Kultuur vajab kodu ja selle on eestlased väljaspool Eestit mitmes paigas maailmas endale ehitanud. Eesti ühiskonnal Rootsi pealinna piirkonnas on oma loomulik kodu. Eesti maja näol, mis asub vallingaat, on 32 34. Stockholmis. Siin toimub rikas kultuurielu, organisatoorne ja seltskondlik tegevus. Siin asuvad raamatukogu, lasteaed ja ajalehetoimetused. Siin kohatakse tavaid, süüakse lõuna ja õhtusööki ning külastatakse näitusi. Siin korraldatakse pressikonverentse, tehakse muusikat ning peetakse poliitilisi koosolekuid. Ent kuidas see kõik sündis? Sügisel 1944 põgenes umbes 30000 eestlast Rootsi. Enamust neist tuli väikestest paatides üle Läänemerepõgenikud moodustasid Eesti elanikkonna läbilõikeelukutsed ja ametid. Ühiskonna igal tasemel olid esindatud. Nagu ka kõik ühiskonnaklassid ja kõik eesti erakondlikud poliitilised tõekspidamised. Kohanemine eluga Rootsis toimus seepärast võrdlemisi kergelt. Õnnestus taastada Eesti ühiskondlik struktuur. Kui eestlased aja jooksul koondusid suurlinnapiirkondadesse ja paljudesse teistesse keskustesse pärast laagriperioodi. Aktsiaseltsi Eesti maja loomine Stockholmis vaid 10 aastat pärast põgenemist Rootsi on hea näide. Vahepeal on aga veel mitu kodu olnud. Ja nüüd olemegi selle kõige uuemas kodus. Teejuhiks on Rootsis sündinud kasvanud koolis käinud juristidiplomiga prokurör proua Aino Lepik. Eks ole tuttav nimi? Tuntud eesti luuletaja Kalju Lepiku tütar. Istume praegu Eesti Majas võõrastetoas. Aga nüüd võib-olla alustame, proua Aino Lepik. Siia majja koliti 1000 970. aastal, kui moodustati aktsiaselts Eesti Maja. Eestlased pani raha kokku ja said aktsionärideks. Siin Eestimaal on ka aktsiaselts Eesti Maja juhatus, kes otsustab siis maja hoolduse küsimustes iili küsimustes ja administratsioonis. Neil on ka oma kontor siin. Siis esimesel korrusel, kus me praegu oleme, on einelaud restoran, mis on välja lülitatud ühele soomlasele, kes seda peab siin käivad ka rootslast söömas. Samal korrusel on on suur saal, kus korraldatakse koosolekuid, kultuuriüritusi ja muidu seltskondlikke koosviibimisi. Ja sees, seal on väga palju kasutatud, iga õhtu on see peaaegu kinni. Muidu siin majas on viis korda asuvad eesti ühingud ning ajalehed ja lasteaed. Lapsi ja lasteaia. Sul on üks 15 20 last seal kõik lapsed räägivad eesti keelt, see on nõue selleks, et sinna pääseda. Ja see on muidugi väga oluline. Niuke on olemas siis, kui minna edasi sõitma ütlase sina Kultuurikoondis üks ühing, mis korraldab kultuurilisi üritusi ja kunstinäituseid. Ja siis veel samal edasi minna, on ajaleht Teataja. Te teate kindlasti seda, see ilmub kaks korda kuus, Harri Kiisk on selle toimetaja. Ja seda võiks iseloomustada siis, teab ta, tähendabki rohkem. Niukest tuli ajalehtedes pikemate juttude ajalehte. Siinsamas majas asub Päevaleht, Eesti Päevaleht on selle nimi selle toimetajana, Juhan Kokla. Ja Päevaleht ilmub kaks korda nädalas ja on rohkem uudisteleht. Kuulutuste leht. Need on need kaks ajalehte, mis on eesti majas. Siis siin on veel Eesti rahvusnõukogu, mis oleks poliitiline organisatsioon, mis koosneb eri poliitilistest parteidest. Välja arvatud muidugi kommunistlik partei ja selle ülesandeks on olnud korraldada poliitilisi üritus, reaktsioone, välja anda publikatsioone Eesti ja Baltikumi selgitamisküsimustes. Ükskord ülesanne eesti kummitte, mis on katusorganisatsioon kõikidele Eesti organisatsioonidele. See moodustabki juba kohe 45 ja sinna on kuuluda algul juhtivad Eesti poliitikud, kes siia põgenesid ja see organisatsioon Eesti komitee saab rahas Rootsi riigilt ja siis jagab omakorda edasi temale alluvatele organisatsioonidele. Eesti komitee administreerib ka Eesti algkooli ja selle eest vastutav. Koolis 100 umbes Eesti komitees on ka paar palgalist ametnikku. Eesti komitee on nagu, ütleme, üks suuremaid konsultatsioone Rootsis eestlastele olnud ja Eesti komiteele vastav organisatsioon on Rootsi Eesti esindus v. Ja On olnud ka poliitiline organisatsioon kuhu korraldatakse valimised. Eesti komitees korraldatakse valimised, kus pagulast on hääleõiguslikud. See on peamiselt tegelenud poliitiliste küsimustega, kuid ka kooliharidus, sotsiaalküsimustega. Neil Eesti komitee veel on veidi erinev tagapõhi. Nad on välja kasvanud erilistest poliitilistest vaadetest, algupärast üliõpilasorganisatsioonid muidugi. Mis on siin Eesti majas, võib nimetada. Patria, Põhjala, Ugala, Estica, Sakala, Liivika, Raimla. Neil on kõik oma ruunid siin majas, seal korraldatakse seltsi kokkutulekuid. See on kallis ja kel on muidugi suurem osa inimesi, kes, ehkki nad käivad, on vanad, see tähendab see generatsioon, kes kõige suurema liit põgenemisel tähendab, nad on praegu umbes 70. Mõlemad inimesi on vähem muidugi, aga siis juba mõni täis ja seal lihtsalt lugemistuba. Siin on ajalehed kõiki väljaspool Eestit ilmuvad ajalehed on siin olemas, rasked silla ajalehti Kanadast, Ameerikast, Austraaliast, Saksamaalt, Inglismaalt annan, need on need maad, kus ilmuvad este viimasel ajal, aga ma arvan ka Eesti ajalehti. Ohtlikud ajalehte saab kätte päevaleht Teataja toimetuses. Nemad saavad Eestist tihti ajalehti. Mismoodi olete seotud Eesti majad? Mul on siin väga palju käinud ja tegutsenud eri organisatsioonides aga ma ei tööta siin, nagu ma enne ütlesin, vaid, et on tegelikult vähepalgalisi. Suurem osa organisatsioonide tööst toimub vabatahtlikult ja ilma palgata vabal ajal peale hariliku töökohta. Kas noori tuleb siia Eesti noorima kandvate noor inimene, ütlesite Jeltsini? Põhiliselt ikka vanad. Ja põhiliselt vanemad inimesed, muidugi nooremaid inimesi on üliõpilasorganisatsioonides vähemalt varematel aegadel korraldas Stockholmi Eesti üliõpilaskond siin oma üritusi ja pidusid, aga nüüdsel ajal on seda vähemaks jäänud, kuna see grupp eestlasi, kes ikka veel eesti keelt räägivad ja kes ennast eestlaseks teavad ja praegu on 20 aastased, neid on vähe. Väga vähe. Grupp üliõpilasi oli need, kes on viiekümnendatel sündinud, tähendab pagulaste lapsed, aga nemad on juba ka üliõpilasja juba üle. Sellepärast. Kuidas eestlane Rootsi riigist ära kaob? Keele tõttu või abiellumist, jutu või kuudeks assimileerida? Assimileerumist poliitika on Rootsis olnud käibel kuni võib-olla 70.-te aastate keskeneesis Rootsi riik arvas, et need, kes on tulnud põgenikuna või põranda, et nad peaksid nii kiiresti kui võimalik muutuma rootslasteks alles 70.-te keskel, siis valitsus pidas vajalikuks hakkama ajada uut poliitikat, kes siis pidi andma keelt ja kultuuri ja identiteediga sisserändaja gruppidele, nii et, et näiteks hakkas olema võimalus Rootsi koolides eesti keelt õppida ega teisi keeli. Ja kuidas eestlast tahtsime, leer on, see pole nii imelik, sellepärast et suurem osa võib olla, abielluvad rootslastega ja nende lapsed siis ei oska eesti keelt. Ja nad mingil põhjusel ei ole pidanud vajalikuks ei ole jõudnud viitsinud eesti keelt alles. Muidugi see nõuab kaunis palju tööd Rootsi ühiskonnas elades, et alles oli hästi keelt. Muidugi vanemad inimesed on ju, ei ole sisenenud samal suurel määral. Võib-olla leerusid kõige rohkem need, kes on neljakümnendatel sündinud, kes tundsid ennast pagulaslastena algaastal ja kes võib-olla häbenesid kõige rohkem oma päritolu. Ja on üks laps eesti keelt räägib ja nii palju, kui ta räägib ka. Aga see on minu abikaasa, on eestlane. Siis on see aga on ka palju segaabielusid, kus lapsed räägivad eesti keelt. Mis see küsimus, mitte millegi muu, minu poeg läheb nüüd lasteaeda kunagi sissetulekute mõtetega kogu aeg siin olnud. Ja ma olen nüüd käinud viis korda Eestis esimest korda sügise 88 ja see on ju lühike aeg ja enne see ei olnud üldse aktuaalne üldse külastada Eestit olenevalt poliitilisest olukorrast isegi oktoobris 88 oli see võib-olla natuke liiga vara ja nüüd on see asi muutunud ja me oleme arutanud küll, et me kolime Eestisse. Aga see oleneb poliitilisest arengust. Kas korraldatakse demokraatlikud valimised, mis juhtuks vene sõjaväe endise nõukogude liidu sõjaväega? Oleneb palju sellest. Ja siis muidugi üldse praktilistest küsimustest töökoht ja korter ja see ei ole mitte kerged probleemid. Prokurörid läheb Eestis ka tulevikus kõvasti, juba, ma arvan väga, aga seda muidugi võib-olla viie aasta jooksul asi paraneb niivõrd, et on võimalik. Muidugi stuudios abikaasa tõid, ta on tegelenud keele õpetajaga, nüüd ta töötab arvutitega. Arvuti. Vajalikud elukutselt käime ringi korraga. Asume ringkäigule Eesti majas. Kõige suurem ruum söögisaal, pidulike ürituste paik seal samal ajal, kui siin olen, toimus väike sündmus, mis Eesti kultuuriloos tähtsust omab. Kuulaja teab, et Stockholmis andis külalisetendusi Estonia teater. Eesti Maja aktiivkohtus ühel pärastlõunal eesti kultuuriüldsuse ja Estonia teatri esindajatega kõneleb Eesti Maja direktor magister härra le omaks. Mul on väga hea meel täiesti teid tervitada siin Eesti majas. See on meie kalevite kants, siin-seal meie eestluse kants siin. Siia on koondunud kõik meie eesti organisatsioonid, kultuuriüksused siin, meie peame oma elu. Pärast on mul väga hea meel, et Estonia, kes on nii suur kultuurilooja ja nii kõrge tasemega ja kelle siiasaabumist nii alati väga ootame ja hea meelega seda üle elame. Mul on nii hea meel teid siis siin näha. Tere tulemast. Tervitusega esineb eesti kultuuriministeeriumi muusikaosakonna juhataja härra Jüri Trei. Nimel tervitada ja tänada, et te olete eestlased ja Eesti vaimu siinmail hoidnud. Meil on traditsiooniks saanud praegu viimaste aastate reiside ajal möödunud aasta ja poris, kui olime ja me külastame Eesti maja. Et me oleme külastanud Eesti koole ja lasteaedu ja täna siin, Stockholmis olles hommikupoole olime me ka Eesti koolis ja nagu näete, praegu oleme teil siin külas ja samuti on traditsioon, et me kingime midagi eestimaalast. Möödunud aastal me kinkisime Soans rohelise Eesti, mis praegu on nende seinale seal. Ja täna on kaasa võetud meil samuti soonsi nord Euroopa. Siin täna siin selle üle anda, teile kaunitaks teie maja siin ja nagu te näete, on siin Soome, Eesti, Läti, Leedu ja teisel pool on Island, Norra, Rootsi ja Taani. Nii et ma arvan, et sellega Eesti on uuesti nagu Põhja-Euroopa perre astumas. Meid võetakse siin nagu Me päeva tagasi saime aru, ikkagi natuke venelastel on veel, arvestades Rootsi tollikäitumist. Nii ma paluksin tulla asjade krooniti teile, suur tänu. Väga kena nendele, me katsume selle pildiga kuidagi Eestit tõesti siis Põhjamaade hulka, Riiani, me lööme selle kohe üles. Ja Rootsi tollast iga päev käib läbi, siin on olemas ja ja samuti ma tahaksin Eesti kultuuri koondisele anda, ülesin veidi Te linte ja kapultuuriga läinud Reijat, teil oleks teada, mis Eestimaal toimub, aitäh. Jõudu teile. Sõna võtab Stockholmi Eesti kultuuri koondise esimees härra Alur Reinants. Tohin korraks teie tähelepanu veel edasi katsuda püüda? Täname väga kingituste eest ja see viimaste aastate ja olukord on ju meie elu väga põhjalikult muutnud. Viis aastat tagasi siis inimesed tulid vahetevahel Eestist siia, ei julgenud siia majja sisse tulla. Nüüd on see väga vähe teistmoodi ja eks me päikest sinnalt eestlased siin välismaal, ma usun väga paljudel on igatsus Systi järgi ja sood Eestisse tagasi jõuda ja väga paljudel ei ole see võimalik, kuna nad ei ole enam elus. Üksnes taanlane, kes on surnud ammu Kerzbarman tema nüüd tuleb aga tagasi Estoniasse oma pildiga. See pilt oli tal kunagi Gazasson Eestis maalitud sandabelsfarmannin portreed. Ja selle kavatsen mina nüüd kinkida Estonia teatrile ja vaba toodet, et sa seal hästi hoiate ja ma kavatsen selle üle anda sellele temale hilisemale kolleegile, siin praegu, aga mitte teile isiklikult. See suur õlimaal Els Vaarmani portree antakse üle Els Vaarmani mantlipärijale Estonia teatri ooperisolistile. Leili Tammelile. See oli sel hetkel, ta oli mul ausalt öeldes nii meeldiv üllatus, et ma lausa kilkasin, aga noh, see ei olnud mitte niisugune personaalne kilkaminevaid. Mul oli väga suur rõõm eesti kunsti pärast, ta sai nagu tagasi, noh, me tahame, et kõik kunstnikud jõuaksid oma maale kas elusana surnuna või sümboolika kaudu. Tähendab Els Vaarman jõudis sümboolsena tagasi Eestisse. See mind rõõmustas kõige enam, see oli üks aspekt, teine oli mul, see ühendas mind kõigepealt mõttes selle teemaga, mida ma olen lugenud, Stelts farmanima kuulnud loomulikult ei ole. Ja, ja mul seostus ta kohe Karmeliga, sest tema oli ju meie eelmise vabariigiaegne, eks loetu takse reljeessemaid parimaid Carmenit ja mitte nii palju Estvokaali, võib-olla osas, kui just oma näitlejameisterlikkuse oma karakteri osas. See tegi mulle muidugi rõõmu. Olete kas rolli teinud? Ise olen teinud ja selle rolli ümber võib muidugi palju polemiseerida ja üks asi on mul ka nüüd selge selle, selle rolliga nii paljut, et karakter on siiski määrav, selles inimeses saab olema see Carmeni säde peab olema lauljas sees. Ja siis, kui on, teil juhtub olema väga hea lavastaja, siis võib päris ilus roll tulla. Helfarme, ehk oli õnne. Eesti Maja võitis kõiki väga kenasti vastu. Missugune tunnetki oli olla eesti majas? Mulle üldse meeldib igal pool puutuda kokku eestlastega väliseestlastega ja minu jaoks on nad natukene, kui ma kasutan vana terminoloogiat, andke mulle andeks, aga nad on natuke naiivsed minu seisukohalt vaadates kõik see kunsti tegemine ja see teema, mida nad puudutavad, et see nagu ei ole päris reaalne, sest nad ei puutu ikkagi meie tegelikult kokku ja nad näevad seda hoopis läbi mingisuguse teise prisma. Ja kas prisma nüüd päris õige on, muidugi kena on alati, kui, kui märgatakse, kui kutsutakse, kui võetakse osa sellest kõigest. Aga kui oluline on selle kaal tegelikult meie kunstile, noh, see niisugune üles sotsutamine syda mainin, ma ei ole siin praegu hindaja, aga see, et nad selle portree kinkisid Eestimaale, see oli nendest küll väga kena. Kui nüüd uskuda neid sõnu otseli varmani enda soovutusse jääks eesti rahva käsutusse, siis ta sattus muidugi jumala õigesse kohta. Jätkame nüüd tutvust Eesti majaga väga koduse paigaga. Teejuhiks ikka proua Aino Lepik. Näituselt Ugalas korraldatakse kunstinäituseid, on kultuurikoondiseühingutes, korraldab atoonilised hästi, majas asub ta balti arhiivid. Ja Balti arhiiv on sanktsioone ühingutes kui nüüd eestlaste eriarhiive ühingute arhiive ja, ning annus nad üle riigiarhiivile hoiule. Sest see on praegu teada toimetus siinjuures fotoarhiivi, eks ulatuslik fotoarhiiv, mis varustab teatajat fotodega, mida balti arhiivi inimesed korraldavad. Kõnnime ruumides ja ühes trepikojas teise proua Aino Lepik kõneleb eesti abiorganisatsioonist ja muude ühingute tegevusest. Ja seal oli kogud, on, on olemas eestisuvi kodu, kaks tükki, kuu aega kahes kohas, üks on Gotlandil ja teine on Kosovo Stockholmis. Tehti lastele ja nende käes on algusest peale olnud kohe seda kisades. Raamatute found seal seote täiesti komiteega, seal sotsioonis rahvana välk nimi ütleb, tegutseb eestikeelsete raamatute välja. Komitee nootidel koodi lokalisatsioon mainiti kuningalt, toetus organisatsioonis korjab raha rootslastel räimi läbi ja põhjale. Nii jõuame Stockholmi Luteri usu koguduse ruumidesse. Ma tahan, on tänav ja siin on mõned pildid, siin oli muuseas, see oli peapiiskop korrafeenikkondada. Aga need tema, Tanneri oli see nüüd siis mina olen asunud siia, muuseas, ma olen sündinud Taanis. Ja olen 38 aastat elanud Buenos Aireses ette näinud, ma ei tea, vist kuus aastat Rootsis on. Aga et eestlasi on igal pool ja ka eesti keel, no see kuidagi kõrva taha ja suur, aga sa ikka kaotad, tähendab, 15000 kilomeetrit lennundiga siit ütleme toholmistega välistada kaugelt. Nagu kuulsite Eesti Evangeeliumi Luteri usu, Stockholmi koguduse õpetaja, praost härra Ingo Tiit Jaagu suust üürib ka kogudus ruume eesti majast. Koguduse kantseleis töötab kaks inimest juhatajana. Sümpaatne proua Maie raid. Kogudusena välja teatmelehte koguduse teated kirikulehte ning neli korda aastas ajakirja Eesti kirik. Piiblitunnid ja kiriku kohma kuuluvad ürituste hulka. Koguduse kirikuks on Jakobi kirik, mis on jumala kojaks olnud kõigile eestlastele. Oleme hubases Jakobi kirikus, mis asub otse Stockholmi Kuningliku ooperiteatri kõrval. Laulame koos Stockholmi eesti kooridega õnnistust, palju kannatanud eestimaale.