Kallid Oskar Lutsu sõbrad ja tema talendi austajad. Vähe on neid eesti kirjanikke, kes suudaksid oma populaarsuse ja teoste loetavuse suhtes nii Eesti noorte kui ka täiskasvanud kirjandussõprade hulgas võistelda Oskar Lutsuga. Rahvakirjaniku muhedad ning huumoriküllased jutustused, följetonid, näidendid ja mälestusteraamatut on juba rohkem kui pool sajandit paelunud sadu tuhandeid lugejaid. Mitmed Lutsu teosed, nagu kevade suvi tagahoovis kapsada on tõlgitud vene, ukraina, leedu, läti, soome, ungari, tšehhi ja slovaki keelde. Tänasel kirjandusõhtul, mis on pühendatud kevade autori 80.-le sünniaastapäevale tutvustame uhiuut raamatut, mälestusi Oskar Lutsust, mille esimesed eksemplarid jõudsid ka siin täna müügile. Eeltöid mälestusteraamatu kogumiseks hakkasin tegema koos oma kolleegi meelik kahuga 1964. aasta sügisel ja möödunud aasta algupoole valmiski käsikiri. Raamatu koostamisel püüdsime kasutada võimalikult kõiki neid varem trükis ilmunud mälestusi mis pakuvad tänapäevalgi huvi ja aitavad sügavamini ning paremini mõista rahvakirjaniku elu ja loomingut. Erilist rõhku panime Nende materjalide kogumisele ja enamik materjale ilmubki siin esmakordselt. Või on autorite poolt ulatuslikult ümber töötatud. Oktoobrist on 965. aastal korraldasid koostajad Teaduste Akadeemia Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi toetusel ekspeditsiooni Palamusele kus kogusime rohkesti huvitavaid mälestuskilde, Lutsu noorusaastatest ning kooliajast. Eriti jaga õpinguist Palamuse kihelkonnakoolis ning samuti kevade prototüüpide kohta. Mälestuskirjutuste kõrval leidub raamatus ka intervjuusid ning vestlusi Lutsuga. Peamiselt niisuguseid, kus domineerivad külastajapoolsed muljed ja tähelepanekud. Mitmete artiklite peateemaks pole küll rahvakirjanik ise kuid ega tema tähtsamate teoste tegelaskujude prototüüpe ja tema kangelast taaselustamist teatrilaval ei saada millekski kõrvaliseks lugeda. Raamatu lisas on toodud mõned rahvasuus vägagi tuntud lustakad lood Oskar Lutsust. Kui lugeda kokku kõik autorid mälestuste ning lühilugude jutustajad, saame ümmarguse arvu 100. Kui neeme lahti mälestusteraamatu sisukorra, siis leiame, et siin esinevad kirjaniku sugulased, tema lesk Valentiina, vend Theodor, mitmed tädi ja onupojad. Lutsu kolleegid, kirjanduspõllult nagu Paul Rummo, Juhan peegel, Leida Tigane Ralf Parve, Aira Kaal ja teised samuti kolleegid ladina köögist nagu apteekrid, Jürgenson, pari Kenz, mitmed näitlejad ja teatritegelased, Mari Möldre, Andres Särev, Kaarel Ird, Helmut Vaag, Paul Maywel, Karl Kalkun, Ervin Aabel. Samuti väga palju tema tuttavaid sõpru mitmelt elualalt. Ilmuv mälestusteraamat aitab lisada uusi episoode Lutsu tagasihoidlikust kuid ometi küllaltki keerukast isiksusest. Aitab paremini mõista tema loomingut, selgitada mitmete teoste sünnilugu. Mõned kirjutused aitavad valgustada seni vähem tuntud lehekülgi Lutsu tegevusest tema töötamisest, ülikooli raamatukogus tema raamatupoepidamist. Ühtlasi oleks palve meie tänastele kuulajatele-vaatajatele et ka need, kes selle raamatu veergudel ei esine ja kes puutusid kokku Kuu rahvakirjanikuga et ka need paneksid kirja oma mälestused ning saadaksid need siis kas Tartusse, Kreutzwaldi nimelise kirjandusmuuseumi või Oskar Lutsu majamuuseumi. Avaksime siis mälestusraamatu ja tutvustaksime siit valitud lehekülgi. Järgmisena on sõna Oskar Lutsu tädipojal Andres Kimmelil ladina kirja psühholoogi õpetajal. Kui hakkan jutustama oma mälestusi Oskar Lutsust siis meenub mulle esmajoones lapsepõlve mälestused nii aastat 55 60 tagasi. Jah, Palamus, kust need mälestused pärit, on need kõige eredamad. Kui tädipoeg Oskar Luts, kes oli juba täismees, ta oli minust 16 aastat vanem külastas meie kodu Palamusel, siis oli see mitmeti väga tähtis sündmus. Tema tuli kaugelt peamiselt Tartust peale oma tädipoja esinduslikkuse omas kuulsuseid kirjutab ja luuletab, millest meie lapsed küll tol korral veel aru ei saanud ja mis lastel eriti tähtis tulles pidada alati Mei küll suuri ja väikesi millegagi. Meelis, sellest siis see tulemus, et need külastused andsid maa lapse äripäevale pidupäeva mulje ning Oskar Luts naisele päris tädipojale, aga see suur hulk tädi ja onupoegi, kes iga päev meie kodu külastasid, need ei olnud midagi erilist. Oskar Lutsu mälestuste lugejad teavad, on seal mitu, mõnikord Sohvi tädist, kellest autorieluski rääkis ikka suuri heasoovlikkus ega tolmunud ka Oskar Lutsu ristiema ning kellega Oskar Luts kirja teel sidet säilitas. Isegi siis, kui Lutsude perekond ela Palamusel ei elanud samadest mälestustest, on teada, et see soovi tädi abiellub kirjaniku kingsepast, isa pisut omapärase selli kümmeliga. Nimi 10-l on tuletatud nimest Kimmel sest pärisnimesid kasutab Oskar Luts sagedasti ainult pisut muudes. Nii on kohanimi palamuse temal alamuse Oskar Lutsu esimene kuul, Agus äng külas teoses hään küla ja nii edasi. Need suvi, tädi ja sell, 10-l on minu vanemad. Nüüd juba mõlemad pikal puhkusel. Palamuse surnuaias, minu lapsepõlvekodu lähedal peagu akna all. Pärast Lutsuleb perekonna lahkumist olemuselt pillanud minu isa iseseisvalt kingsepa ametit sealsamas Palamusel. Ning kui kellamees Kristjan Lill kevadist tuntud lible nime all õnnetut surma sai, siis järgnes minu isa temale kiriku kellamehe ametis, millist pidas 25 aastat. Ärkamisajale järgnevatel aastakümnetel hakkas arenema meie kodumaal, sealhulgas ka Palamusel. Seltsielu organiseeriti esmajoones tuuletõrjega, palju muid liike, seltsiga, ühinguid. Kõik need organiseerimised olid seotud suurte askeldustega, intriigidega, äpardust ega, ja, ja luhtumistega tuletõrjeseltsid loodi loosungi all Jumalale auks ja ligimesele kasuks muretseti varustuste kustutamistarbed, korraldati paraade ja pidusid ning püüti igati rakendada oma värskelt organiseeritud energiat. Näiteks 21. detsembri õhtul aastal 1900 kolme juhtus midagi, mis näis oma jäävad teotahteliste tuletõrjeabi. Silmapiiril ilmus taevaservale kuuma sedamaid meestele mundritesse tähtsamad tegelased panevad endale vaskkiivrid pähe abijõud punasega ääristatud riidest mütsid nöörib põimingute üle, õlakirved kirkad vööle ning kiirkäigul kuma suunas. Kuma taimedega üha suureneb, kuid suurenemine Pikabeli, selgitas kuma põhjuse, kummale järgnes tõusev kuu. Kuna sel ajal tuletõrjekustutusvahendid tegevusraadius ei ulatunud kuuni siis ei jäänud agarad teil meestel muud üle kui varjatud pettumusega loobuda, kuu kustutamisest ümber pöörduda ning võtta kurss kodu poole. Sarnaseid juhtumisi nagu see kuu kustutamine oli teisigi. Lisaks nendele veel seltskondlikud, intriigid ja nääklemised. Meid kogus sellal Palamuselt lahkunud Oskar Luts ning lõi oma näidendi paunvere, mida koha peal kanti väga suure loomud ruudusega. Matkiti üksikasjadeni elavaid tegelasi. Aga oleks siiski ekslik arvata näidendi paunvere alusel, et seal Palamusel kõik ainult äpardus ja mängiti kilplat. Tegelikult elati seal ärkamisaja ideedest kantud hoogsat elu. Selle tõendiks võiks olla vast see, et veel Ainiliselt küllaltki piiratud olukorras ehiti Palamusele ümbruskonna nägu sai tuletõrjeseltsimaja, mille ümber keskendus selle aja ühiskond, ühiskondlik seltskondlik elu kõigi oma vooruste ja kõigi oma pahidega. Ning seal Palamusel meie tagasihoidlikus kodus maanteetolmupilvedesse uppuvas inimesi tulvil täis kellamehe maja Uberi, kus külastas meie perekonda Oskar Luts, millistest külaskäikudest eriti üks on mulle elavalt meelde jäänud. See oli kord suvel, kui meie peret üllatas ootamatu külaline, täidis, poeg Oskar. Sel puhul muidugi jällenägemisrõõm, tervitused meid pandi, sooritab oma kraapialgu korral ja kombe kohaselt. Siis jagas tulija välja enesega kaasas olevad kingid niikuinii ning kui külalist olid postitatud, siis algas meie laste pere nii-öelda praeguses keeles kunstilise isetegevuse osa. Meil oli igalühel mingi laul või värss, mida pidulikel juhtumitel ette kanti. Ning kui meie ettekanded olid lõppenud, siis palus isa külalised ka tema midagi ette kannaks. Ei puikle küll vastu, et ka tema värsid võivad olla ununenud, nagu juhtus meist kellelegi tegi juba ette tingimuseks, et teda sel juhul siis ka mingisugune halvustav epiteete ei tabaks. Et alaga materjali ettekandeks on, see oli üldiselt teada. Üks oludest teadis rääkida Oskar Luts rakis Miku talus elades uue sauna uksele, oli laulu luuletanud. Mida ta hiljem kasutas suvi kirjutamisel laule alanud nõnna, et seestpidi sina ennast ka ju niikuinii ei puhasta, siis kanna selle eest hoolt, küüri ennast väljastpoolt. D tubli viis, viis hästi. Nii vanast imine teha kästi ning edasirida juhendeid ja õpetusi, kuidas tublil mehel tubli São saunas toimida. Külaline jutustas, kuidas ta sõjaväeteenistuses paberipuudusel kasutanud kirjutusmaterjali pabeross materjalina pabeross ja muud sellist juhuslikku materjali ning kirjutanud kolm värsilugu noortest, millistest ta luges katkendi. Üks lugu siis, kes jõulupuud, püksid sai püks palun piike ei, liiga lai, vaid igapidi kiiduväärt ning natsirõõmul polnud äärt ja pühad oleks hästi läinud. Atsi käsi hästi käinud, kui laukapoisse kurimeest paar päeva talli pühas kurje poleks võtnud, külvata ja Atsi uhkust solvata. Kaitse ajab katseks püksid jalga ja läheb nendega välja, kohtab laukapoissi, kes teeb sealsamas Atsili selgeks, et et sellest samast riidest, millest tema püksid on ka laukaperenaise seasöötmise seelik. Atsk solvub, sellest läheb tuppa, tõmbab lutsu keeles kints, käis Kärsti maa ja viskab ära kapi taha ning seal siis püks võib rahus puhata. Niikaua kui lõpeks jõuab kätte jõuluõhtu. AIDS on ikka veel püksata, isegi siis, kui vanemad hakkavad, siis Admakin kiriku sõidu hakatakse usutlema, saadakse tõe jälile ning, ning karistuseks sellise tembu eest jääb kirikusõidust ilma. Edasistest kokkupuudetest. Oskar Lutsuga meenub mulle üks juhtum, kus Lutsul enesel oli tegemist pükste jalga saamisega. Huli hoolimata majanduslikust nappus Eesti ja üldse kitsastest tingimustest kellamehe majas taotles minu isa visalt suurt eesmärki anda oma lastele esmajoones poegadele haridust. Milliseid pingutusi nõudis sellal maalt linnakooli pääseda sellist pilli Oskar Lutsu mälestustest, mis kannavad pealkirja kuldsete lehtede alla. Hästi mäletan ka enesepingutusi, mille tulemusena pääsesin Tartu Aleksandri gümnaasiumi. See oli esimese maailmasõja algusaastal, kui isa oli mobiliseeritud sõjaväkke. Korteris olin esialgu tädi juures, kuna tädipoeg Oskar viibis sel ajal sõjaväes, peamiselt Iideevskiskus, töötas sõjaväeapteegis ohvitseri auastmes. Kord juhtus minu ema linnas olema Käisi, meie asjatoimetuskäikudel pullimees tädi korterisse, kus ma tollal elasin tagasi ning seal korraga uus üllatus. Seal on tädipoeg Oskar kõigis oma sõjaväelises ausa hiilguses. No muidugi seda rõõmu jällenägemist. Üksteise käekäigu järele, küsitlemist ja muidu igasuguseid vestlusi, kuni õhtuni, kuni meid magama pakiti. Väikeses korteris nagu allveelaeva meeskond kitsas ruumis masinate ja materjalide vahele. Ürist jäi ainult minu vanim vend, tema läks teatrisse vanimunis, mängige ise sel päeval Oskar Lutsu lühinäidend, kapsapea onu parimad päevad ja veel midagi muud. Vaevalt olid silmad kinni läinud, kui meid äratas vali müra ja ägi koppimine. Need olid Oskar Lutsu sõbrad, kes olid tulnud tädipoega välja kutsuma. See aga ei tahtnud minna, võib-olla aimas mingit üllatust sõprade poolt nõulateks siiski andis minekule järele, kuid ainult tingimusel, et ei mindaks kusagile, kus peaktsiinil ära võtma. Et aga seda tingimust respekteeritakse, selleks otsustas ta minna pükse jalga panema. No nende pükste ümber oli ikka küll palju ägedat käraja vaidlusi, aga kuidas see lugu lõppes, seda ei mäleta, ma vist jäin magama. Aga hommikul rääkisid end, kes oli diaatris olnud teatrisaali esimeses tooli reas, olud üks pool lilledega dekoreeritud ja kuidas siis veel tädilt kuuliselt Oscariga tõepoolest oli eelmisel eelmisel õhtul ka välja läinud. Siis murdis ta ägedalt pead, et ei tea, miks tuul pidi tühjaks jääma. Meenub, et kõrvuti kirjaniku tegevusega katsetas Oskar Lutsuga äriga, tabas Tartus Riia mäel raamatu- ja kirjutusmaterjali kauplusi. Sellest kauplusest ma suuremat ei mäleta. Tean ainult seda, et varsti ikkagi ärimeest Aados kirjaniku ees kauplus andi ära ning ainuke, mis temast järele oli tohutu virn selle kaupluse materjali Oskar Lutsu korteri eeskojas otse eeskujulikuks korralagedusest. Oskar Luts kutsus mind seda korrastama ja mul läks tükk aega, enne kui ma sain selle materjali alfabeetilises järjekorras riiulile asetada. Üliõpilaspõlves kirjutasin puhtalt ümber mõned Lutsu teosed. Mäletan seda tööd, algasin Andrese elukäigu ja iilingu ümberkirjutamisega minu töö hulka, pinge sõltusid kirjaniku inspiratsiooni hulgast. Tavaliselt jõudsin sellega sammu pidada, maajäämine oli võimalik, mõnikord jäi paari lehe ümberkirjutamine järgmiseks päevaks ette minna, polnud võimalik, tuli oodata. Inspiratsiooni, mis teinekord terve päeva kestis, ei lasknud ennast tabada. Inspiratsiooni ei soodustanud näiteks Pikk pliiats. Oskar Luts kirjutas ikka lühikese pliiatsijupikesega. Ulatuslikke parandusi ta ei armastanud, kinnitas sagedasti, et nõnda võivad tööst midagi hoopis muud välja tulla kui esialgu kavandatud. 1932. aastal sügisel siirdusin Tallinna. Tartus käisin harva tädipoega, külastasin mõned üksikud korrad. Üks nendest külaskäikudest toimus pärast seda, kui olin Tallinnas töölisteatris vaadanud Oskar Lutsu tagahoovis ettekannet. See oli sel ajal, kui tööliste aadrid moodustasid selliseid lava jõudnud Andris sääriv Ruts Bauman, Aleksander Teetsov, Anna Tamm, Katrin Välbe, Oskar põllul ja teised. Tookordse töölisteatri omapärase kuulus see juurid, ükski lavastus ei haihtunud mälus jäägitult. Nagu ütles Oskar Luts, ei läinud laiali nagu kompliks uus jätmata midagi järele. Tagahoovis. Ettekanne oma realistliku lavastusega jättis sügava mulje. Kuid ära seda juhtusin Tartus olema, jutustasin oma muljeid nähtud Oskar Lutsu-le ja tänasin teda tema osa eest. Inimesena oli Oskar Luts tähelepanelik õrnatundeline, kui meenutan tema suhtumist sugulastest. No esmajoones meie perekonnaliikmete siia, meisse dollalalis, lastesse, tema suudlemist vanaemasse meie ühisesse varaimas. Tulid meelde, et kui esimest esimest katset tegin käe seda linna kooli tol korral Tartu reaalkooli siis korraldas eksamivormilise külje tädipoeg ning kuigi see katse lõppes ebaõnnestumisega eksamile, läksin omedy tädipoja käekõrval, kel jätkus aega ja tahtmist selliseid selliseid tähelepanuks vastu tulemmikuseks. Oskar Luts oli aru, saab tundeküllane ja hell. Meenub üks tema kirjutisi ajalehes Ameerika noori filminäitleja imelapsed Jacy guugeni ringreisi puhul Euroopas. Seda imelast tuti tema filmis. Kõikjal, kuhu ta ilmus, võidi ta soojalt vastu. Isegi Rooma paavst pidas oma populaarsusele sobivaks, võta teda vastu esineda rahva ees koos kätiga. Oskar Luts oma kirjutises Postimees kutsusid aga enese juurde, lubas osta talle oma säästude eest valge sooja vaiba ja panna ta sillale välja puhkama Kurlavatest imi lapse kohustustest ja pingutustest. Et Oskar Luts oli teramiini, seda teavet tema tööde lugejad küllalt hästi. Ta oli huvitatud rahva teramiilsuselt ning hindas eriti Tšehhovi meeleteravust emise omaga. Teritad jala tasa sulemeeste omavahelistel mõtete vahetusel, olgu siis kohvikus või seltskonnas. Näiteks kord võtnud kohvikus August Kitzberg ette äkkrünnaku Oskar Lutsu vastu sõnadega. Sina luts peaksid küll paremini kirjutama, kui sa seda teed. Oskar Luts. Eks need kirjutagu paremini, kes Kultuurkapitali saavad. Kodanlikul ajal maksti Kultuurkapitalist kunstnikele Kitzbergi toetust. Ega ma nii noorelt kui sina praegu vil Kultuurkapitali ei saanud. Kitzberg ega sa siis veel hästi kirjutanud ka. Ning kokkuvõtteks naeriad olid minu poolt. Mäletan, et Oskar Lutsu ajaviiteks oli istuda akna all väike poeg põlvedel ning iseloomustada kahekesi omavahel möödaminejaid ning nõnda teri pära vaatlus ja väljenduv väljendusvõimet nii pojal kui ka enesel. Kusagilt on mulle meelde jäänud, ütles, et iga inimene võivadki elust kirjutada vähemalt ühe romaani iseenesest Oskar Lutsul omaenese elust kirjutanud tervitseerija memuaarteoseid peale iseseisva sisuga jutustuste ja näidendite tema teostest tunneme teda kui inimest inimeste seas tema Sillatavate juurtega ja mittevabana ka inimlikest nõrkustest. Mälestusteraamatu üks pikemaid kirjutisi on rahvakirjaniku elukaaslaselt Valentiina Lutsult kes muide viibib ka täna meie hulgas pikema katkendi. Valentina Lutsu kirjutisest esitab näitlejalislindow. Erakordse hellusega armastas Oskar oma poega. Ta lausa jumaldas oma soosikud, kui olime veel Valgevenemaal hoidismine, ema pisikest Georgi süles hüpates teda ja kordas ühtelugu. Inderlinderlinderly Ninder lindel, Linder, linn. Siit ongi pärit lastel indel ling Pealkiri väikest poega hoidis oska artisti süles ja laulis sealjuures. Ise on ta pisike, jalad väga pikad. Õhtuti jutustas ta nelja aastasele Georgi muinasjutte. Tagavara sai aga mõne aja pärast otsa. Ühel õhtul ei osanud Oskar enam midagi rääkida, poiss, aga nurus. Palun jutusta muinasjutu Župo, punš köik rüütlifaas. Oskarile meeldis, et laps oskas paar sõna vene ja saksa keelt. Ta jäi hetkeks mõtlema ning hakkas pajatama lugu lastest, kes metsa Räiksisid ja koledad nõia võimetskoli kätte sattusid. Järgmisel hommikul jõime kohvi. Järsku Oskar hüüatas. Kuule, mamma. Lugu, mis ma õhtul rääkisin, on ju suurepärane muinasjutt. Aga võib-olla saab temast isegi näitemäng. Kahe päeva pärast valmiski nukitsamehe käsikiri. Igapäevases elus oli Oskar väga lihtne tagasihoidlik. Ta ei armastanud luksustega uhkust. Samuti meeldinud talle mööbli ümberpaigutamine korteris käia, armastanud ta uusi rõivaid muretseda ja rätsepa juurde minna. Ta lausa kartis niisuguseid sekeldusi. Elamine üürikorteris ja alatised kolimised hakkasid tüütavaks muutuma. Mitmel pool oli raskusi naabritega, tõsist muret valmistas aga küllaltki kõrge üür 40 kuni 50 krooni kuus. Hakkasin unistama oma pisikesest majast ja aiast, aga Oskar ei tahtnud sellest kuuldagi. Mulle tuli appi õnnelik juhus. 1930.-te aastate keskel tekkis nooresti kirjastusel Lutsu kogutud teoste väljaandmise kavatsus. Teosed, pidin pidid ilmuma 30. köites ja meile lubati üsna soliidne rahasumma. Taipasin kohe, et nüüd on sobiv aeg mõelda maja ehitamisele. Suure tegemisega, sain Oskari nõusse. Ta ütles aga, et tema ei taha ehitamisega sekeldada. Ajagu mina kõik asjad ise korda. Maja valmis vähem kui poole aastaga ja 1936. aasta jõululaupäeval kolisime sisse. Lutsu 50. sünnipäeval pidasime ka soolaleivapeo. Juubeli puhul kinkis Tartu Lin Lutsul ehituse krundi, mitte maja, nagu mõned arvavad. Paljud asutused ja seltsid andsid üle ümbrikke rahaga, millega saime tasude enamiku ehitusse võlgu. Tasapisi hakkas uus maja Oskaril ikka rohkem ja rohkem meeldima ning mõnikord ta ise uhkustas sõpradis. Nüüd pole ma enam luts, vaid fon, luts Stein. 1900 kolmekümnendatel aastatel kutsuti luts üha sagedamini esinema Kültar tusse, küll teistesse linnadesse sealevitesse luts luges ta tavaliselt katkendeid oma uutest teostest või kevadest ja rääkis eesti kirjandusest. Eriti palju kohtumisi toimus Oskari 50. sünnipäeva puhul. Aktused olid tar tus Tallinnas, Palamusel ja mujal. Üks meeldejäävamaid juubeliaktus oli Valgas jaanuari lõpus. Ilm oli väga külm, miinus 22 kraadi, aga kooli õpilased olid Lutsoux jaama juures balleeris, mõnedel isegi maikellukesed käes. Sama rongiga saabus Valkaga olümpiavõitja Palusalu perroonil küsis luts Palusalul Nookas pistame rinnad kokku. Suurema osa oma teoseid kirjutas Luts lihtsa puust laua taga, mis kuulus talle juba poissmehepõlves. 1937. aastal taheti talle juubeliks kinkida moodne kirjutuslaud, aga Oskar keeldus sellest. Oma pikimat tööd kirjutas Oskar tavaliselt öösiti, sest siis oli majas vaikne tabalused, kiidaksin talle une peletamiseks paarlid trit hästi kanget kohvi ja hakkas kella kahe paiku kirjutama. Siis töötas ta kella seitsme-kaheksani hommikul napsida kirjutamisele aja leidnud. Küll aga suitsetas palju. Kui elasime juba oma majas, oli tal harjumuseks pärast kirjutamise lõpetamist joosta mõni ringi mööda aeda. Mõnikord ma pahandasin, mis sa jooksed siin, naabrid mõtlevad, et oled arust ära, las mõtlevad mulle oma aed, teen, mis tahan. Hommikut hommikuti luges ta öösel kirjutatu läbi. Kui käsikiri edenes hästi, oli ta rõõmsas tujus. Aga kui töö ei meeldinud, hävitas lehed. Kella 11 paiku käis luts korral linnas kas ajalehe toimetuses kirjastuses või lihtsalt sõpradega Foogilis juttu ajamas. Foogel oli nimelt Lutsustam, lokaalse asus Tartu raekoja taga ja sõjas hävis maja. Päeval Oskar tavaliselt luges ja ta luges palju. Meil oli päris suur raamatukogu, kus olid kõik tähtsamad Noor-Eesti, looduse, kirjastuse väljaanded. Loomingu ja teiste ajakirjade aastakäigud. Leidus ka saksa-vene- ja prantsuskeelseid romaane ning näidendeid. Mitmed sõbrad ja kolleegid Tuglas, Kitzberg, Under, Raudsep, Kärner, Ridala ja teised kinkisid talle oma autogrammidega teoseid. Oskaril oli keelte peale annet. Ta rääkis vabalt vene ja saksa keelt. Lugesca, prantsuse, poola ja soomekeelseid teoseid. Kirjandusharrastuste kõrval armastas Oskar muusikat kuulata. Eriti meeldisid talle Tšaikovski, Beethoven ning ka ise laulda. Tal oli tore tenor ja veel vana seaski laulis ta vahel koos sõpradega Mont rahvalikku viisi. Nagu kord läksid kolm sõproile Koiva jõe ja kuldrannake. Meeldiski kuulas ta ooperit Jevgeni Oneginit. Käisime isegi mitmel korral vaatamas, kui raadiost tulid tõsist muusikat, oli tal kombeks mõistatada heliloojat ja teose pealkirja ning enamasti arvas ta õigesti. Oskaril oli kombeks inimeste tegevust hoolega jälgida. Sageli istus ta oma majas teisel korrusel avatud akna juures või all köögiaknakardina taga ja vaatas kaua mööda minevaid inimesi. Vahel katsustam mõistatada, mida need mõtlevad. Mõnikord püüdistan näojoonte ja käitumise järgi määrata inimeste iseloomu. Seda kunsti tuli ta Varssavis õppinud aiatööde tai paelunud ja ainult harva tuli ta mulle appi. Vaimustatult jälgis ta kirsside ja õunapuude õitsemist ning nende esimeste viljade valmimist ka tegid talle suurt rõõmu. Lillepeenrad. Tallemmikuix olid lihtsad pääsusilmad, kassi käpad ja mitmed siniste õitega lilled. Aia tagumises osas suure pirni ja õunapuu varjus toetus kuivanud kirsipuutüvele lauake, mille juures ta armastas istuda ja mõtiskleda ning vahel ka lugeda või kirjutada. Luts armastas huumorit ja küllap sellepärast ongi tema nimega seotud palju naljakaid sündmusi. Mõned lood on aga küll väljamõeldud, näiteks ei tea ma, et Oskar oleks kunagi röövlite kätte sattunud, rõivas teda koju tulnud ja öelnud. Nüüd olen ma paljas nagu luts kuid mitmene jutul on tõepõhi all. Meie maja ülemisel korrusel oli Oskari töötuba, kus ta harilikult kirjutas igasugused paberid, märkmed, käsikirjad ja tema lemmikkirjanikku, Kitzbergi väike püst asetsesid Kamynabil ning sealt ei tohtinud Ma tolmugi pühkida, sest tööjärg poissegi minna. Hommikul, lausus ta. Täna võid sa rahulikult aias töötada, ma ei lähe mitte kuhugi. Askeldasidki muretult aias, kuni poeg tuli loengult ja ütles isondona jälle pehme, kus ta on käinud. Ehmatasin, sest Oskar oli kogu aja vaikselt kodus olnud ja meil ei käinudki ühtki külalist. Läksin tuppa ja nägin, et tõepoolest on abikaasal tuju üpris ja hakkasin pojaga kõrgendatud meeleolu põhjusi otsima. Töötoas raamatuvirnade taga polnud midagi, tahtsime juba pööningule minna, aga voodis pikutama Oscari ikka see enesekindlalt, ärge nähke vaeva, otsige siit sammast. Vaatasime madratsi alla, mitte midagi. Korraga puudutas poeg kogemata Kitzbergi büsti. Kostis kahtlane kõlin. Tõstsime püsti üles ja selle all oligi peidetud kõrgendatud meeleolu põhjust. Higi, pisarad tulid Oskarile otsa, et ta muutus paugupealt kaineks ja hüüatas ehmunult. Armas August, nüüd sa müüsid mu ära. 1938. või 39. aasta augusti lõpul oli Tartus järjekordne põllumajanduse näitus. Oli juba traditsiooniks muutunud, iga näituse puhul ilmub Postimees Lutsu följetonid. Ka seekord olid toimetus Lutsuga kokku leppinud ja füüsiton pidi ilmuma järgmisel õhtul. Õnnetuseks oli luts linnast sõpradega kokku saanud ja liiga palju topsi põhja vaadanud. Toimetusest helistati hommikupoolikul juba mitu korda ja ma olin üsna mures. Varsti tuli Georg, kes oli siis esimese kursuse tudeng linnast kuulnud, mis lahti, ütles ta tegema? Ma proovin ise kirjutada, vaata et mind üleval keegi segaks. Paari-kolme tunni pärast tuli poeg trepist alla. Helista kohe Postimehele, las saadavad jooksupoisi järele. Mis sa lobised sinus nüüd mõni kirjutaja, kui tahad, helista ise. Varsti saabus jalgrattal toimetusse, käskjalg võttis käsikirja kaasa. Jooksin hirmuga üles, Oskar lebas voodis, üleni higine, prillid otse ette lükatud Postimees käes ja küsis nõutult. Ütle ometi, millel ma selle jõudsin kirjutada? Sina ei olegi seda kirjutanud, kuidas? Ei kirjutanud, aga see on ju ometi minu stiil. Näete, ma olen varsti esmajärjelne, esmajärguline kirjanik. Esimene asi, trükkide kohe ära, aga sinu kevadet ei tahtnud keegi välja anda. Nüüd hakkan kriminaalromaani kirjutama. Oskar muigas, kostis elutargalt. Enne aga, kui sust kirjanik saab, tuleb sul palju paberit klusetti viia. Pärast sõda tundis Oskar huvi noorte autorite vastu, pidas nendega nõu, luges nende käsikirju. Tihti soovitas luts neil lühemalt ja selgemini kirjutada, et teoses ei oleks midagi liigset. Ta võttis osa koosolekutest Tartu Kirjanike majas ehk hiiremajas, nagu kirjanikud seda omavahel kutsusid ja käis koos teiste Tartu kirjanikega rahvale esinemas. Tema viimaseks tööks jäi lastejutt teekond Palamusele. Siin pidi ta kujutama, kuidas elavad Tootsi, et Eesti kevade tegelaste järeltulijad. Nagu mäletan, nõudis toimetus töö ümbertegemist. Jutt jäigi ilmumata. Käsikirja asub praegu kirjandusmuuseumis. Nüüd annaksime sõna Oskar Lutsu ametivendadele. Esimesena esineb Juhan peegel. Lugupeetud kirjanduslikud kolmapäevalised, lugupeetud rahvakirjaniku abikaasa. Kui ma siin täna pean rahvakirjaniku mälestusõhtul esinema oma kasinate mälestus pudemetega, siis ma teen seda üsnagi ebaldes ja ja piinlikkust tundes, sest mälestused, need on paratamatult ühtlasi ka muljed mulje taga on nii või teisiti seotud ka hinnangutega. Aga kas suudab inimene anda õigeid hinnanguid või vähemalt sinnapoolegi hinnanguid inimesest, kes on temast kõvasti poole mehe iga vanem ja kelle poole on alati harjutud nii alt üles vaatama? Ja kas või kui palju üldse üks inimene võib teist õigesti hinnata? Kuivõrd ta teises näeb seda, mis on peamine, mis on oluline, mida tuleks taolisel mälestusõhtul meenutada? No muidugi nii nagu minu ja tuhandete tuhandete teistegi esimene tutus. Rahvakirjaniku toimus koolilugemiku kaudu. Mäletatavasti oli see vist Nurmiku küla lugemikus, leidus katkendeid ka kevadest, kuid päris tuttavaks ma sain temaga 1948. aastal, kui ma töötasin, edasi. Toimetus tookord oli Postimehe toimetus ja toimetaja ühel päeval andis mulle kätte väikestele paberi lehekestele selge, puhta kalligraafilise käekirjaga pisut vanainimest sliku käekirjaga küll kirjutatud följetoni Meil all oli o luts. Ja palus mind seda siis redigeerida ja et see ajalehes ilmuks. No muidugi ma suhtusin sellesse ülesandesse suure pieteeditundega. Kuid parandada võid olla ühte ja teist turi kui tagantjärele meenutada, sest me teame, kõik ajad olid sel ajal üsnagi naljavaesed. Ja see, mida nüüd toimetus lehelt ootas, mõnikord ei käinud vanameistri kavatsustega päris ühte. Ja siitpeale Lutsu följetonid toimetamine Postimehess haige õieti minu asjaks kuidagi, kuigi ma algul ei töötanud hoopiski mitte kirjandusosakonnas. Ja sedakaudu tutvusin ska autori enesega neid parandusi, muidugi tagantjärele on natukene piinlik meenutada. Kuid autor ise ei teinud sellest kunagi küsimust. Mitte iialgi. Kui jutt kaldus sellele, ei ei olnud sellest küsimus, miks oli parandatud ja kuidas parandatud. Kuigi ma püüdsin tõepoolest ka tema nii stiilist nende paranduste puhul kinni pidada. Ja selle tutvuse tõttu, siis kujunes olukord hoopiski selliseks, et. Ta tegi mulle kunagi ettepaneku, kas ma ei tahaks tema majas vanasse külasse, nagu ta ise ütles korterisse tule ja kuna elamine oli tollal kitsas, siis kujuneski olukord nii, et tema elu viimastel aastatel elasin temaga ühe katuse all. Ja neid muljeid siis õieti tahakski siin täna lühidalt meenutada. Siin on juba eelnevates sõnavõttudes juttu olnud sellest, et Luts inimesele äärmiselt tagasihoidlik ja tõepoolest, see on niisugune väga meeldiv inimlik joon, mida siin tahaks veel kord korrata. Sest kui jutt kaldus kirjanduslikule loomingule, mis on võrdlemisi ulatuslik ja mille hulgas on paljugi seda ju, mis elab ajad üle siis ta alati lõi käega vastu soov. Mina, ma ei ole mitte midagi. Ja talle nähtavasti üldse oli vastumeelne, kui talle meenutati tema kirjanduslikke teeneid. Välimuselt oli samuti täiesti nii tagasihoidlik, mitte millegagi erinev ja ka mitte millegagi erineda üldsegi tahtev inimestesse suhtlust alati mõistvalt või vähemalt mõista tahtvalt alati heasoovlikult, vähemalt siin. Mina ei ole küll kuulnud, et ta kellestki oleks kõnelnud halba ja kui puutus jutu kolleegidesse siis nii oma ja kaaslasi, keda ta lähemalt tundis, kõiki ta neid meenutas. Väga soojade sõnadega. August Jakobsoni olid neil aastail väga niisugune sõbralik kirjavahetus, väga südamlik kirjavahetus, hea sõnaga ta tihtipeale meenutas Pealt Tuglased oma jutuajamistes. Jaan Kärnerit ja ainuke inimene võib-olla kellelegi ta paistis nii kirjanike perest mitte olevat läbi saanud, oli millegipärast Hindrey. Mis selle põhjuseks on, seda ma siin ei tea öelda. Ja kui me nüüd võib-olla mõne kirjaniku puhul kasutame sellist sõnavõtt oli rahvalähedane kasutame seda muidugi heas mõttes siis minu arvates Oskar Lutsu kohta on seda natukene vähe, sest see sõna, kuigi ta nüüd ligindab küll rahvaste kirjaniku, ta siiski eraldavat rahvas on siin kirjanikel siin võrdlemisi lähedased siis igatahes Oskar Luts mulle näib, oli kirjanik ikkagi otse rahva hulgast. Lähedusest oleksin isegi vähem. Muidugi, Lutsu huumorist on siin palju räägitud ja nähtavasti see ongi tema loomingu üks külg, millega ta on nii populaarseks saanud. Kuid mulle tundub, et ta ei andnud naljamees selle tavalises mõttes tal ei voolanud noh, niisugune särav huumor nagu varrukast vaimukused. Vaid ta oli pigem nagu filosoof, kes muheles selle jutu puhul. Kuulas vestlust, boksis pabeross ja kui siis oli soodne juhus, siis muidugi ütles sekka ja siis oli see ka öeldud. Hingepõhjas oli luts siiski väga suur lüürik ja mulle tundub, kui me hindame praegu kevadet. Ja kui me loeme teda üle ja loeme teda ülemite esimest, teist, kolmandat, vaid kümnendat korda juba nii vanemas eas siis peaks vist küll olema päris selge, et selle aegumatu noort soo teose nii üheks aegumatu selle põhjuseks on küll see lüüriline põhjavoolus mis selles teoses siiski nii tugev on ja millel on oma kordumatu veetlus selles noorsookirjanduse nii põhilises teoses, mis meil eesti kirjandus üldse pakkuda on? See on kuidagi niisugune habras, imeline, natukene nukker, nukker, lüüriline tunne, mis toetub ka Talga teistesse teostesse ja mis minu arvates tema kui nii koomika, armastaja natuuriga on siiski täielikus kooskõlas. Öeldakse, et vanuigiinimene mäletab kõige selgemini lapsepõlvepäevi. Ja mulle meenub see, kuidas ta jutustas oma lapsepõlvekodust, kuidas ta eri erilise hellusega meenutas vanaema kuju Posti talu ja mulle tundub, et see jutustus vahest sellisena nii oli võib-olla parem, kui ta seda oma mälestuses kirja pannud, kuidas vanaema vista käekõrval postitalu sahvrisse ja ütles, et seenid, pojakene kõht täis. Vot samasugune, niisugune hell lüüriline lüüriline tunne oli kõikides tema vestlustes, kui ta meenutas oma noorpõlve, jaga oma esimest suurt armastust, mis oli talle niisuguse Lüürilise mälestuse jätnud talle kogu eluajaks kui siin märgitajatele tõesti hell suhtumises kaasinimestega, siis see on täiesti seoses selle iseloomujoonega, millest siin praegu juttu oli, sellise lüürilise põhja voolusega, mis tema teostes tihtipeale meile vastu vaatab ja neid nii inimlikult arusaadavateks meeldivaks teeb. Järgmisena on sõna Leidati kaasel. Minu noorpõlve ümbruses seal Tartu agulis kus üldiselt liiga palju ei loetud, sellepärast et rahval polnud, sest esiteks raha ega aegagi oli lutsu siiski üldse, kui kirjamees erilisel aukohal diateati väga hästi teda loeti. Ja ütles siis advustus, mis ta ütles. Teda peeti ikka eesti kirjanike seas üheks esimeseks. Lutsu tegelaste eluring käis neidsamu radu, nende võitlemised, püüdmised tulid sellele rahvale väga tuttavad ette. Ja parajad annus sentimentaalse nukrust, seal kõrval aga head suutäit, naeru armastas rahvas kõvasti. Peale selle veel lugeda inimestest, kellesse pikemate uurimisteta võid sisse elada. Kes sinu ees vahel juba ainult kahe kolme joonega elama on pandud. Kõige selle eest hoidsid minu tookordse ümbruse lugejat väga kindlat lutsu poole ja andestasin talle paljusid niisuguseidki asju, mida mõnele teisele autorile oleks pahaks panduda. Näiteks kasvõi see, kus seesugune Tartus oli igal sügisel korraldatava põllumajandusnäituse avapäev ka nagu omaette pühaks rahvast vooris lähemalt ja kaugemalt maalt. Seda oli isegi harilikult tänavatel märgata. Kohalike ajaleht Postimees andis sel puhul välja suurendatud numbrit, kus üheks peamiseks tõmbenumbriks oli Lutsu följetonid sellest, kuidas Pliuhkam oma perega näitusel käis. Muidugi ka Tallinna laulu peo puhul oli alati jõukami seiklused sees. Ja kuigi õige tihti need jõukamilood olid päris kesised, nii et rahvas lugeja imetas. Kas Lutsun ennast juba põhjalikult tühjaks kirjutanud, haarasid needsamad kirujat, järgmine kord jälle esimesena Lutsu följetonide järele. Noorendab piukkami, lugude kõrval olid võrdlemisi populaarsed ka kellelegi Karl-Martin Uhuu lood kellest ühe elu, et praegudele ette Karl Kalkun. Kae, kui mina kutsun enda Manumine külalitse, siis mina võta teda vastu nagu jumal annab. Ja kui seal küla litsel on ka veel midagi, karmanin üteldu siis tuumjääki oma pudeli ketse välja ning ei vaielom ta kõivu, märjuke ta mõtsa Poin päriseda, hüva juuk. Aga kullelgi nüüd, kuis teeb minu ämma roisk, sepalleb endale külalitse ja kui need tuleb, siis käkipen pääl, siis teda pole koti. Istusime parasjagu söögi lambal mas ei magusat süüti, närisid toorest kaalikat ohut, kui ämma Burast kaeb aknast välja pista briikmat. Käega ei tule eriti põrgulitse. Me teised, kas, kas tema etsikenet kaits Toipla vana tütreke Juulajat, Truuta, Moiti köök küll pool kogemide moka otsandetulgiks ka vahel meid kaema aegurasklema juba platsil. Uut keegi oma teid lõusse läbi ei lase, mis ma teen, hüppama you wanna praegusel ajal kõlist keigop plokk ja nii palju, kui tahate, küll tärele. Meile teistele haiget tiigri Takla Manuile. Kae kett aknama Luile eksime pisike tüdruku pirts. Pärta ongi juba hapnamal. Itsitab nikuids põrguingli kaekorraskoissis nakas mee tualetis mürin, kollia mati, köik naene Ladze pääle Bertabistsiva juuksu Eestis kööki, Sissahvlide Ämma Bulaskuza tuusri haarastanud Pärtal Mati Hint kinni sises nikuid, siug. Sind ta näkkivalebiatla, mine ütle neile kõrve, niuke äss, neil pole Koton. Menetlesime, läksime, tantsime kelkude jah telkida ja minul, mis andsime, passid kohe kärboetab ja ise läts nikuid roppinud, aga mine tea, võib-olla Deldride makrod kukalt, et kus sa kurask, lähed peole? Viimati press oma kere voodi alla. Asi seal küll ümbritaanumaagamist ost. Eks igal suure närin ja ettevõtte noole oma kaotise alum veeres kolisidest keset tuba jäisel serviti seisma, nakuid asjad. No eks siis läksime pisike Bertate usse manu ja kiun seal peenikese häälega, et vanamammi käsklusi ütelda, neid pole, Kator, mäletasime kelkude. Ma ei tea, mis nukats käsna, tule peale vastseva, kuid sissena tuliva laua, Manuna Isseva mäss, Percuae küüd, käärpomm, ütle Lüts käsid maitia, kumb Tond, Juula või Truutang. Mäega, tolle lambapannu lõkkma praegu süüdujad, Youdu taldriku ja luud, saamatuid, lämma. Bullet, tütreik. Kerkudele jäi sõitma, kae korrasku Sis käratatud Tubi Hadzempet kuu läti trik made sulle säru, anna alla kaega siis veel Põltsit. Mul hakkas latsest kahjuga, kuidagi võtad taipu pähe, mida petta. Aga ei, ma olin Ligedas saanud ost anumast seal puud ja ja mul hakkas külm ja siis ma Aivasti ja Aivastini mehistetüts, teine elu tul kamal. Ja kui siis piss vale külalise kila tuju sant jummal ja siis ma tulin voodi alt välja ja Aivas tsiviilkõrt ja siis lätsivane külalitseni nagu tulejutt olnud ära.