Lugupeetud kirjandussõbrad lugupeetud kirjandusteaduse ja keeleteaduse sõbrad. Täna astub teie ette ajakiri keeleks kirjandus. Siia on tulnud toimetuse töötajaid, kolleegiumi liikmeid ja mis peaasi, neid, kes tegelikult ajakirja ülal peavad ja temale ilme annavad meie kaastöölisi sealjuures isegi Tartust. Ajakiri peab põhiliselt esindama kahte ala kirjandusteadust ja kriitikat ning keeleteadust peale sellega rahvaluuleteadust. Kuna meie aga täna asume siin Kirjanike Liidu musta lae all, siis on pühiline rõhk asetatud loomulikult kirjandusele. Aastas on 12 kuud ja ilmub 12 numbrit keelt ja kirjandust. Nii on see tavaliselt olnud. Täna aga on teatavasti 13.-st kuupäev ja selle tõttu ebatavaline õhtu. Kirjandusteadus astub estraadile. 13. kuupäevaga seotud kartustest olete kõik kuulnud ja seal 13. kuupäeval tahame meie esitada oma ajakirja 13. numbri. Sess numbris ei ole trükitähti vaid meie kaastööliste elav sõna. Ei ole viiteaparaatidega peti kirjas antud tsitaate ega viiteaparatuuri vaid selle asemel on näitlejate esinemine selle 13 numbriga. Laotame lugeja etega osalt oma toimetuse portfelli ja valime sealt välja üksikuid materjale mis on kavatsusele avaldada. Vaatame isegi pisut tagasi, mis siiamaani on lugejate kätte toimetatud. Lubage sisse number avada. Ajakirja esimesel leheküljel esines Paul Rummo humoorika armastuskirjaga peatsele juubilarile Kersti Merilaasi-le. Seda sõnavõttu kuulete Kersti Merilaasi-le pühendatud saates detsembrikuu alguses. Järgmisel leheküljel jutustas Aleksander Kivi Tallinna tänavate nimedest edasi, ütles Olev Jõgi. Tavaliselt me peame sõnameistriks kirjanikke, kes kirjutavad raamatuid, mida siis pärast loetakse, õpitakse ja arvustatakse. Ent rahva hulgas on veel loendamatud sõnameistreid, kes ei kirjuta raamatuid ja kelle suur eelis seisneb selles, et neid keegi ei arvusta. Kuid ometigi, kelle suurepärane jutustamisoskus on teinekord üllatav. Seda uurib rahvaluule, teadus. Järgmisel leheküljel esineb Tartu Ülikooli õppejõud Udo kolk, kes räägib rahvajuttudest ja esitab ka ise ühe rahvajutu Räpina murrakus. Meie rahvaluule kohta võib mõnigi kord kuulda arvamusi et see on minevikuline ajast ja arust läinud vaimu looming mille viimased säilmed on leidumas veel siin-seal kuskil kaugel metsakolkas või maanurgas. Ja tõepoolest, meie rahvaluulevanemad žanreid on juba hääbumas unustusse. Nii näiteks meie klassikalist palarikiva, sellist rahvalaulu võib elavas ettekandes kohata elaenud Kihnu saarel või Setumaal. Ühiskondlikud olud on eriti viimastel aastakümnetel sedavõrd muutunud, et vana tuhandeaastase elu eaga rahvalaul on tõepoolest vananenud. Aeg on edasi läinud. Kuid et ka selles rikkalikus vanas rahvalaulus on väga palju lihtsa looduslähedase tööinimese sügava elutunnetusega seotud poeetilise väljendusi. Seda võime eriti siis kogeda, kui see vaimuvara jõuab kaasajakirjaniku vahendusel uuesti rahva hulka. Kahjuks on meil seda vanarahva luurete tema väärtusi üldiselt vähe kasutatud. Rõõmustava erandina võiksime mainida Merilaasi viimaseid avaldatud regivärsistiilis luuletusi või Prometi toredasti stiliseeritud muinasjutte ajakirja looming veergudel. Hoopis teistele uuematele, žanridele, mis üsna jõuliselt tänapäevalgi edasi elavad ja kindlasti veel kaua aega tulevikuski. Need on eeskätt rahvajutud rahva naljad kõnekäänud ja vanasõnad, mida võib üsna sageli maal rahva hulgas liikudes kuulda. Nende aine on uuem, vahel otse lausa aktuaalne ja selleski rahvaloomingu osas on küllalt palju vaimukust kujundite löövust, tabavust, mahlakust. Mis oleks meie kirjanikudele jõuksia nõuks siis, kui nad seovad oma loomingut maaelu kujutamisega. Järgnevalt tahaksingi tutvustada ühe niisuguse jutuga, nagu see praegu 100 rahvajuturepertuaaris esineb. Selle kuulsime möödunud suvel Põlva rajoonis. Soo Hara küla. Velsker jutustas meile ülikooli rahvaluule kogumisekspeditsiooni liikmetele selle ja püüan selle siis teile edasi anda nii hästi-halvasti, nagu ma nüüd saad kaekuma vilt surakene olli massolevil kõrdagi küla peal käinud. Aga tasub poissi, ütlevad tulusa Kacotlimiga, ütles küla pärierokutama mõtleja kõrdagi kärn. Nagu häppeom minna. Aga täna kõrge nagu tagasi minna ja kolmas kõrd lode ühikodoya Jäki kosmoses läxini Amelatsime, hüppab pod moodsa külle ja hedo aida taade. Tase poisiütleva hinnet saa Kotli, pane hästi kive karmanise ja võta suur kuulsina nui ja pessa sinna kuue tollivitsa Raudna kla sisse ja jätab pooled olid otsa välja. Siis kui Treski küla poiskastega löömas lähed, siis tahad Andra nuiaga neile hääbuta. Kuhu me läksime siis bododza küll aia, hedo aida, taade, ta söötlevas Akotivalt võõralt Salaka hõikuma. No Kuismaa õigi oma õiged Edokana kab õhukene Lazlo Edaus vallanud Peipsi pealt tulla suur vihmapilv ja sul nii kitsa aidata kaardujat ole kov vihmavarju kah olla. Ahedoritel salt nii võhivõõra heliga sinodi ja ei olnud kuigi sisselask mõtlejat väravale küll võõras agu sisse lased ja jutul hakkama Perakalt, ütle Tequialale, kas siis olla nii suure sugulased, ole parambit vajatis. Raatuse poiselonacciva givega Sainu pääle Pilme pere missask Darweusse vallale ja hõikas küla pääle oma külapoisi kosti, oled võõra lahkavaiwaida ussipabulaid siis kokku tulema, naas, näitab mäe värvist ja Alaverist ja kuri Tiid kost näid vil tull. Tõsu mehe tuntsivatiiratoya, aia molka, Lubessi, Väpaku mahulikaneerimest, kõrkküla pääl jäiude kraavid, Soro Pärnele käte Ärvetivamu vastse kaaboja seeri koja äärmets püksi kavitava jala. Taastarre magamagi minna platsi kõlgustaja olgi sisse. Hummuga vana Ander tul minna üles saama ja ütelda. Jumaluke, Kotlikuna muidsainis Puiakana sinnovaco vaese omastet ole Pärmasse, põksage jala. Mis nüüd sa, sulle tuleks laene ära võtta? Kostud naist saama nakas, no võtame siis otsast kinni, Nika nagu Petsorani vällja. ACEA tüdrikol, rikas, tulgu võõrale noaga ja Lillos toll, nii verivaene toles kate, Jukkadki ümbrele panda. Zoltan Ivo Twitter, et ma Tiia küll tan Mikitamäel Mari Tamm käega illase paharikas kah. Noomi läksime siis oravakõrtsi. Võtime Kõllatuse palsami pudeli karma nihe. Paraski rongi oliva Chlace hobusel oliva karil kurile kaala. Ka vana ei tuli Esttare läve peale vasta ütlerit mahla humala tütrele nii palju ridasid, et juba kate huuga ärkki viie lombi panime, kõlatseb palsami pudeli laba pääle perrase Tõiva koobima Vasa kõrvale. Marikena säärekene häkla ja ka Jutnast nii sündime, et kate nädala pärast saivad pulmad kärbet. Päikesepuriajakirja Ringküsitlusest kirjanikele nende Loomingu tee alguse kohta esitasid teatriühingu õppestuudio õpilased Piret Sikkel ja Rein Mikk. Ankeedile olid vastanud Debora Vaarandi, Erni krusten, Rudolf Sirge, Johannes Semper. Avame ajakirja kuuenda lehekülje. See on pühendatud keeleteadusele. On millegipärast kujunenud üldine arvamine, et keeleteadus olevat kuiv äärmiselt palju tööd ja kontsentreerumist nõudev ala. Tööde kontsentreerumist on vaja muidugi igal pool, aga mis puutub igavusse ja kuivusse, siis tahaksime seda arvamist siin pisut kõigutada. Isegi kirjandus võib muutuda igavaks kuivaks asjaks, kui tema kallal asub nüri dogmaatik või tuima ametnikuhing. Nii et keeleteadus ise milleski süüdi ei ole. Järgmisel leheküljel esineb Tartu Ülikooli professor Paul Ariste, kes tahab teile jutustada keele anekdootidest. Alle linnas Saksamaal oli Tartu Ülikooli tulnud professor Kruuse kes 120 aastat tagasi avaldas tähelepandava tehase Ecroli Foonika Vana-Liivimaa selles teoses suhteliselt õige soojalt eestlastest ja lätlastest ja üldse ka maasse. Et Lääne-Euroopas sel ajal oli meie maa kohta Vana-Liivimaa kohta mõnes tegi väga imelikke arvamusi, siis püüab ta oma teoses hajutada valearvamusi maa enese kohta. Üks arvamus on selline, mis Lääne-Euroopas oli olnud, et Liivimaa on niivõrd külm. Siin talvel ei ole üldse inimestel võimalust väljas käia. Tänaval pead istuma, kasukad seljas, majades. Ütle professor Kruuse, et sellist külma küll Liivimaal enam ei ole, aga arvatavasti vanal ajal on küll olnud maa tunduvalt külmem. Nimelt kui seitsmeteistkümnes sajandi algus oli üks suur lahing poolakate ja rootslaste vahel. Väinajõel lõuna pool olid poolakad põhja pool rootslased ja just enne lahingu algust temperatuur tugevasti langes. Ja tolleaegses olukorrast siis suure külmaga lahingute võinud pidada. Vastastikku sõimati teineteist üle jõe poolakat, nägid, kuidas rootslaste suu liikus. Rootslased nägid, kuidas poolakate suu liikus, aga üldse mingisugust hääldage eli olnud kuulda. Hääled olid jõe kohal kinni külmunud. Kui siis mõned habras sulailm tuli, oli keskVäina jõge suus sõna madin lahti laenud. Ütleb professor Kruuse selle kohta, et see on arvatavasti selle Riia kodanikukroonikakirjutaja eksitus või mingi valeinformatsioon. Ei ole siiski usutav, et nii massiliselt võisid või seal kinni külma jõe kohal. Aga tääl võib kinni külmuda, see on küll võimalik. Nimelt on üks mõisahärra rääkinud temale, kes talvel külma ajaga postihobustega sõitnud. Enne kui postipoiss jõudis postijaama, oli ta kõvasti pasunat puhunud. Mingisugust heli on kuulda olnud. Kui Agas postisarv oli pandud postimaja seinale ja, ja seal ära sulanud seal siis oli tükk aega pasun veel puudutanud postimaja seinale. Meie tänapäeval muidugi seda meelsasti ei usu, et hääl või eli võib kinni külmuda. Aga ma usun, et vist no ütleme, 90 protsenti meie hulgast usub siiski ühte asja, et see tõesti on olnud nimelt et kunagi on Itaalias olnud kiirtevõistlus, kus eesti keel on saanud teise auhinna. Ja selle lausega sõida tasa üle silla harilikult hääldada, siis eestipäraselt peenemaks teha seal ausalt, mida üks mõistlik olevat ütelnud oma kutsarile ja siis paraste komisjoni liikmed, kuulnud seda lauset eestikeelne määrata. Teine auhind. Esmakordselt on trükitud see juhtum meie teaduslikus kirjanduses juba 1818. Ei ole ilmaski veel maailmas keelevõistlust olnud ja ilmaski eesti keel võtnud osa ühestki keel võistlusest. Oleme siin nüüd maininud keele olemuse kohta, kohta midagi. Aga peatume ka sellel, mida keele abil võib saada. Keel on väga Vaherrel ja keel on ka naljandis äärmiselt terav. Kes meist ei tunneks August Kitzbergi madal muru ja tema ristitütart kiiksmarised? Nimelt meie vanem kirjandus on õige sageli kasutanud keele fakt ära võitluses kadakluse vastu. Ja kui oleks kirjutanud artikli või mingisuguse uurimuse katakse kohta Kitzberg, ei oleks ta seda saavutanud, mis oma siis külajuttudes. Madal muru ja tema ristitütrega. Need on kirjanduslikud keele anekdoodid, aga kui panna, et rahvasuus eritus Kadatluse vastu kõneleme sellest Põldsama peenest perenaisest ja tema tütrest, kes sõnagi saksa keelt ei osanud kisaga meelsasti tahtsid saksa keelt rääkida. Ja rääkisid omavahel. Eks sinna majja oli tulnud kosilane. Perenaine pani soolaliha pannile, lõi muna peale, saatis tütre, aita piima tooma. Vahepeal õnnetus juhtunud ja hiir oli piimapütti laenud. Tütar lõikas saksa keeles emale aeda ukselt mamma kiiren, viimane pütt. Emale Raus vastane, mis Vassaaenn, vis fassaa, viska vastuseid. Arusaamatusi tekib võõrkeele kõnelejatega on inimesele see omapära, et ta püüab oma keelevaral seletada võõraid sõnu, mida ta ei ole varem kuulnud. Seda me teeme üsna sageli, isegi. Meil on siin kirjandusmuuseumirahvas täna esinemas. Kirjandusmuuseumis oli kaua aega üks vana tore koristaja, kellele kirjandusmuuseumi osakonna nimetus kuidagi meelde jäänud, soli bibliograafiaosakond. Ta nimetas seda alati südamerahuga piibu krahvi osa. Meie Põhja-Eesti rannikurahvas Pedas soome kartuleid ja õunu. Eks siis saab meie peremehed, Soome peremehed räägivad omavahel juttu, nagu ikka, tuleb nüüd perekonna ja muu kohta üht-teist küsida. Soomlane oli küsinud siis eestlase käest. Andrus, sinule sinule lapsiiagi. Aa no kuninga palju Laan üks tütar, väiüksi tütar no olgu silla sulanen. Soomegi sulannan, peigmees, kas seal on ka peigmeest olemas? Eestlane vastane rahuge suvel on kaks tabelit. Tol ajal, kui ma noori üliõpilane läksin ülikooli, oli mitmeid õppejõude, kes olid kuulsad õpetlased, kes aga ilmaski olnud varem loengut eesti keeles pidanud. Üks selliseid mehi oli endine Harkovi Ülikooli professor Roman Gutman, kes tuli prantsuse bioloogiaprofessoriks. Tartu Ülikooli. Rääkis eesti keelt, aga sellist eesti keelt, nagu ta oma naisega rääkis, saama maja kiine koduli, räägingi, eestlane Harkovis olnud. Professor Gutmanniku surmani ei suutnud ükski inimene selgeks teha, mis on mees, mis on naismis on isane ja mis ema. Ta ütles jälle kindlalt naisSparta mees, part. Kui aga üks naisüliõpilane ei teadnud kes oli iisis Egiptuse jumalanna, lõi professor kurtma käed, armas laps, kas teed ja solisse koonuse egiptuse emane. SÕNA erand neologis uus sõna veel, mida vanemad inimesed ei tarvitanud, said nooremate sõna- ja vanemad inimesed tarvitasid saksa tõlge laenu. Väljavõte. Saksa Aasna tõlge, professor Gutman oli ära unustanud selle täpselt kuras eesti keeles on kui oma surmani tarvitas ta omapärast sõna loengul, mida keegi talle parandanud, siis olid nagu tema tunnus. See farm on üks grammatiline välja. Häide. Eks ole sõna see, mis seob ja sõna on see, mis päästab. Ja sõna on see, mida mitmekülgselt saab kõige paremini ära kasutada. Nii ühiskondlikult, kirjanduslikult kui ka teistele ja tuju tehes. Mälestuste rubriigis jutustas Eduard Päll Leningradi kirjanduselust kolmekümnendatel aastatel. Mälestusi Oskar Lutsust jagas kuulajatega karikaturist Romulus Tiitus. No Messadiid vajullet Karl-Martin Uhuu fraas, mille ta poetas nagu hingetõmbamiseks oma jutuvada vahele, sobib selle Ennast tauniva meeleolu iseloomustamiseks. Kui alustasin kirjapanekut kohtumisest Lutsuga pidasime oma nooruse rumaluses ministrite repliik Käia ütlemisi olulisemaks kui lutsiooni. Nüüd, kus need ministrid on juba ammu möödunud ja unustatud nagu mööduvat momendi väärtusega nähtused. Lutsar elab ja vallutades järjest uute sugupõlvede meeli ja südameid. Nüüd kahetsen siiralt oma nõmeduste, lasi mööda võimaluse põhjalikumalt süveneda. Oskar Lutsu isikusse. Pani halvasti ei loe, ma loen paremini, aga see on vihma sadanud. Ta tuleb vast liiga korrektne ja parem, kui püüan lasta oma peas. See lugu tuleb küll võrdlemisi fragment Aarne, sellest tuleks siis umbes nii, et pildikesi Lutsustavalutsisi armastas ka pildikesi ja no kellelgi selle vastu ei ole, siis läheb käiku. Esimene kokkupuude Lutsuga oli mul umbes 1914. aastal. Mina olin juba tutvunud maailmakirjanduse väärt teosega. Olin lugenud inetu pardipoeg 1001 ööd ja Karlova, Ants ja Vanapagan ja parajasti oli pooleli sihukene ime põnev lugu nagu Henri fanton lähistes. Ehk 13. aasta tarmastustud hakkeneta röövlikoopas. Siis õpetaja, ühel ilusal päeval enne pühi tõi raamatu, hakkas sealt lugema kellelegi mälestusi koolipõlvest. Ja kui siis pool tundi või kolmveerand tundi mööda oli siis pääle seda mitte mina üksi, vaid ka teised hakkasid võistlema omavahel, kuidas saaks õpetaja käest raamatuid. Nii, see oli siis esimene kokkupuutumine, kuigi ma ei tean Lutsustega, mida ainult vaatasin raamatuid, et seal on veel tühja leheküljel oleks võinud natuke juurde veel kirjutada. Järgmine nii meeldejäävam. Kokkupuude Lutsuga oli 1923. aastal Rakvere linnas Virumaal tuntud keeleteadlane Karla Leetberg kõneles kirjanduslootunnis Oskar Lutsust ja ütles siis muuseas, et tema oli ainukene eesti kirjanik kes elatab ennast kirjanduslikus tööst. Tema teenib nii palju, et saab süüa ja juua. Me mõtlesime, no milleks, milleks seda sinu aja siis jaja seletas ära, et tema on niisugune mees, et tema armastab vahel istuda, juua pudel õlut või taas moderad või Essetra. Saime aru, tema oli marukarsklane ja ja tähendab leebelt. Ja siis loomulikult ta põlgas just nähtustel kujugi oleksin meelsasti tahtnud mööda hiilida sellest ketsetter aastaga kuna lutsise temast möödahiilimis pole minul ka mingit põhjust niikuinii kõik teavad. Eriti, et sellel on üks oluline tähtsus veel Lutsu loomingus, järgmine kokkupuutumine oli juba päris isiklik. Läksin nimme Plutsule külla ja umbes paari tunni jooksul vestlesime, aga selles vestlusest mulle midagi meelde jäänud seepärast, et luts oli vaik ja paistab, et üks suuremaid vaikijaid Eesti kirjanikkude hulgas nii palju jäi ainult meeled ka pidevalt on tema rännakutel ja otsib omale vaikset nurgakest, kus võiks kirjutada. Ütles, et näed siin kuu aega tagasi, tulin siia Vanemuise lasteaia tänaval elama. Siin oli üks pesunaine, elas ja veel elas. Ja oli vaikne, aga kohe peale seda, kui ma kolisin, juba tuli üks plekist sepp, Klemp närvema, nimetas. Alati kunagi Maclemps arukas lahti ei saa ja nii nagu just tema jutu jätkuks oli kokku rääkinud Klepteriga üks hakkas taguma pleki. Sest aastal muldmetalli vastab kohutav viha. Ma ei salli isegi peent raha, nagu on siis otsekohe lasen lennul paberi raha niikuinii ei ole, sellepärast et see läheb naise kätel. Avalikku esinemist luts Põlvas. Ei mäleta ühtegi juhtumit kus ta oleks. Seltskonnas, vaikis niikuinii, aga et oleks kuskil avalikult esinenud välja arvatud oma juubeli puhul, kui seda ära ei saanud olla. Kuid siiski ühe kõnema. Temast kuulsin, see oli raamatuaasta pidulikul aktusel, kus luts tuli kõne, toolia oli tükk aega vait, siis tõstis rusika taeva poole ja põrutas nii valju häälega. Kõik ehmatasid ära, kuigi enne seda oli Jaan Tõnisson, kes ka aknaruudud põrisema kõneledes luts, ütles. Raamat. Raamat ja veel kord raamat. See oli kõige lühem kõnemist, ma. Järgmiseks esitame väikese publikatsioonide rubriigi. Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna juhataja Helene Siimisker tutvustab teile Tammsaare senitundmatuid kirju, mida tuleval aastal kellelegi kirjandusel kavatses avaldada. Ma olen väga kurb, et ma pean ära kustutama need rõõmsad ja heledad tuled, mida eelkõnelejad saali põlema süütasid, sest see materjal, mis mulje tutvustamiseks usaldatud, pole raasugi naljakas, vaid üpris tõsise tundelaenguga kirja pandud. Need on nimelt Anton Hansen Tammsaare 14 kirja lutsi märknele. Olgu öeldud, et see kahe noore inimese kirjavahetus ei paku seesugust huvi nagu näiteks Kreutzwaldi ja Koidula maa, mis on ammendanud natukese aja uurimisallikaks ja suur selline sotsiaalne dokument. Need kirjad, mis avaldamisel tulevad, on rohkem isikuloolist laadi kuid sellisena kenad rõõmustavad meid, kes me Tammsaare isiku vastu huvi tunneme. Üsna tugevasti. Kristjan Tammsaarest järelejäänud isiklik kirjavahetus nii kasinat kui seda trükist hakata avaldama saks ainult kõhna vihikukesed. Pealegi, need kirjad pakuvad veel ühest eri aspektist tuvi, see on ainukene meile seni teadaolev Tammsaare kirjavahetus, millised kirjad kirjanik on saatnud noorele tütarlapsele. Tundub, et see kirjavahetus pärineb sellest ajast, kus sõnaga veel väga nooruslikult ja väga pillavalt ümber käiakse, kus kirju ei kirjutata mitte sellel eesmärgil, et mingi asi on ära ajada või midagi, tuleb kibekiiresti teada vaid kirjutatakse lihtsalt sellepärast, et on kutsumus kirjutada mingi sisemise iseenda kees võib-olla defineerimata kutsumuse ajal. Kes oli tütarlaps lutsemaltne, kellele siis ilmtingimata teatud aastatel kirjutama pidi? Ta oli tuntud ühiskonnategelasi, ei ajakirjaniku Mihkel Martna tütar. Nende tutvumine toimus 1903. aastal ajalehe Teataja toimetuses. Lõõtsi märke oli tollal alles 15 aastane tütarlaps, Tallinna tütarlaste gümnaasiumi viimase klassi õpilane võib-olla tõesti sellel ajal veel tormistel ühiskonna liikumise aastatel inimesed said pisut varem täiskasvanud, eks igatahes juhtus nii, et lusti märtlast sai Tammsaare sage kaaslane vana Estonia perekonnaõhtutel ja teatriõhtutel kontsertidel ja, ja tantsupidudel, kuhu Tammsaare pidi minema tollel oma ajakirjaniku kohustuste sunnil, kuna ta oli kohalike sõnumite rubriigi sisustaja teatajas. Üldse olid need aastad kaasaegsete mälestuste järgi kõige rõõmsamaid. Lõstlikumaid Tammsaareelus nõudsime aknale ühiskondlik-poliitiliselt aktiivne tütarlaps. Ta heideti koolistki välja õpilaste streigist osavõtu pärast. Istus kolm nädalat tollal Vene tänava vanglas, kuid pärast vanglast vabanemist levitas lendlehti, muretses põrandaalustele koosoleku ruume nii, et isa tütre pärast muret alles saatis ta 1906. aastal Helsingisse reaktsiooni eest kõrvale tõdes, et seitsmendal aastal tuli tütarlaps jälle Eestisse tagasi ning nende omavaheline tutvus jätkusest. Mähkmed olid väga võõraste lahked. Kõrvaldati perekonnaõhtuid, kus sagedasti viibis ka Anton Hansen Tammsaare. Kuid 1907. aasta suvel pealetungiva reaktsiooni olukorras pööras Tammsaare ajakirjaniku kutsele selja asus esialgu koitjärvele, et pärast seda asuda õppima Tartu Ülikooli. Nüüd oligi tekkinud tingimused kirjavahetuse sõlmimiseks, mis siis, sisaldavad need Anton Hansen Tammsaarekirjad. Tuleb öelda, et need kirjad on peaaegu ainuke vahetu ning intiimne allikas Tammsaare elu ja tegevuse jälgimisel ta koitjärveperioodil ja üliõpilasaastail. Kui mõttes paralleele tõmmata tantsule kirjade ja ta loomingu vahele siis selgub, et maaoludes kirjutatud kiri on oma tundetoonilt käsitluslaadilt kuidagi lähedane kadamaa teema lahendusele ta loomingus. Kui aga lugeda neid kirju, mida ta üliõpilasele saatis Tartust siis on teatud suur sarnasus nende kirjade ja ta üliõpilasnovellide intelligentsi novellidega. Nii nagu üliõpilasest novelle, diski hajuvad väliselt elukontuurid interjöör ning jäävad järele sellised sisemised tunde ja mõttemonoloogid vastastikune huvi üksteise hingele vastu. Samasugune tundetoon iseloomustab ka neid ülikooli aastal kirjutatud kirju. Siis me võime jälgida poliitilisi huve, suhtlemist riigiduumasse, saame teada sellistest asjadest, millest tolleaegsed ajalehed vaikisid. Läbiotsimist, üliõpilast, streikidest näeme ja võime lugeda selliseid vaimustunud väga keevalise sulega kirja pandud ridu. Ta kontserdi- ja muusikaõhtute muljetest ning võime jagada temaga ta eksamite sooritamise rõõmu. 21. detsembril 1907 hommikul kell kolmveerand kaks kuu, kuidas tänas, see tähendab eilset päeva? Kahekümnendat detsembrit ootasin, esiteks sellepärast, et mul siis ladina keele eksam pidi olema ja teiseks, et ma iseendas otseseks tegin, alles peale eksamit teile kirjutada tõmban kergemalt hinge tagasi möödas. Vaevalt olen ma kunagi selle sõna tähendus nihaste tundnud, kui praegu need oleks nii palju selles sellega möödas, isegi hundijala pühapäeval isegi liikudest muretsenud tema oskus on kindlasti selle möödas sisse tema oskus mind kindlamini kui ma ise. Ja neid kirjutasin ma teile sinivõimega mitte mööda suhelda ja ei tahagi seda teha. Kas suudan, vaevalt selle joonega ma kirjaga lõpule. Ma tunnen, et mul praegu palju kirjutada, kui ma tunnen ka, et ma selle paljugi, mõni teinekord palju korralikumalt toimese kui praegu. Ärge aga sellepärast mõtelge, et ma rõõmu tujus pea kihama olen pannud ja sellepärast kirja kirjutamise edasi lükkama. Me ei olegi ju rõõmus selle vastu just üheksa seltsimeest mitte. Teie mõttes kukkusid läbi jäätis raske tundmuse rinda, paar tykki olivad juba pudeli eludki rõõmuks raiunud ühega tantsisime ning tagatipuks läbi kukkunud. Nüüd seal ma ennast nende asemele ja püüan ära aimata, missugune tunnus neil külaline. Nii ma tunnen neljandas kole raske, ka minul on raske, seda raskust püüan ma ka sellepärast leida, et pärast võib-olla seda suuremat kergust tunda. Ma tahaksin end noorte seas olla, naerma, kilkama jooksvad peaksid nad ja suure kivi otsa ronima või pimedas toas oleme. Aga mis teie arvate, kui ma õige toa pimedaks teen ja magama poen? Ma olen natuke väsinud Teie ehk magatigi juba magada, hästi, ma püüan sedasama teha ja mõtlen mööda läinud aegade peale sinna, kust ma teie sukapaelu ei osanud lahti teha. Kui rumal ma seekord olin. Nüüd mõistaksin ma vististi seda ladina keele eksam oli selja taga olla, kirjutan ma edasi, enne tähendab, aga teile kirja läbi lugeda. Ma mäletan, et seal lollustest jutt on. Ja lollused tahaksin ma praegu teha. Ja kõige suurem lollus on muidugi see, kui nii kauge maa tagant teisele kirjas öeldakse. Head ööd. Üldse, siin on lehekülge, kus vaimustunult kirjutatakse, mis on huvitav objekt, mõtisklemiseks on inimene ja missugune huvitav tegevus, on see vastastikku hingeraamatuid lugeda, kui need avameelselt üksteiseta lahti visata. Ja siis tundub, et kasvabki välja esimene selline dissonants selles kirjavahetuses nimelt tütarlaps hakkab kartma, et ta ei olegi millegiks muuks olnud kui selliseks eksamineerimis objektiks. Kuid mitte see tõsiasi ei lõpeta kirjavahetust, vaid, nagu juba ütlesin, tuleb Martna Eestisse tagasi, Nad asuvad ühte linna elama, aga siiski uusi tutvusi, uusi sümpaatiad ja see kirjavahetus jääb mõlema elusaks selliseks lühikeseks romantiliseks episoodiks mis oli ainult asjaosaliste teada ligi 50 aastat. Kui nüüd uskuda Bernassod, kes ütleb, et naised jätavad ja nüüd need asjad välja lobisema, mida nad ei tea, siis veel seda kirjavahetuse varjamist pidada isegi omamoodi vägiteoks. Teadmata, et missugused põhjused pidurdasid luht, mähkmed, seda kirjavahetust noh, avalikuks tegema või teadlaste kätte andmast. Kuid lõppude lõpuks siiski võitis terve mõistus, kui kirjandusteadlased teda tema kodus pidevalt ründama hakkasid, siis ta leidis, et vaja on siiski see huvitavaid kultuuriloolisi andmeid sisaldav dokument anda uurijate käsutusse algusest palusid seda ainult anonüümselt käsutatakse. Kuid hiljem kui ta selle üleandmise valu asi nii-öelda läbi elanud, siis tema viimane sõna oli keda köigile käsutada, kes teie Kirjanduse seltsis selle asja vastu huvi tunnevad? Ajakirja viimasel leheküljel esitas vabariigi teeneline kunstitegelane Karl Ader vanameistri Friedebert Tuglase seni ilmumata töö loomistusk. Lõpetuseks sõnas Paul Rummo. Tänane kirjanduslik kolmapäev andis võib-olla nendele, kes ajakirja keel ja kirjandus tunnevad mõninga pildi, mis on oodata ja võrrelda varasemate numbritega. Nendele aga, kes ajakirjaga veel nii paberil vihikute kaupa tuttavad ei ole, võib-olla meenub homme või ülehomme kui neil ei ole taskus keele ja Kirjanduse tuleva aastast tellis kviitungi, et võib-olla maksab seda siiski ajakirjanduses, liidust või post ei asutusest hankida.