Oleme palunud vahendajaks summade kivide ja meie mikrofoni vahele kunstiajaloolase Villem raami. Kui järgmise pooltunni pühendame Põltsamaa lossile, kas me tõstame teda siis esile põhjendamatult teiste eestimaalaste seast? Ma arvan, et mitte ja on vist päris päris väljaspool igasugust kahtlust, et Põltsamaa loss, kogu tema ajalooline ansambel moodustab Eesti arhitektuuripärandi ühe kõige huvitavama ja rikkalikuma näite. Tema ajalugu algab teatavasti juba 13. sajandil. Ei tea, kas enne seda sellel kohal oli eestlaste killustatud asula või mitte kuid igal juhul 13.-st sajandist algavad meil otsesed andmed Põltsamaa linnuse kohta. Need kestavad sajandeid läbi, eriti rikkalik ehitustegevus toimus teatavasti 18. sajandil Põltsamaal. Ma võiks öelda, et see ehitusajalugu kestab tänapäevani. Kui võtta arvesse seal praegu toimuvaid konserveerimistöid jätkub, jätkub ka tulevikus jäetud tulevikus, kuna on plaan varemetesse vajunud endine loss uuesti taastada juba tänava äärsete funktsioonide huvides. Kas on säilinud see aasta, millal pandi esimene kivi lossimüüri? Igatahes Põltsamaa kohta on kirja pandud andmed, et aastal 1272 olevat Viljandi komtuur kond jäänud Põltsamaa footkonna viimastel aastatel toimunud väli uurimistel Põltsamaa linnuse territooriumil. Oleme jõudnud veendumusele, et tõepoolest 1272 alustati Põltsamaa linnuse kivimüüride ehitamist. Kas eriülestõus ajal nägid need nöörid, kuidas tõusnud talupoegi? Ei, seal ei toimunud meie andmetel mingisuguseid erilisi ülestõusu nähtusi talija kaugel Lääne ja Põhja-Eesti ülestõusukolletest. Kuid see asukoht iseenesest on huvitavat, asub vana hansatee ääres kus ilmselt toimus kaubavahetus õige vanal ajal ida ja lääne suunas. Seal on jõgi, mis Omalt poolt soodustas teatud piiri või kauplemiskoha teket. Ja siinkohal on, on huvitav meenutada, et aasta-poolteist tagasi toibunud juhuslikul kaevamisel hoovi territooriumil ilmnesid kahe meetri sügavuses keraamika killud, mida arheoloogid hindavad ajaliselt 13. sajandi algusesse ja arvavat leidvat neis ka ühtlasi venepärase keraamika tunnuseid. Nii et see oleks siis ka vastus kahtlusele, miks niisuguses tasases kohas nii vägev linnus rajati ja see tasane kohti seal jõe ääres polegi paremaid, paremaid kindlustamise võimalusi, looduslikke jõgi ise aitas lennust kaitsta ja jõest tõmmati pärast David ümber linnuse litsest kujunes omapärane Kesk-Eesti vesilinnus. Üks väheseid selletüübilisi kindlusehitisi Baltikumis üldse. Nüüd. Kuidas siis see esimene ehitus välja nägi, siis oleks nii omapärane ja huvitav küsimus. Siiamaani arvati, et esimese ehitisena püstitati kolmendi hoone linnuse enamik, hilisem loss, neljakandiline ehitus seal idanurgas. Nüüd aga on selgunud, et esimesena valmis suur ringmüür nelinurkne ringmüür, mille kahel küljel olid innustatud väravad saali juba kivimaterjalist omapärasest Põltsamaa paest, mida kohalik elanikkond nimetab Rink. Paeks on niisugune vulkaanilise ilmega omapärane baas. See ringmüür oli märksa madalam algul, kui ta praegu on, kuid huvitav on ehitusloolset just tema põhikujusi neljakandiline põhikuju kahe vastas seisab ära, väga pärineb see ilusa tüüp, mida me nimetame kastelliks vana roomlaste kindlusarhitektuurist Taivis keskajal laialt kogu Euroopas ulatus põhjajahti meenutasite Jüriöö ülestõusu. Kahtlemata Jüriöö ülestõus erutasin mobiliseeris kogu politseijaoskonda Baltikumis. Ja arvatavasti just pärast neid Jüriöö sündmusi siis Liivia ordu organiseerib Põltsamaa selle juba 13. sajandil valminud kastell idanurgas uue konvendihoone taolise linnuse tuumiku ehitamisel. Kui tihti sattus, ehkki talupoeg selle linnuseõue peale ja kui ta sinna sattus, mis tema silma seal hämmastas? Selge on see, et põhiline töötav inimene ka Põltsamaa lossis oli kohalik, oli kohalik talupoeg ja me teame, et ordu väes sõdisid ka kohalikud talupojad. Kuid kuid ma mõtlen, huvitavam on, on see küsimus teine pool, kuidas kivilinnus mõjus üldse kohalikule elanikule? Ma mõtlen, et ta mõjus nii nagu kõik suured kiviehitised, nii kirik kui linnus mõjusid inimesele, kes kogu oma elu kogu oma mineviku ja oleviku elas puuehituses, selles, nii oma hingelaadilt soojas palkmajas vahetus seoses loodusega. Ja nüüd korraga tema kõrval on niisugune kividest üles ehitatud metsik müür, eks ole seal midagi müstilist, midagi võõrast, midagi kummalist, vähemalt algul ma kujutan ette Kas ei ole siiski, kui nüüd see talupoeg linnuse õuele sattus vastusta mulla savikivi pinnale? Sellele peab andma vastuse hilisem uurimine, me teame, et praegune huvipind on algsest hoovipinnast kohati kuni kaks meetrit kõrgem ja selle tehiskihi all neitsi meie puust Tatute veejuhtmed, tähendab, seal all on mingisugune suurem kanalisatsioonivõrk olnud. Kas seda kasutati puhta vee juhtimiseks või, või siis pinnasevee ärajuhtimiseks, selle kohta ei ole võimalik praegu veel konkreetset vastust anda, enne kui kui see hoor täielikult arheoloogilise menetluse abil välja kaevatakse. Ja muidugi see väljakaevamine ähvardab kujuneda mitmeti põnevaks. Vähemalt ühes kohas on leitud sealt pool palk põrandat ja osa osa põld põrandat. Kas on liiga julge oletused? Kogu hoovipind oli kaetud pool Baltidega. Ma arvan, et ei, küll aga on tavaline nähtus keskalgtaolises suurtes killustavad nelinurk müür, Lillustas on on rikkalikult hooneid tavalisem puit, hoolide olud. Neist osa ehitatakse müüri äärde, hiljem kivihooned, kuid nende lisaks olid väiksed puuehitused kah hoovi keskel ja väga võimalik, et see fragment, millest praegu jutt Don kuulus mingisuguse taolisele väiksemale ehitisele, mille, mille funktsiooni muidugi on praegu raske määrata. Astume nüüd mõttes hoovi pealt konvendihoonesse. Ja mis on seitse konvendihoone konvendihoones, tuletub sõnast konvent. See on üks üks rüütlite algühik, üks rüütlitest koosnev meeskond tavaliselt 12 rüütli treili kohaselt ja üks päälik. Selles kajastub siis niisugune religioosne taust, eks ole, 12 apostlit. Nii ja vot sellest kolmendist siis tuleb tema hoone nimetus, konvendihoone. Konvendihoone on omapärane linnusetüüp, mis esineb põhiliselt ainult ordumaadel. See on siis Baltikumis ja endises ida Preisis, kus ordu põhiliselt valitses ta kujuneb ordusisekorra põhimõtetest koosneb neljast omavahel seotud tiivast. Need moodustavad nelinurkse kuubiku, mille keskele jääb siis nelinurkne sisehoov. Kõigis neljas tiivas olevad ruumid tavaliselt ei ole omavahel seotud, vaid igaüks eksisteerib omaette ja seost nende ruumide vahel toimub siis niisuguse võlvitud käigu abil mis kulgeb ümber, leidub sisehoovi, toetudes vastu nende hoonete seinu. Taoliste ringteed nimetatakse kloostri ehituste eeskujud ristikäiguks taoline ringtee kahe kuni kolmekorruseline, sagedasti oliga Põltsamaal. Kui harv nähtus oli selles linnuses pika mantliga kapuutsiga muuk. Muidugi mungad paratamatult pidid olema kasvu kabeli pärast. Ja, ja see on selge, et vaimulik oli seotud iga kolmendi hoolega ja selle kadeliga. Tahes-tahtmata oleme jõudnud nüüd ühe põneva episoodi juurde Põltsamaa linnuse ajaloos. See on see Liivimaa kuningriik. Kuulus või kurikuulus periood jah, Põltsamaa on tõesti kuninga residents. Nii koomilised, kus ei kõla. Teatavasti puhkes 1558. aastal suur Liivi sõda. Millegagi käigus purustati siinsete keskaegsete jõudude võim. Selles keerukas olukorras kerkis päevakorda huvitav kuju. See on Taani kuninga sugulane Holsteini hertsog Magnus ja lõpuks avantüristlike intriigide osas. Kombinaator lõpuks hakkas sõbrustama Ivan neljandaga. Sõitis Moskvasse 1570, kui ma õieti mäletan. Ja seal tal õnnestus ennast seada iva, neljanda liitlase positsiooni. Ta pidi abielluma Ivan neljanda vennatütrega, see suri ta Abivas hiljem tsaari tütrega kes tegi üks ja sama välja, mis teeb sama välja ja temale määratud residentsiks Põltsamaa. Hiljem lisati sellele Karksi linnus. Kuningas on kuningas, kus ta täpselt asub, kuidas ta oli, selle kohta ei ole muidugi lähemaid konkreetsemaid andmeid kuid me teame, tema amatöörid ja kombinatsioonid ei lõppenud sellega, et ta muutus juba neljanda liitlaseks. Peatselt ta murdis sellele truudust hoolima sellest Stalingrad piiravasid Põltsamaalt. Ja hiljem ta murdis truudust oma oma peremehele põgenes Põltsamaalt, jättes selle oma kaudsete tuttavate käte. Ja kui siis oli 1577 ja kuis aasta hiljem Ivan neljas uue uue võimsa sõjaretke Liivimaale toime pani siis ta muidugi ründas ka Põltsamaalt ja maksis raskelt kätte Põltsamaale. Nii et nüüd algas siis üks allakäikude ja languste sajand. See oli üks raske periood vist Põltsamaa linnuse ajaloos. Ja Põltsamaa tegelikult oli sõjaliselt Liivi sõja käigus juba vananenud. Liivi sõja ajal edenesid linnuste piiramises eriti suurt osa ju muldkindlustused, Bastioonid need aga Põltsamaalt peaaegu täielikult puuduvad. Ainukene Väikse muldkindluses, mis tehti, paikneb praeguse kiriku kohal. See on meie arvamust mööda, endine endine värav. Värava eest läks, läks kraav läbi, see kraav aeti täis väravaesist alad pikendati muldkehandi näol ja selle otsa ehitati ümmargune suurtükitorn laskeavadega. Ja see oli siis ainukene uusaegne moodne kindlustuskogusele Põltsamaa kunagi tõesti kõrgusel olnud iluse kombinatsioonis. Ja hiljem, kui siis 18-l sajandil kogu varemetesse vaimud loss uuesti taastamisele läks, siis ehitati selle ümmarguse suurt tükki torni ning teda ühendavate seinte vahele nende seinte vahele, mis ühendavad suurtega tornid, ringmüüriga ehitati uus kirik. Nii et praegune kiriku altariruum moodustab tegelikult suure suurtükitorni jäänuse. Remontide ajal on nähtud veel neid leid, suurtüki laskeavasid muidugi müüride kinniga krohviga kaetud, et praegu ei ole näha, on püüdnud fantaseerimised eel ette kujutada olukorda Põltsamaa lossis madruse ajal. Omaaegne Kirjamees Jung oma jutustuses, aga see muidugi minu arvates mingil määral, et antud olukorrale Põltsamaa, see on lihtsalt ühe kirjamehe niisugune heatahtlike püüdlik jututegemise taust. Ja nüüd tuleb nende linnuse linnuse varemete ajaloos üks huvitav periood. Kas renessanss on liiga kõrge, sama selle kohta. Sans langeb kokku tegelikult liidi sõjaperioodiga ja sellele järgnenud raskete lahedal Põltsamaa ajaloos. Tegelikult siis midagi olulist ei tehtud ja me teame, et pärast Põhjasõja lõppemist 1721 teatavasse sõda lõppes, oli Põltsamaast järgi jäänud eks varemete varemete kompleksse muud mitte midagi. Ja nüüd satub, satub Põltsamaale üks Peeter Esimese soosikuid. Ja. Algul Põldsuma midagi erilist ei ehita. See nimi on šikk. Tal oli huvitav meenutada, ta oli viis tütart ja üks naistütardest, kelle nimi oli Aurora. Abiellus Johan Woldemar lauga majoriga Türgi sõja invaliidi kangelase, kes Türgis ja seal kaotanud oma käe saanud 15 haava. Seal omapärane mees. Ta on suured plaanid Põltsamaa linnuse ülesehitamisel. Suureks esindus lossiks saab tähelepandavalt Uladusel tähele pannes ulatuses laenu Peterburist ja algab siin surioonilist tegevust. Umbes 1000 760.-te aastate algul on tal lossi ümberehituse projekt toormüüri näol põhiliselt juba realiseeritud ja 1007 72 kutsub ta Jelgavas tookord, sest ta vist kus tuntud arhitekt Rastrelli ehitas kutsuta stukimeistreid Krafti, kes siis tuleb ja Põltsamaa lossi sisekujunduse projekti töötab välja ja tema projekt on, on läbi viidud. Väga niisuguses maitsekas virtuooslik, kus hilisbarokkstiilis, mida me nimetame rokooks üks Eesti väheseid kahetiselt ja see ehitusstiil Eestis ei olnud eriti levinud, kuid tema, tema näiteid leidub Tartus Tallinnas. Kuid kõige suurejoonelisem ning kõige võib-olla ka kvaliteetsem kahtlemata oli, oli Põltsamaa loss niisiis 18 sajandi kolmanda veerandi lõpupoole. Nii et see ongi see ehitis, mille varemeid me praegu näeme ja mille varemetest me ikka räägime. Põltsamaal. Ja sel puhul ei ole põhjust, annab kõnede, Põltsamaa linnusest vaid tõepoolest Põltsamaa lossist. Johann Voldemar Lao oli omapärane valgustusajastu inimene, omamoodi kergemeelne, teine poolt niisuguse suurte valgustuslik ideedega, kes tahtis, käis vahest peast mõte, lase talupojad vabaks kes organiseeris talupoegadele koos sakslastega, isegi ütleme lihtsas keeles apteekri kursused kellel oli oma haigla, kuhu võeti ka talupoegi ravimisele, kellel oma trükikoda, kes organiseeris terve hulga manufaktuuri keda ühesõnaga haaras paelasele valgustusliku kõrgaadli elustiiliga, ühtlasi juba algava niisuguse kapitalistliku maailma hasartmäng. Ta vajas niisiis mitte ainult meil tuntud portselanivabrikut. Ta rajas ühtlasi ja pani tööle klaasivabriku peeglivabriku puudrivabrikud, tärklisevabriku trükikoja trükikojaks ootab õieti praegu veel uurijaid ja kogu selle omapärase niuksed Põltsamaa epohhi täieulatusliku väljatoomist, mille taga on tõepoolest domineerival kujusse Johann Voldemar lautürgi sõjakangelane ja invaliid mees, kellest osaks teist Bondandi ameti ja temal oli oma hoov hoovi või lossikapell. Ja tema juures käisid Itaalia näitlejad. Tal oli erakordne raamatukogu kunstikogu mille riismed lõplikult hävisid. Kahekümnete aastate algul. Nii ja see mees jättis siis järele meile Kuuso Orgokostilist lossi. Kes huvitava lossi päästis õige lõplikust varisemisest keskaegse linnuse, ühtlasi kui võttis Põltsamaalt täielikult ärasele linnust liku elemendi linnuslikkusest järgi ainult konvendihoone, niisugune üldine kavates üldine põhiplaan, üldine kuju, aga kõik puuduma, välimust sisemusse muudeti säravaks hilisbarokseks ei teeks. Mina mäletan, käisin, käisin seal viimati 30.-te aastate teisel poolel, kui suur marmorsaar või täiesti veel korras ning ka mitmed teised ruumid, kus oli rikkalikult kasvanud 1000 strukte koorifiguure, ilusaid kaminaid, Veneetsia peeglitega, legendaarsest armuseinast suures saalis ja nii edasi ja nii edasi, sinna liidus muidugi erakordselt ilus park mida oli võimalik tänu Põltsamaa jõele ning selle-ga seotud tiikidele kujuneb eriti huvitavaks ning nauditavaks pargiks. Selle kohta on säilinud mitmeid kirjeldusi. Kuskile laad Aina tol ajal omasest moest seal ilu üle ja romantika ainult oskavad. Sellest muidugi ei ole kahjuks praegu midagi järgi jäänud, kuid mõeldamatu, et kunagi tulevikus, kui kui loss on uuesti korda saadud, et siis ka taastatakse mingil määral endine lossipark. Enamusele meist tähendab Põltsamaa ühte kümneminutist tervisepeatust kui bussiga Tallinnast Tartusse sõita. Nelja ja poolele 1000-le Põltsamaa elanikule on see nende kodu aga arhitekt Heino Patti. Mida tähendab Põltsamaal aga teie jaoks kõigepealt? Minu jaoks tähendab ta üht huvitavat restaureerimisobjekti palju tööd ja vaevatuba projekteerimisega ja tulevikus loodame temast omapärase arhitektuurimälestised ühestatud mälestise Kesk-Eestisse saada. Ja need varemed, kus me praegu oleme, on õige vanad, need on 13.-st sajandist pärit, aga need toimuvad siin, suured tööd hakkavad õigemini toimuma. Me näeme, siin algust, on natuke, on juba ka avatud hoovi peal. Mis te nende kaebamistega saavutada tahate? Kõigepealt need kaevandused on kahesuunalised esiteks tehnilise seisundi määramine nii lossi kui ka ringmüüri osas ja peale selle puht arheoloogilise sisuga tulemuste saamiseks milline oli siis keskaegne teritada toorium, kus olid keskaegsed ehitised ja millised nendest ja raal nemad võiksid olla siis ka tulevikus eksponeeritud ja näidatud inimestele võib-olla mõne sõnaga sellest, mida on praegu juba tehtud, nahad, tööd sellised käivad. Kõigepealt on muidugi tehtud siin territooriumi siis uurimistöid, millest juba varem juttu on olnud ja samuti ka kindluse, ringmüüri uurimistöid, peale selle oleme alustanud juba kagu ja edelaseina taastamist ja restaureerimist. Üks sein on teil enam-vähem, võib öelda, et valmis jah, kagusein on praktiliselt juba korrastatud, tema on üldse aegade käigus kõvasti purustatud olnud ja ümber ehitatud ehitusjärku tal võib kokku lugeda praegu kogu kõrguses on ikkagi säilinud üldiselt kolm kõrgusjärku õieti viimaseks lugeda vast see, mis teie, Raivo, restaureerinud viimaseks lugeda vaste lossi ümberehitamise ajal. Suuri graniit voodritega seestpoolt katmisi, mis osaliselt nüüd oleme maha võtnud ja meie töö oleks siis nagu viies etapp juba sellel ringmüüril. Aga üldiselt teil midagi juurde hoovi peale ehitada ei ole, kavas on küll kindlasti seina äärtesse ringmüüri äärde, me ehitame veel köögiploki lossi kõrvale vahetult ja teisi majanduslikke abiruume. Mitte vast mitte selles ulatuses, millises ta oli kuni lossi hävinemiseni märksa vähem, kuid siiski ilmselt ehitamine. Nii, ja siis tuleb teil veel üles. See on käik kindlasti. Jah, kaitsekäik loodame, et päris suures ulatuses ringmüürist taastada ka kaitsekäigu ja selle kaudu siis oleks ka võimalik võib-olla hotelli siduda kohvik ruumidega tal valitseja hoones. Ja otse sisse üle inimestel üldse huvitav käia siis ringmüüri peal ja näha sealt välja leni väikse linnale, tead hoovile nonii, seal need hoovi peal, aga nüüd me oleme nendes lossivaremetes. Põhitööriist saab siin toimuma. Muidugi jah, põhisuurem töömaht kahtlemata on selles lossis endas kuigi selle juures peavad ka korrastatud saama nii ringmüürid kui ka abiehitised tooriumil. Kuid kõige suuremat tööd kahtlemata olla siis endas ja siin tuleksid juba restaureerimisel 70 kohaliseks hotelliks, sel juhul tuleksid restaureerimisele kõik ruumid ja otseselt nii täies mahus restaureerimisele marmorsaal koos kahe kaminas saaliga tema otstes siis samuti ka sisehoov kolmekordsete galeriidega, noh, muidugi ka kasutatud saaksid ära kõik keldriruumid ja võib-olla ka isegi sisehoovialune kõrgus, aga üldiselt te nimetasite seitsmekümnekohalist hotelli, siis ilmselt siis ka toitlustamisetavad. Selle juurde kuulub kahtlemata restoran, tahan oma köögiplokiga peale sellega veel paariruumid. Siis samuti tuleks veel 18. sajandi valitseja hoonesse praeguse värava peale siin hoovi peal tuleks veel kaakko Pikk 50 kohaline. Aga kuidas te kavatsete selle üles ehitada, no me üldse losiu osas siis oleks põhimõte see, et talis fassaadid, sisehoovid lossis ja siis marmorsaal ja kaminruumid teisel korrusel tuleksid nagu restaureerimisele samuti valitsejamaja fassaadid, kuid siseruumid juba oleksid nii valitsemas kui ka lossis juba täiesti allutatud tänapäeva kasutamise nõuetele. Seega riigi, kus me praegu oleme seal teise korrusega galerii, kuidas te seda kavatsete välja ehitada? Üldiselt galerii oli, kivi osa oli temal kolmekordne poolkeldrikorruse kõrgusel oli tema lahtine Alt siis kaks, esimene ja teine korrus olid suurte akendega kinnine ja kolmas korrus oli jälle lahtine puidust. Samamoodi tuleks temaga restaureerimisele kusjuures galerii korrused nagu ühendaksid kõiki hotellitube kõikidel korrustel. Ja, ja kui suured need peaksid siis vaikset adramaa, nii nagu nad. Nonii, nagu see ikka, kaasaja nõue on ühe ja kahe inimese toad ainult kõigi mugavustega ja aga kus kohta päästromorestorases siin restoran praktiliselt tuleks selles projektis keldrikorrusele. Kusjuures köögiplokk tuleks lossi kõrval endisesse abihoonete vundamentide-le ja selles kõrguses ja teatud määral ka tagasihoidliku fassaadiga. Ja siis ka veel mingid baariruumid ja jah, alla keldrisse eraldi võiksid olla baariruumid. Oleneb selle hotellitarvitamisest ja nendest külastajatest, kes siin käivad, tuleks siia siis ka mitmesuguseid mugavusi luua, aga kaugele te olete praegusele Brateerimisega? Lähemate kuude jooksul saab nagu eskiislahendus valmis ja siis hakkab ka lõplik kooskõlastamine nii tellijatega, kes lõplikult hakkab finantseerima seda taastamist, restaureerimistöid ja kohandamist, töid. See küsimus lahendatakse nähtavasti tänavu aasta suvel. Me oleme nüüd kuulnud sellest, mis saab Põltsamaa lossist tulevikus, öeldakse ju, et iga ehitis peegeldab oma aega ja oma ehitajaid loodame siis, et nüüd järjekorras, kas siis kolmas Põltsamaa loss või nimetame seda teiseks, peegeldab oma aega ja oma ehitajaid kõige paremast küljest. Ja v märkisid huvitava niisuguse mõtte, et kas ta on teine, kolmas või neljas. Tuletan meelde, esimene Põltsamaalinnus oli siis, kas tellida ringmüür ja teine oli konvendi noole. Kolmas on siis barokkloss. Ja nüüd tuleb neljas ja see oleks siis restaureeritud Põltsamaalinnus uusaegsete funktsioonidega, mil puhul oleks seal esitatud vaatajale suurelt, osalt muidugi domineerivad osas ikkagi see barokkloss, kuid milles õige ulatuslikud, eriti ringmüüri osas on näha esimene etapp ja ei jää varjatuks kahmitte teine etapp konvendihoone näol.