamine ja tee ei ole ka viidud kaugeltki niisugust täiuseni, nagu ta peaks olema. Aga tegelikult oleks väga tahtnud tantsida oma mehega Rinasside, aga me oleme niivõrd erinevad tantsija natuurid, et, et tema on niisugune klassikaline prints ja mina jälle siin nagu ma loen su närvilise moderntantsija. Et lihtsalt ei sobi. Kuna tahaks into teha veel ühest komponendist saalist koostööst publikuga peaaegu et tühi või pooltühi saal. Mis tunne teil on? Väga kurb tunne. Ja eriti siis, kui on rasked etendused tantsida. Siis ma mõtlen alati, et meie puhkus võiks olla palju suurem on seda aegumist palju kasulikumalt kasutada kõnnide 10-le 20-le inimesele tantsida seal pikki raskeid etendusi, osa näitlejaid. Ma kuulan, et nad ei pea eriti tähtsaks, kes seal istub ja kui palju neil vaatan. Võib-olla saad ise sellest nii hirmus suure naudingut, meil aitab ka sellest, aga ei nii, tantsijad, ma tean kindlasti, et täissaal innustab väga palju rohkem. Mitte kunagi ei kirjutata Üheski retsensioonis ega ei lisata kavalehele juurte. Et osatäitja on haige. Ja vahetevahel, mis seal salata, tuleb elus ette juhtumeid, kus inimene on tujust ära ja väga tõsistel põhjustel mitte lihtsalt tavaliste kapriiside pärast. Aga publik ei tea seda mitte kunagi. Ta ei peagi seda teadma. Tema tahab teid näha, alati täis sära. Kas teie lavapraktikas on tulnud ette juhtumeid, selliseid raskeid juhtumeid, mis on nõudnud suurt eneseületamist tol õhtul, kui teie nimi on seisnud kavalehel? On olnud. Just külalisetenduste ajal kui me sõitsime Ungarisse möödunud aasta kevadel sinna partaki festivalile, siis mainima Moskvas haigeks. Saga muidugi sõitsin kaasa, lootsin, et läheb paremaks. Seal jäin grippi Ankyinasse. Nii et Ungari arstidega tutvusin päris lähedalt, pidin kogu aeg haiglas ja polikliinikus olevat lugematul hulgal tablette neelama ja süstide varal ma põhiliselt need etendused seal ära tegingi. Väetanud Holleli oli suureks abiline Tiit Härmi valge kostüüm, sest valge laik oli ainukene helekoht laval, mis millest ma siis sai kinni hoida, sest sõna tõsises mõttes mulle silme eest must. Kui te läksite sellisena haigena lavale, siis te pidite teadma, millega theriskeerite sellel seal ei mõtle. Mitte keegi kunagi selle peale mõtleb, kui ta lavale läheb ja sel momendil mõeldakse ikka ainult sellele, kuidas etendus vinni tasemel läbi viia. Ükskõik, millest me siin täna juttu pole ka teinud ikka ja jälle on tulnud kasutada sõna ebatavaline, olgu see siis teie tantsumaneeri kohta teiega ülikooli lõpetanud baleriini kohta. Ja ometi on veel kolmaski ebatavalisus. Te olete Eestimaal sündinud Paleriinidest ainuke, kes on tulnud balleti väljaspool Tallinnat, Tartut. Õigemini, tegelikult Pärnumaalt kuni kaheksa aastane, elasin maal. Ja minu tantsuharrastused seal algasidki, sest meil oli väga tore ma õpetaja, kes tahtis, et kõik lapsed tantsisid, käin tantsima. Ja siis ükskord, kui me juba pärnu kolisime ja siis ma läksin vaatama, kui kultuurimajas seal üks rühma harjutas. Mäletan, ma istusin ja pisarad jooksis, ma äkki tundsin, et ma tahaksin hirmsalt tantsida keegi patrulledel mine ja näita, mis sa oskad. Ja siis lõpuks õpetaja nägi seda, õpetaja oli Helga Dirkko, kes väga palju tegi Pärnus üldse selle heaks, et seal ballett õitsema hakkaks, kui nii võiks öelda selle vastu isegi selja ja mõned muud balletid siis tema ütleski mulle, tule, proovi ka ja ma proovisin ja kõik oli väga ilusti välja. Vähemalt iseenda arvates. No ja peale seda ma jäingi siis sinna balletiringi. Ja siis me väga palju esinesin, tantsisime igal pool siis mind saadeti sellele vabariiklikule üleval, vaata selle siia Tallinna siis ma tantsin seal doktoraybolitist rebasetantsu. Väga ilus kant. Ja selle tantsuga nägimend. Anna ekstan, ei kutsunud mind sügisel sisseastumiseksamitele koreograafiakooli. Sügisel ma tulingi ja, ja siis kuna ma olin ikka tükk maad staažikam kui teised, siis võeti mind kohe kolmandasse klassi. Nii et ühtekokku ma olen nii kuus aastat ainult õppinud. Mul oli väga tore pedagoog Liia Leetmaa ja ma arvan, et tema suur suur teene oli selles, et tema tõesti minust luik ei üritanud teha. Käe märkas kohe muidugi, sest meid oli kaks tükki klassis, ainult Svetlana pala ei anna oma oma rauge olemuse ja klassikalise joonega, tema oli tõesti lõik. Aga paneb imestama, et Liia Leetmaa nägi minus midagi niisugust, mida tol ajal nagu veel teised üldse ei märganud, sest modernballeti ja siis veel ei olnud. Mis tollal oli Tartus just tulnud ja oli tõesti väga moodsa tantsujoonega ja väga uudne selle aja kohta ja põrgubiga kalevipojast see põrgumiga eriti see, nagu oli mingisugune nurgakivi, on niisuguse edasisele ampluaa-le. Jõkke Lehiste Karmen. See on madonna, kelles elavad inglid, kuradid. Juta Lehiste klot on vilgas praksu kui tulelöök. Soome ajaleht suomen sooseli demokraati. Juta Lehiste, prostituut. Tema traagilisus ei ole klassikaliselt ülev. Pateetiliselt mässab kirgede torm. See kaasaegsem, teravam närvilisem baleriini keha, mis pekslas laval väljapääsu otsides. Vates nurgelistes poosides oli ajastu traagika sügavaks kunstiliseks kehastuseks. Juta Lehiste ja Anna on suutnud isegi absoluutse liikumatuse muuta tantsuliseks väljendusrikkuseks. Teatrimärkmik. Juta Lehiste on võluv isiksus, maailmaklassi kuuluv baleriin, kiirlindu meenutav, erakordse ilmekusega igas Eestis. Rootsi ajaleht läens teeningenud.