Tänasel perekonna hommikul oleme külas Tartus professor Eerik Kumari juures. Professor Eerik Kumari on bioloogia, doktor. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Zooloogia ja Botaanika Instituudi teadusala asedirektor. Tuntud looduseuurija, paljude raamatute autor, keda väga paljud tunnevad, teavad aga sellele, kes ei tunne, oleks professor Eerik kummarit tegevust tutvustada päris suur ülesanne. Lisaks öeldule on ta veel Eesti NSV Teaduste Akadeemia korrespondent, liige, Eesti NSV teeneline teadlane, teaduste akadeemia loodusuurijate seltsi auliige, Soome ornitoloogiaseltsi auliige, rahvusvahelise ornitoloogiakomitee liige, rahvusvaheliselt akenduse ornitoloogiakomitee liige, Üleliidulise zoogeograafiakomitee liige üle Liiduse ornitoloogiakomiteed, lindude rände uurimise kuraator, looduskaitsekomisjoni esimees ja veel paarkümmend. Nii ta küll on välja tulnud seal jah, see, ma ei tea, kuidas, kuidas ta on tulnud, igatahes mina ise selles süüdi ei ole seal kuidagi nii on kukkunud seal jama tõesti praegu olen seal jah, nii umbes 25 mitmesuguse organisatsiooni asutuse-ga seotud ja tegevsel alal. Millal aga teie, professor Kumari loodusega päris lähedalt esmakordselt kokku puutusid, mis ajast loodust uurima hakkasite? Ma võiks öelda, et see loodus on mul nii nagu öelda otseveres, millesse tulnud, ma ei tea, ma kasvasin üles küll neisse koha peal, kus loodus nende ümbritses igal sammul seal nimelt Matsalu lahe ümbruses, kuhu ma siis ka hiljem oma töö suunasin. Ja ma pean ennast siis ühenesse looduses, sõprade generatsioonil neljanda põlvkonna esindajaks. Minu vanavanemad, isapoolsed, vanavanemad, elasid Hiiu saarel. Kui sa oled kokkupuutes, aga tihedasti loodusega minu isa poolt, vanaisa oli juba Matsalu lahe ääres tegev. Ja nimelt sel ajal, kui Matsalu lahte külastasid niisugused väga tuntud balti loodusteadlased nagu Ernst Mittendorf, Peterburi zooloogiamuuseumi korrespondent, kes kogub seal materjali zooloogiamuuseumis tolleaegses Peterburis, samuti balti ornitoloog laud on ja teised, nii et väike Rõudoli tol ajal meie looduse, eriti lindude uurimise keskuseks ja minu vanaisa tegeles nende meestega üheskoos seal siis minu isa, kellel oli väiketalu sealsamas lähedal oli ka suur loodusesõber kalamees, jahimees, kasvavasse arstirohutaimi ja arvatavasti need minu suguvõsa traditsioonid on siis kanda siis minusse, kas siis tahtlikult või teada, kus, ma ei tea, ma arvan siiski ebateadlikult. Mu naine ka tegeleb loodusteadusega ja samuti ka ornitoloogiaga, peamiselt tan meie instituudis ja meie tütar, see on siis praegu Rakveres ametis Rakvere koduloomuuseumilooduseosakonna juhataja, nii et tema oleks siis võib-olla viies põlvkond viienda põlveni neljanda põlvkonna esindaja. Nii et niisugune traditsioon on kandunud siis põlvest põlve. Ja ma pean ütlema, et kui ma peaksin oma elu alustama uuesti ega ma vist oma elukutset, et ei vahetaks siis mõne teise õudse vastu, minule tundub endale niiviisi asi, et minus ühendub minu kutseala töö ka minu hobiga nii-öelda niisuguse niisuguse tegevusega, mida ma teen väljaspool kutsetööd, minu tööpäev, see on siis üks ühtne nii-öelda looduse uurimine, lendude uurimine, jaga looduskaitsega tegelemine, sest looduskaitsega olemine on seotud ka juba võib öelda oma 45 aastat. Väike juubel, väike juubel ja minul hakkas see asi pihta, kui ma olin Tallinnas kooli õpilane 12 aastaselt. Mulle kingiti niisukene raamat, mida oli kirjutanud kaasaegne ja muidugi ka pärastine, väga tuntud meie botaanik doktor Gustav Vilbaste meie taimede määraja, see oli selle taimede määraja esimene trükk, teine täielikum trükk ilmus 25. aastal. Aga see oli vist, kui ma eksi, 24. kolmandal aastal, kus ma siis määrasin oma esimese taime, selle taimemäära järgi sõnul väga hästi praegu meeles olin, ma ei tea, mis klassides olin 12 aastane. See oli külma Mailane üks niisugune taim, mis õitseb kevadel ilusa sinise õiega ja siis olin väga rõõmus, kui ma andsin seda kontrollida koolis oma loodusõpetajale, et minu määramine olnud täppi läinud, ühesõnaga määra kaudu. Et siis teada selle taime nimi. No ma tegelesin oma nooruses seal veel mitmete teiste looduse asjade, kui nii võib öelda, seal kogusin putukaid. Soetasin omale paariumi, kalad mind huvitasid, külasin kodus akvaariumid ja nii edasi, Tallinnas kulges minu noorpõlv. Aga kui ilmusid siis niisugused väga tuntud omal ajal raamatud nagu Härmsi, eesti linnustik, Petersoni, Eesti päevaliblikad ja professor Riikoja koduma, kalad. Vaat sellest ajast peale, ma võin täpse kuupäeva öelda, esimene jaanuar 1928, äsja need raamatud olid ilmunud siis ka koolipoiss ja mind siis hakkasid kõigist kõige rohkem huvitama linnud. Ja lindudega olen mina siis pidevalt tegelenud alates 1928.-st aastast kuni siiamaani, millele siis ülikooli päevilt see on siis 30.-st aastatest on lisanud ka lisandunud ka aktiivne kaasalöömine looduskaitse valdkonnas. Ja raamatukogu, see on teil suur terve toatäis ma võib-olla vist üle 10000 küll. Jah, arvestan, ta tuleb seal üle 13000 raamatuid oleme kogunud juba varasest noorusest peale juba koolipoisina, nagu ma ütlesin üks esimene Olisse Wilbergi Vilbaste hilisema nimega taimemääraja, siis nagu raamatukogust tol ajal figureeris niisugused asjad nagu meie rändlinnud, seal ka Vilbaste kirjutatud, siis haigorodoffi lindude riigis oli eesti keelde tõlgitud vene tuntud loodusteadlased teos ja teised veel. Ja muidugi ülikooli ajal läks siis raamatukogumine päris süstemaatiliselt lahti ja praegu ma pean küll ütlema jahet, mis puutub siis Ornitoloogilasse, kirjandusse ja looduskaitsealasse kirjandusse, see on minu koduses raamatukogus esindatud sel määral. Et ma praktiliselt väga vähe kasutan raamatukogusid väljaspool minu kodulindude raamatut. Peamised siin on jah, peamiselt lendude raamatud, kuid väga palju on ka looduskaitsealal seda raamatuid, mida ma olen soetanud siis osalt ostu teel, osalt vahetuse teel, osad tolma saanud kingituseks ja sidemed. Mul on praegu jah, nii hästi minu kitsamal erialal ornitoloogia kui ka siis looduskaitses paljude asutuste ja isikutega, nii kodu- kui ka välismaal. Mida te ise siin kõige hinnalisemaks peate? Nõukogus on esindatud siis ainult nii loodusteadus, mullu olid ka mitmed niisugused meie ärkamisaja võrdlemisi suured rariteedid nagu Jakobsoni kolm isamaa kõnet siis Kreutzwaldi Kalevipoja esimene trükk ja teised. Mida ma siis annetasin, kui ma Tallinnast ära kolisin Tartusse ülikooli raamatukogule? Vaat siin on vale niisugused asjad nagu Spul, Rotalia, kodumaa kalad, Rotalia, kodumaa marjad ja veel mõned teised, need kaks mainitud raamatada suured rariteedid ilmunud möödunud sajandi lõpul. Need on siis minu haruldased raamatud minu vanaisa pärandina. Aga teistest asjadest on mul ka terve rida missid, raamatuid, mida võib-olla mujal ei ole nagu rahvusvahelise looduskaitseliidu punased raamatut käivad siis haruldaste. Nimetate lindude kohta ja siis üks vägagi haruldane välja Hannese ilmub Lääne-Saksamaal üksikute annete kaupa. Seda nimetatakse siis keskkonnakaitseks keskkonnakaitsealane seadusandlus kogu maailmas, mis siis on esindatud minu raamatukogus nelja väga mahuka köitena seal lahtiste lehtede väljaanne, igas kvartalis tuleb seal siis uusi täiendusi, võetakse vanad ja aegunud lehed välja, asendatakse uutega. No need on seal looduskaitsealases lihtsalt ainese peale ornitoloogile seda mitmesuguste leksikoni ta käsiraamatute, monograafiate ja ajakirjade, mida mul on ka kaunikene kogus. Perenaine toob kohvi juurde abikaasa Aino Kumari töötab ka Zooloogia ja Botaanika Instituudis vanemlaborandina ja ka lindude uurimise alal. Kas ka juba noorest põlvest peale? Jah, näib, et lapsepõlvest saadud emotsioonid on ikka hilisemalt, kutsevaliku puhul on mõõduandvad. Minu isa oli maa, apteeker, kogus ravimtaimi ja õpetas siis taimed, Sid tundma ka mind. Ja alul mul oligi suurem huvi taimede vastu. Aga kui ma Tartusse tulin ülikooli, siis siin olid Soloogiaid jälle avaramad. Need võtsid noored loodusest huvitatud üliõpilased kaasa ja õpetasin neid linde tundma. Nii saigi minust siis suurem linnuhuviline kui lillehuviline. Ja kas teil avaosa on ka selles loos võib olla küll jah. Kui ma üliõpilane, siis ma uurisin matsu linnustikku seal mitme suve vältel ja värbasin siis omadega seal abilisi. No need olid seal jah, minu kursusekaaslased ja mõned siis minu arust Albulmendast ülalpool siis tolleaegne üliõpilane Aino Persson oli tema nimi või siis üks minu abilisi, kes siis ka Matsalu lahe linde uuris ja aitas kaasa selleks, et minu esimene suurem monograafia, mis ilmus 1937. aastal Matsalu lahel linnustikust SAISis oma praeguse näo ja kuju, nii et see raamat ise on praegu muutunud bibliograafiliseks harulduseks. Ta võtab kokku kõik kandronist kuningale, aga seitsmenda aasta oli teada. Ja siis üliõpilane Aino Persson, praegune naine siis aitas ka tublisti kaasa, et niisugune raamat võis tekkida. Ja meie jätkasime oma tööd Matsalu lahel ja mitte ainult Matsalu lahel vaid ka mujal pool Eestis, näiteks eesti rabadel sõjajärgsetel aastatel. Ja siis tema, kuid Zooloogia Botaanika Instituudi töötaja võttis ka pidevalt osa nendest meie ekspeditsioon teistest ekskursioonidest ja aitas siis kaasa selle materjali kogumisele, mida nüüd on meil väga suur hulk, suur kataloog on selle kohta koostatud. Paksud mahukad köited on kirjutatud täis ja samuti ka nende andmete läbitöötamise juures on mu naisel siis päris suured teened ta nulle olnud seal väga suureks abiliseks niisuguste andmete süstematiseerime sel ja kirjutamiseks ettevalmistamisel. Ka tema ise on avaldanud mitmeid artikleid, teaduslikke artikleid nii hästi meie vabariigi perioodikas ja mõned on ka levidusse perioodid kasse pääsenud. Eluaegsed lähedased kaastöölised. Jah, seda küll, aga niimoodi ongi kõige huvitavam, siis on ka kodus millestki rääkida. Muidugi perenaise avad peale selleni, et see on veel peale selle, aga muidugi see nii teaduslik huvide ring see ringleb siis kas siis ornitoloogia ja samuti ka looduskaitse valdkonnas. Ja ma pean ütlema jah, et et see on niisugune ainevaldkond, eriti viimati mainitu looduskaitse, mis on praegusajal saanud väga aktuaalseks, me ju teame, loeme sellest väga tihti meie ajalehtedes ajakirjanduses, et keskkonnakaitse eriti tähendab niisugune looduse kaitse, mis on lahutamatult seotud inimese ümbrusega on viimasel ajal väga aktuaalseks muutunud ja nimelt sellepärast, et maakera kasvav rahvastik produtseerib tohutut tul hulgal mitmesuguseid jääkprodukte, peale selle muidugi meie tööstus, et põllumajandus ja nii edasi, samuti aitavad selleks kaasa meie moodne tehnoloogia. Kõik see on siis koos selle kasvava rahvastikuga loonud maailmas niisuguse olukorra, et looduskaitse kõigele samas aspektiks ei ole viimasel ajal sugugi mitte enam loodusvarad looduslikud ressurssidest muidugi ka tohutult tähtsad, liiatigi ka veel mitte seal mingisugust haruldased looduse objektid, nagu seda vanasti olid, vaid kõige tähtsamaks aspektiks. Meie praeguses looduskaitses on meie keskkonnakaitse ja selle keskkonnakaitsega tuleb meil teha tegemist lähemal ajal väga palju nii hästi keskkonnakaitse ülemaailmsete aspektidega kui ka üleliiduliste ka ja samuti ka nende aspektidega, mis puudutavad vahetult meie vabariiki. Tänavu pole õiget talve olnudki aga päris kevad peaks ikka üsna varsti tulema. Esimesed rändlinnud on ka kuulda, mitmel pool juba mitu nädalat kohal. Asi on niiviisi, et sel talvel jah, talvitusid nagu meil ikka seda juhtub nii, eriti pehmetel talvedel. Õige mitmed rändlinnuliigid ja neist kõige tavalisemad talviti harilikult künnivaresed ja kuldnokad, need on lihtsalt linnud, kes on harjunud omale toitu otsesemalt prügimägedelt, tapamajade ümbrusest ja nii edasi ja selle tõttu on nende kahe liigi juures mõnikord õige raske öelda, et missugune on siis kevadine esimene saabuja ja kes on siin talvel kogu aeg kohal elanud. Tartus on see asi näiteks niiviisi, et toomemäe, kus on künnivareste koloonia, sinna tulevad esimesed saabujad ikka need, kes on siis lõunast tulnud seal siis kindel, kindel tunnus, kui seal pesade juures künnivaresed on, et nad on saabunud jaani, ongi tõepoolest, praegu on juba künnivaresed toomel koha seal õige mitu päeva, nii et nad on siis kõige esimesed saabujad. Samuti on meil ka andmeid, et praegu on juba lõunapoolsetes vabariigi osades kohal juba ka mõned kuldnokad ja põldlõokesed ja muidugi eriti võib öelda, et seal Saaremaal ja Saaremaa lääneosades, kuhu alati saabuvad linnud kõige paremini, et seal võiks olla ka veel teisi liike. Ja muidugi, märtsi lõpp on üldse niisugune aeg, kus õige palju tuleb kohale seal. Aprilli alguses, aprilli esimesel poolel tuleb õieti linde massiliselt. Missugused lindude uurimised sel aastal seisavad? Sel aastal tuleb meil jätkata, praegu on viisaastaku keskpaik, keskmine aasta, nii sihukesi töid, mida me siin oleme juba teinud seal kahel eelmisel aastal praegu on meie linnuteadlaste naelas, kui nii võib öelda, veelindude uurimine. Neid uuritakse praegu rahvusvahelise koostöö alusel, kuna tegemist on linnurühmaga, kes õige palju kannatab, siis igasuguste maaparandustööde all ja samuti ka jahimeeste läbi. Kuna teatavasti terve venelaste selts on jahilinnud, keda siis agarasti kütitakse? Veelindude uurimist korraldab rahvusvaheline veerenud uurimise büroo. Ja sellest tööst võtame meiega ka agarasti osa, teostame näiteks hanede loenduse läbirändel, talvel teostame veelindude loendus, iga möödunud talvel toimus niisugune töö. Nõukogude liidus organiseerib seda tööd professori saakkov Moskvas ja veel laiemas ulatuses kogu Euroopa Põhja-Aafrika aja Lääne-Aasia ulatuses organiseerib seda tööd veelindude rahvusvaheline uurimisbüroo, mis asub Inglismaal. Nüüd kõrvuti niisuguste töödega on meil ju traditsiooniliseks uurimissuunaks alati olnud lindude rände uurimine. Osalt käsitleb see probleem siis ka veelinde või netti, ainult veelinde, ka teisi. Ja meie saime möödunud aastal üleliidulised teaduse tehnikakomiteelt siis lisaülesande uurida linde ja lindude rännet sellelt seisukohalt, et kaasabi osutada lennuliikluse, sest teatavasti viimasel ajal olime asepaari aastakümne jooksul linnud on muutunud võrdlemisi ohtlikudeks lennuliikluse sellepärast et tihtipeale juhtub Kokkupõrked lennukitega ja selle tõttu võivad tekkida rasked avariid. Nii et oleks tarvis kindlaks määrata siis lindude paiknemine üksikutel aastaaegadel, üksikutes kohtades ja niisugust tööd me samuti teeme lisaks niisukesele töödele, nagu me teame, võeti ju möödunud aastal vastu niisugune kokkulepe Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide valitsuse vahel. Et teostada siis ühiste jõududega meie keskkonnauurimist ja selle keskkonna uurimise tasemel on näha ette nähtud siis ka mõned orntoloogilised tööd ja neist on üheks ulatuslikumaks siis jälle sellesama v lindu tsüklis toimuv luikede uurimine kogu põhjapoolkera ulatuses. See lähtub Ameerika Ühendriikides professor sleidel. Ameerika professor, kes väga suure eduga on kede püüki ja rõngastamist organiseerunud Ameerika mandril. Nüüd on saavutatud kokkulepe siis Nõukogude Liidu põllumajanduse ministeeriumiga ka meie liidus hakata niisugust tööd teostama, ühelt poolt siis tundraaladel, kus luiged pesitsevad ja teiselt poolt läbirändealadel. Meil on niisukeseks luikede klassikaliseks läbirändepaigaks kevadel Matsalu laht. Ma võiksin öelda, et niisugust luikede koondamist nagu Matsalu lahel ei ole kogu põhjal Euroopas on seal mõnikord niisukesi päevi või nädalaid, kus seal kümneid tuhandeid luiki peatub ja muidugi, et neid seal nüüd kätte saada, seal on suur töö, tuleb organiseerida ja siis sellel baasil tahetaksegi meie kaastööd. Muidugi, siin jääb lõviosa täita Matsalu riikliku looduskaitseala töötajatel ja on niisugune kokkulepe olemas, et Euroopas siis neli värvi luikede märgistamiseks kasutatakse. Muide, ma tahan seda veel lisada. Et ei märgistada neid mitte ainult rõngast saamise teel üksinda, rõngad jalaga ülesanne eemalt raskesti näha aga märgistatakse neid kaelasidemetega plastikaadist tehtud kaelasidemed ja siin jalad ja lõuna Lõuna-Soomes kasutatakse siis rohelist värvi värvi kaelasidemeid. Need on juba kaugele näha, nii et binokli abil võiks siis öelda, kui need luiged rändavad, kus standardid, suured värvilised, moodsad lipsud kaelas ja lipsud on kaasnagu öeldes. Värvilised lipsud, rohelised, lipsud meie luikedega meilt läbirändavad, eemalt kaugelt on näha ja professor lõideni kinnitust mööda. Temal on seal 92 protsenti olnud võimalik taas leida niisukesi märgistatud luike. See on muidugi niisugune protsent, mida hariliku rõngastamisega iialgi kätte ei saa. Ei saa kätte isegi k selle sel teel, kui jala ümber pannakse värvilised rõngad, mida me skaan kaugetelt näha. Teilt ilmus äsja väga mahukas ja kapitaalne raamat. Hästi toredas kujunduses looduskaitse looduskaitse käsiraamat. See on ka vist õige mitmete aastate töö tulemus. Ja selle raamatu autoriks on kaheksa inimest, nad on kõik meie teaduste akadeemia looduskaitsekomisjoni kas praegused või endised liikmed ja see raamat kujunes õige mahukaks, meie töötasime temaga Kallasel kümmekond aastat, töötasime selle juures läbi väga suure kirjanduse, nii et kirjanduslik alus on sellel raamatul hästi soliidne iga mees siis oma erialal kirjutas sinna vastavad peatükid ja nii sai temast niisugune käsiraamat, mida minu teada niisugusest täielikus mahus Nõukogude liidus seni ei ole. Peale selle on tema siis ka hästi kõvasti illustreeritud seal mitmesuguste fotodega joonistega ja nii edasi. Raamatul on, olgu peale, et ta on küllalt kallis, raamatava maksavad nimelt 105 rubla ja 13 kopikat olnud siiamaani väga hea minek Tartus meil seda läbi kolme päevaga. Ja Tallinnas on temal kah hea minek olnud. See raamat on õige niisugune raamat, mis käsitleb siis looduskaitse kõiki moodsaid küsimusi, meil ju teatavasti niisugusi raamatuid siiamaani ei ole ja tema on määrata siis väga mitmepalgalisele tarvitaja skonnale. Meie alguses mõtlesime, et võiks temaga õpiku aset täita, aga muidugi ta oleks palju mahukamaks, õieti on tema siis käsiraamat, kus siis võiksid andmeid ammutada siis õpetajad, intelligentsi, esindajad, propagandistid, majanduse ala töötajad nii edasi ja nii edasi ja ma arvan, et raamatul saab minek olema. Mis teil nende suurte looduskaitseküsimuste kõrval üle kogu ilma on ehk päriskodu lähedalt silma hakanud? Mina ja minu kolleegid, kui põlised Tartu elanikud vaatama siis ka oma kodulinna nii loodus- ja keskkonnakaitsja pilguga. Ja kahjuks peab küll ütlema, et ega see meie kodulinn seal väga rõõmustavat pilt ei paku, ma ei hakka rääkima niisugustest asjadest, millest on väga palju juba olnud juttu ajakirjanduses raadiuse mujal osas, meie Tartu tänavate olukord aga tahaks natukene puudutada, meie haljasalasid meie park ja nii edasi, kus ka seal väga palju on vajaka. Võtame meie kas või niiskuse, Tartu pargi, Raadi park, tema väga ilusat tiigiga teema toredate terrassidega. No ei saa öelda, et see park praegusel rõõmustavat pilti pakuks või võtame näiteks kas või Ropka pargi. Omal ajal, kui mina ülikoolis käisin, oli Ropka pargis, oli kolmekümnendatel aastatel päris kena pargikele. Aga praegu on seal igasuguseid niisugusi, ladusid ja asutusi, mis seda väga palju risustavad. Ega meie Toomemägi, kes ei tea, kui eeskujulikuks korras ei ole, seal Toomemägi jätab ka nii mõndagi soovida seal. Nii et mingisugune ebakõla siinsele Tartu loodus- ja keskkonnakaitses nii võib öelda, on olemas ja seda ebakõla muidugi tahaks näha, et siin kõik Tartu elanikud ja eriti teaduseasutused käed külge panevad, et seda ebakõlasid likvideerida. Valusalt torkavad silma kännud pärje ausamba ümber. Möödunud aastal kuivasid seal ära kuused, need lõigati maha. Aga kännud on alles praegu seal olemas, asemele uusi puid ei ole istutatud. Nii et siin oleks Tartu loodussõpradel palju palju ära teha millal sel aastal välitöödega kavas alata ja mis ees seisab? Ornitoloogia tõid, kõige kibedam tööaeg on just parajasti ukse ees lähevad välja siis meie rändeuurijad spetsiaalselt eesotsas seltsimees rännoga ja jõega kes uurivad siis Lääne-Eestis hanede läbirännet ja nende peatuspaiku. See on siis niisugune teema, mida me peame eriti tähtsaks, kuna meie veelindude alal, eriti hanede seisukohalt meie territoorium kujutab endast väga tähtsat lõiku hanede rändeteel. Ja meie oleme hanesid ka paremini uurinud läbirändel, aga sel aastal seoses uue teema saamisega teaduse tehnikakomiteelt. Meil on see väga rangelt plaaniline ja sel ajal tuleb saavutada siis uusi tulemusi. Samuti seisab siis ees meil Alutagusesse sõit, see käib jälle veelindude ressursside alla. Et siis jätkab ta Alutaguse soostunud maa-aladel, Ornitoloogilisid tõid need siis toimuvad samuti mai ja juunikuu sees. Sügisel toimub seal septembrikuu teisel poolel Leningradis lindude rände uurimise balti komisjoni Kaheksateistkümnes plenaaristung. See on niisugune komisjon, mida mina siis nüüd juhinsel juba seal terve rida aastaid ja seekord meie istung toimub Leningradis, kus siis tahame esitada ka ülevaate meie suvisest tööst ühe asja ma pidin peaaegu ära unustama, et juulikuu 23.-st kuni viienda augustini toimuvad siis lääne mere ja samuti Põhjamerealal merepartide sulgimise rände vaatlused. See on rahvusvaheline üritus, temast võtavad osa peale Nõukogude Liidu Sist, teised Läänemere äärsed välisriigid ja isegi Põhjamereäärsed, välisriigid sel aastal isegi niuksed riigid nagu selleks on Holland, Belgia ja Prantsusmaa. Tegemist on väga huvitava nähtusega, kus merepartide enamasti vanad isalinnud suve keskel rändavad ära oma põhjapoolsetel pesa paikadelt. Eriti on niisuguseks liigiks mustvaeras, kes pesitseb peaaegu seal, need mets tundras ja võtab siis suvel ette suuri rännakuid läände ja need on niisugused nähtused, mis on köitnud juba palju aega. Ornitoloogide tähelepanu, kuid täpsemaid kvantitatiivsed andmed on siiski üpris vähe ja siis tahmega sellesse küsimusse selgust muretseda. Tänu balti komisjoni tööle on meil hea kontakt loodud meie kolleegidega naaberaladel ja tahaksime loota edasi juba kolmandad, niisugused vaatlused, et nad annavad siis jälle väikese panuse meie poolt organiseeritavasse veelindude rände uurimisse. Tuleb välja, et linnud on teie tööga eluga seotud nii töö ajal kui väljaspool tööaega ja kogu perekonnaga. Nii et linnuküsimused on ka nagu perekonnaküsimused. Peaaegu nii ei kujuta küll ette niisugust kevadet, kus ei saa välja minna linde vaatama. Mina tahaks veel seda öelda, võib-olla et ornitoloogia linnuteadus on ju niisugune teadus, millest osa võtavad laiad rahvahulgad, tema on tõeline rahva teadvus. Ja on ju niisukesi maid, võtame seal näiteks Inglismaa või kas või ka Skandinaavia maad Rootsi, viimasega, Soome, kus peamine ornitoloogina töö tehakse asjaarmastajate poolt. Mina tahaksin soovida küll seda, et meie asjaarmastajad, ornitoloogid, neid on meil ka olemas, siin kenakene hulk, et need kogu aeg oma kvalifikatsiooni, tõstaksidväärset pallu, amatöör, ornitolooge siginema ilmas järjest rohkem juure ja ainult tänu neile ongi võimalik organiseerida kas või niisukesi vaatlust, nagu selleks on lindude rände uurimine, veelindude uurimine ja nii edasi, kus väga edukalt võtavad osa amatöörid kõigile palju edu sellel väga huvitaval teaduste edasiviival teel.