Usun sõna jälgede olemasolemist aegade teedel. Lumistel, räänistel, kõrbete tuulises, tulises liivas. Usun lausutud lauset, kutset või hoiatust tule seisata. Tõtta. Usun, et suu sosinal, soojast on saadud kätega tehtud asjadel nimed, incing, heade asjade hea hing. Vaikimise, vihast, kurjateguri. Usun mõtete kõrget lendu ja madalat maamulda juurdumist. Vee peal kõndimist, valguse laos tamist varjude vahele. Sõnad ei ole küll asjad ise jäljed, ei, need kes tulid või läksid. Aga ikkagi nõudkem, andkem sõnale tuuma ja ruumi aega ja rahu, otsin oma selguse järge, jälgede otsatust killast. Kui läheksime tagasi noorusaegadesse, missuguse pilguga te vaatate seda noort Mart rauda, kes kirjutas oma sügisnukruse, kas oli siis 1918 või teiste andmete järgi koguni 1919? Täpselt ei ole võimalik kontrollida, täiustada kirjutamise aega, aga eks see siis olnud niimoodi, et niisugune eneseavaldamise vajadus oli mul olemas olnud juba siis, kui ma kirjutada hoopiski veel ei osanud, ega seda minu käest veel nõutudki. Siis Maiutustamisi rääkisin oma lugusid, mis ma välja ütlesin, enda rõõmuks ka teistele, kui ma leidsin mõne mõne kuulaja, kes oli nõus mind ära kuulama Ja hiljem esimestel algkoolipäevadel, Heimtalis Raudnas. Seal ma siis hakkasin hästi hoolega luuletusi, just nimelt otsima oma kooli lugemikust, hiljem muud tus luule mulle niisuguseks lähedaseks ja põnevaks, kui mulle teatavaks sai. Et nii lähedane naaber nagu Kiisa, Juku ei ole keegi muu kui luuletaja Barbarus. Seda me kummaline küll. Üsna-üsna kõrvu elades kuulsime siis, kui Barbarus ei olnud enam alati kodus olnud, kui oli juba alanud maailmasõda. Ja kui ajalehtede lisaleht virmalised koos teistega tõi tema portree eestlastest rinnetel ja sõjaväes ja siis sealt korraga loeme, et äsja Kiievis oma arstiteaduse õpingud lõpetanud Johannes Vares-luuletajanimega Barbarus. Seda me kuulsime esimest korda. On arstina sõjaväeteenistusse ja, ja, ja tsaariarmee ridadesse asunud, see oli mulle niisugune suur ilmutused, nii lähedal on kedagi, keda luuletajaks nimetatakse, kuna need luuletajad Kes mul nii lugemikus iga päev silma all oli? Nendega oli umbes samuti nagu Saamuel Marshak kunagi jutustas. Hedda olevat väga hästi läbi saanud, nii kalavetel ja metsas jalutades ühe poisiga kõigist asjust rääkinud ja kui poiss viimaks ta käest küsis, et kes onu oma ameti poolest ka oled. Ja kui siis Marshak ütles, et ma olen kirjanik. Siis poiss muutus väga umbusklikuks ja ütles, et mis jutt see on, et meil on kooliraamatutes kirjanikke küll, aga need on kõik surnud. Kuidas siis sina elad veel? Ja sealt siis see esimene luuletus juba avalikkuse ees juba trükisõnas näha. Need on need esimesed luuletaja tundma seda ka tagantjärele ütlevad kirjandusteadlased, et see vana Mart Raudolevat selle nooremalt raua suhtes üsna karm olnud, kui ta oma valitide kogutud luuletusi on kokku seadnud. Ma olen võib-olla tõesti natuke seda üle, redikeelsele on niivõrd korduvalt kõigis minu valik väljaannetes avaldatud ja iga kord on nagu tahtmine kuidagimoodi nii sõnastuse selgemaks tegemiseks midagi muuta ja olen seda korduvalt nähtavasti teinud iga kord natuke ja, ja lõpuks on võib-olla palju saanud. Esmakordselt ilmus ajakirjas uudismaa, mis oli tolle aja Ülemaalise koolinoorteorganisatsiooni väga tegu, võimsa ja radikaalse organisatsiooni häälekandja, uudis, ma, mida toimetas tol ajal Alexanderi Johanson Iiemm tuntult pedagoogikaprofessor Aleksander Elango. Seal ilmus siin see luuletus kaheosalisena Sügisnukrus, millest mina, selle esimese osa olen nagu oma luuletajatee alguse tähisena viinud oma uuematest sellest väljaannetesse. Oma viimseid lehti laseb maha kask kollaseid, kui vask oma viimseid. Lehti lennutab lahti karmi tuulega. Esitrükis omi viimseid, lehti poetab porgask. Kollane kui vask omi viimseid lehti. Laseb oksilt lahti, hiljuhhiljuda vaikse valuga omi viimseid, lehti, nukrarahuga oma viimseid, lehti. Heidab endast lahti. Külma tuulde. Sekesed pori, ehti tema nutuga. Pisaratega, laseb endast lehti ja poetab pisara nagu salamahti. Olen mõne kogu peaaegu paar raamatukest peaaegu täiesti vahele jätnud, kust ma hiljem ei ole, ei ole võtnud ja see tuleb kindlasti sellest, et minu otsingud tol ajal läksid väga kobamisi läksid kuidagi ainult endale toetudes mingisuguseid tõhusamaid kontrollijaid ega eelkriitikuid ei, ei olnud ja nii pääses. See on päevavalgele palju rohkem, kui ma praegust ise oleksin soovinud, aga mingiks õnnetuseks ma seda ka ei loe. Ja eriti ei häbene ka neid noorepõlve, koolipoisi heaaegseid loomingulisi eksperimente, kus ehk on kohatu tee omamoodi novaatorliku ilma oskuseta, ilma meisterlikku sedda meisterlikkust nimeta, mitte enda puhul praegust teda ma ei ütleks, aga mul tuli meelde, et Vladimir Majakovski on kusagil öelnud, et novaator lus ilma meisterlikkus. Edda on nagu vedur, mis on konstrueeritud edasi liikuma. Kanajalgadel mida tähendas teile kirve ja kuu ilmumine ja turujõudmine raamatut turule, olite sellel ajal juba siis nagu vastu võetud meeskirjanike hulka arvestatav mees. Kirvi ja kuuma kirjutasin tõesti hea inspiratsiooni ka ja, ja otsejoont. Ainus asi, mille eest ma hoolt kandsin, oli niisugune üksindus ja vaikus ja, ja eneses kontsentreerumise rahu praegu nii kergesti kirjutada kaugeltki enam ei saa. Vaid leheküljed nihkuvad edasi üsna aeglasemalt. Selle teosega ma muidugist ise olin rahul ja sellega oldi üldiselt väga rahul. See ilmus meie 35. armisusel raamatu aastal. Kirja kuu eest oli mulle määratud Tartu linnapreemia, mille ma küll Tallinnas vastu võtsin. Aga mis mulle järjekordselt jällegi meelde tuletas, et tol ajal oli Tartu Se kirjandust hellitab ja kirjandust jälgiv ja kirjandust välja andev linn, sellepärast et kirjanik on tol ajal peaaegu tervikuna, vähemalt ma väga suures enamuses elas Tartus ja kirjastused kus tegeldi ilukirjanduse väljaandmisega Noor-Eesti kirjastuskooperatiiv, hiljem loodus, need kõik olid Tartus. Teades ja tundes Mart Raua ühiskonnakriitilisi tendentsi tema loomingus, mis juba kirvise kuus ja romaanist turg ilmnes, oli õieti loomulik ja seaduspärane näha 1940. aasta sündmuste puhul malt rauda töölistega üheskoos. Ka 40. ja 41. aasta murrangulised päevad leidsid minu eest Tartus ja Tartu lähistel seal Emajõe rindejoonel, tundsin ennast sõjamehena mõnda aega, niikaua kui tuli tagasi tõmbuda. Tallinnani ja ka siis siin rindeid pidi liikuda nii hästi ida poole kui ka lõuna poole. Kuna ma siis nii rindekorrespondendi ülesandeks esimestel sõjanädalatel ja kuudel olin, et ta juures ja, ja eta tööl. Me oleme suure isamaasõja perioodist rääkinud kui raskest katsumuste perioodist kogu nõukogude rahvale. Samal ajal me nimetame seda karastamise ajaks kloppolisegarastamis ajaks ka kirjanikule. Kindlasti, ja ma arvan, ei ole juhusky, et minu mitte just kõige õnnestunum näidendi kirjutamise katse kannab pealkirja karastus. See oli niisugune aeg, mis iseendast iga hetk dikteeris selged ülesanded. Kui ta dikteeris rohkem, kui kui täita jõudsid siis ei olnud muud mõtlemist, kui mõtelda sellele, missugune neist on kõige tähtsam ja missugused sa oled suuteline kõige paremini täitma. Kui need 40. aasta mur langu meeleolud luules minu luules, nii palju, kui nad kajastuvad on kirjutatud põhiliselt Tartus siis niisugune tõeline sõjaaegne luule algas siiski Tallinnas, hiljem edasi Leningradis ja kaugemal tagalas. Ma mäletan hästi seda päeva kui meil paari kolleegiga. Et ta töö juurest avanes võimalus sõita hitlerlaste peale surruvast rünnakust vabastatud maale. Me sõitsime Märjamaale, kust. Ette tunginud hitlerlaste salgad olid parajasti välja löödud. Kui ma tulin tagasi sellelt teelt siis ajalehe kommunist mis ilmus samades ruumides, kus kuni viimase ajani ilmus Rahva hääl otsiti mind ja öeldi, et Tallinnas ja veel vabana olevas vabariigi osas on välja kuulutatud üldmobilisatsioon. Et sellega seoses me väga tahaksime luuletust, maalin sellest sõidust väsinud ja kell oli juba lähenemas 12-le. Aga see väsitav sõit oli omakorda toetuseks ristleja kiirov üle. Tallina saatis hästi ränki pau kahtlusi ja mürske. Just selles suunas, kust me tulnud olime. Ja siis ma kirjutasin tunni või poolteise jooksul oma luuletuse Relvile rahvas. Ma arvasin, et ma olen, olen hiljaks jäänud. Siiski kõlistasin ja igaks juhuks tuldi järele. Ja ma ei olnud veel suutnud uinuda, kui, kui värske ajaleht kommunist tuli ja see luuletus Relvile rahvas oli seal avaldatud. See on ehk võib-olla üks kõige tugevamaid elamusi niisuguse loomingulise vajaduse kiirest realiseerimisest ja selle kiirest trükisõnani jõudmisest. See tõesti sündis uskumatu uskumatu tempoga meie ulatuses ja, ja suureks tasuks oli mulle selle töö eest, kui Johannes Lauristin helistas ennem toimetusse, siis EPA'sse ja mulle mõned head ja mehised tunnustuse sõnad lausus nende ridade puhul. Relvile lippude alla. Kutse on kõigile võitluse lõpetab võit. Enam ei kaua me koduma Nurmikuid, talla metsiku vaenlase röövi rivistuse sõit. Relvile rahvas, kindluseks külade majad, verised päevad nüüd kutsuvad viimast, kui meest võita, on vabadus. Tasuda aastate sajad relvile eneste laste ja isade eest. Relvile rahvas relvile lippude alla ohvrid ei kohuta. Võidame surma eest, surm. Eneste verega, tõrjume, orjuse halla. Kuni on vabad meil linnad, vaba viimne kui nurm. Kodanikuteema on alati olnud Mart Raua loomingus valdavaks teemaks jeks luuletaja, ühiskondlik roll. See on ka teie jaoks iseenesest mõistetav tõde, mille üle ei diskuteeritav. Ma usun küll ja see ei väljasta sugugi luulest kõige intiimsemaid, kõige isikupärasemaid lüürilisi motiive looduse, inimese, inimlike tunnete ja inimestevaheliste tundevarjundite lüürikat. See kõik kuulub ju inimese rikastamise võimalusse inimese enda ja maailma nägemise selgitamise võimalustesse ja inimese rikastumine ei tohi ega saa ju olla ometigi teise järgu tähtsusega ülesandeks sellel teel, kus luuakse uut ja paremat ühiskonda. Kuulaja märkab, et me oleme jõudnud noore romantilise Mart Raua juurest läbi eludules karastumise tänaste päevade meile tuntud ja meelearmastatud Mart Raua. Nii. Ja kui nüüd rääkida loomingu probleemidest, millele jutt juba kaldus, siis te tulite kirjandusse luuletajana. Saite tuntuks prosaistina. Sõjapäevadel oli tarvis teil kasutada luule relva, et oma mõtet viia oma võitluskaaslaste nii. Ja täna me ei oskagi teile öelda, missuguses vormis tunnete ennast rohkem kodus nii luule kui proosa. Kõik tema žanrilised võimalused on teile tuntud ja läbi proovitud. Võime ainult öelda, et eks kõik seegi on selleks, et sisu paremini mõtet selgemini oma lugejani viia. Sest kui kõneldakse küll teie luule, teie riimi täpsusest teie värsikeele rütmist, siis eks see on ju ka kõik ikkagi mõtte jaoks. Neis aastates, mille te, nii, ma olen jõudnud May, pea nagu võimalikuks rääkida sellest, mis veel tuleb, ma väga tahaksin, et midagi veel tuleks siiamaale, ma ei ole tundnud kõrge ea tõttu võimetuks jäämist midagi ütelda. Aga see on siiski objektiivne. Ühte need aastad, mille te, nii ma olen jõudnud ja on need karastumise aastat kah jätnud kindlasti oma jälje, et tervis ja vastu füüsilise vastupidavuse. Nii et aeglaselt lähevad minu viimase aja tööd ja tegemised. Ja mul on hea meel sellest, et Ma omaenesekriitilise pilgu olen suutnud nii terase hoida, et ma ei ole vist tänaseni veel midagi nii nõrgalt käest andnud, nagu ma neid andsin oma kirjandusliku tee alul. Aga. Ma siiski julgen ütelda, et ma jätkan tööd ja jätkan, ilma et ma seda endast teadlikult või tahtlikult kuidagi välja lülitaks. Kuigi ma tunnen, et ülesanded on rasked, ülesanded on keerukad ja ei jõua kõike omandada, ei jõua kõigeni, ei jõua kõiki oma silmaga näha ja tunda, mis tarvis oleks. Aja areng on omal teel liiga kiire selleks, et et, et järele jõuda. Aga see ongi olnud ka teie otsingute liin läbi kõigi nende aastate jõuda lähemale rahvani, mõista inimesi nende töös. See maaläheduse tunne, mis saadab teid ja teie teie loomingut, teie rahvalähedus? Kahtlemata minul. Mul on alati jätnud hästi sügava mulje kõik töö, mis on hästi ja hoolega tõeliste meistri kätega ilma pikka juttu, too rääkimata tehtud ja mis on hästi tehtud ja, ja püsima jäänud mõni niisugune asi ja ese, kui ta veel alles on lõpmata armas, mis on rasketel aegadel ja rasketes tingimustes ilma tehnikata ja oma aja meetoditega tehtud. Ja luuletajale on see kuidagimoodi lähedane selle poolest, et igal muul alal on uut tehnikat juurde tulnud sõna otseses mõttes nägemises. Teleskoopi on ülespoole pööratud ja mikroskoobid kõige tohutute suurendamise ja vähendamise võimalustega. Mikroskoobid on, on, on suunatud kudedesse ja rakkudesse aga luuletaja näeb siiski ainult peamiselt oma silmaga ja tema tõeline nägemine on see sisemine nägemine ja see on jäänud selleks, mis ta on olnud. Kirjutamise vahendit võivad muutuda hanesule asemel võib-olla pastapliiats või hea nobe. Kirjutusmasin, see ei muuda asja, aga nägemine, inimlikuks nägemiseks ja tehnilised vahendid meid. Ta ei ole uusi maailmu avastama veel viinud. Ükski kosmoselaev ei ole veel meid luuletajaid kaasa võtnud, aga Ma küll vahest olen endamisi mõtelnud, et kas niisugune mitte väga palju ruumi võttev. Terrase silmaga poeet nagu nagu Jüri Üdi või, või mõni teine, et kas nad ei ela nendega päevadeni, kust nad vaatavad meie emakest maad sellest distantsist, kus seda senini on vaadanud. Kosmonaudid. Ja see nägemine, see tähendab luuletaja jaoks mõistmist, aja sammude mõistmist. Ja Mart Raual on selle kohta kirja pandud needsamad aja sammud, sõnasse pandud aja sammud. Teeksin katset, kas ma oskan seda nii mõistetavaks lugeda oma kuulajale. Niisiis aja sammud, aja sammud ei väsi edasi edasi silmapilkugi püsimata, peatamata, et hingata edasi, kepita käsi, jalad kingata, teed küsimata ette teatamata, rühib ta edasi. Enne astumata on ajateerajad, muid taldu ei tunne taret teed, hetked ööpäevad, aja sammud on meed aastad ja aastasajad, ta tuleb ja tuleb sealt kusagilt ära. Tema läheb ja läheb ära kuhugi sinna. Tema teel on lahti kõik väravad ainult edasi minna üle ja läbi mägede üle ja läbi lahtise vee edasi edasi tee sama lõpmatult, et kauge kui igiammune. Ja ei kunagi kiiremaks ägene. Tema sammude ühtsoodu rüht. Ja aeg-ajalt me kuuleme tema teel, käsk kuningkeeldu. Ärgu jäädagi ajast maha. Heatahtliku kuuleme nõuannet, et ajaga alati kaasa mindagu. Kunagi mind nagu kohutas ajaga sammu temaga kaasa. Kuidas me seda küll jõuame? Aga ta ise aeg ajapikku on andnud arutust hakata sellestki aru saama. Sina oma üürikese üritaja ära hakkagi taga ajama aja algust ja otsa vaid võta ning hoia omaks sees. Sinule kuulub osake tema otsatus teest. Need üheksakond, tema üheksa-aastast, sammu, mis sulle kui arvata antakse oma silmade valguse algusest kuni nende kustuma kaldumiseni. Tundes mind, tunnistades neid piire, võid püüdagi püsida, aja kannul või koguni kaasa minna tema sammudega. Ja sind ei lööda suu peale, kui sa küsid, kes talutab, keda, kas tema ainult sind või ehk mõnikord Sinaga, keda üks kübeke. Teks Mart Raua juhatab Gustav Ernesaks.