Kui Haapsalu elanik võidu väljakult lossimüüride poole astub tavaliselt seda selleks, et oma jalavaeva kergendada meiega. Oletame, et meie selja taga on keskaegne turuväljak. Ja nüüd lossi poole liikudes jõudsime me väravat, et kui vanad need väravad siin on. Need väravad pärinevad, nagu näitab papi kivi värava kohal. 16. sajandi algusest. Kuulus omaaegsele Saare-Lääne piiskopile Kiivelile. Näete, tal on kolm tähte vappi pääl ja taastus oma ametiõigustesse 1515. aastal ning lõpetas selle suure eelhoovi ehitamise, mis on Haapsalu suure linnuse viimaseks suureks ehitusteks. Keskajal te näete neid neljakandilisi Nissi taolisi siis aastaid värava kohal, sinna tõmmati üles üle väravaesise Vallikraavi olnud tõstesild ja väravat veelgi paremini kaitsta, siis te näete ülevalt müüri krooni kohal kahte eelduvad ärklit ehk nõndanimetatud piginukki. Te näete, neil ei ole põrandad all, nad on alt avatud. Nii et ülevalt võis vajaduse korral alla pilduda kive ja valada kuumadel Row, ütleme tahate vaenlasel, kes üritas selle killustavad värava purustamist ning linnusesse sissemurdmist keskkonnas. Algne võitlus viis kõlab tänapäeval võib-olla naiivselt. Kuid tollal seal oli see külade efektiivne. Kujutage ette sealt ülevalt, kõrb kukub kivi alla. See purustada ja tugevam kaitse kiljumida. Ründa võis enda pea kohale panna. Kuhu siis nüüd astume sisse nendest peaväravatest, millest kõik lossi külastajad sisse astuvad, siis oleme siis selle vana lossi keskel. Jah, me seisame peaaegu selle sisehoovi keskel tite näete, lõunas tõuseb kiriku müür vasakul, seal idaseinas, kus praegu suur avaus on, see tähistab kunagist lossi või linnuse siseväravat siis kogu idatiib läheb sirgejooneliselt see nurka välja, sealt algab põhjatiib, kus ilmselt paiknesid suuremad saalid muljega kuningasaal, nõndanimetatud, mida, mida seitsmeteistkümnenda sajandi paberites mainitakse ja siis läänetiib, mis tavaliselt oli nii kloostrites kui ka piiskop plikes lausa uurides oli kõige rohkem seotud majanduslike ülesannetega ja selle korstna kõrval on siis sekk voorust. Torn kõige paremini säilinud torn, mis ilmselt vist igale pildile jääb, mida haapsalu lossist? Jah, see tüüpiline ümartorn, teda nimetatakse vahitorniks. Ma arvan, vahitorniks sellepärast, et oma kõrgustatu võimaldas ülemiselt korruselt kogu ümbruse jälgimist. Ka tänapäeval üles minnes avaneb teile võrratult ilus pilt Haapsalu lahele ning abstro linnale ning kogu ümbrusele. Kui tõsiselt. Donvõetavad jutud ja legendid piinamiskambritest maa-alustest käikudest. See on jah, elupõline küsimus, midagi käsitavad ja kõik usuvad surmkindlalt, et keskarved, maa-alused käigud, mina ei ole ühtegi neid näinud, tavaliselt on need tekkinud hilisaegadel ja nähtavasti selle tõttu, et enamik linnuste keldreid ja ruume on mattunud mullaga, on kadunud maa alla ja kuskil leitakse mingisugune üks ja selle ukse taga mulle ta ei saanud, ruum, mis arvatakse kindla siin algab niisugune maa-alune käik. Ja kui sa viid selle mehega seda räägib siis sinnasamasse kohta jagades asja vaata, mis esitleb pärascatherbossiniga määrust käik olla ei saa. Kas te piinlanest Gambled kaija tahab soolasele nüüd piinamisega lambilugu on ka niisugune asi lõbus, mispärast kabelikamber olevas piinandas kuskil siin linnusest tuleb igal pool piinata, kui tahate, küll aga on säilinud siinsamas põhja nurgas keldrikorrusel ruum, väike valitud ruum, tal ei ole mingisuguseid pausi pääle ukseava, millel on siis tugeva riivpalgijäljed alles ilm, et see oli üks üks linnuse vanglaruume, see ei ole suur ruum ja suuri ruume tookord ei vajatud, sest keskaeg tegelikult ei tunne istumise karistust. Vange hoiti kas pantvangina või, või lühikese nii-öelda eeluurimise ajal ainult kinni ja kogu kas, kas siis vabaks ostmisega õigeksmõistmisega õigu õigeks ei mõistetud, siis, siis lihtsalt temaga oli lõpp. Nüüd me oleme Haapsalu toomkirikus mitu sajandit minevikku, me selle viie sammuga nüüd vastasena. Tuleb arvestama hakata 13. sajandi keskpaigast. Teatavasti kulges Lääne piiskopkonna residentsi ajalugu väga keerukat teed mööda. Algul oli mõte ajada seda Lihulasse seal ei sobinud. Kuna Lihula tuli jaotada pooleks orduga Zarene piiskopkonna igipõlise vaenlase intrigeeriaga siis läks piiskop Pärnusse. Rajas seal 1251 esimese toomkiriku koos glasuuri lehvis kloostri taolise killustatud alaga toomkapiitli jaoks kuid 1263 rüüstasid selle leedulased. Piiskop otsustas kolmanda koha valida, selleks osutus Haapsalu. Arvatakse, et ta juba 1265 oli alustanud siin ehitustöid. 1279. Me teame ürikutest sel aastal. Tookordne piiskop. Härman puks orden andis Haapsalu linnale linnaõigused niisiis 1279. Tähelepanu vääriv aastaarv, mille põhjal võib oletada, et siis oli juba suur osa linnusest valmis. Kirik samuti valmis ja linnuse ümber oli tekkinud väikene linnakene mis oli linnusele ilmtingimata vajalik, sest elanikkond linnas moodustas ühelt poolt käsitööliste ning kaupmeeste päikesekollektiivi mis oli vajalik linnusele süsteerimiseks. Teiseks elanikkond aitas ohu korral ka linnust kaitsta. Nendel on kaks paralleelnähtust, mis sageli käivad alus. Ja ilmselt oli tal siis peale jumalateenistuste pidamise ülesande veel kaitsefunktsioon. Nuia ta moodustab ju linnuse lõunatiivalinnus omaette on aga täiesti suletud neljakandiline ehitiste plokk ja antud olukorras siin Läänemaal alles vallutatud maal, kus pidev sõjaoht polnd kaugeltki veel vaikinud oli, vajalik taoline toomkirik oleksid olnud täiesti kindlustatud linnuse taolised ja siin tõepoolest ehitati linnus ja ka kirik oli muidugi osa sellest kaitsesüsteemist. Nende aknad paiknevad erakordselt kõrgel, neid väljast rünnata on raske. Vajaduse korral võib isegi siit seestpoolt teist akendest vaenlast tõrjuda. Kuid muidugi ta põhiline eesmärk oli kirikuteenistuse pidamine ning piiskopliku toomkiriku ülesannete täitmine. Oma tüübilt, nagu näete, on ta iseloomulik Saare-Lääne ehitis. See on ühe Eveline piksaal ruum kõige suuremtaoline ruum üldse Baltikumis kaetud kolme kõrge põlvikuga. Roided mis on iseloomulikud neile põlvedele, on suurelt osalt säilinud. Samuti näete nende võlvivööndkaarte kandekonstruktsiooniks tutatud seintel pilastraitnik plastsete ees olevaid poolümaraid sambaid, mille kapiteedid on kaunistatud väga huvitavate eriti ehitusajaloolise arengu seisukohalt põnevate kapiteedidega. Need on hilisromaanikast lähtuvad kapitalivormid, kus võib tunda kohati juba läheneva gootika hõngu, kui nii-öelda neid on teadlaste poolt korduvalt tuuritud ja oletatud, et nende meister või neid valmistanud meistrid kuulusid ehitajad rühma, kes mõni aasta enne Haapsalu toomkiriku ehitamist tegutsesid Riia toomkirikus. Üks nende juhtivamaid mehi oli anonüümne meister, keda nimetatakse kunsti alus Tõnni meistriks kalli meistriks, sellepärast tema tööde stiil. Tema raidkunstikäsitluslaad on äärmiselt suguluslik räinimaal tol ajal valitsevale kunstile muidugi kogu keskaegset kunsti tuleb mõista alati teisiti, kui ta on esitatud. Nende taga on alati mingisugune tinglikult öeldud, sümboolne tähendus. Midagi ilmaasjata ei tehtud ja kõikidel motiividel oli ka suuremal või vähemal määral selja taga suur nisugune. Sakraal Sealse tõlgenduse traditsioon. Siin näeme lehemotiive ja lehemotiivid tavaliselt, eriti kui on tegemist viinapuulehega, mida siin veel ei esine, see tuleb kõrkootikas. Siis need lehemotiivid kõik peaksid sümboliseerima tavaliselt paradiisi. Ja kui minna keskaega sümboliga kaugemale, siis kogu kirikuruum oli tegelikult maa pääl nähtav. Taevane loss, kui te lähete näiteks kihelkonna kirikusse, siis te näete praegu veel seal hilisema lubjakate all kuidas keskvõlvi ümber päiskivi on maalitud päike, mis kiirgab alla kiiri et tegelik taevavõlvi tihti on seal võlvi lahes tähed. Nii et see on niisugune keskaegne sümboolika, mis jällegi viib sellele tuntud tõele. Et iga kirikuruum, eriti hiila suurete Lääne-Euroopa katedraali eesotsas prantsuse katedraali taga olid tõesti tookordses kujutluses maapealseks Jeruusalemma. Ajaloost on teada, et kõige suuremad heitlused Saare-Lääne piiskopid olid ju orduga. Tuletame aga teiselt poolt meelde, et mõlemad pidid alluma Rooma paavstile. Kuidas ühendada niisugust kahte vastandlikku nähtust? Kujutage ette, sel väiksel Eestimaal niisugune omaette omaette hääbositsiooniga maa, toredate sadamatega külad, viljasaagiga, maa ja siin on mitu pittu peremees, kes nüüd tahavad järjest igaüks suuremat võimu suuremat maa-ala enda kätte saada. Ja kui nüüd tuletan meelde Saare-Lääne piiskopkonna kaugemat minevikku, siis selle selle maa pärast heitlesid mitte ainult Liivi ordu ja Saare Piiskop. Siia sekkus sageli ka Riia linn. Siia sekkus ka Riia peapiiskop. Nii et sinul maa jaga, et palju olnud, tähendab, see maa on üks tore maa olnud. Ja lõpuks muidugi jäi siia peaperemeheks Zarene piiskop, kuid pidevalt oli tal pistmist orduga, kes teatavasti oskas osavate intriigidega osa sellest maast enda käes hoida. Piiskopkonna südamlikkust läheb läbi ordu ala alates Lihula linnusega kuni Virtsu sadamani. Ja see tee, mis kulgeb mööda vanadest karuse ja hanila kirikutesse. Orduala ja kirikud moodustasid sellel teel omaette kaitsesüsteemi, nii et kogu see saarele piiskopkonna minevik keskajal oli äärmiselt komplitseeritud. Neid vahekooli saatsid tihti verised, väga verised võitlused, millest võtsid osa kahel poolt muidugi kohalikud talupojad. Üks neist seovad selle kirikuga. Oli ju umbes aastal 1300, mil väevõimuga vallutas ordu kogu Haapsalu piiskopkonna ehitas siiasamma kiriku peale, kus me praegu seisame sõjalise ees märja kaitsekäigu laskeavadega, mille puhul piiskop pärast protesti avaldas. Aga asi oli tehtud ja, ja te näete, et selle kiriku sõjaline funktsioon oleerid taolistel puhkudel väga-väga oluline. Kirik on. Aja jooksul saanud mitmeid kordi kannatada ega ei ole teada kui kaua kestis kõige pikem piiramine. Äkki tuleb meelde, esimene suurem piiramine oli Liivi sõja algul aastal, kui ma õieti mäletan, 1560 mille suur vene vägi jõudis Haapsalu alla. Tookord piirati küllalt kaua linnust, kuid kogu linnpoolsete andmete kohaselt teate kohaselt tehti peaaegu maatasa olevat ja järgi jäänud kolm maja. Aastal 1563 28. juulil tulid rootslased Haapsalu lossi alla. Mis Taani kuninga venna Hertsog Magnuse päralt oli. Ja kui pea 10 päeva surma olid lasknud ja haapsalu omad mingit välist abi ei teadnud siis andsid kõikes lossis olid nagu kapiitel raat, rüütelkond ja kodanikud mitmesuguste eratingimuste ja tagasipidamistega alla seitsmendal augustil. Kui nüüd rootslased Haapsalu lossi ja Toome olid ära võtnud ja kätte saanud, siis rüüstasid nad Toome kiriku paljaks ja võitsid ära kõik missa, riided ja kirikuehted, monstrantsid ja karikad ja kellad tornidest. Ja viisid need Tallinna ja lasksid meist suuri suurtükke valada ja lasksid toomhärrad ja minna, kuhu need tahtsid ja võitsid nende mõisad ära ja panid sõjamehed sisse. Nõnda hävitatise jääle hooramaja, see haapsalu toome ära ja kihutati paalipapid sealt minema. Selsamal ajal rajal rüüstasid Saksa ja Rootsi sõjamehed haapsalu, ümberkaudu ja kõigel-Läänemaal nii üsna halastamata. Et mõned talupojad ise pidid atra vedama ja naised taga atra juhtima. Sest et kõik nende härjad ja hobused olid ära võetud. Ja küll auväärttraat ja vanemad ja kõik Tallinna kogukond, kuberner graphanto juures, kui Kaagarusega nõudsid et seda maa ikka mitte ei peaks tallatama ja laastatama, sest et Tallinna linn sealt mitmesugust tarvitust saab ja et ka mõlemad kuningad Rootsi ja Taani oma sõjasoolevat. Kes neist kahest võitjaks jääb, see saavat maaga muidu kätte. Aga see kõik oli asjata. Aga kiriku lagunemist, loos, missugust järkude tahaksite kõige esmalt esile tõsta? Kiriku otseselt nagu ei olegi kunagi purustatud, lõhutud. Ta pidas vastu erakordselt hästi pikale ajale, mille kogulinnus ala oli maha jäetud. See on siis aeg pärast Põhjasõda, õidi algas linnuse üldine häving juba natukene parem. Ma meenutaksin aastat 1688, mille linnus oli parasjagu just ütleksime nii remontimisel, võit taastamisele või uuendamisel vastavalt, et tookord selle aja maitsele Parockile ja René šanslikudele arusaamisele. Nimelt kuulus loss tookord ühele rikkale Rootsi magnaat tekkide ning poliitikategelaste sõjaväehäälikute perekonnale Delagardiidele. Et neil oli plaan kogu Haapsalu linnus ümber ehitada moodsaks lossiks oli isegi arhitekt olemas, kuulus Matthias hol aus purgist. Kuid Nende delegaatide suured üritused kodumaal võtsid liiga palju aega ning raha ja ka haapsalu töötas sageli just nende Rootsis asuvate losside heaks. Ja Haapsalu jäi ikkagi vaeslapse ossa ja sead veidi algab selle lossivaremeis tumine, nii et pärast seda suurt tulekahju jäi kirik katuseta kirge katuseta võlvid pidasid vastu. Teda vist vahepeal kah ajutise katusega püüti, püüti kaitsta. Kuid vanade krabüürid järgi oli olukord 19. sajandi teisel poolel. Väga sünge. Võlvides olid suured augud sees, hauakivid põranda alt olid lahti kangutatud suured augud haigutasid vastu vaatajale ja selle nii-öelda peaaegu sisse varisemisohus oleva ruumi taastamisele asusid kohalikud sakslased, kellel oli plaanis see kirik taastada oma koguduse. Tolleaegsed restauraatorid ja restaureerivad baltisakslased, nagu nad olid. Mis põhimõtetest nad lähtusid, kui nad hakkasid seda kirikut uuesti taastama? See oli siiski niisugune huvitav aeg, kus ajalugu ja ajalooteadus oli muutumas ja oli muutunud juba küllalt oluliseks teadusharuks, mis hakkas mõjutama ja mõjutas väga tugevalt ühiskondlikku arvamist Lääne-Euroopas ja ka meil. Ja see niisugune vabalt organiseeritud sakslaste ühing, kes võttis omale eesmärgiks Haapsalu lossikiriku taastamiseks oli küllalt nii-öelda teadlik tema ajaloolises väärtuses. Ja nad kavatsesid ja tahtsid teda ja tegid kahteda sellisena, nagu ta nende arvates oleks pidanud ajalooliselt olema. Nad tegid ainult ühe suure vea minu arvates ja kurva kulla vea. Nimelt Nad likvideerisid algse lääneportaali, 13. sajandi ümargaalsem ning suure ehisviilu imperiga kaunistatud portaali kompositsiooni ja asendasid selle niisuguse sõidu kootilise tingliku portaali kujundusega nõukogude praegu teda näete. Mingem nüüd natuke fantaasia valda. Kuidas te kujutate ette elu 13. 14. sajandi Haapsalu klausuris? Ilmselt algas, algas väga tõsiselt ja ja too aeg oli aeg, kus, kus neid reegleid nõudmisi võeti küllalt asjalikult ja kogu Piitel, nii et nad elasid kindlalt klausuuris. Nende õiguseks oli piiskopi valimine ning teiste kõrgemate piiskopkonna ametiisikute valimine. Kuid ajalooandmed räägivad, et peatselt see range kord Haapsalus lagunes. Toomhärrad ei soovinud heiti istuda kinni klausuuris vaid püüdsid võimalikult kaugemal asuda. Me teame, et neile läänistati pisukonnas hulgaliselt maid ja igal tuumara. Nähtavasti oli hilisemal ajal oma mõis, kus ta tegelikult asus, kuid nende Toomerade väljapool elamisega on jäänud rahva suhu terve hulk lugusid nende seiklustest ja, ja üpriski mitte toom härralikust elulaadist keskaja lõpul kas või russokroonika järgi, et kogu Haapsalu piiskopkond, miks keskus oli tegelikult täiesti laostunud võlaelu tsentrumis? Aastal 1576 jaanuaris tuli üks vägi venelasi ja tatarlasi Liivimaale 6000 meest tugev ja langesid 27. jaanuaril Läänemaale ja said kolu võrrel ihulaja, Vigala lossid ning kindlused kätte mis kohe truudusetu ja ilma hädata maha jäeti. Sealt läksid Haapsalu alla väheste suurt tükkidega ja ainult näitasid end seal ilma kantsisid, ehitamata ja laskmata. Ja kui nad üheksandal veebruaril sinna alla tulid, siis läksid need, kes Louisis olid nimelt Lääne maadlikud kodanikud, mõisamehed ja jalamehed. Koeve neelasega soovitus tegema. Ja andsid 12-l kuuendal veebruaril toreda Haapsalu lossi ilma hädata venelasele kätte. Ehk lossil see kurb küll moonastega meestest ega mingist tarbevarast puudust ei olnud, sugugi häda ei olnud, kui nad aga natukene oleksid vastu hakanud. Nõnda sai Moskvalane nimetatud Läänemaa lossid kätte ühes terve maaga. Aga kui neil pärast oma häbiteost kahju hakkas ja südametunnistus ka liikuma hakkas, siis ei tahtnud keegi süüdlane olla ja ajasid kodanikud ja sõjamehed Lääne maadli peale, kes Haapsalus ja teistes lossides ühes oli olnud. Maadel jälle ajas sõjameeste ja kodanikude peale. Aga kui venelased Haapsalu lossi tulid, siis olid mõned Haapsalu ankrud veel nii heas tujus, et ühel neist kaks aadlist neitsid süles istusid ja tema nendega nalja tegi. Sellest hoolimata meelest jõudnud venelased mitte küllalt imestada ja ütlesid Henryk Bousmanile Hertsog Magnuse poja junkrule, kes seda ise pealt nägi. Henryt, mis imelikud mehed teie, sakslased küll olete? Kui meie venelased niisuguse lossi kergesti oleksime käest ära andnud, meie julgeks silmi üles tõsta ühegi ausa inimese ees. Ja meie suurvürst ei teaks, mis surmaga meid karistada. Haapsalu sakslased julgevad mitte ainult silmi tõsta, vaid võivad veel neitsitega naljatada. Just nagu oleksid nad seda hästi teinud. Selle peale ei võinud Hendrik Bouschmann midagi vastata, sest et ta seda ise oma silmaga oli näinud. Arhitekt Eda aru, kui pikad on teie sidemed Haapsalu lossi varemeteks. 69. aastal pärast kunstiinstituudi lõpetamist oli minu esimeseks töökohaks vabariiklik restaureerimisvalitsus. Ja esimeseks objektiks määrati mulle Haapsalu piiskopilinnuse restaureerimine, kus tööd sai alustatud 69. aasta suvel. Väli uurimistega. Nii mis oli nende väliuurimistöö eesmärk ja otstarve. Haapsalu linnust külastab igal aastal tuhandeid turiste traditsiooniliselt korraldatakse linnuse pargis kontserte rahvapidustusi, et muuta seda keskaegset ehituspärandit kaasajal kasutatavaks. Et säilitada keskaegset ehituspärandit. Selleks tellis haapsalu täitevkomitee kultuuriosakond projekt tee, mis valmis aastal 69 kuni 71 ja mille kohaselt on siis ette nähtud projekteerida linnuse kirikusse kontserdisaal või õigemini kohandada linnusekirikuruum, kontserdisaaliks kohvikuruumid ja kohviku abiruumid. Ja teie põhitähelepanu, nii palju kui ma tean, on pööratud hoopis lossiõues paigale, kus praegu asub vana puidust laululava. Projekteeritava lauluväljaku territoorium on piiratud ringmüürist pargi puudest kiriku ja klausuri ehitustest seega kaitstud tuulte eest ja kõla hajumine piiratud. Kas te tahaksite kirjeldada selle tulevasel laululava väliskuju ja ilme? Eskiisprojekti kohaselt on planeeritud lauluväljak amfiteatri kujulisena vastastikku asetsevate pealtvaatajate ja esinema jääte tribüüni tega ja mis materjalist selle amfiteatri ehitaksid ja kui suur ta peaks tulema. 1500 kuni 2000 esinejat ja sama suur arv pealtvaatajaid või veidi suurem ühesõnaga kogu see projekteeritud lahendus peaks võimaldama korraldada mitmesuguse iseloomuga üritusi, mitte ainult kontserte näiteks pealtvaatajad võivad paigutada kogu ringi ulatuses, tähendab ümber selle keskmise väljakul ja keskväljakule võiks näiteks paigutada jaanitule aluse või mis materjali te kavatsete kasutada? Võiks põhiliselt muru jääda, aga sinna peale võiks siis vajaduse korral paigutadapuitkilpe. Aga amfiteatri amfiteatri kindlasti. Pae Astangud paeplaadid on nagu sängitatud pinnasesse ja puitprussidest, pingid nende peale ja muidugi betoon tuleb seal abiks tingi jalana ja kindlustusmaterjali, sest jah, pealtvaates niimoodi ülevalt alla vaadates kaussi, siis jääksid domineerimaseks baasia puit põhiliselt ümber siis murunõlvakud. Ka pealtvaatajad võivad vabalt istuda ja niimoodi nagu paremini seostatud loodusega. Tundub nii, et laululava tulevik on suhteliselt ette teada ja otsustatud. Kiriku tulevik on vist veidikene ebamäärasem. Ma ei arva, et see ebamäärasem on, on ainult tuliselt kahju, et kogu see sõjajärgne periood taolise akustikaga ruum on seistud laona prahti täis pinke, labidaid, luude ja muid taolisi asju. See on Eesti parima akustikaga Vana-Rooma või julgeksin öelda ja teda mitte kasutada kaasajal kontserdiruumina son patutegu. On teada esimesi näiteid selle kohta on, et kirikut siiski püütakse-kontsertsaalina kasutada. Jah, see oli, kui ma ei eksi ülemöödunud suvel ja ka möödunud suvel, kui siia sõitsid mõned juhuslikud Tallinnasse sattunud, mitte meie vabariigikoorid vennasvabariigis külalised ja nad andsid siin kontserdi, praht lükati ühtegi rikka otsa. Toodi rohelised oksad sisse, maskeeritise ebaesteetiline aspekt ära. Ja see nauding, mida tookordset kuula, said nendest kontsertidest son unustamatuks jäänud, neist räägitakse Haapsalust tänapäevani. Ja alles täna ma kuulsin, et, et meie akadeemilisel meeskooril olevat kavatsus siin kontserdid ja tema tulevik on kahtlemata minu arust väga optimistlik. Ainult on vaja käed külge panna. Nendel, kes selle ruumi kordaseadmise eest on seatud ning kutsutud. Ja ma usun, rahvas saab selle eest väga tänulik olema. Aga mis te arvate, kelle südametunnistusele peaks kõigepealt koputama, et see kiriku korrastamistöö kiireneks? Ma arvan, et siin võiks olulisel määral kaasa aidata vabariiklik ehitusmälestis kaitse inspektsioon, kes ka tegelikult on juba konkreetseid samme selleks astunud on tellitud niisugune esialgse kordaseadmise projekt ning eelarve. Ja see on minu teada juba koostatud ja võib-olla sellega luuakse tõesti konkreetne alus nii-öelda provisoorselt korda saada. Meil on täiesti selge, et praegu tuleb peatähelepanu pöörata laululava olemisele millel on väga suur niisugune üldsuslik tähtsus kuid selle kõrval pärast selle kiriku nii-öelda provisoorselt korrastamist ajutist kasutamist muidugi tuleb päeva kordama täielik restaureerimine. Algsel kujul ja juba nii-öelda kõigi reeglite kohaselt kohandamine kaasaegseks kontserdisaaliks. See teenindaks rahvast väljapool valmiva kultuurimaja programmi ja ka väljapool laululavaprogrammi, sest taoline saal eeldab teatud erilaadset kontserdi programmiliste sisu. Ja minu arust ei konkureeri nende saalidega ega need saalid temaga.