Tallinnale on olnud iseloomulik, et alllinn ja Toompea on olnud nagu kaks iseseisvat eraldi üksust. See on kestnud 19. sajandini. Millal algas niisugune kaksikelu kunstiajaloolane Villem raam? Arheoloogid on Tallinna ümbrust uurides ja tehes mõningaid kaevamisi jõudnud tulemusteni, ET talina, nii alllinn kui ka Tallinna Toompea olid asustatud küladki tähelepandavalt ammu enne taanlaste suurt sissetungi 13. sajandi algul. See on siis täpsemalt 1219, mil Valdemar teine suure sõjalaevastikuga maandus Tallinna all. Kuidas te iseloomustaksite seda asustust näid elanikeni päeval, kui kallinast näib olevat päris päris ilmne, et tugev linnus, mis kaitses kaudselt sadamat, kuulus Tallinna ümbruskonna talupoegadele ennekõike tookordsele, Revele ja Harju maakonnameestele. Kuna ta selle linnuse jalamil niisiis Toompea ja vanasadama vahelisel maa-alal oli kuulnud juba õige varakult käsitööliste ning kaubandusega tegelevate inimeste sula. Kui nüüd taanlased oma sõjaväega maandusid 1219 talinaal, siis tekkis huvitav situatsioon. Algul võeti neid sõbralikult vastu, nad vahetasid kinke võtsid ristimise vastu, kuid kolmanda päeva õhtul ometigi eestlased andsid lahingu, ründasid vaenlase laagrit viiest küljest, nagu kirjutab tolleaegne kroonik Läti Henrik, kus need viis tänavad viis teed olid, kus eestlased ründasid. Seda on praegu väga raske rekonstrueerida võib-olla et see oli tõesti kuskil Toompea jalamil, praeguse Niguliste kiriku kohal ja see laager ei paiknenud ilmselt mitte ainult mäejalami varjul Niguliste kirik kohal, kus maapind mõnevõrra kõrgem Vaidet osa laagrit oli ka Toompeale ehitatavast linnuses ja võib-olla kah kuninga aia kohal ja jääb samas päeva meenutama, et üks taanlaste väeüksus nimelt idaslaavlaste oma, see paiknes praeguse nooruse tänava kohal ja kui lahing algas, siis oli eestlase algul tuge, vedu, taanlased hakkasid taganema, põgenesid sadama suunas, see on siis väikese Rannavärava suunas ja seal põgenemisteel märkasid siis mäe taga asunud slaavi sõjameeste rism taanlaste põgenemist ning tõttasid appi neli jookst vastu eestlased kuid löödi taganema. Ja nähes eestlaste ühe osa taganemist, lõid need esimesed jälitajad samuti kahtlema. Taanlased pöördusid sadamasse, põgenevad teed uuesti ümber ja tekkis uus lahingu kulminatsioon, kus lõpuks eestlased sunniti taanduma. Nii kuhu siia pilti mahub veel, see kuulus Taani lipp ja räägitakse, et just sellel teisel nii-öelda lahingu poolel kui oli surmatut juba eestlaste piiskop Diodeeriske, keda arvati, tapetakse kuningas, kuid mitte kuningatelk poolt kõige silmapaistvam ilusamaid, just selle piiskopi oma see langes ja kuningas jäi, jäi ellu sellel teisel Haallasse seisukohalt lootusrikkal vastuhakul olevat nad näinud siis valget risti punasel põhjal. Ja see toonud nii palju vaimustust sõjameestele taanlastele, et nad võitnud kogu lahingu ja jäi Põhja-Eesti Intalina võitjateks. Kaheteistkümnenda sajandi lõpul me teame, oli Tallinnas nii skandinaavia lastel kui ka venelastel oma kaubanduslik keskus, kaubahoov mis oli ühtlasi Kinnustavad paigaks ilmselt. Ma kirik. Ja need ei paiknenud mitte praeguse kesklinna piirkonnas, vaid nagu me teame seal, kus praegu Oleviste kirik oli, seal oli tol ajal juba skandinaavlased, väikene asula. Kortse sadama pooleni Sis Olevi mäel oli vene kaupmeestekeskus mis oli rahulik kaubanduslik baas, millega kohalik rahvas oli, oli leppinud ja, ja mille kohta ilmselt kehtisid oma oma kindlad reeglid. Ja kui nüüd Taani kuningas 1000 219. aasta varasuvel ootamatult purjetab tookordse võimsaima Põhja-Euroopa sõjaväega Tallinna alla siis mis me näeme, ta, ta vallutab linnus ennekõike. Linnus oli tühi, nagu teada kroonik, see oli varasuvine aeg, kõik talupojad olid põldudel. Ja nähtavasti linnus ei olnudki pidevalt asustatud, vaid täitis põhiliselt niisugusse linnuse ülesannet, mida kasutati ohu korral kiirelt. Rahvas tuli kokku, puges sinna peitu, kaitses ennast, seal. Seda kõike ei suudetud teha. Tol korral sissetung oli väga ootamatu. Linnus oli ilmselt väga nõrk, sest kroonik märgib, et kohe esimesel päeval asusid taanlased eestlaste linnuse vähemalt osalisel lammutamisele ning, ning seda rekonstrueerimisele mõnus oli siiski ka tookord veel puidust ilmneb hiljem saarlaste poolt toime pandud rünnakud, tõid puhul nimed, püüdsid saarlased seda linnust vallutamise ajal põlema panna. Kohuselinnuse areng muidugi puul puitlinnusest, kivilinnuse, nii ka see on omamoodi huvitavaks peadüüs meie vanemas ehitusajaloos ja siin ma meenutaksin mõningaid niisugusi uuemaid seisukohtadeni Carrobusi Tallinna Toompea linnuse kujunemisel. Eestlaste linnus oli kogu Toompead haarav maa-ala, mida lõuna poolt kaitses tugev palksein kraaviga. Kui nüüd taanlased olid pikemat aega valitsenud Tallinnas, see ajaloolises perspektiivis aeg polnudki pikk juba 1227 või haarasid võimu Toompeal mõõgavendade ordu rüütlid, kes nüüd asusid linnuse omakordsele tugevdamisele. Ja siiamaani ongi nüüd sellest aastast siis 1227 alustatud selle kivist Toompea linnuse ajalugu. Viimased uurimused lubavad aga oletada, et kivilinnuse ajalugu siiski paikneb kuskil taanlaste esimese puitlinnuse ja mõõgavendade ordulinnuse vahemaadel. Ja see näis olevat koosnenud põhiliselt ainult ühest suurest kõrgest jumalast tornist praeguse lossi kohal, mida tõenäoliselt ümbritses tugev puidust piht aed. Analoogne ümartorni jäänused leiti hiljuti ka Narva Hermanni linnuses. Me oleme praegu üles rühkimas pikast jalast vasakule poole jääb niinimetatud laenumüür paremal pool kõrge pank, seltsimees Rasmus Kangro-Pool paremat. Ta on kõrge tonkessein ja need hiljem ehitatud hooned, mis oli nende kohal keskajal. Keskajal asus seal võrreldes alllinna ringmüüriga suhteliselt nõrk ja tagasihoidlikum kivimüür koos väikeste sadultornidega. Kuid tol perioodil, kui siin oli veel muinaseestlaste maalin siis kuna te puudutasite pikka jalga kui sellist, siis oli siin realiseeritud vana tuntud võte, see tähendab, pääs üles linnusesse kulgeb nagu kõigis teisteski või vähemalt väga paljudes vanades Eestimaa linnades nõlvaku suhtes paremat kätt. See tähendab, et ründaja, kes tahtis tõusta üles linnusesse pidevalt oma mõõgaomadustega samas käest, see tähendab paremast käest vasakusse ja paremasse kätte võtma kilbi, et siis hoida ja kaitsta ennast kuidagi ülevalt alla lisatavate, kivide ja muude raskuste eest. Toompea kõrgub keskeltläbi 25 meetrit kõrgemal ümbritsevast territooriumist. Taan igalt poolt võrdlemisi järskude seintega ka praegu ja ainult oma lõunaküljes oli Toompea paeplatool nii-öelda laug jama kallakuga. Võib arvata, võttes eeskujuks teisi Eestimaa linnu, tolleaegseid tähendab just nimelt põhilisi kindlustusi nõudis tollel ajal ainult Toompea lõuna külgis, nii, läheme siis pikast jalast ülesse. Toompea praegune nimi on meile kõigele tundma, tema päritolu teada saanud, sellest kirikus siin Toompeal, kuidas hüüdsid muistsed eestlased seda kindlust või linnust võib arvata, et Tallinnat tollal üldse kutsuti, nii nagu ta esineb, siis kõige vanemas ürikusse on see siit reisimaailmakaardil kus Tallinna nimeks näikse olevat sõna- Kaleveni. Nähtavasti siis tuleks võtta seda talina ja sealhulgas ka Toompea kõige vanemanimena. Mis puutub Toompea edasesse arengusse, siis saatuslikuks sai talle muidugi aasta 1219 vallutanud linnuse. Taanlased kiskusid maha vana linnuse son krooniku sõnade järgi ning asusid ehitama uut. No võib arvata, et uue võimu esimestele aastatel, kuna tegemist oli siiski alles nõrgalt kanda kinnitanud võimuga siin Eestimaal. Taanlased ei suutnud kuigi palju ette võtta, siin Toompeal, pealegi 1221. aastal ründavad eestlased Taani linnust. Ka 1223. aastal üritatakse uuesti Toompea linnust vallutada. Ehkki sellest sõjast võtsid osa ka Novgorodi ja Pihkva väed. Linna piiramine tookord tulemusi ei andnud, kuid ajalugu arenes edasi. Selleks ajaks oli Lõuna-Eesti hõivatud mõõgavendade poolt ja mõõgavennad kasutades ära Taanis sisepoliitilisi vastuolusid. Hõivasid 1227. aastal Tallinna sundisid, tähendab Taani garnisoni alistuma saksa ordu. Vennad ristirüütlid olid üpris kogenud mitmesuguste kaitseehitiste püstitamisel. Ja üldse hõivatud paganate maad võis ju hoida laootsas ainult tugevasti kindlustatud tugipunktide najal. Et jõuame enne, siis kastellide pärast konvendi tüüpi hoonete ja kindlustuste juurde, millest me oleme eelmistes saadetes rääkinud, jah. Ta küll kõigepealt jagasid nad Toompea territooriumi kaheks, nimelt Nad eraldasid tervest Toompea territooriumist umbes ühe neljandiku. Siin tähendab edelapoolses nurgas, see on see osa, kus praegu asub Eesti NSV Ministrite nõukogu. Tähendab, see on see tõeline Toompea linnus, ehk rohkem rahvasuus Toompea lossi all tuntud, kuna tema idafassaad on niisugune klassitsistliku poolbarokse poolt klassitsistliku kujundusega eraldasid siis ühe neljandiku Toompea tervest territooriumist. Ja sellele väiksele väiksemale osale anti nimeks äike, linnus. Kastrum, miinus ülejäänud Toompea territoorium, Gazprom, maius jäisis ümbruskonnas maid Anastanud vasallidele eluasemeks. Kui sakslased ei jäänud siia tol korral kuigi kauaks. 1233. aastal toimus Toompeal suur verevalamine. See on siis paavsti vasallide ja ordurüütlite vahel. Nimelt ründasid ordu rüütlid vasalli kaheksast küljest korraga. Ja kui me vaatame Toompea praegust plaani, siis see koht, kus nad võisid kaheksast küljest üldse rünnata, see on praegune raamat, kogu plats, mille keskel asub toomkirik. Ja siis me võime teha niisuguse järelduse, kui juba tol ajal oli olemas kaheksa suunda ja need on tänaseni säilunud, siis me võiksime väita, erilisi muudatusi siin nagu toimunud ei ole põhiplaanis täna plaanis jah, sest selleks ei olegi õieti nagu mingisuguseid tarviduse vajadusi olnud. Siis võiksime me siit päris nii tõemeeli järeldada, et vähemalt osa neid tänavaid nimetame neid õieti liiklussuundadeks, eksisteeris ilmselt juba enne 1200 üheksateistkümnendat aastat. Selle tõttu me võiksime praegust Toompea suure linnuse planeeringud vaadata nagu teatavat kaugelt järelkaja omaaegsest koloniaalvallutuste eelse Toompea planeeringust. Arusaadav, lähme tagasi selle lahingu juurde. Nonii, tähendab ordu rüütlid ründasid siis vasall kaheksast küljest. Nad ei säästnud kedagi, nad isegi tungisid toomkirikusse. See on muide esimene toomkiriku kirjalik mainimine tungisid toomkirikusse ning tapsid maha kõik isegi need, kes otse altari ees otsisid pääsu toon seal ka niisugune fakt tähendab suures võidujoovastuses ladusid siis mõõgavennad, kõik tapetud vasallid suurde kuhja ja nende tolleaegse juhi manitses sinna kuhja peale püsti seisma. Seal on muidugi oli liiga, sellepärast et igal asjal peaks olema oma piir. Rooma saadeti kaebus ja paavsti diplomaatilisel survel olid sunnitud eestimaa Stenski rahulepingu järgi 1237. aastal loovutama tagasi Taanile. 14 sajandi teisel poolel ehitavad ordu rüütlid Tombe linnuse põhjalikult ümber. Nüüd nihutatakse Toompea lääne kõrvale linnuse läänemüür. Samuti nihutatakse ka linnuse idamüüri rohkem siia lossiplatsi poole. Püstitatakse uued ja üsnagi tugevad nurgatornid, nendest on tänaseni säilunud pikerman loodenurgale püstitatakse pisikese pisikene ümara ristlõikega torn. Pistikker, see tähendab nooleteritaja ja praeguse linnuse kagunurgale püstitati uus, võimas ja Tallinna arhitektuuris mõneti erandlik torn. See on neljakandilisest alusest välja kasvanud kaheksatahuline torn, mis kandis nime ööden jälle. See on tõrju, vaenlast saan siis tähendab puht lahingu, Dormeerite ütleme, lahidor ja süljan, kell oli kahtlemata lahingu tärn, kapilslykerali lahingutorn, mingil määral lahingutarn Pikk Hermann, kuid Pikk Hermann on siiski oma praegusel kujul nagu tüüpiline vaatlustorn. Ja kui 16. sajandil puhkes pike verine Liivi sõda siis läks teatavasti Tallinn ja ka Eesti-Rootsi riigi koosseisu. Kusjuures ehkki Toompea linnuse isand kannatada korduvatel piiramistel, siis linnuse ülevõtmisel rootslaste poolt pommitati puruks nii kell kui ka Pikk Hermann siis Liivi sõjajärgsest perioodist ja on tuntuseks ekshoone endine hoone siin Toompea lossi asukohas ja see on niinimetatud riigisaal. Tähendab Liivi sõjajärgne periood langeb juba aega, kus ehituses arhitektuuris olid maksvusele pääsenud uued suunad stiilis oli toimunud muudatus ja tegemist on siis nüüd nii Vens perioodiga. Peab ütlema, et Tallinna linna, sealhulgas ka Toompead saans eriti tugevasti ei puudutanud, kuna eelmistelt põlvkondadelt pärandati kapitaalselt ehitatud joonestatud linn. Mis puutub Toompeasse, siis ainsaks tol perioodil püstitatud uueks ja uute stiili normidest lähtunud hooneks oligi see nimetatud riigisa. Riigisaal asus vastu Toompea müüri, ulatudes praegusest pikast Hermanist kuni siis tookordse konvendihooneni. See oli kahekorruseline kellerdatud hoone mille teisel korrusel asus piklik saal niinimetatud riigisaal, milles see kogu hoone saigi. Oma nimeriigisaali püstitamist alustati 1583. aastal ja peatati kuskil üheksakümnendatel aastatel. Vastavalt uutele põhimõtetele pääses sinna riigisaali piki avarat nisukest paraadtreppi, mida tolleaegsete mõistete kohaselt kaunistasid siis madal maaliku stiilis püramiidid, mis olid asetatud kivist välja raiutud kuulidele. Riigi saalist on alles mõningad plaanid Rootsi riigiarhiivist. Tallinnas on neist olemas ka koopiad. Aga ma ütlesin, et see oli kahekorruseline hoone ja selle riigisaali asukohta. Praeguse linna läänemüüris tähistavad need kolm suurt ja kõrget akna ala, mis on küll kinni müüritud, kuid mis kuulusid riigisaalile pääses sellest riigisaalis. Kas siis niisugusele lahtisele pikale rõdule, mis toetus Toompea lääneküljel asunud Danskeritele? See oli niinimetatud trump peeteri rõdu, nähtavasti selles mõttes trump olete rõdu, et sealt kuulutati välja tähtsaid otsuseid, muudatusi ja muud taolist. Riigisaali ehitamisest võttis osa põhiliselt kaks meest, Antonius ja Johannes Polientsis pakub muidugi, et töödest tol korral kombel linnuses on võtnud osa ka üks kunstnik, maalija Abraham, euro, ilmselt vene päritoluga kunstnik. Kui suur oli eesti talupoegade osasele? Lossi nimetame lossiks Terrasele ehitamisel ja Eesti talupoegade osa. Kui nüüd võtta ainult talupojad, siis peaks ütlema, nende osa oli siin üpris suur. Lõbuks keegi pidi tegema ju praktiliselt selle töö. Ja minus endas isiklikult naati kutsunud imestust esile, kui teada, et tähendab kogu Tallinna linna jaoks on siin ka Toompea jaoks on murtud paas kusagilt Lasnamäelt kõik see kivi tuli murda, see tuli kohale vedada, see oli üks ränkraske verd ja iginõudnud töö. Nii et vaadates neid samu halle ja vaikivat kivisid siin tähendab iga kivi on ju inimkäte jõul kuskilt välja võetud, nende turjal kantud, kohale veetud ja pärast meistri poolt paika pandud. Mis puutub meistrit, siis muidugi selles perioodis, näiteks kui riigisaali püstitati, siis on nende meeste hulgas, kes on siin tegevad olnud, kohtame me üpris arvukalt ka päris puht eestipäraseid nimesid, sest et kivi töötlemise oskus on meil aga varsti olnud juba maast madalast ja kaugesse igivanadest aegadest veres. Siin on olnud eesti soost Kiviraidureid, müürseppi on tegevad olnud. Oleks Laur rebene, rebene või Rebane nimeline mees on ja õige mitmed on neil olemas. Muidugi see töö oli ränkraske, peab ütlema, et kivide murdmine vaevurus oli odavam kui nende kohalevedu. Siiski kujutada ette tolleaegsetes tingimustes kuskilt ühtegi koormat Lasnamäel siiapoole veeremas, midagi fantastilist. Aastal 1684 toimus Toompeal suur tulekahju. Missuguseid muudatusi tompia välisilmest endaga kaasa tõi, peab ütlema, et võrreldes allinnaga Toompeatänavatevõrk ja kogu situatsioon on siin teist suunikuna linnas näeme põhiliselt niisuguseid pikki ühest tänavast teiseni ulatuvaid puhu kvartali läbivaid hunte siis Toompeal taolisi krunte kinnisvarasid kunagi olnud ei ole. Kui alllinnas keelati puithoonestus juba 14. sajandi keskpaigas. Toompeal võis kohata üpris arvukalt veel puitehitisi, isegi enne 1684. aasta tule kaadrit. Vaat seesama hoonestusviis saigi nähtavasse Toompeale saatuslikuks mudu taolist, nii ulatusliku tulekahju siin vaevalt oleks võinud üldse tekkida. Mis puutub sellesse tulekahjust, siis muidugi siin oli ka rida asjaolusid nimetata, ei olnud õige mitu nädalat sadanud vihma ja tollel päeval, kui tulekahju puhkes, oli, tähendab tuul selline, ta puhus kuskilt lõuna poole kuid süttis siin esimesena üks maja, mis asus praegusel ruttu tänaval. Kuid sealsamas kõrval asusid ka väravad, kustkaudu pääses üldse suurde linnusesse. Õige natuke aja pärast oli siis ruttu tänav leekides ja õige peatselt oli ka seal väravaehitis leekides ja tuul puhus lõunast põhja suunas, tähendab, kogu see tuli, kandus ülejäänud Toompeale nagu selle tulekahju kirjelduses on räägitud, jäänud inimestele hiljem enam midagi muud üle, kui nad pidid linadest ja mujalt käristatud ribadest käbe kiiresti valmistatud hõida pil ennast tykki Toompea põhjanõlvakud alla laskma. Et varandusest, siis rääkimata, varandusest rääkimata, peab ütlema Toompeale ajaloo suhtes oli see üks suur löök, kuna Toompea tulekahjus hävis kaks kolmandikku konsistooriumi arhiivist. Noh, see oleks tänapäeval olnud äärmiselt väärtuslik materjal Toompea minevikku ka seotud küsimuste selgitamisel. Tõsi, see arhiiv evakueeriti ühte teise hoonesse, kuid alla visati üle Toompea nõlvaku tähendab alla visati sellest ainult üks kolmandik, kuna ülejäänud mehed, kes pidid ka kaks kolmandikku alla loopima, need olid siis vahepeal ära kadunud ja ühesõnaga kõik läks ja langes tuleroaks. Läheme nüüd oma jutuga edasi läheme. Põhjasõjaperioode oras oli Toompea kindlus, põhjasõja puhkedes siis aastal 1700, põhjasõda tabas Toompead just sel perioodil, kui rootslastel oli käimas tema moodne kindlustamine. Sõja algupäevadeks oli jõutud valmis ehitada kaks uut bastioni, mida me tunneme tänapäeval Linda mäe ja Harju mäe nime all. Pea loss, Toompea kindlus ise oli siis sama, niisugust sõjalist tähtsust ütleme kaotamas seesama bastionide ehitamine, tõestati seda, et keskaegne Toompea ei olnud enam üksi võimeline vastu seisma tugevale suurtigi tulele, mis iseloomustas tookordset sõjatehnikat kõige drastilisemalt. Tallinna langemise põhjuseks ei olnud ka tookord mitte nii palju tema Kinnuslik nõrkusi kogusid poliitiline situatsioon, rootslased olid igal pool löödud ja tema sõjavägi, mis Tallinas tookord sees oli 4000 meest olid katku ja, ja haigus tagajärjel kokku kuivanud mõnel saale mehel. Nii et vastupanu oli peaaegu mõttetu ja septembris 1910 sõlmivadki rootslased Harku mõisas piiravate vene vägedega. Rahu ja linn kapituleerub tegelikult ilma tõsisema võitluseta, samal ajal kui suurest rannaväravast marsivad välja viimased Rootsi sõjaväe riismed sadamas ootavatele laevadele. Samal ajal marsib Toompea suurest pidulikust väravast sisse. Vene sõjavägi algab kogu Tallinna ja kogu Eestimaa kogu Baltikumi, kuid eriti ka meil täna kõnesoleva Toompea linnuse ajaloost täiesti uus periood. Võiks öelda, et tema sõjaline tähtsus Pääle on täielikult kaotanud oma tähenduse. Ja aegamööda langeb kogu keskaegne loss varemete seisundisse. Ja kui pärast kubermanguvalitsuse ruumist tahetakse Toompea lossi panna kubermanguvalitsuse ametkonnad selgub lossi või õigemini tookord veel linnuse tehnilisel ülevaatusel, et ta selleks enam ei kõlba. Ja nii projekti ehitataksegi uus ehitus selle kinnitab 1767. aastal Catalina teine see uusehitusele taevani säilinud üldjoontes ta ehitati vana linnuse ringmüüri idapoolsesse lõiku. Vana vallikraav aeti täis. Linnuse torn lammutati ja kerkis Jeenast pärit arhitekt Johann Schultzi projekte kohaselt uus huvitav ehitis, mis andis kogu Toompea keskaegsele Kinnuslikule iseloomule uue ilme. Son lossi ilme ja sellest ajast pääle on õieti põhjustatud Toompea linnuse nimetamine Toompeaklassiks. See on ühesõnaga siis see, mida me nüüd näeme ja teame Toompea lossi nime all. Kuus aastat hiljem oli uus kubermanguvalitsuse hoone valmis. See on valminud ajal Mill ehitusstiilide arengus, elas viimaseid päevi barokk-kunst ja järjest enam hakkas levima ning juurduma uusklassitsistlik ehitus. Stiil. Kahjuks ei ole see huvitav ehitis täielikult säilitanud oma algset välis- ega siseilmet. Pidevad ümberehitused on teda oluliselt muutnud, eriti tuleb kahetseda neid muutusi, mis on tabanud tolle kubermanguvalitsuse hoone Esidusliku suurt valget saali. Nimelt toimusid 1935. aastal suured remonttööd ning nende remonttööde käigus ei võetud vaevaks valge saali stiilset algkujundust restaureerida. Vaitsjalistustati seintelt tõmmati maha ilusat nõndanimetatud rit. Kaunistused kipsist trofeede ning lillede kimbud, mis olid tüüpilised varagasid sismile ja muudeti mõnda muudki motiivi. Stokuunsada valges saalis, mis puudub linnuse osa edasist arengusse sisse, oli algul võrdlemisi kurb. Lagunevaid hooneid osaliselt parandati pärast kubermanguvalitsuse hoone valmimist, sinna paigutati arhiivid. Sinna paigutasid laoruumid ja hiljem ka vangla vangla, millest kujunes käesoleva sajandi algul revolutsiooniliste võitlejate peamine kinnipidamise koht. Selle vanglaga on seotud muide ju kõikidel teadaolev Friedebert tuulase teos meri. Teame ka seda, et 1000 19. aasta veebruarirevolutsiooni päevadel süütatis vangla põlema ning vangid vabastati. Mina tol ajal olin Tallinnas ja mäletan neid päevi, mäletan seal suitsupilve, mis tookord kerkis Toompea kohalt ja kogu Toompea keskaegse konvendihoone osa langes varemetes, osa müüre varises, suured augud olid lääneseinas, neid pole praegu enam näha, nüüd hiljem parandati. Selliselt jäi siis vana sajanditevanune ehitis varemetesse, kuid juba mõni aasta hiljem, täpsemalt 1920-ni. Ndal aastal alustati vana konvendihoone kohale uue riigihoone ehitamist, mida tuntakse riigikogu hoone nime all ja mis praegu täidab Eesti NSV ülemnõu isumide saali ning sellega seotud amet ruumide korpuse nimetust. Selle ümberprojekteerimise autoriteks olid silmapaistvad arhitektid Johanson ja Haaberman. Ja nende loomingu tulemusena kujunes vanast linnusest omapärane moodne ehitis, mis oma nii-öelda ajastule vastava modernsusega rajab VTT kogu Eesti moodsa arhitektuuri arengule selles uues ütleme lossis omaaegses riigikogu hoones, praeguses nimetaksime teda, parlamendihoones on huvitavamad, eks minu arust ennekõike tema fassaadikujundus ja mitmete siseruumide kujundus, ennekõike märgiksi just fuajeed ja suurt istungitesaali. See on praegune ülemnõukogu istungite saal, ülemnõukogu istungite saal, mis kahtlemata tol ajal oli nii kogu Baltikumi üheks kõige silmapaistvamaks esinduslikuks ruumiks. Ja on kahtlemata ka praegu üks tähelepandavaid ruumi kogu Baltikumis ja peame ka meeles, et aastal 1917 18 asust Toompea lossis Eesti Nõukogude täitevkomitee töötas nendes ruumides, nii et me läheme Toompea. Toompea loss ja linnus on pidevalt seotud olnud meie rahva ajalooga on seotud tema juhtimisega kord vaenlaste poolt, kord tema orjastajate poolt ja lõpuks on ajalugu viinud selleni välja, et sellesse vanasse võimu sümboli, mis ei tähista võimu mitte ainult Tallinna üle, vaid kogu Põhja-Eesti üle ja lõpuks võimub kogu Eesti üle ja tavaliselt haarama paistvaima tavalist, võõramast võimu, kuid kuid nagu teame praegu on, on see kujunenud ka sotsialistliku Eesti võimu sümboliks ja Pikk Hermann, mis alati on kannud selle lipu, kes on Eesti peremees. Ka nakkab praegu Eesti peremehelik. Toompea linnus. Toompea loss ei kehasta, ei peegelda mitte ainult maapoliitilist võitlust, maa poliitilist saatust. Vähemalt sama eredalt kajastub temas see suur areng, mis kannab ja on kannud eesti ehituskunstiajalugu. Enam kui, kui 1000 aasta jooksul.