Me tuleme neljandat korda Eesti vabariigi aegse elu juurde. Mulle näib, et kui kuulajaid peaks jätkuma, teeksime seda veel nii mõnedki korrad sest omaaegsetele raskustele probleemidele eneseotsimistele leidmist jäi aga leidmata, jäämisele vaatamata on see aeg meie jaoks tänagi paeluv ja ka tähtis. Mõndagi kordub, kuigi uuel ja teisenenud arengutasemel. Mõndagi oleme õppinud, mõndagi ei ole tahtnud Erki õppida. Praegugi on käimas kõige kuumem valimisvõitlus. Kes kelle eest, kes kelle vastu. Seda ei ole riigiraadio asi kaaluda. Küll aga võiksime meenutada 30.-te lõpuaastaid ja sellel ajal toimunud valimisvõitluste valimisvõitlusi. Pealegi on Eesti raadio heliarhiivis mitmeid helisalvestusi nendest aegadest ja tollal tund tutt austatud lugupeetud riigimeeste kõnedest. Pisut muigama paneb, et nendele helilindikarpidele on rasvaste tähtedega kirjutatud lubatud kasutada ainult eriotstarbel ja raadio juhtkonna eriloal. Mõeldud on siis muidugi seda, et ainult kriitikaks selle aja kohta. Eks kriitikat võib tänagi teha ja ka tehakse. Sest aeg on selgitanud, mida tehti toona õigesti, mida oleks võinud paremini targemini teha, ette näha. Kuid süvapoliitiline analüüs ärgu olgu meie hilise saatetunni eesmärk. Pigem püüd nende aastate elu hõngu sisse elada ja uuesti neid tunnetada või, või siis mõelda, kuidas tundsid, elasid, mõtlesid ja rõõmustasid augustikuu lõpuõhtutel tolleaegsed inimesed lisaks oma majanduslikele tegutsemisele ja poliitilisele võitlusele seepärast siis. Ma arvan, et see meeldib teile ka alguseks, kohe ajastule kohane muusika ehk vanad heliplaadid, kõned ning arutlused seejärel muusikaga alustamegi, palun. Hea kuulaja, kuidas ma tahaksin praegu teada, mida te mõtlete või õigemini, mida te tunnete niisugust muusikat kuulates. Minuealine vanem kuulaja oskab sisse elada nendesse aegadesse. Ma mäletan väikese poisina, kuidas mul õhtuti meeldis kuulata raadiot kui John pori kester otsesaatena kuskilt restoranist jõudis meie kodudesse. Kuid nüüd on rock summeri ajad ja nüüd on teistsugune muusika. Kuid ometi peegeldab see oma aega. Ja mõneti, kuivõrd ta on väga meloodiline, ütleksime Siinai, segada suhkrustatud, siis aeg ise oli kujunemas juba üsna traagiliseks. Ja seepärast Ma tahaksingi tuua kohe, et Eesti tolleaegse poliitika juurde. 1988. aastal 22. detsembril möödus 120 aastat Eesti ühe kõigi aegade silmapaistvama avalikud tegelase. See on väga laialt levinud arvamus Jaan Tõnissoni sünnist ja sellele tähtpäevale omal ajal oli hulgaliselt materjalile avaldatud. Ka, muide, Stockholmis ilmus koguteos Jaan Tõnisson Stockholm 1960. Ja järgnevalt meil ongi mõni, käid, mälestus geid kuid siis selle kõigi aegade kõige silmapaistvama mehe hääl. Mul on Lembit Lauri luba kasutada tema saatest omal ajal salvestatud heliplaadilõiku, millel kõneleb Jaan Tõnisson. Palun. 1939. aastal, kolm kuud enne teise maailmasõja vallandumist salvestas üks välismaine heliplaadifirma Eestis tuntud riigitegelaste sõnavõtte. Jaan Tõnisson alustas tookord sõnadega aulikud tuleviku kuulajad. Aulikud tulevikku kuulajal ohtuderikkal silmapilgul ütlen tõeline, üldse on kogu Euroopa rahvaste vahelises õhkkonnas palju suuri võimalusi üldiseks kokkupõrkeks. Sarnasel juhul ei ole mitte üksi suurriigid vaid ka väikesed balti riigid haaratud üldisest katastroofist. Eriti õest, nendega aga ka. Kuidas kujuneb ligemas tulevikus meie välispoliitika Eesti rahvusriiklike huvide kaitsel ei tea mina mitte kindlasti ütelda. Sest et ma eemal seisan valitsuse tegevusest. Nende sõnade rääkimise ajal oli Jaan Tõnissoni pojapoeg Tõnis Tõnisson seitsmeaastane ning elas vanavanemate juures Tartus. Siit edasi läheb nüüd juba Lembit Lauri saade kirjutamata memuaare mida paljud teist kindlasti kuulanud on ja teavad järgnevat. Või kui on ka ununenud, siis ma arvan, et neid saateid võib veel ja veel ringhäälingus kuulata, sest nad kujutavad endast meie ringhäälingu ajaloolist kullafondi, aga samuti on neid võimalik ka raamatu lehekülgedelt lugeda. Kuid ma jätkaksin sellesama kõne esitamisega, mis mul on ka kirjaliku tekstina olemas. Ühesõnaga, situatsioon on kriitiline ja edasi jätkab Jaan Tõnisson. Seesugusel korral võib eesti rahvas omariikluse algasvada kultuuriliselt tugevneda majanduslikult ja üldse häe olu teedel vastu minna paremale tulevikule millel on olnud suunatud minevikus paljude inimpõlvede soovid ja igatsused. Siis ei ole meil mitte karta, et meie võitlustes teiste rahvastega alla jääme. Kui me saame oma sisemist jõudu välja kujundada oma ülesannete teostamise vajadust mööda. Kui me suudame ennast maksma panna oma sisemist võimist mööda kõigis oludes, mis meid ootavad tulevikus see oleks siis, kui kõik läheks positiivse stsenaariumi järgi. Aga ometi on hirmutunne juba ka siis selle targa mehe mõtetes ja ta jätkab. Kas veel korda läheb ühel või teisel teel vallutada kõiki raskusi ja säilitada oma julgeolekut. See on praeguse silmapilgu ülemaks huviks ja meie rahva rõhuva enamuse kaalutluste tulipunktiks. Olen kindel, ütleb Tõnisson. Et meie rahvas ennast ühemeelselt oma riigi julgeoleku ja sõltumatuse kaitsmisele pühendab, siis meil see korda läheb ja rahvuslik tulevik on kindlustatud. Ilus on uskuda ja uskuma, peab uskuma, peame praegugi. Aga ometi, tuletagem meelde 1938, Molotov-Ribbentropi kurikuulus pakt 1939 ja baasid 1940 ja 1941 kuid need on juba järgmiste saadete teemad. Nüüd aga paluksin vahele veel mõne ilusa laulukese Eesti aegadest nendest aegadest, kui suveõhtutel oli vappub populaarne, kas siis varasemal ajal Aleksander Arder või juba 30.-te keskpaigas ja lõpus Artur Rinne, otsime paral? Rügada. Aga ka ma saan noormehena ka. Kuhu seda aga too Looguga Helme. Olav Ehala liiva. Staabli vooluga ja on nii-öelda oma keel. Laada. Ei. Ma ma voore. Laama. Ka kõrge ta. Ta ta rõõmsad. Tee. Oomi ja vennana baari. Pressib. Seda. Ja Urmas Abel. Kaamera. Kes? Ta on Ja. Millisena on jäänud Jaan Tõnisson Meie mälestustesse arutlegem, seda pärast muusikalist meeleolu hetke. Heinrich Markiga koos. Jaan Tõnissoni juhtimisel teostatud rahvusliku vastasrind organiseerimine 1940. aasta juulivalimistel selle juurde me Sisvelt tuleme, on ajast aega püsima jääb pead, et eesti rahva poliitilise vabadusvõitluse ajaloos. See on ühtlasi otse klassikaline näide Jaan Tõnissoni ennastohverdav, vast võitleja julgusest. Siis oli Eesti okupeeritud Nõukogude Liidu punaarmee poolt ja Kremli diktaator Ta oli kõikvõimas. Volinik istus Tallinnas. Sellest hoolimata läks Jaan Tõnisson rahvuslik vastaskandidaatide eesotsas avalikku võitlusse okupatsioonivõimude vastu Eesti riikliku iseseisvuse oma rahva vabaduse eest. Jaan Tõnissonile oli kandideerimisel ja vastaskandidaatide organiseerimise algatamisel selge, et temal isiklikult ja teistel kandidaatidel on antud olukorras palju suuremad võimalused pääseda vanglasse kui parlamenti. Kuid ta oli veendunud, et rahva huvides oli selle sammu astumine vajalik. Ta oli selles ette teadlik, kuid ei hoolinud sellest, et demonstratiivne avalikku võitlusse astumine okupatsioonivõimuga kiirendab tema teekonda vanglasse ja sealt teadmatusse. Selle julge poliitilise demonstratsiooni tulemus aga on, et keegi ei saa öelda, et Eesti rahvas oleks ise loobunud oma vabadusest ja iseseisvusest. Vaid kõigil on selge, et eesti rahvalt riisuti tema enesemääramisõigus kommunistliku okupatsioonivõimud terrariga. See fakt annab meile tohutult suurema moraalse ja juriidilise õiguse võitluse jätkamiseks. Kuni Eesti vabariik astub taas Vabade rahvaste perre. Me oleme nüüd sellel teel. Me oleme uute presidendivalimiste eel. Me oleme riigikogu valimiste eel ja ütlen ausalt ja arvan, et küllap kuulajate seas ka neid, kes ei olnudki Te päris kindlalt otsustanud. Kes peaks olema see, kes esindab meie rahvast uues parlamendis, kes peaks olema see, kes on vääriline olema Eesti president. Ja võib-olla see oligi põhjuseks, miks nii pikalt täna saate Hakatus loos peatusime Tõnissonil ja tema isiksusel Eesti rahvuse, tema vabaduse ja arenguteel. Nüüd aga tuleme konkreetsesse situatsiooni, need on aastast 1936 38 ja 1938, see on uue riigivolikogu valimiste aeg. Ja teame ka seda, kui palju on Konstantin Päts-ist kõneldud küll nii, ühelt poolt ja teiselt poolt oleme läinud Soosaare filmide mast ja inimene on inimene, see tähendab, et inimene on ekslik. Inimesel on sageli oma kinnisideed ja see, mis kord korda läks. Eesti vabadussõja ajal ei pidanud enam tingimata korda minema 1939. aasta 40. aasta sündmustes kuid meil on siiski olemas üks isegi kaks, kuid ühte ma olen kord juba varem kasutanud Konstantin Pätsi kõnet ja kasutaksimegi nüüd neid, et elada sisse nendesse aegadesse. See kõne võib tunduda ehk pikana võib-olla, et me isegi ei kuula seda siis lõpuni, kuid püüame elada sisse tolle ajastu hingusesse taustsüsteemidesse, mõtetesse ja inimene on ju ikkagi niisugune, kes otsib paralleele siis võrrelda meie praegust olukorda ja kujundada ehk oma seisukohtigi. Minulikult ühite meie rahvalt täis rõõmu ja me võinud tagasi vaadata selle paari aastakümne peale tema peremehena oma vabariikide valitsenud. Kaugel viibid ja kes kelle hulgast täna palju oma mõtetega ja südamega kodumaa küljes rippuva teile alati ka ütelda. Kes kaua aega kodumaalt eemal kui nemad nüüd tagasi tulepivad? Viis? Meie ei tunne ära viletsat põllumeest rentnikku, vaid Eesti vabariik on muutnud ja muudab järjeti edasi. Meie Põllumehi vabadeks omanikkuseks ma tähendab selle kätte. Ei ole prinditud vai kõik põllumehi oma vabatööga suudab tootena, lähete paat omandamiseks ja tema kätepaelu muutnud meie kodumaapinda endiste suurte võimsate asemel näete TRÜ kümneid tuhandeid. Vabad talusid rahulikult oma maad harivad ja täisõiguslikud kodanikud Ena oma riigi taastamisest osa võtta. Töö enne. Igasuguste põlevainete toodete saamid meil on oma määr töö ning meil on oma relvi. Meil on oma imputamise õlid ja meie maa annab meile mitmesuguseid kallid aineid mida meie teadvuse mehed oma laboratooriumites praegu uurivad. Enne olivad tühjad rabaheinamaad ja võsastik on suured töötudel tuhandete inimestega ellu kutsutud. Põhja-Eesti on üleüldse muutuma meie töötude rajooni. Tsemendi töötut. Meie ei kasutanud ära mitte oma meetodit ajupõletikku vaim, meie saame oma metsade, kaduliku väljaveol kaupade ja uued pöördudes on tekkimas jällegi tuhanded inimesed. Lootusi Epiootimine mitte tühjalt ei muutu, vaid et meie maa annab meelega, võib-olla raua näol suuri varandusi. Meie töötame ümber oma rabasid ja meie Ja meie raba ümbertöötatud kujul saadame isegi üle ookeani Ameerikasse elu u-kuju võtma. Räpat olnud täistöövoogu ja tarti ei ole mitte neil anal tööpuudus, vaid meie võime ütelda. Elu on uut hoogu võtmas ja rahvas on täis tahet tööd teha. Ja kuule, küllap pani tähele kuivõrd mõnedki probleemid haakuvad meie tänase päevaga, see on meie eneseteostus, meie talud ja talu peremehed, tulevik, ütleksin siis niiviisi. Samas on muidugi palju niisuguseid muresid, mida sellel ajal ei olnud kuid ikkagi see üldine tööpaatos. Ma ei tea, kas paatos ongi need kõige õigem sõna sina öelda, kuid see kiindumus oma maasse, oma rahvasse ja töösse. See on siiski midagi nii ilusat. Ja seetõttu ma arvan, et ka teie kuulasite koos minuga Konstantin Pätsi kõne fragmenti väga hea meelega. Ja nüüd ma paluksin foonikast küll siia otsa sobiks nüüd Arder ja kas tunned maad? Jaa. Oo jaa. Jaa. No ta ei jaga Oo jala. Kui rahvarinne kutsus möödunud nädala lõpul rahvast lauluväljakule üheskoos laulma siis pärast seda oli ajakirjanduses repliik noh, lihtsameelsed jätkub ju igale poole. Ja kui ma praegu kuulasin seda laulu ja sidusin selle eelnenud kõne mõtetega, siis võib keegi arvatada. Ahah, seal stuudios on ka üks lihtsameelne. Kuid jäägu see meie igaühe südame asjaks, mida me armastame, millesse me kiindunud oleme. Kuid muidugi lihtsameelne ei tohi tõepoolest olla ka selle mineviku suhtes ja seepärast mul ongi praegu kasutada helilint. Selle autoriks on Hilda Raudkivi ja pealkirjaks kirjad vabariigi presidendile või riigivanemale siis ja kuulame neid ka natukene, see on nagu elu teine tahk. Armas riigiisa pöördun teie kui noorte sõbra ja heasüdamlikku ning võimsa inimese poole palvega aidata ka mind kui võimalik, soovitades mulle mingisugust tööd teenistust. Olen 23 aastane. Abiellusin möödunud aasta kevadel heade ning ilusate lootustega. Abikaasa töötas mul sadamas ise olin kohalikus haiglas kantselei tööjõud. Sügisel vallandati mind ja võeti asemele üks äsja vanglast vabanenud vabadussõjalaste liikumisest osa võtma. Lootsin leida siis veel tööd, kuid seni pole saanud midagi. Elu päev-päevalt muutub raskemaks, kuna abikaasal talvisel ajal väga vähe tööd on Pole midagi, millest valmistada uuele kodanikule kevadeks kõike vajalikku, pole ka mingit lootust iseendagi elatamiseks. Ma ei palu teilt midagi muud, kui et võimaldaksite mulle ausalt teenida leiba väikese tasu eest. Pean enda kohuseks aidata perekonnal õnneks töötada. Kuna abikaasa kaitseväest saadud tervislike rikete tõttu 10 protsenti tööjõust kaotanud on. Saadava töötasu eest ei suudame enda ega ka tulevase väikese elu sees hoida. Loodan, et teie lugupeetud riigiisa ei jäta mu palvet osaliseltki rahuldamata. Lydia Mugamäe elukoht Kesk-Sõjamäe üheksa-üks, Tallinn, 20. veebruar 1939. Kirja ülal vasakus nurgas on märge. Vabariigi presidendil ei ole kahjuks võimalik rahuldada koha otsimise palveid. Kolmas märts 1939. Teisest kirjast loeme. Lugupeetud härra president olen viie lapse isa ja väga raskes olukorras. Palun teid, härra president, et teie võimaldaks minule mingisugust kindlapalgalist kohta. Ajutise tööga on väga raske nii suurt perekonda toita ja kehakatet osta. Abi ma mingisugust ei palu, vaid tahan ise oma perekonda ausa tööga toita. Teid ette tänades austusega Nikolai Venesaar esimene juuni 1939. Ülalt kirja vasakust nurgast loeme jälle. Vabariigi presidendil ei ole kahjuks võimalik rahuldada koha otsimise palveid. Järgnevad kirjad, samasuguse sisuga palume tööd ja kõigile neile on kirjutatud meile juba tuttav resolutsioon. Vabariigi presidendil pole kahjuks võimalik rahuldada koha otsimise palveid. Sellest ajast, kui need kirjad kirjutati, on möödunud juba rohkem kui 24 aastat. Aeg on kandnud nende kirjutajad laiali ja paljusid me ei leidnud. Nikolai Venesaare perekonnast elab Tallinnas noorem tütar Ly Kaasik. Kuulsin esmakordselt praegu, et kunagi minu isa on kirjutanud presidendile palve töö saamiseks. Kuna ma olen olnud siis kuueaastane, siis kahjuks ma väga palju sellest ei mäleta, tean, et meid oli palju lapsi, raskusi olin ja vaevalt isa ja ema meie ees oma raskustest rääkisid. Kuna me olime kõik noored ja abistada ei saanud. Nüüd ma ei oska kujutledagi seda, kuna ma ise töötan juba üheksa aastat kaubandusinspektorina kindlal töökohal. Kollektiiv on väga tore, keegi tõesti ei kujutle ettegi, mis tähendaks minna kuhugi tööd paluma. Olen valitud Kalinini rajooni saadik. Ja kui ma vaatan seda oma isa palvet, kus on nii külmalt ja rahulikult kirjutatud resolutsioon peale ei ole võimalik inimest abistada töö otsimisel. Kuigi isa kirjutab, et tal on viis last toita siis meie kunagi ei saa nii suhtuda. Iga inimene, kas tuleb isegi väikese murega ja selle taga näeme inimest ja püüame kõik teha, et tema pisimuregi ära lahendada. Sest nende mure on ju meie mure, nemad on ju meid usaldanud ja loodavad meile. Tahaksin isegi võib-olla edasi õppida. Kuid et poiss on väike, siis on see ajutiselt katkestatud. Aga mõne aasta pärast, kui läheb poiss kooli, siis hakkame kindlasti koos õppima. Isa langes sõjas, ta andis oma elu selle eest, mida meie oleme nüüd saavutanud, tema seda ei näinud, kuidas elavad tema lapsed ja et nendel ei ole töömuret ega leiva muret. Ly Kaasikul on raske ette kujutada aega, millal tema isa-ema alandasid end selleks, et anda oma lastele kõige hädavajalikumad leiba. Tema lapsesilmad ei saanud näha ümbritsevat viletsust ja muret. Kuid hästi on meeles need päevad Helmur Rehesaarel, kes kunagi oma raskest olukorrast välja pääsemiseks kasutas sama teedki, mis Ly Kaasiku isa. Tema palvest presidendile loeme. Proovin katsuda teie nimele saadetud kirjaga õnne, härra president vast teil, kui kõige kõrgemal riigijuhil leidub kohta, kust saaksin tööd, et mitte hukkuda ei soovi abi, ei toetust, vaid ainult tööd, teenistust, et võiksin elada. Olen liiga noor selleks, et hukkuda. Kui nüüd õieti tagasi hakata vaatama, siis siis tahes või tahtmata tuli sarnast kirja kirjutada, sest olukord ikkagi sundis seda. Meie olime perekonnas tol ajal nelja. Igale sai tähendab tööõnnetusega metsas puu all, mõlemad reieluud said puruks, nüüd ta käis kahe karguga ja ema oli siis kõik sibani tol ajal toitja, töötas vineeri ja mööblivabrikus lakeerijana ja 39. aastal siis ennem kui ma selle kirja presidendile kirjutasin, sõjaväest tulin, mitte kuhugile minna ei ole. Mis sa tegema hakkad, hing, eks ole, tööd tahad teha, aga kui sa teed, sa sai käidud ajalehekuulutuse peale, aga kui palju oli neid isegi tööbörsil olin ma nimekirjas sees, seal kasvõi mine seal enese tapmise mõtteid oli palju inimestel, aga siis minul küll sarnaseid ükstaskõik kusagil ikka midagi peab tööd saama ja siis sain kuulda, et oli teeääre kompanii, kus oli laevaühing, oli tarvis seal laeva tähendab poissi või õpilast seal madrust ja siis saatsin kirjasõna, ei anna, seal tuli siis vastuste. Võtame teid tööle, aga. Kuidas kommenteerida kuuldut? Ma arvan küll, et mingi sihiliku liialdamisega siin tegemist ei ole. Tööpuudus oli siis tööpuudus on ka nüüd ja ma arvan, et ka ükskõik, kes valiti, võetakse uueks Eesti vabariigi presidendiks. Ka temal ei õnnestu tööpuuduse küsimusi niisama lihtsalt või ise lahendada. Küll pean maga tegema väikese kommentaari, sest Hilda Raudkivi häält me selles helilõigus ei kuulnudki, kuigi lindikarbid niiviisi kirjutatud, sest kõneles toimetaja Helju Jüssi ja toimetaja Hillartaliste oli mees hääleks saada. Ise on aga salvestatud 1963. aastal. Kuid nüüd nüüd oleks siiski kell juba nii kaugel. Me peaksime tõesti võtma kuulata kõige olulisema helilindi, mis meil on Eesti vabariigi aegadest. See on riigivolikogu avamine, riiginõukogu koosolek ja presidendikandidaadi valimine 1938. aastal, sest septembrikuu lõpus kuule mõistab isegi, oleks juba hilja seda helilintidele kuulata anda. Niisiis järjekorras ma ei tahaks Kuda dokumentaalse helilindi vahel oma kommentaaridega räägib riigivanem Konstantin Päts, vanim riigivolikogul, liiges särg avas sündinud 1868 avab koosoleku ja annab sõna professor uluotsale. Siis edasi, kõneleb professor Jüri Uluots. Järgneb riiginõukogu koosolekul kandidaadi ülesseadmine presidendi kohale koosoleku eesistujateade valimiste tulemustest. Seda kokku on üheksa minutit ja 20 sekundit. Uue põhiseaduse alusel astus kokku rahvaesindus, kes koosneb riigivolikogust ja riiginõukogust. Lääme, riigivolikogu ja riiginõukogu esimese koosolekuid pidamas. Avalikud härrad. Riigikogu töökorra seaduse järele peab iga riigivolikogu ja riiginõukogu liige pühaliku tõotuse andma, mille järele ta täieõigusena riigikogu või riiginõukogu liikmena võib oma ülesannete ja kohuste täitmisele asuda. Ette nähtud seaduste järele peab selle tõotuse vastu võtma vabariigi valitsuse peaminister. Et meil aga seaduste järjest vabariigi valitsuse peaminister riigihoidja, peaministri ülesannet jänese peale võtab pärast seda, kui riigikogu ja riiginõukogu juba tööle asunud, see tähendab oma juhatuse valinud siis langeb minu peale kohus riigihoidjana ministri ülesannetes seda ülesannet täita. Sellepärast palun mine teid selle pühaliku tõotuse andmiseks, austades seda tähtsat akti puupüsti tõusta ja mina loeksin siis teile selle tõotuse ette, mida teie, igaüks peaksite siis kätte antud lehele oma nime kinnitama. Asudes riigivolikogu liikme kohuste täitmisele, olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti vabariigi ja oma südametunnistuse. Ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti vabariigi ja eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele. Panul härrasid tõotust oma nimega lehtedel kinnitada. Lugupeetud riigivolikogu liikmed. Kõik 80 rahva poolt valitud riigikogu liiget on oma pühaliku tõotuse andnud ja sellega viimane Takistus koma kõrgete kohuste täitmisel kõrvaldatud teie astute nüüd täieõiguslaste rahva esitajatele kõrge koja liikmetena oma tähtsate ja suurte ülesannete täitmisele. Tõsiselt rõõmus, et ma võin teid kaua aja järele siin kogus rahva esitajatena tervitada ja teile südamest kõige paremad jõudu ja edu teie tähtsas töös soovida. Väga lugupeetavad ja austavad riigivolikogu liikmed. Riigivolikogu esimese koosoleku üleminekuaja seaduse paragrahv kuuenda põhjal. Riigivolikogu kõige vanem liige juhatab koosolekut kuni riigivolikogu esimese esimehe valimiseni. Valimiste peakomiteelt saadud andmeil olen mina kõige vanem riigivolikogu liige. Mina olen sündinud 29. aprillil 1868. Seega konstanteerin, et mina olen õigustatud ning kohustatud avama riigivolikogu esimese koosoleku. Avan riigivolikogu esimese koosolek. Asuti riigivolikogu juhatuse valimisele. Riigivolikogu esimehe kandidaadiks seati professor Jüri Uluots. KesK esimeheks valiti kõrgesti austatud riigivolikogu liikmed. Palun vastu võtta minu sügavam tänu avaldatud lugupidamise ja usalduse kiis. Olen teadlik selles vastutuses, mis minul ja kõigil meil lasub ning püüan seda vastutust koos teiega kanda oma parema arusaamise järgi. Ühe kandidaadi ülesseadmine vabariigi presidendi kohale. Riiginõukogu poolt. Presidendi valimise seaduse. Toimetatakse presidendikandidaadi ülesseadmist selles samas korras mis on ette nähtud riiginõukogu esimehe valimise kohta. Palun selle pärast esitada vabariigi presidendikandidaadiks vastavaid isikuid. Riiginõukogu liikme kindral Laidoneri poolt. Valida vabariigi presidendikandidaadiks riiginõukogu poolt praegune riigi riigihoidja Konstantin Päts. 38 sedelit. Nendest on poolt 36 ja tühja sedelit kaks. Sellega teen teatavaks riiginõukogule et vabariigi presidendikandidaadiks riiginõukogu poolt. Nii me elasime siis kaasasündmusele, mis toimus 1938. aastal. Uued presidendivalimised on meil peatselt ukse ees, püüame siis meiegi tõsiselt mõelda, keda valime, keda soovime näha presidendina, keda parlamendi liikmena. Ja vist kõige halvem oleks praegu ükskõiksus. Et nojah, me ei tunne ju paljusid neid ja missugused on nende võimed. Võimed kasvavad koos rahvaga koos ühises töös, meie raskustest ülesaamises. Ja usaldus ja lootus on küllap praegu tähtsaim, mida Eestimaa jaoks peame südames kandma. Kahjuks ei ole Eesti raadio heliarhiivis helimaterjali, et ma võiksin teile demonstreerida, kuidas president siis nüüd juba president, mitte enam riigihoidja, Konstantin Päts reageeris tema valimistele. Küll on mul aga üks helifilmi siis heliüleskirjutus 1936.-st aastast, kui Konstantin Päts pidas kõne ikka jalatite sisest töös ja kommentaar siia juurde on, istub kirjutuslaua taga prillidega ees foonil sinimustvalge lipp kolmele vilise vapiga ja lindil on tugev kahin. Aga kuna kultuuriprobleemid ja hariduse probleemid on ka uue parlamendi jaoks ühed väga tähtsad probleemid, millest mina julgen küll arvata, sõltub ka meie majanduse areng ja kogu poliitiline situatsioon Eestis. Siis kuulaksime kasele minutikese kahisevate helininte. Tarvis seltskond vist elu painutada sisemisele korrale. Kultuur elu nõuab seltskond riste ja isiklikult jõudude ühendamist ja teda ei või sellepärast ette kujutadagi ilma nende jõudude kinda ja takistamata valitsemises. Valitseda seltskond viste ja üksikute isikute jõuavalduste üle peavad ja võivad ainult need, kes suudavad nende jõudude abil luua kõige suurema määra kasuliku, seltskondliku töö. See annab vaesuse tunnistuse seltskond teisele arenemisele, kui jäädakse lootma kõike õnnistus ja päästmist kaugeleulatuvatest, poliitilistest programmidest ja piiramata nõuete täita. Lubamisel. Meie peame, aga kui tahame õiglaselt hinnata inimesi lubadusi võtma mõõdupuuks mitte kõlavad lubadused ja laiapiirilised nõudmised vaid ikka ja alati tõsise töö ja selle üldkasulikud tagajärjed kogu seltskonnale. Nii ja südaööni jäävad veel mõned minutid, kuid ma tahaksin siit stuudiost öelda läbi klaasakna oma heale kolleegile Külli tülile suurt tänu tänase õhtu ühise vaeva eest. Ja nii palju, kui meil aega on, mängib tema teile veel Artur Rinne muusikat, aitäh. Pandeni Elviine keedani. Viile. Veel pilvedega taeva kaadega õiged noored. Teiega. Ma. Olen. Oota mööda veereda ja. Ja mees. Keelata?