Oh kui palju Guardian minult küsiti, et kas ikka tehti, elasid ja tegutsesid pärased isikud nagu Joosep Toots nagu Arno Tali, raja Teele, Georg aedniel, Kiir, Tõnisson. Kas nad elavad veel ning edasi paju tähendavat silma pilgutades? Küllap te ise olitegi, Toots, küllap te ise olite Arno Tali. Ainult ühes pole mind senini veel kahtlustatud, et onuksin tolleaegne Palamse praos, silman köster, lender või kellamees lible. Nii ütleb rahvakirjanik Oskar Luts ise ühes kevade eessõnas. Aga kuidas tegelikult oli? Et neile ja veel teistelegi küsimustele vastust saada? Sõitsime Palamusele ehk paunveresse sinna, kus sündis kevade. Muidugi esimesena peatusime vana kihelkonnakooli ees. Meiega oli kaasas Palamuse keskkooli õpetaja Linda kapral. Madal ühekordne maja, kas see on täpselt samasugune nagu Tootsi päevadel? Küllap ta vist Tootsi päevadel kui selline oli, igatahes üle 30 aasta tagasi, kui mina siia tulin, oli ta just samasugune. Ainult praegu on aknad uuendatud ja selle tõttu maja väline külm näib nagu pisut noorem, kui ta siis oli 30 aasta eest. Ja ja värvi on ka saanud alles hiljaaegu. Jah, seda küll, see on alles paar aastat tagasi. Uks läheb keskelt koolimajja. Sellest samast uksest sisse astud siis Anu Tali, Joosep Toots ja teised kõik. Ei, sellest uksest ei astunud nad sisse. Siit käis kestev Niilender ehk nagu neid nimetati julkiori õpilased läksid maja uksest sisse. Kuidas teda siis nimetati? See oli, ma ei tea, kuidas seda just nimetada, aga igatahes oli köstri kus noh, Saksa trepp või kuidas teda tookord ka nimetati, igatahes mitte õpilaste jaoks. Voodi ja praegu me seisame maja õues sellel platsil, praegu on siin muruplats ja lillepeenrad platsi ääres. Need on küll lume all, aga tallal, kui Toots seda oma agrotehnikat tegi, siis tegi ta seda just sellel platsil, kus me siin praegu seisame ikka näpuga seda ja teist segamini, mis sealt välja tuli, seda kahjuks ei tea saamas seda ei ütle ka seda. Ja ümberringi kõik need paigad on seotud nende kevade poiste ja tüdrukutega. Jah, need kõik, kõik need nõlvakud, siinse rinnak, jõe käänaku allikad, vaat siin ja kaldad, need on kõik need kevade tegevuspaigad. Kuskohal asub saun, kus Toots nii mehiselt kiip võistlemas käis. Seda sauna kahjuks ei ole, tema suri nii-ütelda vanadusnõrkusest loomuliku surmal, selle saunaase on tähistatud taga koolimaja nurga juures jõe kaldal. Teie olete juba vana Palamuse elanik, kas teie sauna veel mäletate? Kui mina siia päris väga noore õpetajana sattusin, siis mina ka vihklesin samale saunale valguskiirkivi, et ma olen ka tähtis selle pooleks. Saun oli samasugune, kuigi ta siis oli juba vana, nii et kui külma ilmaga köiti, siis keris susiseb ikka tublisti, aga põrandale jää kirmetisega muidu saun oli samasugune, nagu ta seal Tootsi ajal. Siia sõites nägime mõndagi, mis meenutab seda vana aega. See oli veski on samasugune. Palamusel ja veski on sama, veskitamm on sama, see veskiuks on sama ja võime väga kergesti kujutleda, et seal oli jahune veski poiss, sest ka tänapäeval seisab üsna sageli jahune mölder seal Veski uksel. Veski on ehitatud maakividest, säilib kaua ja seda küll ja sealsamas vastas oli siis kuulus apteek jest, tolle tema kiilaspäise sõbraga, kehvikes leid tropp pesegastele alla sõites koolimaja juurde me pöörame ümber pargi nurga. See on endine pastorile kuuluv park, praegu ta kuulub Palamuse kultuurimaja juurde, seal on noortele võrkpalliplats sinna istutanud noored, lisaks puid ka sealt tuleb tee ja rahvasuus on see tuntud tänaseni köstri tänava nime all. See viib otsekohe koolimaja juurde. Kas koolimaja on seest samasugune nagu dollalgi? Seestunud teda muidugi remonditud, algendatud muidu ruumid on samasugused, siin maja nurgast eespool kolm akent, need on praegu klassiruumi aknad, aga tookord, kui Toots koolis käis, olid need magamistoa aknad. Need on need aknad, mille taga Toots käissis teisi hirmutama totot tegi ja just need on üsna madalal ja seal oli Tootsil päris kenakene võimalus teha Totte nõrgaverelisi, hirmutada selle suure punase maakeraga ja, ja talle mingi lõust ka seal veel ja selles ruumis kadusid ära ka kiire saapanööbid ja, või nii nagu Toots ütles, et rott pani sinna ühe jalale, tõmbas siis ära. Ta on küll remonditud, aga pole senini veel lagedale tulnud, need kiire saapanööbid tehtud, kadunud. Ja siis edasi on kaks akent, need on praegu õpetaja korter ja tookord olid need kah õpetaja Lauri toa aknad, õpetaja Lauri prototüübiks on tookordne õpetaja õpetaja roose, kes nii siukse vaikse töömehena oli inimeste hulgas väga lugupeetud. Kuspool on klassiruumi aknad, klassiruumi aknad on jõe poole. Enne koolimajja astumist meenutagem vanu aegu raamatut lehitsedes, niisiis. Kui Arno isaga koolimajja jõudis, olid tunnid juba alanud. Kooliõpetaja kutsus mõlemat oma tuppa. Ta kõneles nendega natuke aega, käskis Arnul olla hoolas ja korralik ja seadis ta siis pinki ühe pikkade juustega poisi kõrval istuma. Siis andis kooliõpetaja talle raamatust midagi kirjutada ja Arnold ei olnud nüüd enam aega muule mõelda. Ta võttis tahvli ja hakkas kirjutama. Isa, see on see vana Palamse hõi paunvere kihelkonna kooli klassiruum, selline, nagu ta oli kõigi nende ambalkidega ainult praegu valgendatud ja hele. Madal pikk ruum, seda küll madalaks on ta jäänud, aeg on teinud madalaks, paistab vist küll, võib-olla ta tookord ei paistnud nii madal, kui ta praegu praegu on üks osa Palamuse keskkooli, siis siin ruumides õppimas. Siin ruumides õpib algklassid, siin on praegu neljas klass. Mis tuntell parasjagu siin käib kadunud olnud kodulugu ja teie õpite samas klassiruumis, kus need Tootsi tegelasedki? Eks teil ole vist klassis ka omad tootsid ja kõik teised lapsed on ju aga seda saladust teist välja, Janne, kes just nimelt tahtsin. Kes seon nähtule siia lähedal, see oli vangis, lootsan Mart, kas sa oled selle kevade Tootsiga sugulane? Olen küll. Kui lähedalt kaugemalt kaugemalt ja kuidas tempudega on, kas need on ka veres? Veeks ikka. Olen natukene jah, õppimisega eesti keelega raske sees, matemaatika läheb hästi ja vist need maa teadsid aja lood ka vä? Mõnedel huvitavad ja tootja tootja tegigi maakera teda vist ka maa teadis, oleks huvitanud Alexis keel ja tehnika, mina valmistasin passile joonistamise ja ala, nii et oled meistrimees kõva. Väikselt siin selles ruumis peetakse Oskar Lutsust lugu nurgas on kirjaniku büst, seintel aga palju pilte ja palju Oskar Lutsu raamatuid, see on kirjandusmuuseumiga. Poolt antud need stendid ja organiseeritud siin õpilased peavad siin lilled korras ja seal nii-öelda Lutsu mälestusnurgake siin klassis selles ruumis, kus õppis tema ja kõik need teised kevade tegelased, mis siin on veel säilinud vanast ajast on kas, et samad viivad samadesse ruumidesse. Nagu tookord, uksed on ka madalad ja raskete piitadega ja vist see lai ahi on ka sama. Igatahes minu ajal küll kogu aeg seesama madal laiahi selle ahju kõrval siis tood seisiski, root peos, mängis indiaanlast. Arvatavasti küll, et igal igal juhul ahi kindlasti samal kohal oli kus praegugi, ja küllap ta siis seisis ikkagi siinsamas ahju kõrval ahjuroobiga. Kuidas see kõik oli? Sellele annab vastusse kevade raamat. Ühe päeva hommikul ütles Toots, et see ei olevat sugugi ilus, kui kristlased paludes mõlemale põlvele laskuvad palju ilusam olevat ja nii nagu tegevat Ameerika asunikud, laskuda ainult paremale põlvele, parem jalg ettepoole, kui ausus, siis võivad mõlema käega mõõgapidemest kinni hoida ja paluda, kas paga. Kui teised seepeale tähendasid, et egas siis kõigil kristlastel Möökole, vastas Toots. Ikka kõik oleks läinud hästi ja kõik oleksid jäänud surmani uskuma, et õige palumis viis on ainult niisugune nagu ameerika asunikudel. Kui aga köster tige silm ei oleks puurinud palujaist läbi Tootsi juurde. Laulu lõpp oli niisugune see, kes leiutas uue ja õige palumis kombeandi nur kaba looma. Ja seda tegi köster väega abilkaval kombel. Ta ütles. Kuule, Toots, vaest ei läinud veel kõik, kuidas sina teisi paluma õpetasid. Sa tuled siia nurka ja näita kõigile. Mõõga asemel võid võtta ahjuroobi. Ja seal ta seisis, toredas asuliku palve, seisakus, hoidis roovi varrest kinni ja palus See on siis nüüd see Kentucky lõvi käis armupeast läbi ja tahtmata kordas ta oma mõtet poolvaljult. Kentucky lõvi. Terve klass hakkas laginal naerma ja Tootsile jäise uus nimi külge nagu pihi. Astume vanast koolimajast välja. Kohe siinsamas läve ees peame aga kindlasti peatuma. Siit algabki ju kuulus reesõidutee. No näete, siit lähebki ära klaassiledaks kulutatud rada jõe äärde siit kingult alla siit lastiga tookord jääga tänapäeval kuigi tänapäeval mitte kestel veega, millega tänapäeval lastakse siit alla, aga kelkudega vist kõige rohkem vahetundidel lihtsalt püstijalu ja vissi ka. No seda muidugi lapsed ikka lapsed siis ja ka praegu. Rada on tõesti libedaks kulutatud, kus kohas inse regi seisma jäi. Seal all jõe kaldal on puud ja kahtlemata siis jooksis regi vastu puid. Kas ta just täpselt just selle või tolle lepa vastu, kes seda teab? Praegu on seal kolm Jandliku lepa. Võib väga hästi kujutleda, kuidas regi läksünkad Jenkad ja siis müriti vastu neid puid. Seda muidugi. Köige jälgegi, sest A ja karjus, et kõik paisid, koepead ära ei löö. Tema jalaluu murdub nagu piitsavares. Muidugi pannud seda keegi tähele ja kellelegi ei tulnud mõttesse ära minna. Ainult imelik, küsis pilgates, kuidas jalaluu sul puruks läheb, kas pikuti või risti. Ja kohe seepeale lükkas keegi vee minema. Pärast kirjeldas Väike-vest seda sõitu nii. Jube hääl, kõike saama, selle ree minema. Kas siis lähed läksid nagu sõu. Eriti läksite pursaku kopsaku, aga siis, kui jõe äärde said, siis nagu regi pööras natuke, siis olid nad vastu Voodliku galandi. Jääb ainult läks katki, vigur raksatas. Karjusid, mis hirmus. Ja jõe ääres oli poissi majas nagu loogu ja üks oli, pea pidi lumes ja teljel roomakiv jõe peal isegi käia. Ei, ei, ei ja ai, ei. Mina mõtlesin esiti, et nüüd surevad teised kõik ära ja hakkasin hirmsasti kartma. No aga kui klaster tuli, siis hakkasid kõik elama ja jooksid ülespoole. Mina läksin klassi, ütlesin talile, et oi, saiu maal, küll nad nüüd saavad. Ja nad said. Ja ei saanud mitte ainult köstrilt vaid paljusid oli juba saatus ise loelnud. Aga mida mäletab sellest sõidust endine Palamuse kihelkonnakooli õpilane August Loog? Muuseas, teda peetakse ka Tõnissoni Altkujuks. Ja, ja siis nagu on jälle ši liulaskmine, kui kaitse ümber Veerlysivad ja mina suust veri välja tulnud, mina küll rohkem sellist ei tea ütelda, kui ree peale vasta puu läpakat. Kas teie olite ka tee peal? Ei olnud? Vaatasin trepi pealt pealt, kuidas see kuu plät, mis sealt oli, see küngas on natukene nüüd juba ära kulunud, ajahammas võtnud, teisel enam ei ole, nii järskiga ta nüüd enam nii kõvasti jooksu ei võta, kui sel ajal oli, siis oli kohe kallak. Õige ilus, järsku kallas alla? Räägi, läks alla vee pea puhunud nagu plats käsk, kas see oli köstri tegi, nojah, üks suur koolipoistest vanemalt täies mehe heas koolis käisid, pahandas jälle ära ja oligi. Teie olete käinud vanas paunvere või Palamuse kihelkonnakoolis head kõik tuntud ja on suvis käisin kihelkonnakoolis tükk kohe kolm talve. Verschik Rush ja elasin, nägin Lutsuk pisikeses pärast, kui ta tuli kooli, oli veikelinees kangest kur, sel ajal, kui ta koolis käis, ei mõistnud midagi rääkida, tähelepanu väärt. Väikene, ta oli kasvulk pasas, keskmine koolipoiss koerust täis ja kõik oli käia. Jah. Kas Vello oli just samasugune nagu Luts oma kevades kirja pannud? Aga see, see on just täielikult nii, nagu ta on kirju. Lutsu, teie mäletate, aga kuidas on nende kevade tegelastega? Toots näiteks? George George oli üks vahvam mees jälle. Ja siis võib ütelda, tema rääkis kohalike koolipõlves vene keelt liigurada, mõistis ja sai aru ja vaata, ta hakkas sakslastelt rääkima, kuidas tema pärisnimi oli temaali toodžuud ja juuksed olid punased ja olivad, aga siis juuksed olivad seda sortida. Kangesti tõstjovitš siili okkad niimoodi. Et see ongi õieti kirjutada, see on ja kui neid aegu meenutada, need tülid mõisa poistega ja parve lugu all, jõekäärus, paasu palu käib tänapäevani. Tänase päevani käivad parved Palamuse jõe peal mõnegi mehe püksid mõrja siia. Kas teie imeliku ja imeliku kandlemängu mäletate toolis küll väga. Leedun jälle põhjalikult ilusti välja kirjutatud jõuks ja Kadalias kuus Lapukud lasta, nimi ongi seal raamatus. Need olid täitsa õigelt kirjutatud, üks oli talulaps ja teine oli Žaoname poeg ja ühes toodinud kooli ja mida teie tolleaegsetest koodi õpetajatest mäletate, kooliõpetaja, nii nagu seal on öeldud, kohe Roose demonoose. Vabandust, see oli kooliõpetaja, täielik, otse kohanike õpetaja ja teie aeg oli ka õpetaja ja see oli minu aja läbi, see õpetaja oli otsekull täis õpetaja, aga kestel muidugi oli hoopis teistsugune nõianu. Nii nagu üteldes inimese kohta Chepašoki. Kas e-nimi Juld, kiri vastab ka tõele? Sõda öeldi poest, Juncker ei tule peale. Seda julgelt muidugi, Shalajadki ei kuule rohk. Aga Arno Tali kohta oskate ütelda? Vaat seda ma ei tea, kes see oli, aga raja Teele muidugi on täiesti olev, nagu raja Teele oli olemas ja ja see teele sai sellest õige Rutlusel. Nii näomaale rajada alus elamisest. Sellepärast et tema isa oli enne, pidas suuremaid rendikohtasid ja siis lõpetas majapidamise. Aga kui temal talgutega veed vedas oma maja palgid ja kõikjal siis ehitas maja, siis tema oli nii nagu koik põllud, põllupidajad lõpetas juba tykk. Oma põllupidamised aga jüripäevast hakkas aga siis jüripäeval ta kolis rajale elama nii apla tükist, niikaua kui oma maja sai valmis elamise kõlbulist tuli aga jälle palavusele lible kohta vist on kõige rohkem rääkida. See oli kooliposte. Anaase on, puud on kaks tükki veel selle aeg seda alles ja kas seal see saar või vahel kummagi toodsama müristas, sidus seda ma ei tohi ütelda, kas teie nägite pealt ka see asi toidama, vahtisin väljaskagusi vüristajast, pauk tuli ja tootja oli see mees, kes tõmbas nöörist. Toots laskis ja oli ise puud, aga ja, ja siis teisel pool puudega käis out tooliga karvane nägu, seal ta aknast välja ja hakkas postlike teenimesed maha. Papp nõid, ütles Toots püsti tõustes. Hüüdsid picked kohkudes. Toots läks sammu 10 edasi, jäi siis seisma ja sirutas sõjariistad ette, pole välja. Silmapilgu aja pärast hüüdis ta hirmsat nägu tehes. Kae, paljud need käed kõrvade juurde. Iga silmapilk pidi, mul hakkas tulema. Nii seisid nad tihedalt koolide õue ääres umbes 25 poisikest, tüdrukud olid kõik juba koju läinud. Natuke kaugemal kirikumõisa sauna pool tood rõõmsa sõjariistaga ja veel ilusama näoga. Pauku ei tulnud. Pauk pidi tulema, aga ei tulnud. Kuidas roller Kasele lahti julges üks pealtvaataja küsida ja läheb lahti, kere läheks lähe, vastas Toots teiste poole pöördudes. Põrgudiselt jääb, mis tuli, ei ole ta massööri nõue. Oleksite marssali, lähevad oleva siis mina laseks küll. Aga nüüd ma arvan, et kehkle. Shocardo. Ta leiutas uue laskmisviisi samuti nagu ta oli leiutanud uue palumis viisi. Ta sidus püstoli sauna akna alla kase külge kinni, pani pikka nööri päästiku külge tulise teiste juurde ja tõmbas siis käis paugu. Saunaaken lendas klirisetes puruks ja varsti tuli läbi katkise aknaruudu määratu suur rusikas nähtavale. Üks hääl karjus. Saunas kurradi õiged detapageeri väsinud. Kohkusid mehikesed ei saanud veel aega ehmudagi, kui ilmus juba rusikaperemees ise. See oli kirikumõisa rentnik. Jumal teab, mis ta saunas oli toimetanud, aga seal ta parajasti oli, kui laeng läbi akna sisse plahvatas. Ta oli viha pärast näost punane nagu liiasti põletatud telliskivi ja kaks süüdist sooda otsaesisel olid kaugele näha. Ratas kaugeti põrsakari. Kas teil on ka pealuus suulnud oleti? Miski arvati, kui minule praegu külge oleks tullut. Ütelge mulle jalamaid, kes alati oli? Kohkunud mehikesed vaatasid Tootsi poole seoilisent Rentlikust aukartust äratavad kauguses. Särama arvasin kärkis vihane mees edasi. Seda ma arvasin, et kes ta wu tol kui Toots. Kuule, sinu inimeseloom oled ikka sündinud loll. Toots taganes veel kaugemale ja vastas. Ta arvasid esiti, et Tammastele rauad on. Muidugi, Joosep Toots, kevade kangelane ja värvika kuju huvitab kõiki kõige rohkem. Sellepärast otsigemgi tema jälgi edasi. Sedapuhku Joosep Tootsi või õigemini Voldemar Tootsani tütre Mari Tootsani kaasabil. Mis ajast teie oma isa mäletate? Ma olin siis vaevalt kuueaastane, kui isa suri. Suri Venemaal ja mul on temast vähem mälestusi, kuid rohkem mäletan oma ema jutustuste järgi, tema isa, tähendab Mart Tootson saatis ta Venemaale õppima Kaljo üldse. Ja nimelt just pääle selle, tema tuli Eestisse muidugi nagu minu isa oli väga rahutu iseloomuga. Tema kaua ei pissinud. Ta isa kodus. Ja muidugi Venemaa suur ja lai oli tehnilisi võimalusi, isa sõitis Venemaale juba seisva mõisavalitsejale kohapeale, kes oli isaga suur naljamees. Minu isa oli naljamees, kuid väga tõsine ka kohati ja mis peamiselt tema juurest, mina hindan, mida hinda minu ema. Et minu isa, Joosep Toots, ka aus töömees, tema oli mitmel pool tänava töödeldes mõisades oli saanud väga häid iseloomustusi, mida praegu kaks tükki minul ka säilinud ja mida ma väga hoian, peale selle on meil sõjaaeg, on tartus elades kaotsi jäänud veel temal kaks või kolm amet, tunnistus, millest kahju. Tema oli üldse väga mitmekülgne inimene. Ema tihtipeale ütleb, et lihtne talu eesti poiss, aga väga energiline, oli tema ja väga ruttu omandas kõiki. Ja tähendab tööl olles Venemaal. Temast peeti väga lugu juba tema aususe poolest ja eriti tema võtke ta kätte poolest ja tema oli omandanud veterinaaria kutse ja tema oli päris õppinud velsker. Minnes tagasi kaugemale Joosep Tootsi lapsepõlvemaile, kas võite jutlustada ka mõne episoodi kevadest, mis langeb kokku teie isa elukäiguga? Kevade aegseid mälestusi minul ei ole, kuid hilisemaid on minu ema jutustuste järgi. Näiteks selline episood on, kus isa töötas ühes mõisas. See oli Peeter esimesele kunagi kuulunud Petrovskaja emenie. Seal on minu isa oli valitseja, aga seal oli seal ülemvalitseja ülemvalitsejale välismaale ja temal oli selline komme, et tema rivistas kõik hommikuti töölised enne põllule minekut oma korteri ette. Ja siis, kui tema oli üles tõusnud ja kindlasti kohvi joonud, siis tuli välja, et ütlesidki talle siis draiveri aju, ütleme minu isal on muidugi see ei meeldinud ja see ei sobi, ongi põllumehele. Muidugist ülemvalitseja nipsakas minu isa poolt ei meeldinud ja minu isa muidugi temaga leppinud jäänud järgi ja andis avalduse, läks selle sellest mõisast ära. Joosep Toots oli kangekaelne nagu lapsepõlves Jähkinasti sotsijaga õiguseotsija, tema leidis, kui tal õigus oli, siis tema ja muidugi kas andis kohe ära, aga tema vedas lihtsalt narrus ei tahtnud läbi lasta viia teine lugu, see on juba kellelgi Lutsu jutustuste järgi. Et ta peaaegu oleks minu isa käestanud naha peale. Muidugi, pärisin, mismoodi, no vot, see on selles ajas, kui tema oli kirjutanud kevade esimesse ja minu isa oli siis Venemaalt tulles oli kuulnud oma kuulvenile käest, et luts olevat Tootsist Petratoodsonist olevat kirjutanud väga hullusti. Muidugi minu isa oli niisugune äkiline ägestus, et nüüd lähen, võtsin koheva koolivenna lutsu üles, annan talle naha peale. Aga kirjanik ütles, et siiski minu kavalus päästis mind sinu isale. Aga see on selline üks episood, mis, mis nüüd kirjaniku enda sõnade järgi on mul meeles. Lõpuks aga puhume juttu uuest paunverest ja teeme seda kõige noorema perega Palamuse keskkooli rahvaga. Meie vestluskaaslaseks on 11. klassi õpilane Toe Randoja. Me saabusime Palamusel just nääripühade eel. Praegu käivad ettevalmistused nääripäevaks, tahtsime seda korraldada teistmoodi, nagu oli eelnevatel aastatel. Tänavu tahtsime kuuse panna keset saali just siis lavakaunistamise juures. Plaale panime diagonaalselt taha, kulissid realistidele, panime peale musta paberi mustale paberile kleepisime peedikillud. Jätamegi sellise talvise taeva mulje tehnikat kasutama, ka kalastamise juures. Valmistasime peeglikera alustama seda prožektoritega, mis pöörleb, lahutasime graafonile ja mis see imiteerib, lumesadu. Ühesõnaga, et õhtu tuleks hästi hubane ja mõnus, tõstetakse hobune, mõnusid. Nääripeoks valmistumine käib täie hooga, aga vihkan mahti ajada muud juttu ka missuguseks on Palamuse kool praegu muutunud. Praegu on meil keskkoolis 216 õpilast. Peale keskkooli nimetuse sai endine paunvere kihelkonna kool alles hiljuti seemnel lõpetanud kolm lendu ja praegu 14 neidu-noormeest, kes kannavad ennast neljanda lennu lõpumärke. Et siis lõpetavad kevadel teine lend, alustas siin huvitav traditsiooni, et iga lõpetaja istutab Noorte parki ühe puu, mida praegu jätkatakse. See operatsioon siis me koolis töötab praegu väga palju klassivälise tööringe. Kõigel valimised on meil lauatennisesektsiooni esimees on Valgapral seal rajoonis ja vabariigis häid tulemusi saavutanud, siis palavuse suusatajad on juba aastaid rajooni parimad, võiks öelda. Nõrgelt ringid vene keele saksa keelering ja olite tuntud vabariigis palavuse matkajad, koolimaja tege mitmes majas, suvel remontisime ise kõik kolivadki klassid, saalid, jaotus, huvid, praegu endal remonditud, ei ta ühtegi plekki kuskile teha ja tööd määrida ja seal välja eraldi ruumid. Samuti said suvadlik remontida kutsa uue mööbli lähemal ajal peresse, kus siis internaadis üldse vaba aja veetmine praegu organiseeritud ollakse televiisorid, tihti kiloojus, külastused võrreldes nüüd kevade kirjutamise aega ja nende Tootsi tempude ajalooga, siis ei anna võrrelda selleaegne ja praegune kool. Siinpoolteist kilomeetrit eemal järvekülas Kulama järve ääres sündis Oskar Luts. Paar aastat tagasi panime sinna ülestahvlid just nendesse kohtadesse, mis on seotud Lutsula kevadega, Tootsiga siis on Tootsi koolimaja juures on üleval tahvlikesed, mis tähistavad saunad, kus toodsama müristas paugutas. Palamusel asub kevade kolhoosikeskusse. Koos kevade saigi oma nime just Oskar Lutsu teose järgi. Ja kevadel roosasin üks suuremaid kolhoosesin palavuse külanõukogus. Ja võrdlemisi hea järjega kolhoos ja sellel kevadel kolhoosist, siis töötavad ka paljud kevade tegelaste järeltulijad.