Kas teie kui keelemees tunneb, teen väga pahasti kui kuulete valesti räägitavat see tähendab, kui ei peeta kinni nendest grammatilistest normidest, mis meil momendil kehtivad. Kõrvust jookseb rohkem mööda, aga lugemisega on jube. Olen kuulnud öeldavat, et absoluutse kuulmisega inimestele on raske kuulda klaverit või mõnd muud tempereeritud pilli kus suur osahelisid on pisut nihu sellest päris õigest kohast, ma ei tea, kas see asi nii hull on, aga keelemehel on ikka küll, loed kasvõi ilukirjandust. Kogu aeg, näed, ahah, siin on see veakene. Siin on koma siia pandud ahvi toimetaja, kuulub sellesse komade panemise, pisi koolkonda. See sõna peaks olema siin, kahju, et pagan ei ole märganud, see sõna peaks teise koha peal olema ja nõnda edasi ja sedaviisi see tähelepanu pöördub liiga sellele keelele ja keele üksikasjadesse juttu võtta ei saagi lugeda, peab kohe nimelt ette võtma, et nüüd loen nüüd keelte, vaata noh siis läheb kohinal kah, eriti kui jutt põnevam. Ilmselt see tuleneb ikkagi teie ametist ka sest te töötate ju. Noh, ma olen nüüd olnud viimased 14 aastat või üle selle keele ja kirjanduse ajakirja toimetuses keele osakonna toimetaja. Ja muidugi, eks ole siis professionaalne viga. Milles seisneb teie igapäevane töö? Igapäevane töö on üsna kirju selle ajakirjakeele osakond ei ole küll mahukas, aga tema profiil on väga lai ja siis tuleb tegemist väga mitmesuguste asjadega. Alates seal ütleme läänemeresoome algkeele genitiivist kuni röntgengraafiliste meetoditega eksperimentaalfoneetikas. Alates seal liitlause komade panemisest ja lõpetades ütlevad matemaatilise statistikaga. Esimestel tööaastatel oli see kuidagi väga meeldiv. Viskas silmaringi nagu. Hulga laiemaks, kui ta enne oli Kui palju on tegemist puht õige keelsusega? No toimetus töökorras on õige, seoks teised inimesed, aga nii palju, kui tuleb õigekeelsusalast kaastööd, nii palju on sellega ka otseses kutsetöös tegemist. Muidu eks ma oma noorusajal profileerinudki ennast rohkem õigekeelsuse ja keelekorralduse peale, see on nagunii meeliseriala olnud. Ja siis on ka üsna kena, kui ringhääling on võimaldanud seda ala ka praegu arvestada selle kutsetöö kõrval, mis on tõesti väga laia ja laialikiskuva profiiliga Kui noorelt te hakkasite tundma end keelemehena Teab no seda ma mäletan, nüüd olin üsna pisikene poiss juba, kui kippusin papal mammal külas käivate inimeste keelt parandama on nii, et niisuguse fanaatilise keele parandamise laste haiguse olema tõesti nähtavasti lapse eas läbi põdenud. Aga siis jah, koolipoisist peast. Ehkki mulle üle nelja koolis ei olnud eesti keel kunagi, aga aga siiski isa tegi kirjatööd ja tuli siis olla keeleline toimetaja, korrektor, sealjuures oma isal juba jah, tema kirjutas trükiks siis korrektuuri lugemise, õppisin sel ajal poisist peasta, nõnda. Ülikooli minnes õieti algul ei teadnudki, mis keele peale minna, siis ühekorraga taipasin, et nahal on juba aastaid Hennoste eesti keeles sisse elanud ja siis sinna läksingi paisade veel keele oskate? Noh, oskate teiega pinnida? No ütleme, eesti keelt oskan nelja peale siis vene ja saksa keelt kolme peale inglise ja soome keel kolm miinus läti keelt kaks. No kas aitab juba sellest eneselt väljastusest? Ladina keelt oskan võib-olla rohkem kui kolm keskmist arsti. Ma kardan, tee hindamissüsteem on pisut teistsugune kui v oskab eesti keelt nelja peale. Mida siis teised te rääkisite? See töö on teie silmaringi avaldanud. Seega on teil tekkinud ülevaade keele elust meie vabariigis üldse teise ütlesite, et teil endal tekkis huvi keele vastu? Noh, juba väiksena väiksem, hakkasite teisi parandama. Kas te olete märganud, missugune on meie noorte keelehuvi praegu? Tundub, nii et nagu varem, nii ka praegu ei ole mitte kogu noorus intensiivselt keeles diakeeltest huvitatud. Aga ma ei saaks sugugi ütelda, et neid noori inimesi, kellest näiteks võiks võrsuda tulevane keeleteadlaste ja üldse keelega tegelevate inimeste kaader et neid kuidagi ülearu vähe oleks. Ja ega päris keele huvi ja huvi ütleme kirjakeele ja selle korrektsuse vastu nii väga noores eas ei Ärcraiga Kärkagi selle üsna loomulik võrsumis. Aeg on siis, kui inimene satub tegelikus töös tekstide koostamisega tekstide korrastamisega kokku. Või ka sellega, et ta lihtsalt tahab teada, kuidas üht või teist asja tema töö juures nimetatakse, see on see nõndanimetatud oskussõnavara täiendamine. Paratamatult täiesti loomulikult tundub, kui meie ajakirjandust vaadata, et võiks öelda, et meie rahva keele huvi on siiski ikkagi väga elav. Jah, eks mõni suhtus empaatiaga ja nii nagu inimloomusele kohane, vaieldakse vastu ka, aga iseenesest see on loomulik, et uudis keelenditele tekib ka vastureaktsiooni ja see on kasulik. Sest oletame, et opositsioon toob tõesti mingi olulise vastuväite esile. Saab ju asja parandada. Ja oletame, et ta ei suuda peale trafaretse vastuvaidlemise maitseotsustuse tasemel midagi esile tuua. Eks see siis kinnita asja õigsust. Aga eks te ilmselt tunnetega seda opositsiooni tugevamalt ma ütlen, et mina pisut rohkem nagu kõrvalt vaadates ma siiski ütleksin, et rahva elav huvi ja sümpaatia keelev meeste vastu tundub suurem olevat kui nüüd seda sümpaatiat ja opositsiooni eri. No vot kõrvaltvaataja suustoneer seda asja lausa rõõm kuulda. Huvi huviks, aga siin väikse vahemärkusena võib öelda, et huvi on vahel isegi liiga suur. Ma mõtlen seda, et kui nüüd äsja kõik siiski katsusid endale osta Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatut, tehkide ühes, meie saateski juba märkisite, et ei maksa sellest rahvusliku kokkuost objekti teha. Mis te ütleksite lohutuseks nendele, kes jäid ilma? No millega sa inimest lohutad, kui tal tõesti raamatu tarvis on ja ta ilma jäi. Aga kahte asja ütleksin. Esiteks mäletan, kuidas arutati selle raamatu trükiarvu küsimust ja siis tundus niimoodi, et 5000 on täiesti piisav ja kui trükitakse 7000, nagu nüüd tehtigi, siis jätkub sellest veel ei tea, kui kauaks tulevastele tudengitele ja kellele kõigile veel osta. Oli teatav lattu seismajäämise hirm ja nüüd läks raamat nii niuhti, ET ei näinudki. See näitab ka keele. Loomulikult näitab. Ja teiseks tahaksin väga loota, et sellest, nagu selgub, napiks jäänud tiraažist võimalikult vähe eksemplari, sattus nende inimeste kätte, aitäh. Kes selle raamatuga tõesti ise midagi ei tee. See on ikkagi tarberaamat. Ja kui ühe lausega püüda formuleerida tema otstarve on tema otstarve on pakkuda unarusse jäänud keelevara minevikust, meie tänapäeva ja tulevikukeele jaoks. Selle raamatu ilmumine näitab ka, et meil pidevalt mõeldakse meie keelekorraldusele. Mõeldakse üldse meie keele olukorrale, et see ajajärk Mida eesti kirjakeel on nõukogude võimu ajal läbi elanud ja läbi elamas? See on õieti küpse kirjakeele edasi elu järk. Me võiksime kujutela nõukogude aegset eesti kirjakeelt. Noore täiskasvanud inimesena, kes on tugev, terve täis elujõudu ja kel seisab ees hea ja sisukas tulevik aga tal ei ole vahest veel kõiki elukogemusi. Tal ei ole veel seda, mis inimesele tuleb aastakümnetega ajamis, keelele tuleb aastasadadega. Sellepärast on Eesti kirjakeelearenduse praeguse etapi peamine ülesanne suurendada keele rikkust mitte üksi siis sõnavaraga, see on täiesti loomulik juua. Elu arenedes tuleb sõnavara üha täiendada, aga ka näiteks sünonüümivaraga. Ja kui võtta veel üks võrdlus nõukogude aegseid eesti keelt, võib võrrelda ka ütleme, noore kurd mäestikku ka, mis kõrgub oma lumiste tippude hiilguses. Aga kus võib-olla kõik tektoonilise protsessid ei ole veel lõppenud. Miski veel podiseb maa all ja tuleb esile aeg-ajalt üht ja teist ootamatult Tutki muudatust. No kui see võrdlus nüüd keelele otse üle kanda, siis ma mõtlen muudatusi näiteks grammatikas nagu maksja nuks vormi tarvitusele tulek mõni aasta tagasi või midagi sellist, sest teate, grammatika on ju väga visalt ja väga aeglaselt muutuv keeletasand. Ja kui seal midagi muutub, siis see on juba nagu midagi põhjalikumat sõnavara muutumine ja selline voolamine on igapäevane asi. Nii et kuigi meil on põhjust olla rõõmsad ja optimistlikud meie keele arengu suhtes te tahate ütelda, et probleeme ikkagi jätkub nendega puututega ise päev-päevalt. Kokku ei noh, muidugi niimoodi see elu käib, keelekorralduse praeguse seisuga võib rahul olla. Aga noh, muidugi ei ole kõik ju nii nagu ideaalselt igatseks ja mõnda asja olles ikka päris hädasti tarvis. See, mis ma nüüd ütlen, ei ole mingi akadeemiline, stabiliseerunud kateedri tõde. Aga tundub küll niimoodi, et meil oleks tarvis kahte asja, mida meil praegu ei ole. Esiteks õigekeelsusteooria tugevat väljaarendamist ja teised üks kaadri järelkasvu paremad korrastust. Kujutlen umbes nii, et ühe kõrgema õppeasutuse kas või ülikooli juures töötaks üks teadlane kes oleks enda ülesandeks teinud eesti keele arenduse kogemuste baasil õigekeelsuse ja keelekorralduse teooria väljaarendamise ja kes ühtlasi loeks õigekeelsuse ja keelekorralduse erikursust. Vaadake siis selguks aegsasti millistel üliõpilastel on eeldusi nii päris keelemeheks tähendab õigelsuse inimeseks kasvada keelekorralduse ja oskuskeelekorralduse olukord on viimasel ajal selle tõttu muutunud palju lootust andvamaks. Keele ja Kirjanduse instituudis on loodud terminoloogia ja õigekeelsussektor. Aga muidugi läheb aastaid selle väljaarendamisega. Kui nüüd unistada, siis üks meie ammune unistus on olnud nõndanimetatud rahwa grammatika. See oleks selline grammatika, mis oleks õigekeelsussõnaraamatuga korrelatsiooni viidud ja mis oleks adresseeritud õige suurele keeletarvitajate hulgale praktiliselt siis kõigile. Aga mis ühtlasi ei oleks mitte mingi õhukene klibu, vaid mis sisaldaks kõikvõimalikke praktilisi näpunäiteid, mis meie keelemeeste ja toimetajate ja üldse keelega tegelevate kogemus vara tooks võimalikult suurel määral kogu rahva tusse. Praegu ootame nüüd uue õigekeelsussõnaraamatu väljaande ilmumist, see on trükivalmis saamas, siis on juttu olnud veel uudissõnade sõnastikust, on juba leidunud entusiastid, kes seda tahaksid tegema hakata. See on võib-olla siis ka ainult aja küsimus. Täitsa vallutud mikrofoni ette, lihtsalt tutvustada üht meie populaarsemat raadioesinejad, aga me räägime ikka keelest ja keele, sõnavarast ja grammatikast ja mina küsin, teie vastate. Aga nüüd ma tahaksin küsida, mispeale keele mahub veel keelemehe tööpäeva päeva, mis tundub olevat küll pikem kui kaheksa tundi. No mina ei ole ainult statistikat teinud ega teisi inimesi küsinud ega mingisugust keskmist ei oska ütelda, mida need keelemehed teevad peale selle keeleasjade ajamise konkreetselt isiklikult. Hobisid mõtlete, hobid Samuel küll, et üheksa ametit ja 10. nälg. Eks ole, õiendanud selle ja teisega ainult niimoodi, nagu näiteks omal ajal räägitakse, kuivõrd see tõsi, jänes, keelemees Elmar muuk, et tema tõesti ei tegelenud mitte millegi muuga kui ainult keelega hommikust õhtuni. Nähtavasti iga inimene nii ei suuda ja kõiksuguse vahelduse otsimine on nähtavasti tarvilik, et keele jaoks selle pead nagu tuulutada. Ja teine asi on see ka niivõrd kui tuleb tegeleda õigekeelsuse ja oskus keeltega. Tuleb ju olla, et ideaal oleks absoluutselt kõigega kursis olla, seda ei jõua ükski inimene. Ja noh, siis ongi niimoodi, et ega mul Ühte sellist kindlat elu algusest elu lõpuni minevat hobi kujunenud ei ole ja. Viimasel ajal ei viitsi enam nii palju mässata, kui aegadel. Aga teie fotosid ajakirjanduses siiski on. Noh, oma ajakirjas, teinekord kui on midagi nii üht keerulisemat või lihtsalt On tarvis entusiasmiga juures olla, et sellest negatiivis tõesti pilt tuleks või midagi sellist, siis ma teen ja muidugi need on need värvilised valguspildid maiseks ma nendega õienda ka. Diskoteeki on ju ka, aga ta jääb ikka kaugele taha iseteadliku amatööri tasemest, niiet markemai kogu. Ja kui romaane loete, siis jälgite keerid. Enno, sinu kutsehaigus. Aga nüüd veel nii palju päeviti meie saates esinedes te jagate nagu nõuandeid, kuidas ühel või teisel üksikjuhul talitada. Aga kui teie käest küsida, et mida kõige üldisemalt iga inimene iga päev rääkides peaks silmas pidama, kui ta ei taha haavata keelemehe kõrva. Raske öelda õieti, aga võib-olla on meie inimeste keele tarvitust ülearu mõjustamas praegu see, mida Liivaku nimetab halvemas mõttes kantseleikeeleks ja vaadake, ega 10 retsepti korraga anda ei maksa. Aga kui üks retsept anda, siis olekski see pangu head inimesed tähele. Et nad oma kõnes olgu avalikul esinemisel, olgu igapäevases elus, mitte ei laskuks sellesse kantseleikeele halvemasse varianti, mis on nii kerge inimesele külge kleebuma. Ja kui oma keele tarvidust kontrollida, siis igal juhul mõtelda nii. Aga kuidas ma ütleksin seda siis, kui ma praegu ei esineks või ma praegu ei räägiks reporteriga, kui ma praegu ei kirjutaks ajalehele ja nõnda edasi siis tuleb iga keeletarvitaja ajust kuskilt sealt mai tea kukla tagant või mujalt välja see loomulik Genowiinne eesti keel, mida ongi tarvis. Mis te ütlete nüüd keelemehe kõrvast siis keelemehe kõrval säästmiseks ei ole midagi tarvis teha, keelemehe kõrv selleks ongi, et teda toppida sinna, kus keeles ja keele tarvituses ehk midagi katki on, keelemehe kõrv peab selle sealt välja kuulama, Moschisse midagi ette võtta, eks ole. Asi, see on siis hoopis selles, et rahval oleks korralik ja tarvitamiskõlblik vahend suhtele mõtlemiseks, mõtete vormistamiseks ja oma kultuuri arendamiseks nüüd ja tulevaid päevil. Selleks kõrva erksuseks ja üldse kogu tööks teile palju jõudu, niipalju veel raadiokuulajaile teadmiseks, et veebruaris möödus 50 aastat päevast, mil Eensaar ilmale tuli ja palju-palju õnne järgmiseks poolsajandiks. Noortel on väga heade soovide eest.