Esietenduse aegu Eesti raadiole antud intervjuus märkis Eduard Tubin oma esikooperi kohta ise järgmist. Tänapäeval ei saa teisiti üldse ooperit kirjutada kui ainult muusikalise draama. Verdi aeg on ammu läbi, kus suured pikad aariad olid esikohal. Seda korrata ei ole mõtet ja sisutihedus selles libreto-s oli niivõrd, et ei olekski seal ruumi jäänud pikemateks monoloogideks, harjateks mõnes kohas muidugi natukene, Barbara ju laulab üksinda ja siis on ka väiksi duetti hakatusi, kui nii võiks öelda, aga tänapäeval vist ei ole mõtet neid laiendada suurteks aariateks võiduetideks oma ettenumbriteks esimeses pulmapildis, ma katsusin valida tantse, mis sel ajal olid moes, seal on Kajaat, siis on tõrvikute tants, siis on Shakon õieti terve Cooper on Shaq, on, see on üles ehitatud samale motiivile üheksast noodist koosnevale matiivile, mida ma siis keelas edaspidi, kui ka tagurpidi jalad üles, jalad alla, nii nagu käte või nii nagu olukord nõudis. Aga eest, seal, seal on nende vanade tantsude koht ja neid ma püüdsin siis kuidagi stiilselt õigustada, sinna siis huvitav, miks te just tšakonni valisite, põhiliseks vahendiks ja, aga see on siis nagu üks punane niit, mis kogu aeg iseenesest jookseb ja on kergem kirjutada ooperit arvates ooperit tuleb kirjutada ikka lühikese ajaga nii ruttu kui võimalik, et ei kaoks see dramaatiline pinge käest. Ja et ei tekiks suuri paruse sisse, kus võib-olla kaotab jah selle õige süvenemise momendi ära või tulevad muud mõtted vahele ja ei lähe enam nii sujuvalt edasi. Terve ooperi ma sain valmis kaheksa kuuga, seekord olen ise selle üle päris õnnelik, et see nii ruttu läks. Võib-olla nüüd ehk veel ooperiteostusest Estonia teatri poolt teatripoolsest osast. Proovisin, nägin ma kaks tükki. Ja muidugi esietendus, nüüd oli kolmas kord näha seda teost. Mul on raske öelda värgi, see on siiski üks nagu uus teos ja vaatad, vaatad seda nagu teost, mis on lavale tekkinud mul muidugi muidugi, visioon oli ju kirjutamise ajal, aga kuidas see nüüd tegelikult on välja tulnud, see oli mulle täitsa uudis nagunii, et mul on raskesse kohta isegi otsekohe nii ütelda. Et tavaliselt on ju lavateose puhul ikka nii, et kujutad ette ühtmoodi välja tuleb teistmoodi, vahel paremini, vahel halvemini, on siiski umbes nii välja tulnud, nagu ta ette kujutanud oli. Aga muidugi paljude lisanditega, millest mul ei olnud aimugi kirjutamise ajal. Kuidas te olete rahul, Te, olite tabamisega osatäitjate poolt? Väga hästi, väga hästi. Mõlemad barbarad on head, ma nägin kahte. Kolmas pidi vist hiljem veel hakkama ka mängima, samuti teised osalised olid minu arvates kõik omal kohal. Millised oleksid võimalused selle teose levimiseks teie arvates? Estonia lavalt edasi teistele lavadele, nii Nõukogude Liidus kui ka välismaal, sealhulgas Rootsis? Rootsis ma ei ole seda teost pakkuma läinudki, varge küsimus seisab ju tõlkimises. Praegu on ta ainult eesti keeles olemas. Muidugi saaks tõlkida ju teistesse keeltesse ja nagu igat teist ooperit. Aga see võtab oma aega ja peab olema väga osav tõlkija. Mul on tunne, et võib-olla seda saaks ehk pakkuda kah pikapeale Carootsi publikule, asi on ju see, et et seda mitte pakkuma minna nii nagu. Ühte asja, et võtke nüüd, vaadake, siin on, nad peavad, selle ise olen ma siiski. Et vastuvõtjad teadlikult, milles küsimus seisab on küllaldaselt huvi. Kui neil on huvi, siis maalasse hakkan oma samme astuma, mitte varem, praegu on siiski, Helsingi ooperil on selle vastu huvi ja nendel on materjal olemas. Eestikeelne tähendab, eks nad võib-olla ootavad ära, kuidas teos siin Tallinnas läheb ja selle järel siis teevad oma otsused.