Kes jumalat ei Belge, Siiorjab Koradit, ütles vanarahvas. Rannus. Vanasõnades on aga esiisade kogemus, mille tarkus ulatub läbi meie põlve laste ja lastelaste juurde. See vanasõna mõlkus meeles, kui läksin kohtuma ammuse kolleegi ja sõbramehega keda polnud aastaid näinud tema tütre ja väimehe koju õismäel. Siin tagatoas istumegi Liidia ja Galebraavega et ära rääkida nende pere lugu. Õieti on see Kalev Raave kaudu meie ajalugu. Millal teist õieti abielupaar sai, millal 11 leidsite? See asi ris viis meid endistest kodukohtadest ja kantidest Pärnusse sõja jalus, olime rinde ees, taganesime, taganesime, varjasime, kuni siis olime Pärnusse jõudnud ja jäimegi sinna siis elama ja seal saime kokku üsna kenasti ja kiiresti, võib-olla ka suurel määral, sellepärast et meid juba elu endised leheküljed olid ka nii või teisiti ühendamide sidunud. Me mõlemad olime osa oma elust mööda saatnud. Võrumaal Antsla linnas käisime Antsla algkoolis, mina eliidia samuti kokku said siis kaks noort inimeste, koolide ja koolivend ja uudiseid oli palju ja juhtumistest oli palju rääkida ja, aga tegelikult siis teie mõlema kodukoht oli hoopis Antsla ligidalt ja need juured on veelgi mujal. Aga jah, lapsepõlveaastatest üsna paljud möödusid Antslas Me mõlemad käisime Antsla algkoolis. Mina olen sündinud Lõuna-Tartumaal, tema jah küll Võrumaal Lasva vallas, aga olude sunnil olid meie vanemad, meie pered Antsla kandis ja, ja seals käisime koolis, saime esimest haridust, te olite siis veel koolis või olite juba koolid lõpetanud ja mis ametite pidasite Pärnus Pärnust siis, kui te ja see paika ametit pidasime? Elu võttis kohe ikka üsna sellise pöörde, et pidi tööle nagu kamate elatust saada ja oma asja korraldada. Mina olin noor algaja ajakirjanik ja kaasa oli kaubastus, töö. Ja kaubandusosakonnas töötasin, mina, kaubastu pidu oligi, siis kohtusime, vot seal hakkaski pihta siis aegapidi see asi. Ajakirjaniku töö on omamoodi põnev töö, eriti noorele mehele küll, jah, juba kohe 44.-st peale SAISis hakatud ajakirjanikuleiba söönud tuleb ikka õige mituteistkümmend aastat küll Pärnus 50-ga, kolmanda aastani lõpetasin Pärnu lehe toimetajana ja siis vahepeal toimetasin Viljandi ajalehte ja siis olin Rahva hääle toimetuses rahvale korrespondent Lõuna-Eestis. Nüüd jah, kukkuski peaks tulema küll seal poolteist aastakümmet või nõnda põllumehe ametipõli on siiski pikem, kokkuvõttes aga neid kahte leiba põhiliselt senini on siis ja suurel määral söödud küll ja ühed kündjad ja küll nad on mõlemad noorena sai siis ajakirjanduspõldu haritud ja hiljem siis päris põldu proovitud Võrtsjärvel ja pühajärvel. Aga teie amet? Viimati olin raamatukogutöötaja aga vahepeal, kui abitasand ajakirjanikutööd, siis ma olin koduperenaine, kasvatasin lapsi, meil mul krapsija ligi kodus ka olema neli lastest, eks ole ja, ja üldiselt ma olen ka talulaps ja harjunud ma eluga juba üsna madalast pärast, mäletan kõiki neid asju ja siis, kui meil tuli idee ajakirjanikud maha jätta, hakata põllumeheks ma esialgu küll mõtlesin, niisuguse utoopiline mõte, ajakirjanik ja nüüd hakkab äkki põllumeheks Ghana siiski ikkagi ta võttis selle julguse ette üsna edukalt, neidki siis nagu põllumajanduse peale ja mina gaasikagi veel, kus ikka tema ees sinna minaga järel nii palju neid kodusid, kui meil on olnud RL-i pannud siis ka nii edukalt püüdnud kaasas mitte ainult ajakirjanikud, vaid vahepeal Ka ju teatrijuht ooperis imelikum mõtelda, et vahepeal on ikka kõike muud ka tehtud aega isegi omal ajal parteitööd Viljandi rajoonis 56.-st aastast 60. aastani siis jah, vahepeal jälle Rahva hääle toimetuses olnud ja pärast kolhoosi esimehe ametit olin kolm aastat ka põllumajandusministeeriumis ka teatrist natuke aidatud juhatada ja kaeda juba siis me ikkagi üritasime hakata uut noorsooteatrit ehitama, ka minu võimed ei küündinud ja ajad ei olnud veel nii kaugel ja niiviisi, et oleks saanud peale hakata. Teine suur elu tahk, on see maaaeg põllumehe aeg, see sai alguse 62.-st aastast peale ja sai alguse sellest samast ajakirjaniku ametist, kui päris ausalt takkajärgi tunnistada, üha rohkem ja rohkem hakkasin veenduma, et ikkagi sulg on liiga nõrk. Minu praegune amet, ajakirjaniku amet, liiga väikese erikaaluga, et midagi konkreetselt inimeste heaks ära teha, vot läksid kolhoosi, nägid kui palju rahulikku, palju viletsust kui paljust saamatust, kui palju inimestest mitte hoolimist said sellest kõige paremal juhul midagi kirjutada ka õigeni mõistumisest? Avalikud ei lubatudki hädadest ju kirjutada ikka kõik pidi ilus ja, ja kena ja hea ainult õitsev olema. Ja kas on ikka mõtlema ja vaatama, et noh, kas siis saaks kuidagiviisi natuke mõnda asja teisiti teha ja kas ei oleks, vajad ma ise ka seal oleks, kus konkreetselt saaks midagi teha selle või teise või kolmanda perre ja inimese küla ja ja kolhoosi heaks siis sai süda rindu võetud ja mindud maale, jah. Maaelukohaks oli Võrtsjärve äärne ala Sangla suu ja Võrtsjärve vahel Rannu vallas või Rannu külanõukogus vahepealse nimetusega ja seal oli jõutud liita esimesed väiksed kolhoosid, tekkinud suurmajand mitte veel väga suur, aga ikkagi juba hulka suurem kui talguse majandid ja see sattus muidugi kohe raskustesse, enam ei olnud hästi juhitav, kontrollitav kõik see, mis tehti, peremehe tunne hakkas kaduma, nii nagu ikka kõik liiga suur on ja liiga laiali ja oli vaja esimeest, sai süda rindu võetud ja mindud sinna, hea rahvas oli. Selles kandis oli palju head Eesti vabariigi aegset külakorda, küla kombeid säilinud paljud toredad talutaadid ja memmed olid veel töövõimelised ja nendega me aluse panimegi oma elule. Ega neid ei olnud vaja, ei kantseldada, iga korraldadega kamandada. Nad teadsid isemis teha. Anna ainult võimalus nendele teha hinda, seda, mida nad teevad. Ja, ja muidugi tasu tuli siis ikka ka maksta, sest ega neil enam oma elamisest seda elu ülalpidamist ei tulnud, ikka pidi ühismajandist saama ja kui seda kõike hakkas saama, siis tehti tööd ja meelega, meil oli tore kollektiiv ja paljugi sai ära tehtud, ehkki jah, siis juba õige mitmed viimased aastat avaldasid tugevat survet, et vaja oleks veelgi suuremat majandid ära ja oleks veelgi võimsamat mõisa veelgi rohkemaid köis pääseks lohisema ja veelgi rohkem jällegi ka ääremaade tunnet oleks paljudes külades mitu aastat punnisime ja panime vastu ja rahvas ei tahtnud mitte ühineda, aga aga noh, saab ju kõike sundida ja mõjutada tehnika jagamisega ja krediitide andmisega ja ja kõige muuga ka. Ja lõpuks siis ikkagi pärast seda, kui 15 aastat sai siis esimehe ametit peetud, siis kahjuks jätsin Võrtsjärve rahva maha, läksin südamevaluga ja südametäiega pealinnameheks. Põllumajandusministeeriumi ja kolhoos ühendati Lenini-nimelise näidissovhoosi kar Rannu vallas ja praegu on seal üks suurmajand. Aga nüüd, pärast seda tuli ju veel üks saale, tagasiminek põllumajandusministeeriumi ja pärast sedasama teatrijanu. Ja, ja ma ikkagi Tallinnas uue aasta jooksul veendusin ja kogesin, et minust ikka päris linnameest ei saa. Ma ei tundnud seal kividel ennast hästi ja sellepärast sai veel kord tuldud maale tagasi ja pühajärvele kaunisse kanti. Viis aastat sai Pühajärve sovhoosi huvitud jah, ega seal ei olnud kerge, aga hulka sai ehitatud hulka inimesi täiendavalt juurde võetud ja palutud ja kutsutud neid tuli ka palju kümneid peresid. Selle maal oleku aja lõpp on vist hingele nagu valusaks jäänud. Ja väga omapärane lugu. Takkajärgi tuleb tunnistada, et see tuli mulle suureks kasuks ja suureks õnnistuseks oli, et minu eest siis tegelikult põllumehe karjäär Pühajärvel lõppes sellega, et mind ootamatult arreteeriti ja vangikongi paisaki süüdistatuna oi, paljudes kuritegudes ja ränkades kuritegudes. Esimene uurija kuulutas mulle mu sõpradele mu perekonnaliikmetele, et mind ootab 15 aastat vanglakaristust või surmanuhtlust, kuigi olude kohut mõistetud ei olnud veel uurimist alustatud. Aga plaan oli minust teha suur süüdlane, see paistis kas või uurija sellest kuulutusest välja. Mõne hea nädala pärast oli selge, oli see uurija oli aine ja ema Valga rajooni prokuratuuris, olgu jumal talle armulik õnnistagu tema peret. Mina tema peale viha ei kanna, aga ikka häbematus küll. Eriti minu pereliikmeid nõndaviisi traumeerida, et isast võib ainult saada kas eluaegne lang või, või hoopis surnukeha. Juune hakatuses arreteeriti 1986, pettuse teel. Kutsuti Tallinnasse, siseministeeriumi sealt enam tagasi ei lastud. Kuigi ei olnud esitada mulle ka prokuröri sanktsioone arreteerimise kohta, mida ma nõudsin. Ja hiljem see muidugi kõik siis sai olema saadikuna arreteeriti, sellest ei hoolitud, saadiku isik on puutumatu ja nii edasi. Ühesõnaga, täiesti nii, nagu arvati ja taheti, on, juulikuus hakkas selguma, et need süüdistused ei pea paika, millega mind arreteeriti. Siis kuulutati mulle vangikongis. Et olgu siin-seal juba meie käes oled, siit sa välja ei pääse, me otsime uusi süüdistusi. Me leiame ikkagi iga majandi juhti võib lõpuks ikkagi karistada, nii palju ta on ikkagi vigu teinud, seadust rikkunud ja küll me leiame sinu kohta ka, algaski metsik klaperjaht, et uut süüdistust seade kokku klopsida ja mingil määral sisse ka nõnda tehti. Kuigi ma juba uurijale ütlesin, siis oli uus uurija, et minu mõistus küll ei arva, et see mingi süütegu saab olema, aga tema ja kõigi teiste arvates süüde koli ja nõnda siis asi ülemkohtusse anti, mitte ükski süüdistus, mida esitati jäänud kohtus paikapidavaks, kõik lükati ümber ja nii see tegelikult ka oli, ei saanudki jääda, kuna savijalgadel valele oli ehitatud koguse süüdistus. Aga mind ikkagi karistati laste küll vabaks, aga karistati ikkagi, sest no kuus kuud olin juba istunud vangikongis ega ei võinud siis süütut inimest ameti vabaks lasta, oli vaja midagi ka süüdi mõista ka inimlik kadedus. See on ikkagi palju halba toonud küll küüditamiste ajal, küll sõja ajal ja pärast sõda ja mujal ka ma tundsin, et see selgesti mängis rolli paljude nende inimeste juures, kes seda esimest kivi viskasid ja paljude nende juures hiljem ka, kes minuga, kasvõi asjaajamist, isegi vangimaja majandusülem oli minu peale kade, ütlesid, näe, sina tulid siia vangiks, sul nii palju ordeneid ja medaleid mul annab kirjutada neid Santusid siin üles, minu, ma olen eluaeg olnud siin nii tähtsa koha peal, mulle üks ainukene medalikene Pub rinnas, ma pakkusin, seal on siis omasid, et võta ja riputa minu omad, kuid Aadamale sellega kõrvale sinna siis isegi seal lehise kadedus välja. Meil võis ainult sõnades inimestele head teha, kui tegudeni asi läks, siis sünnitas paksu pahameelt ja, ja kõike muud. Ja mis kõige tähtsam. Ma ikkagi vangi maas. Tegin kõigele sellele, mis seni minu elus olid suurt rolli osa mänginud. Lõppu. Ma olin kaua aastaid kommunistliku partei liige. Tänu sellele, et ma vanglasse kukkusin, mind visati parteist välja ja ma olen väga tänulik ja õnnelik selle eest mind süüdistada valesti kõigis surmapattudes ähvardatakse surmanuhtlusega, ma olen väga tänulik, et seda tehti väga julmalt tehti seda võimsamini kõik kangestus ja kirgastus mu sees ja mu silmade ees. Ja kui ei oleks seda kohutavat läbielamust olnud, sest meie vanglad on ju maapealset põrgut siis ma ei oleks selgesti ette kujutanud, mis tähendab see päris põrgu. Aga kui ma nägin, kui kohe, kui jõle, kui inimpähe Tartus jalge alla tallab, kui loomalik on see maapealne põrgu meie Patarei vangla näol, siis ma väga hakkasin kartma seda päris põrgut, kuhu mul nagunii oleks minna kommunistliku partei liikmena. Mina ka vangimas, julgesin seadust rikkuda. Vangimajas keelatud päevikute pidamine ja päevikutes nende asjade kirjutamine, mis on tõsi ja kuidas vange koheldakse, kuidas pekstakse, piinatakse ja nii edasi. Mina pidasin vangimas päevikut, neljandal septembril 1986 hakkasin päevikut kirjutama kaheksa koolipoisi vihikut. Tilk siin nii tihedat kirja täis, kui saab üldse kirjutada, kaasa arvatud ka need ka kõik. Ja seal ma kirjutasin küljes ja need päevikud on alles kindla koha peal ja saab hoitud tulevastele põlvedele ja lastelastele lugemiseks ja teadmiseks seal ma kirjutasin kõik, kuidas täpselt oli, tema rikkusid muidugi seadust ka selles mõttes, et ma saatsin need päevikud ka vangimajast välja, ennem kui ma ise sealt tulin, tundku teadku nüüd tänapäevased valvurid, seda kuulge veel kolm aastat tingimusel mulle määrati ja altkäemaksu andmise lahvatlemise ees ja riigi varr riisumiseks ettevalmistamise eest või nii edasi seisis muidugi selles, et me preemiaid maksime inimestele rohkem, kui taheti näha ja lubati ja ja kui võib-olla mõnede arvates ehk siis õige ja vajalik oli, aga me leidsime, et kui rahvas tööd oli teinud tööd korras olid raha meil preemia maksmiseks oli, miks mitte siis maksma, miks me pidime boksid olema igas mõttes ja ka selles preemia maksmise mõttes me tahtsime juba siis Peremed olla enneaegselt, muidugi hakkasime peremehed olema, Anti mulle kolm aastat tingimisi, nüüd on see aeg ka õnnelikult möödas, 89. aasta teisel detsembril sai siis aeg täis karistus, nüüd kantud nüüd need samad kurjuse jõud asetasid mind sellisesse olukorda, kus mul oli hõlpus kõigele sellele selg keerata, mis senini on ja alustada uut elu ja ma vangikongis otsustasin. Ma mõtlesin ja olin kindel, et ma välja sealt tulen, kuna ma ise teadsin, mis elu ma olen elanud ja siis ma otsustasingi, et õige on iseenda haavu ravida Eestimaa ja eestlaste haava aidata ravida hoopis teisel põllul. Nüüd juba kolmandal põllul ajakirjanduse, põllu ja päris põllu kõrval, nüüd juba siis usupõllul vanas eas pensionärina. Hakkasin õppima usuteaduse instituudis. Olen tudeng, praeguseni pensionär, all peaga ikka tudeng, meie instituudis, võib-olla ka vanas eas veel tudeng ja siis, kui miinimumeksameid ja arvestusi oli tehtud, siis anti mulle võimalus tulla tegelikult siis usulist tööd tegema siia Lõuna-Eestisse allistesse ja Karksisse. Ma algul mõtlesin kaua, aga kui ma siis ikkagi veendusin, et hallistes on just võib-olla see kõige õigem koht, et see kirik nüüd patulunastustööna ja eestimaa varemetest ja tuhast tõusva ja lagastatud Eestimaa uues sümboliga kerkiva sümbolina üles ehitada, siis ma enam ei kõhelnud. 88. aasta sügisest peale olen ma siis nüüd Karksi ja Halliste koguduse hingekarjane ja nüüd elame juba siis hallistes järjekordset uus kodu ja nüüd on jälle mu pere minu juures ja mina jälle ikka pere juures elame jälle koos ja ajamas, jälle toeta pere mind ka selles ametis ja selles ettevõtmises ja paljud head inimesed üle kogu Eestimaa Me praegu ehitamegi ühises koostöös Halliste kirikut Jumalale auks ja kiituseks rahvale, Eestimaa inimestele ja Halliste rahvale kõigepealt väga suureks vajaduseks pühakojaks hariduse, kultuuri, valguse, tõeliseks templiks. Küllap on raske muutorist, tõekspidamisi, mõttemaailma, mis nüüd Kalev Raavel tuli läbi elada. Ma kujutan seda täielikult ja paljudele inimestele, kes Kalev Raave tundsid mitte ainult tema otsese töö põhjal, vaid ka kui ajakirjanikuna ja saadikuna tundus. Üllatavana küllalt muidugi ja, ja isegi mõni on ütelnud, et, et sa oled ülejooksik ja see ei ole ka ülejooksmine, see on tagasitulemine, see on uuesti leidmine. Ma olen jumala juurde tulnud ja, ja ei jõudnud ja kõik, mu endised sõbrad ja praegused sõbrad ja, ja kõik inimesed Eestimaal Dynadki, mõistke kui väga õige on selline samm ja kui väga vaja on, et me kõik, kogu rahvas tuleksime, jõuaksime jumala juurde. Peamine on ikkagi tema, India lugu, aga hingetungi Eesti rahva oli väga haiged. Me kõigepealt peamegi hoolt kandma, et meie hinged saaksid terveks. Me ei tule toime elamisega ei imes ega ka vabas Eestis, kui me oleme samade haigete hingedega, nagu me senini oleme, näe, kuhu me oleme jõudnud kuka läinud, on meie elu, kui hirmus on praegu elada Meie maal kui palju kuritegusid ja kõike muud halba toime pannakse just selle tõttu, et me oleme põhjalikult muserdatud, põhjalikult maha surutudki, põhjalikult haavatud ja haiged saanud. Ja see on sügav tragöödia, mis meie rahvast on tabanud mitte ainult meie rahvast, vaid paljusid teisi rahvaid kagus meiega ja sellepärast on hinge, haridust ja hingeheadust ja halastust ja usku, lootust ja armastust, sedasama usu põhitõdesid, usku, lootust ja armastust, millele me just grupp ja baseerub väga vaja, ilma selleta ei tule mitte midagi välja ka sellest uuest, mida me kõik väga tahame ja, ja igatseme. Aga kuidas inimesed suhtusid sellesse käiku kõik tõelise erinevalt ja kõik tõelised sõbrad ja lähedased muidugi õigesti ja, ja hästi, mitu ööd ja päevad voorisid inimesed minu juurde mu peresse, mu kodusse, aga, aga sul on väga õigus. Väga erinevalt oli neid, kes ei tahtnud tunda, keerasid teispoole teede, oli neid, kes tulid vastu ja, ja keerasid pea kõrvale, oli neid, kes olid irvitanud ja, ja jah üle jooksikuks tembeldanud ja kõigeks muuks. Aga olgu, ega see minule nüüd enam midagi ei tähenda, kuumal ajal majandijuhina või ajakirjaniku olnuks ta palju tähendanud, aga siis nüüd hingekarjasena, ta ei tähenda mulle midagi, nüüd ma ise tean, mis radama käin, mis teem, olen leidnud, need ajad ja, ja kuud, mis on nüüd möödunud, minu selles uues ametis on mõnegi selle des ennem keeras teispoole teed tagasi toonud minu juurde ja, ja ta keerab nüüd minu poole teed, kui ta näeb, tehes näo, et seda endist omaaegsete ära keeramist muidugi pole, üldse mitte, polnud mina ei ole kellelegi kohtu mõista, nii nagu taheti minule mõista üksnes jumal võib meie kõigi üle kohut mõista. Kas. Teie peres olete nüüd kõik pööranud või olite Teiega usklik enne minu vanemad, ma olen nagu talu lammast, talulaps, vanasti käidi ikka talus kirikus. Pika vankri peale pandi lapsedki kritaja, sõideti pühapäeviti kirikusse. Hummulis mu isand ajal olija Valka tirikuse sõitsime, kuna ma olen nii vana, et ma olen usuõpetust koolis õppinud siis ja leeris käinud, mul ei olnud midagi nagu uudiseks, aga aga muidugi need vahepealsed aastad, need olid nii nagu olid. Jõulude ajal sai ikka kirikusse viilutatud ja paratamatult hoidsid kirikust eemale, kuna abikaasa oli niisuguse ameti peal ja, ja noh, nagu ei olnud. Aga nüüd ma pean ütlema ka, magan tagasipöördunud olen nagu lapsepõlveradadele, minu vanemad olid küll usklikud, ikka söögilauas, palvetati neutim söögipalvet ja, ja õhtuti, ema õpetasid. Õhtupalved ja, ja meieisapalve ja kõik need olid lapsepõlvest juba ja ja midagi uut ega ei olnud. Aga muidugi meie lapsed, noh, need on nii, nagu nad nüüd on. Ei oska nende kohta midagi öelda. Vanem poeg leidis juba, et ka varem ja nad on vastuvõtlikud sellele. Aga nüüd ka ristitud ja ma pean küll pattu tunnistanud, ma ei õpetanud neile ei meie isa palvet ega midagi alles nüüd nad nagu seda raamatust ja nüüd kuulevad ja loevad ja kui nad väikesed olid, siis nagu oli, see mõtlesime, oli nagu keelatud ja nagu lapsed ikka koolis halvustati seda kõike ja ei tahtnud ju lastele ka mitte halba ja, ja nii edasi, nagu see elu siiani meil on olnud. Siin Õismäe tagakambris, kus seinad aeg-ajalt kõrvalkorteri Elurit, mis läbi kajavad, on nüüd noor pere. Rita Raave ja abikaasa Hans Kaldoja. Mis ajast ritta mäletab oma lapsepõlve? Ma mäletan kuskil kolme-nelja-aastaselt. Me elasime siis Pärnus ja mul on üksikuid pilte sellest ikka väga eredalt meeles. Kui ma olin juba viieaastane, siis vanemad kolisid jälle Viljandi ja me rändasime ja päris palju. Nii et mul kahjuks nagu niisugust ühte lapsepõlvekodu ei olegi. Aga Mul on, ma võin öelda, et mul oli õnnelik lapsepõlv, sest mul oli soe kodu ja ilus kodu, aga niisugust nagu ühte kodu kodust võivat, sellist mälestust ei ole kahjuks. Aga mine tea, teisest küljest. Lapsena oli isegi põnev jälle uude kohta minna, kus kõik teistmoodi uutmoodi oli. Tõde oli neli venda-õde. Meid on kokku neli, no ja siis alguses me olime vanema vennaga küsimine on ainult üks aasta vahet ja Pärnus ja Viljandis, hiljem Tartus ja mind peetakse üldiselt maatüdrukuks Võrtsjärve aegade meenutusest, aga mina olen seal kahjuks väga vähe elanud, ma oleks tahtnud seal palju rohkem olla ja elada. Aga teie sidemed meil on 15. aasta nüüd käsil ja sama kaua tunnen ma muidugi ka kalevit. Võisite arvata, et äi on usklik lehekkel? Ei, mina küll mitte. Kuigi ma tean, et selle aastakäigumeestele usuõpetus oli koolis tavaline õppeaine. Ka mina jälle mäletan, et vanaema rääkis kogu aeg, et ta ikka rääkis, kuidas isa väike oli, kuidas tema väike oli ja et tal oli ikka kindel soov ja kavatsus kirikuõpetajaks õppida, kui ta täitsa poiss oli. See ei olnudki minu jaoks väga suur üllatus. Minu jaoks oli küll päris tõsiselt, kuigi ma seda lugu ma teadsin, et ta nii lapsepõlves oli öelnud mammale jah, et tema unistus on saada kirikuõpetajaks. Aga ma tean tema töid ja tegemisi viimase 15 aasta jooksul ja ma tean, et ta oli küllaltki, kuidas ütelda maa peal inimene, tal oli vaja siin väga palju ära teha. Seda ta suutis teha nii Võrtsjärve ääres kui Tallinnas kahes asutuses tööl olles ja samuti nüüd Otepää majandis. Ma tulen kõigepealt teda nagu selle kandi pealt inimeste eest, igal pool, ükskõik kus ma töötan. Kuidas elasid üle selle aja siis, kui isa arreteeriti. Mõtteti kaldasid, siselts. See oli muidugi kohutavalt valus ja õudne, aga hetkekski ei tulnud pähe mõelda, et isa on tõeliselt milleski süüdi, ta iialgi ei tahtnud kellelegi paha või halva või selles olev olin ma absoluutselt kindel. Mul oli tõeline hirm tema pärast. Siis ma võin öelda seda, et mul oli nagu parem kõrvalt jälgida, kuidas üks või teine perekonnaliige sellel aastal käitus ja hüüdis nagu ennast ohjes hoida. Jah, nagu ritta ütles, ega seda momenti nüüd küll ei tekkinud hetkekski, et et Kalev on milleski süüdi. Ja kõige hämmastavam minu jaoks on uurija-eetika minu meelest eetika on pärit ei tea isegi, millistes aegadest. Kui uurija suudab enne kohtuotsust ütelda Kinnipeetava perekonnaliikmetele, et ta on toime pannud ränga kuriteo ja teda ootab kas surmanuhtlus või 15 aastat tähendab, minu jaoks selline uurija ei peaks töötama selle lausa. Aga siis otsustasin, et maksku, mis maksab, et ma pean kuidagi sinna nende õudsite müüride ja trellide taha tungima, et saagu, mis saab. Kui ise väga hädas oled, siis nagu oled jõuetum või ei. Aga kui noh, keegi väga kallis inimene on, siis nagu ikka oled isegi suutlikum, mõnes mõttes mina tundsin, võib-olla isa tundis ka. Ikkagi natukene ikka talle abi. Ma ei tahtnudki muud, kui lihtsalt teda korraks näha ja kallistada ja eelda paar sõna, mida ma muud oskasingi öelda, et meie oleme nagunii, noh, temaga. See läks mul korda. Need eluaastad on ikka olnud niivõrd kummalised, mida me oleme hakanud nüüd kuulma ja nägema. Osalus hämmastav, praegu orentilist rahul, mina küll isegi siis ma enne ei uskunud sellist pööret. Ma näen, et Kalev on jälle ühtepidi vajalik Eestimaale, eriti kirikumeestele, ma usun, et et rahvas usaldab teda ja abistab nii palju kui võimalik, samuti ka asutused on seda teinud ikka väga kenasti ja samuti väliseestlased tunnevad väga suurt rõõmu. Mul oli väga ilus kohtumine Torontos mulkide seltsi esimehega härra vihmaga kes urusel pärast kätes. Annaks jumal, et see saab tõesti veel teoks, et et äkki ma saan ise ka veel kunagi tulla ja vaadata seda Eestimaa ühte ilusamat kirikut. Annaks jumal, ainult tervist ja jõudu talle jätkata. Kas te olete oma eluga rahul, mida te olete elanud nüüd? Jah, meil on väga huvitav elu olnud, tegelikult ju kaua pole üheski kohas oldud, me olime väga liikuvad ja mis on niisugune rahutu hinge edasirühm kivipüüdlik ja tema ees, mina järel jää ja igav jälgi ei ole hakanud igavik ei tea, mis uut ja huvitavat jälle edaspidine elu ei paku, nii et oleme rahul küll, mis siis ikka lapsi meil on nii palju. Me käime laste juures ka vaheldust ja ongi meil üsna lõbus ja tore, tore elu pole mitte midagi kurtega nuriseda, ikka usume, loodame, armastame. Lapsi ja lapselapsi on meile küll ja heasti antud ja taevast tahtnud nõnda oleks, nad on kõik väga toredad. Näe, missugune muusika ainuüksi selles bukletis. Ilu kõlab kui loetleda meie lastelaste nimesid. Solveig, Kaspar, Andris, Maarja, Henrik, Indrek, Joosua, Kalev, Marten, tore küll, kaheksa lapselast ja tuleb veelgi neidena hoida. Vanaisal ja vanaemal veel eriti saad, on kõik meie ja minu suured lemmikud. Kõik läbi süle ja läbi õlgede kiikumise liikumise nad kasvavad.