Tere õhtust, kui lubate nisust avada. Hakkame kord kuus heli, arhivaarid unis kokku saama. Ajame juttu olnud asjust läinud aegadest inimestest, kes kord ilma teinud ja sellega ajalukku läinud. Kuule mammusid viis nendest alustamegi sissejuhatuseks 30.-te aastate meelal. Tund enne keskööd, kas pole saed, millel töine päev oma rutuga meid lõpuks maha jätab ja võime olnule tagasi vaadata? Päevast vahest kaugemalegi aastate ta. Küllap olete ka ise mõnigi kord und oodates, mina igatahes küll, sest uni ei armasta mind eriti tabanud ennast üllatavalt mõttelt või õigemini mõtte seostelt. Teile meenuvad inimesed, sündmused, koguni meeleolud, mis mõnd kohtumist saatnud ja seda nii kaugete aegade tagant, ei arvanudki neid mälestus enam oma mälukordadel püsivat. Ja äkki mingi seletamatu mõtteühendus ilmselt siis alateadvuses tegutsenud ajuraal piss, närvirakud seosesse ja kõik see olnuks nagu alles eile. Siiani on tekstis kolm punkti kirjutanud, et kuulaja, kes vaevub minuga kaasa mõtlema, võiks meenutada oma Tõepoolest, kas pole mälestused ilusast päevast meelde jäänud kohtumisest elus targemaks saamise kogemusest sõpruse ja ehk rohkemgi leidmisest, meie suurimaid rikkusi? Me tuleme oma lapsepõlvest nagu ühelt maalt meenub, liigagi sageli korratud antaantes andeks, prii mis parata, mõtted kuluvad nii, nagu asjad on maailm ja meie ise selle sees. Ikka sagedamini tabame end kordamas juba öeldut vahel laiskusest, vahel aga ka sellest, et aeg meie jaoks mõned mõtted on eriti oluliseks muutnud. Me ei tule mitte ainult oma lapsepõlvest. Me tuleme läbi kogu oma olnud elu, kandes endaga nii head kui halba, mis meile külge jäänud. Ja kas pole nii, et igal tagasivaatamisel oleme kogenumad eelmisest samasugusest korrast. Lähme mõndagi päevavalguse ja varju teises vahekorras. Mõistame enda ja teistegi tegutsemise ajendeid uuest vaatenurgast. Friedebert Tuglase, nõelad, Harred juhuslikku katk ajast ja ruumist. Kuid ühes sellega Tal juba raam, näed seda selgemini seoses ümbruse ja orustikuga. Kunagi teinekord pole tega enam sellel kohal, ei sina ega su ühiskond, on sellest kahju. Ma mõtlen, et üksjagu kindlasti, sest ükski tee lähe käimisest pikemaks. Teisest küljest, aga kas pole ajal meil oma maagiline mõju? Missuguse huviga süüvima vanade ajalehtede kaustadesse kuigi neist on koostrüki lõhnalisusega kadunud kogu informatsioon? Päevakajalisus peaksime täpsemalt ütlema. Selle asemel leiame nüüd küljes oma aja eluvoolu peasuuna märkame inimesi eesmärkidele pürgimas ja neid saavutamas. Kaugemalt paistavad paremini takistused, mis edasimineku hoog on vähendanud. Aeg, võib-olla osa igavikust ja katke kiirustamis kalendrist, kui dublast parafraseerida. Kas pole see üksjagu meeldiv mäng niiviisi ajakatkeid kaaluda, neid nende väärtuse järgi ritta seada? Eesti raadio heliarhiivis saame selle juures abi. Seal on kõrgetel riiulitel sadu lindikarpe. Kõige vanemad salvestused võimaldavad tagasivaate 30.-tesse aastatesse. Olgu see pealegi imelühike periood ajalooga võrreldes. Ärgem unustagem, et raadio ei ole ka ise poolest sajandist palju vanem. Meie ei, ammuste aegade vahel seisab aga veel põlvkondade uuenemine. Sellelsamal nädalal 10 aastat tagasi istusin nii nagu praegugi keskus stuudios ja üritasin teie juurde mõttesilda leida. On väheusutav, et keegi toonastest kuulajatest veel täna sellel kellaajal üleval oleks, sest kesku kava on nüüd rohkem noortesaade. Aga noortel on ju kõik, mis meie arhiiviriiulitele kogutud, tõeline terra, incognito dist paljusid ei olnudki siis veel, kui te ei pahanda selle ütlemise pärast. Niisiis, et kõik see, mis minuealistele tagasivaade olgu ajalukku või noorusaastatesse sisult on need ju kattuvad mõisted ainult viimane, enam subjektiivne. Kõik see võiks uutele põlvkondadele paeluv olla, sest kes minevikku ei mäleta. Ning lause teise poole mõtlete ise juurde ennanud, kui esimese lindi kuulamiseks magnetofoniga seal ütleme, et teen seda pieteeditundega. Need lindid ühtekokku on meil üle 2000 kilomeetri kultuuriloolise väärtusega sõnalisi salvestusi. Ja kaks ja pool 1000 kilomeetrit oma muusikalindistusi. Kõige selle taga on inimesed, nende töö ja pürgimused. Meenub Juhan Liiv. Sina ju aegasid mõõta ei saa, osa sa oled Temasta aega on sinu kaaluja. Nüüd aga esimene lint. Kultuuriloolased pööravad erilist tähelepanu rahvaste kirjakeeleeelse kunstiloomingu uurimisele niivõrd, kui see veel võimalik on. Rahvaluule on rahva psüühika tema ilumeelekommete argitõekspidamistega. Uskumuste peegliks teame juba Jakob Hurda möödunud sajandil vanavara kogumas. Kui tagasihoidliku väärtusega on aga rahvalaulude üleskirjutus eheda ettekandega võrreldes kuni helisalvestustehnika kasutuselevõtmiseni oli see aga ainus võimalus üldse ja hea sedagi tee. Praegu kuuldud laul pärineb aastail 1936 38 tolleaegses ringhäälingus toimunud heli plaadistamistest. Toonase heli plaadistamise organiseeris rahvaluule arhiiv koos ringhäälinguga Kaasa lõiga muusikamuuseum. Suurüritused õnnestuvad sageli tänu üksikute kaugemale ette mõtlevate inimeste eestvõtmisele. Rahvamuusika heli plaadistamine õnnestus tänu kahe mehe, Herbert Tampere ja August polsti pealehakkamisel. Ja järgmine helilint arhiivist võimaldab meil taaselustada August bussi meenutused nendest aegadest. Andres 36, meil oli ju see raadio nimetati ringhäälinguks, vot nemad kas kolm, kuus või viis olid vastavad aparaadid saanud, lõika aparaatide ja siis rahvaluule arhiivis, Tampere ka oli siia tulnud ja kokku leppinud hakkama, heliplaati oli võtma ainult, küsimus on selles, keda kutsuda, aga no mina olin nendega askeldab ringi käinud. Siis ma minuta ei saanud peale hakkama, siis hakkasime tegema, 30 kutsusime välja, 30 korraga, niiet et kahe päeva peale kolm ühel päeval tegin eel tüteri, plaadistasime 30 ja nii läks kolm, kuus, kolm, seitse, kolm, kaheksa ja minul oli väga kerge võtta, kes olid ringreisil olnud või keda ma kohapeal kohtasin. Need viisin kohe laval esineva, paljud olid teada, aga pärast pani tuli hakata välja sõitma. Vaata 38, kui kolm kolm korda olime plaadistanud, nüüd tuli juba kitsas kätte. No rahvaluule arhiiv hakkas ka otsima, keda peaks kutsuma, kes, kes on paremini kui nende hulgas ja andsid juba me peaaegu pooled sealtpoolt. Kuid siis oli puudus käes ja mina võtsin kõik need andmed aadressid omale kätejalad selga ja panin siis nende juure kodust kodudesse, neid oli 118 aadressi. Ja nüüd ma kõige külastasid fotoaparaat ligi, kes ikka veel ikkagi silmapiiril oli. Esimene asi foto nagu siin Kuusalu Salmistu rannas oli üks Leesment pillimees, kus ta on, ma küsin kõnnad, läksin vao otsa, nii, koid oli toosis, küsin kosta siis kapelli mängis laeva peal laeva peal ja pill hüüdma, kus veel sauna ukse, kus veel põõsa ääres tegime fotod ja nii on nad helistanud siis üle-eestiliselt, aga kui palju siis mõnit jälge tegin või ringe sõitnud, siin on ju arvestus olemas. Palun see on jah, kokkuvõtte, et raudteel 1515 kilomeetrit autobussil 687, hobusel 15, jala 487 sõiduautol 148, laeval 104 ja kokku tuleb 2956 kilomeetrit. Siin on teie isiklikud tutvused veel vanade kuulsate lauljate Leelutajatega, kas või Anne Vabarna, keda meie mäletame ka pärastsõjaaegsest Nõukogude Eesti perioodist. Demagolite ju päris hea tuttav. Palun jah, tema, selle Tallinna Eesti Muuseumi esimestel pidudel 22 aprillis tuli rühm välja, siis solidaar, kaelanes kuulus vana laulik, aga targad siis enam ei olnud setu rühtory tuua, seks oli Ants laikmaa õpilane Johan Jans, kes ka näitustel esines tema olidega pikemat aega meil kodu ja tema siis seal, uuris neid välja ja saime rühma juba siis. Tuli tuli kaasa siis Anne Vabarna oma lauludega ja siit hakkas käima, vaata kas selle tõttu anne vabad, ent ringreiside kaudu sai üle Eesti tuttavaks. Ühtekokku talletati siis 131 plaati 700 ettekandega. Ei ole raske arvata, kui palju vaesem oleks meie ettekujutus Eesti rahvakunstist ilma nende heli plaatideta. Muide, nende restaureerimine jätkub tänaseni, sest tehnika täiustub vanadelt heliplaatidelt on võimalik saada senisest parema helikvaliteediga uus salvestusi. Kirjandusliku väärtusega helilintidest on vanimaid, see, mida kohedele nüüd kuulata annan. 19. üldlaulupeost olen võtnud osa 1891.-st aastast peale enamasti, kuigi see on neljandamas viiendamas. Tartus torkas ühise Ja pärast pole õilis Tallinnas peetud laulupidudest välja arvatud seid. Missugused mälestused on säilinud meie esimestest esimese 1008 69. aasta laulupeo ajal olin kõigist ühe aastane ja teise ja kolmanda ajal poisikene, kellele võimatu oli ise toimida. Kuid ehkki neist kolmest pole isiklikke muljeid, siis kaudsed on 100 tugevamad jutustas isa kui esimesest laulupeost osavõtja, palju huvitavat ja hinge haaravata selle lauljate suures arvus, mõtelge 789 mees ja neeline pasunakoorikülal on ilus ja armas. Nagu näis, oli vana ja on see olnud õnnelik käsi. Ta oli tabanud rahva hinge ja tema ihasid. Ilusamalt suveajal ja kanda kunsti altarile ohvrina oma murede koorem ja loodusesse. Et kadumas Hewide kaevas, ennustada paremat tulevikku. Ja saata ei saa. Laulupidudel on meie kultuurielus olnud suur organiseeriv ja distsiplineeriv mõju orjale, muusikalist. Ega muidu pole, arvas, et maailma ehitamise pannud Vavilovi poegade laulu arvele. Büroo laulsid lehed, lehti puusse, maasikat madalat murusse, käod kukkuma, jõe luiged, lainetesse, laul, pimevägi. Ja teie isiklikud muljed esimesest osavõtjad laulupeoks. Vist 1800 91. aastal Tartus peetud neljas laulupidu. Jah. Mäletan unistuseni Jakob Tammega endises Vanemuise aias soojal suve pealelõunal ja puhusime Juttavad. Korraga algas laululaval lauljate ja pasunakooride koosharjutus. Milline kord kogunemisel, milline seisak, mäherdune, vaikus, kui tõusis juhataja käsi ja siis riigi silmad olid nagu naelutatud ühte punkti. Suur tugev mees hoole tõmbus õlgadest kokku ja sosistas, naeratab sulle ju politsei võlubki mantli kaasa külmata. Me mõistsime mõlemad, missugune kuulus ja vägi peitub kunstis. Muusikas. Kes meie saated raadiolehe järgi jälgib, teab juba, et tegemist on kirjanik Ernst Peterson-Särgavaga. Muide, ka foto, mille seal avaldasime, on unikaalne ringhäälingule saadetud meie poole sajandi juubeli ajal. Siinkohal aitäh saatjale ja kes teab, võib-olla on teilgi midagi niisugust, mis oleks väärt kas Eesti raadiole või kirjandusmuuseumile läkitada. Kultuuriväärtused saavad tõelisteks väärtusteks ikkagi alles siis, kui nad on kättesaadavad uurijatele ja kogu rahvale. Eesti raadioarhiiv peegeldab arvestatavat kultuuri missiooni, mida ringhääling aastate jooksul täitnud on. Helilintidel on jäädvustatud suurte sündmuste kajastusi, mis tänaseks ajalugu. No nimetaksin kas või 1940 aasta revolutsioonipäevi revolutsionääride meenutusi kus sõjaveteranidega on meie raadioreporterid läbi rännanud. Kõik tähtsamad lahingupaigad, kus Eesti mehed kaasa rääkinud. Võiks nüüd küsida, et milleks see kõik suure isamaasõjaajalugu on raamatutes kirjas. Nii see on, kuid raadio eripäraks ongi ju see, et siin eye kõlamumit üksnes faktid nii nagu ajaloo raamatus, vaid ka inimeste emotsioonid, nende läbielamised ja selline inimese kaudu fikseeritud ajalugu muudab toimuma kangelaslikkus uutele põlvkondadele lähedasemaks ja mõistetavaks. See on otsekui kunagise eluhingus, mis niiviisi läbi raadi uuesti inimesteni nii jõuab. Ja veel üks moment, mida sissejuhatavas saates tahaksin rõhutada. Eesti ajakirjandus on rohkem kui 200 aastat vana. Juba 1766. aastal hakati Põltsamaa lähedal välja andma lühikese õpetuse nimelist kirjasõna meie maarahva harimiseks. Paraku on Eesti ajakirjanduse ajaloost kirjeldatud vaid üksikuid teelõik. Aegadega vahetavad aga mitte ainult selle tegijad, vaid muutuvad ka inimestega, suhtlemisstiilid ka selliseid stiili, proove või meister raadio heliarhiivist leida. Tänase vestluse lõpetuseks üks küllaltki humoristliku lugu, vähemalt minule. Sest sama Ernst Peterson-Särgava on seotud minu esimese tõsisema raadiointervjuuga, mis arhiivis säilinud. See oli külaskäik vanameistri juurde tema 90. sünnipäeva künnisel. Erutus ja hirm sellise käigu eest on tänaseni veel meeles, aga kui seda käiku ei oleks tehtud, ei oleks arhiiviska järgnevat jutuajamist. Uue kagu esimesel küljel on kaheks illustratsioon habemes, ta vestab kahele põlvele võetud poissi mütsile mõnusaid lugusid. Küllap on mõeldud teie oma. Daatisin, siin on mõeldud ja taati. Aga. Üks laps puudub veel maksma, ainult kolm on, meil oli kolm, kolm, kolm kolm venda ja nii ja mis ametimees saali kolipile kooliõpetaja ja siis tal oli kindlasti ka palju igasuguseid toredaid lugusid rääkida. Ja tema yhe armastas väga ennemuistseid lugusid. Õhtupoole, kui oli lapsel vabad, siis kutsus ta nad kokku klassi. Kui nüüd nii vanu mälestusi sirvida, siis missugused lood need kõige huvitavamad tollal olid, kas reinuvader rebasest, nagu siingi? Kui siin neid teie ennemuistseid jutte lugeda, siis pea iga loo juures torkab silma, et siin on ka oma õpetussõna ehk nagu vanarahvas ütleb. Juttase korruka õpetus on see iva ja mida te tahtsite lastele nende lugudega öelda? Tööarmastust ja siis ka. Nii et kuigi juttude kirjutamist on juba hea hulk aastaid möödas ka tänapäeval, on meie lastel neid lugeda väga huvitav ja kasulik. Vana musi, julgeolek on alati. Need esmaväärtuse tähtsusega ja nüüd loeb vanameister meile oma kirjutatud ridu ennemuistsetest juttudest hakatuse peadega. Armsa oli mulle nyyd õhtud, millal isa meele ennemuistseid juurte puhus meid seljakotis põlvedele sõidutas, ärjabeli lõi hüpates ja mängitud arvamused olid naad poosis isa meile lugusid kõiksugused imelikudesse igapäevasest juurdumuses, huntidest, karudest, rebasest ja tarkadest, lindudest heast ja halvast, vennas ise saagivaid saagides ise raiuvaist, kirves tuulest ja tormist ning 1000-st muust asjast. Kuulasime siis vene hinge kinni pidades. Ime juhtumisi panime inimeste loomade tarkus imeks ja küsisime isa käest, aga kuidas sain loomad rääkinud, nad ei oska ju kõnelda. Isa vastas naljatades. Vanasti oli kõik teisiti, siis olid kivid pehmel ja linnud rääkisid ja vesi põles. Me jõudnud. Isaga laulis, siis oli, siis oli Elland vennal, siis oli kallid, kaimukesed oli asju imelisi. Koerad, kündsin, härjad, aukusid, koerad kõndisid Kaplissa härjale, Auksid Aavikussa. Lammas läks laudile munele. Kanal olid kaksikud, tallekesel lehmalauku täkukene. Toashil tulbas sängi sambaks, kaevu kookoli katlavennaks. Järved jooksid, jõed põlesid, kerilauad, keetsid, Leenta vokid vorste, veeretasid lehmi sarvist, lüpseti. Siga läks tööle. Mõõk oli vöörla, kassid kandsid kannuks, heida liblika pea reli lumine kits läks killa vooliga, lambad laia aamidega konnaga kolmila, koor milla Riia linna viina viima. Siis oli Kirpu kilgi Suurus ritsikas rebase Suurus kesa parmu pardi suur vanahunt oli harja suurus, iiri istus siis müts oli peas, tõmbas tobi piibu, kesta. Harjumaa aasta tarku jokk Youtult alku maasta. Ja siis hakkas isalest peale. Et hilisel õhtutunnil ei saaks liiga palju mõtteid, mis hiljem ehk kumbki segavad. Jätame nüüd ülejäänud saate osa muusikatoimetaja sisustada. Heliarhivaar aga jätkab kuu aja pärast.