Muul. Tagumise. Tagumise vaguni tagumisest aknast viskan oma elu. Läbi noor skan ja läheb ka kohtuon terved, kuigi. Tagumise vaguni tagumisest aknast ma viskan oma vedru välja. Ruut kui. Kõrvale brite virnale risk aluma. Maaliti sotsiaalviisil. Öelge mulle ei tahaks väga et enne veel, kui tahaks taguni seal vanaemale näru tagumise kaevurivanaisa veeskonvenud pakilise aatomi säästaak, naastu. Meri tõmbus endasse. On. Luitel goritu tormivahus. Kuule mis seal kaha piilides pahaendeliselt siilides Lõike Heimastaber lõikehein ja Me kõrval seisab pilvesein. Viirastus, penne laps, kes lõike heintes lõhub käe Armastajapaar, kes kartmata jookseb rannal, jalad katmata, jalad katmata ja soontes tuulte vein. Lõikeheinakõver. Pole rannal näha last, kun kipoleb paljajalu meist. Miks ei lahku siiski valumist? Lõikeheinad jäigalt Kahavad. Kõik, kes lapseks jääda tahavad lootuses, et pill see suur ja must, ealeyrii juba nende armastust. Kõik need viivuks minus kohtusi. Viivuks nägin nende ohtusid. Viivuks taevaga läks segi maa. Viivuks mõistsin enam ma ei saa seista, kõhk veel vaiki. Seal, kus peaks halva lihtsalt kisendama hea uks. Kõrval seisab pilves ei. Koltu tormivahus. Meri tõmbus endasse. Tingimata olla ainult üks rep, ainult üks. Kuhu panna pea ja kahtluste ning tülpimust tupes? Ah, ainult üks vaimult üks rühm, kuhu panna peamaak tõmmata kui alatus ning totrus, ah, ainult üks rükk. Ainult üks ret, kuhu panna pea mu lapsepõlve lapselik Hulmi. Pettumuste Ta. Nii hull? Samas ometigi teada, et elu pole üksnes võik teada et see, mis tuleb suurem, on nii minust kui minuga. Samas mõelda veel sündimata lapsi, kelle naerust Me mõlemate mõõgad pudenevad. On olla olla. Samas mõelitan neid kelle nime keegi veel ei tea. Ah, ainult üks rep. Ainult üks rühm, kuhu panna pea. Õhtul ma loen oma luuletusi, samal õhtul. Viiu Härm, kes praegu niiviisi nagu õhtu motona esitas luuletuse annetti laulud ning Tõnu Tepandi, kes avas õhtu edaspidi laulab veel, laulab mitmete rahvaste laule oma seadis ning laule minu tekstidel, siis peatusin voore päälsel maa ümberringi madalatest tuledest, Ruske suits, pööriöö luhtadelt kasvab kipitama laugude vahele. See päike, mis läks, marrastab veel üht mu põske. Aeg katkeb, hetk liibuv rinnale paljas ning raske, see päike, mis tuleb, marrastab juba teist põske. Suits pöörijõe luhtadelgi kasvab kipitama laugude vahele. Amburi nool vihisabile, kingu kaksikud käivad mujal. Ööd seda lühikestki on ainsa ööga taibata raske. Ning seda ahastki madalatki suits kates tööri maad. Kahes loo kõrva valmis. Nii tuleva. Vibra sees A. A A A. Ja. Iluparaad. Pilvede liikumist kuulan kinnisilmi, sin lamades niiskes tumedas rohus. Sinu süda mu rinnus keskpäevakivina, Rosk kohub tundmatu armastus, tema nimi on kohus. Nimi on kohustus, 1000 astmeline tusk, pilvede liikumist kuulan, kuulan, kuis kahinal hingab, võrasid, vangutab Vahtrik. Mesilassummana mähkub ta ümber, kohiseb rünk. Nüüd kohe algab see, mis täidab kõik vabad lahtrid kinni, kasvab ja armistub viimne kui sädelev lünk. Pilv käte liikumist, kuulan. Kuulan, kuis veretuid raage, lõikab lindude keevitus vöötideks tuulde, mustadeks korraks päikese prees nikkel kiledalt lõigata. Taandub viimane viivitus keerleb veri kui kärestik kuskil mu enese sees. Ja ma nägin lumevalgust ükskord, kui ma polnud laps, ningaid, kirjan seda valgust, ükski langev varjuhat ilma pervest, ilma perve läbi päeva, läbi öö, hirmu teatavalt, terve läbi päeva, läbi öö. Hirmuäratavalt terve, läbi päeva läbi öö, jah, ei, kirjand lumevalgust, üks langevarju hat ning ma nägin seda valgust, sellest saati olen laps, silm, mis lumevalgust vahtinud, see saab lumepimedaks. Mees, kes lumevalgust vahtinud, sees, lapseks, imejaks. Jah, mu sõnadest saab lalin rääkida kui proovindast ning kõik rajad, mis ka valin kaugemal toovatast. Oo, et sädemeid killuks mu hing, kui käijal lehvitav väärisvaas joon, millel ootan, on kitsas sild oma pisi Närevalt silmad taas üksainus mõõde ja see on kaugus mu ees ja taga, kui valge nool, vaid valge tunnel ja muud ei aimu. Ei all. Haley külgede pool mu halvas taevas keerleb, kui torn mu kohal, jõgede võrandik, vool mu kohal, vast võrade jäätunud võrk, kal surnud meredest. NUT sool. Vast paremal maski mängides soodvast vasakul kailu laugastes laas. Kui teibaid kaugus mu taga ja ees vaid sild, millel seisan, ma silmad taas Maloidsin liikuma, tunnelisuu ja tunnengi põngahtab kauguse tipp, sa tuled mu poole, ma tunnen, sa tuled, see oled sina taasärganud täpp, sa tuled, sa astud korall ja lumel Tallonsu jalus, koraalide kaik. Sa tuled, sa kasvad tume ja elav kui külmadel väljadel märtsilaik, sa tuled, sa liigud mu suunas, kui kuusel tüved nõrgub juurtele, Vaik, sa tuled vaid minus. Sõnast saab tulla kõrvale astuda, puudub sul paik, üksainus mõõde. See on kaugus ja sina selle lähenev tip. Sa lähenev elav täpp, mad Ardundmu kehas lagised, kärsitus, lipp, sa jõuad siia. Neid puutume kokku rinnalt tõstama isekat pead sel kitsal sillal sa minuni jõuad ja otse minusse jõudma pead siis viimase astudki sammu ja meist saab sammas hõõguv, kui sulaklaasi taas ning sulade läbi mu abaluude must sulad lahti ja lähed, kaasvaik nõrgub lumme, koraal jääb vaikseks ja jälle kauguse lõpsust. Oo, et sädemeid killuks mu hing, kui käijal lihvitav väärispaas tunnel mu taga, ma tean, vaid sild, ma tean, ei tõsta, ei pöörama pead. Hääletult lendavad läbi mu keha, süstik saavad kauguste read läbi peo, mul voolab puu ega aja pinde. Nõtkun üle halja jõe jõe, mis tulvil linde, nõtkuunile, halja jõe maarjaheina kõrreke tuksumas. Mul hambus einet, linnud pelga mind üks vaid lendu ehmus vastu oime pahvas Muldema raske pehmus vastu. Oime pahvas mul meenumuset olen too, kes neid ükspäev hambus vibud ammu nurka ka jäänud, lõtvunud nende sooned. Aga üksu meelespea ja uppunud nooled, aga üksu meelespea tiivasuled ähmi täis, kui su jooksu kuuleb. Nõtkun üle halja jõe taga sulgi sajab läbi peo, mul voolab puuaia pinde aia läbi peo, mul voolab puu. Maarjaheina kõrreke lõdisad mul huulel. Tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud tihtimalt, ise kilk peas, laulnud kõik need kõrbenud sisenema paraad läbi, mina jooksin kõik need piima karjad nüüd ahtraksma, jooksin lehm mu kohal leegitseks nagu eha päikene, mina kinni, udarast suures janus, väikene, tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud, testimalt, ise kilk peas laulnud. Andke aga lüpsisoo jäi veel hakka pähe ahminud nagu ilma ja minema ei lähe. Kõik need kõrbenud sisenema maade läbimine, jooksin kõik need lõivud kuradid tühjaks, nüüd jooksin pahupidi, pööraksin tilgatuks, pigistaks siin ikka veel hinge simus hambaid Gregistaksin tihti olen minagi kilki laulmas kuulnud, tehtimalt, ise kilk peas laulnud, andke aga põhjavett enne, ma ei lähe ahminud nagu uppuja, kuni hääl on kähe, kõik need kõrbenud sisemaad läbi, mina jooksin, kõik need õllekeldrid nüüd kuivaks, ma jooksin. Ah, kuidas armastaksin, vaati palju mahutavat, igast vitsa, vahest valgust välja vahutavat. Harva olen mina pakki kilki laulmas kuulnud, tihtimalt, ise kilk peas laulnud. Andke aga Alliku ikka veel on vähe ahminud teda jumaliku, kuni meel on kähe. O rõnga. Ta. O? Toa jooma. Ta ta. Vastupidi, ta, Lasku. A. Lasku rasvu. Ma loen õige varajasi ajast ja arust läinud lapsikud luuletusi. Meri, oi rohe-roheline meri, ime imeline meri, oi võlu võluline meri. Auga hiivasime ankru kibuvitstest rannal näkineiud liivatumad riivavad nüüd meie võrke tünnid trümmis tühjad, alles poistel põsed puhtad, alles veel on sinised sadamat silmanud piiri tagana. Meri, ime imeline meri. Tahan olla laps, kes liivakastis liivast ehitab maailma veel ilusama sellest, mida näeb laps, kes pinguli pilgul uurib põrnika põrisevad lendu, lennuki jälje, valget kahu meri, rohe-roheline meri, oi nime imeline meri, võluv võluline meri. Kuu ronib redelist alla, ära näidatud unenägu hõlmas päike ronib redelist üles, seninägemata päev põues, olla esimene arglik, julge lapse samm uudistega sillutatud tänaval. Auga ankru hiivas ime kibuvitstest liivarannal. Aga lapsed mängisid, meri oli roheline, kibuvitsad koiduga harva, lastel silmad sinised, ilm oli ilus, ümberringi vikerkaarevärviline tiivaga rannal tegid lapsed ilusama sellest veel meri oli võlu, võluline meri, veel on sinised sadamat silmapiiri taga. Esimene vasikas, ma seisan harkisjalu ja uudistanud. Mul on naljakas saba ja kaks suurt silma ja ma ei taha minna ja tahab. Gazett kummardavad peatsis ehatäht on jalutsis mööda jõge mööda rohtu mööda valget kase tohtu sammub öö pehme, kas kirjut kassikangast koob ta üle meie unenäo avasilmi, ava kõrvu, meie unenäod on kõrvu vihma lõhnalises öös. Gazett kummarduvad ja siis Ehatäht on jalutsis ära mine ära mine ehatähe säramine kassikangas terveks jää.