Eesti NSV 30. aastapäeva pidustustel viibis ka Rootsi kultuuritegelane Harjolt kellega vestles meie korrespondent. See ei ole esmakordne esinemine teile meie stuudios, milline tunne on vastase taas seminaridele? Seda tunnet kirjeldada oleks nii väga raske, selleks peaks, võib-olla kirjutame ühe või kaks raamatut, sest ei tundu enam mitmesuguseid. Aga ühest küljest muidugi tajub seda kontrasti, mis on siis ütleme, Rootsis kehtiva igapäevase elunormide vahel ja mis on siis siinsete inimeste elamistingimusteks ja nende ellusuhtumiseks. Teatavasti on Rootsi üks väga tehniline maa, kus võib-olla üks niisugune ebaratsionaalne rahvapidustus, nagu siin aset leidis, leiab võib-olla teatud määral jahedalt nentimist, kusjuures siin näiteks vastavat Ta oli väga soe ja ta nagu kõigi inimeste südameasi. See on üks tähelepanek, mis ma usun, on ühine kõigile, kes väljastpoolt Eestit tulevat, ütleme, kas laulupidu võin just rahvatantsupidu vaatama. Üsna varsti sti tajume me seda vahet suhtumises sellisesse kostilisse üritusse. Alles tükk aega sünnimaast eemal kuivõrd kiiresti kohaneda siinsete oludega. Mul isiklikult on kohanemine üsna kerge, kuna ma ju aasta läbi loen üsna palju ajalehti ja jälgin artikleid ja diskussioone näiteks Keeles ja Kirjanduses Loomingus. Nii et selle tõttu ei ole seegi võib-olla eriti problemaatiline. Kohaneda. Kiiresti, ja nüüd siis paluksin teie muljeid, seekord kodumaal nähtu-kuuldu kohta. Kas oli võimalus käijaga, teatrites? Nii see asi siin on, kujunudki on tulnud välja üks väga kirju põimik kultuurikonstruktsioon kontsentraadist oleme käinud Estonias, vaadanud seal Eduard Tubina ooperit Barbara frontiise nõusenit ja balletiõhtut on nii-öelda meie kogemused teatrialalt. Ja peale selle siis käisime veel peaetendusel rahvakunstipidustustel. Mida ütleksite heliloojana Eduard Tubina muusika kohta Estonia lavastuse kohta? Lahendus on võib-olla pisut teistsugune, kui võiks oodata, tundes tema sümfooniaid. No peab ütlema seda, et ta on oma lahenduse leidnud ooperis stiili raames ja võib-olla c konstanteering kirjeldab rohkem ehk minu reaktsioone kui Tubinam mõtteviisi sest ta on üldiselt tuntud kui väga tugev muusika käsitööline, ta ei jäta midagi juhuse hooleks. Läbi töötus on väga huvitavalt läbi viidud, näiteks puhkpillid saadavad tihti Barbara vendade osi. Löökriistad leiavad kasutamist saatuslikel silmapilkude näiteks. Timpani on nagu ajakellalöök, kui tehakse surmaotsuseid ja mõeldakse Barbara saatusele. Sama pilt on ka väga tore, nagu oli kuulda siin varem inimesed, kes näinud oli, kurdeti võib-olla sellele, et ta oli väga tume ja sünge aga teisest küljest nüüd luua mingi hele lavapilt niivõrd süngele draamale, see oleks ka mõeldav. Nii et peab kõigiti rahule jääma ja ma usun, et teatud ajalise võrdluse järgi võiks ehk isegi võib-olla seda öelda. Tubina ooper kuulub parimate hulka, mis üldse moodsal ajal loodud on. Kuna tema dramaatiline muusikaline areng käivad pidevalt käsikäes. Kui midagi kriitilist tahta öelda, siis võib-olla seda, et orkester Professionaalse Se Foonika poolt kirjutatud et peaks etendustel püüdma luua parema tasakaalu solistide, lavalise tegevuse ja orkestri vahel. Tol õhtul, kui mina seal viibisin, oli orkester liialt tugev. Ja see ei ole ju kunagi ühe komponisti mõte, et siis need suure vaevaga välja töötatud retsitatiivid aariad uputata siis kõlamassi mida Teil õnnestus näha meie palettidest. Balletiõhtu koosnes lühipalettidest ja huvipunktis. Isiklikult mul oli Võlumandariin, kuna sellest oli kuulda juba varem ja kiideti just Tiiu Rand viri panust. Ja ma pean ütlema, et see etendus on täiesti rahvusvahelisel tasemel. Ja sama kehtib ka Carmeni Chedrini poolt loodud variandi kohta kus võetakse kokku siis terve tuumik sellest pisiooperist. Ja nagu Ma tean, siis on juba olemas isegi üks küllakutse, et mõni neist palitidest saaks ka Rootsi lavadel ette kantud. Esmaselt siis mandariin ja Karmel. On huvitav siinkohal meenutada hiljaaegu meie balletitrupp esines Kuopio rahvusvahelisel festivalil esines seal kõrvuti Euroopa selliseid hästi tuntud rootsipulber balletiga ja. Meie noor pere koosneb kahest pojast, kolmas on Rootsis põhjapõtrade juures puhkusel. Kõige noorem võsu Markus, tema käis seda Pipi Pikksukka vaatamas. Ja peale kolmetunnist etendust siis küsimus emale oli umbes nii, et kas, kas ei ole veel viis tundi järgi kas tõesti peab juba teatrist koju minema? Kodus Rootsis on tal need raamatud olemas ja Rootsi televisioonis on näidatud kolme Pipi filmi. Nii et temaatika oli, ta oli väga tuntud. Aga Estonia etendus vaatamata sellele kohutavalt palavale pühapäevale oli siiski niivõrd ergutav, et oleks vist nagu ta ise ütles, veel kivistunud ei tahtnud paketile istuda. Ja nüüd siis veidi lähemalt meie juubelipidustuste rahvatantsupeost. Millised on muljed sellest? Mullid on väga mitmet laadi ja kahte põhimõtet jälgides võiks ju jõutud sõnad siis nii-öelda kunstilisteks. Aga võib-olla tingituna minu elukutsest siiski esmaselt puht organisatoorselt, eks, ja administratiivselt, eks. Kunstilise seisukohalt peaks ütlema tulemus. On täiesti rahuldatav nii suuri rahvahulki panna tantsima ja nii kaua näidete valitsusi tegema. See on võib-olla täiesti ainulaadne. Terves maailmas. Muidugi esineb ju rahvapidustusi ja karnevale, aga nende organisatoorne tagapõhi pole kunagi nii sihikindel. Ja niivõrd Forcloristlikult puhas, võiks öelda peaaegu teaduslik. Kuna Ullo Toomi kuulus organisatoorset jõudude hulka, kes selle festivali tagasi esid. Muidugi kunstiline kriteerium võib-olla satub vastuolu sellega, et kaastegelasi on nii palju. Võib näiteks diskuteerida seda, et kuivõrd puhtad on siis nende eri gruppide sammud mida staadioni pingilt võib vaevu näha binokli abil. Aga see aspekt ei olegi võib-olla eriti huvitav, sest kui seda arutama hakata, siis hakkame kritiseerima terve ürituse üldist lähtekohta, see pidi olema suur massiline rahvatantsufestival. Ja selle kriteeriumi seisukohalt peaks ütlema, et isegi tuljak see üsna keeruline, mitme tuuriline tants oli väga õnnestunud. Isiklikult võib-olla valiksin välja parimate näidetena küll sellised, kus koreograafia oli küllalt jämedakoeline ja küllalt lihtne. Näiteks perekonnas valts one hoiti seades näiteks konnatants kus sa nüüd mehed esinesid, pääsevad ju võib-olla kergemini mõjule staadionil, kui ütleme ungari rahvatants, kus peame liikumisskeem leiab aset jalgade mitmesuguses mustrites paremale, vasakule edasi-tagasi, ka need suurete fileed mõjusid väga oma ühtse liikumise läbi nagu selleks kujunes käest kinni hoidmine ja nende kätte kihutamine. Muusika oli väga osavalt üle kantud helil intidelt. Ja see on ka ainuke võimalus Zeronauditavus teha nii suure staadioni peal. Otsesaade ükskõik osavate mikrofoni asetuste poolest ei oleks mõeldav. Ja põnevusega oodatud Veljo Tormise kantaat sellest ma kuulsin kolleegide poolt sind varem juba teatud seisukohti äratas just tähelepanu selle tõttu ta suutis tabada selle rahvamuusika intonatsiooni meelose ja need intervallid, nii et pidustuste kohta võiks üles lugeda terve kataloogi. Positiivseid tähelepanekuid. Organisatsiooni poolest muidugi tunnen kadedust ja üks tagamatusele Reisogoliga võib-olla just püüda seda organisatsioonilist külge vähe tundma õppida, et siis võib-olla Rootsis midagi taolist kunagi püüda organiseerida, läbi viia Rootsi rahvatantsu alal. Kooliõpilasi, kes seekord esmakordselt oli toas taanduva vanuse eale, jaotatud eri rühmadesse nii et oma rahva tuleviku pärast ei ole mul kodus tõesti vaja muret tunda. Kuidas Rootsis noored sealhulgas ka eestimaalt suhtuvad rahva tahetakse rahvakunsti üldse. Seal on olukord positiivsem kui kunagi varem ja tänu sellele, et popimuusika on kadumas. Hegemoonia on lõppenud ja praegu ei tea keegi, mis õididele järgneb. Improvisatsioon džässialal ja ka rahvamuusika alal teeb suuri edusamme. Näiteks daala maakonnas iga-aastased rahvakunstipidustused said väga suure huvi osaliseks, just eriti noorte poolt. Neli 50000 noort sõitis pealinnast, aga noh, see selleks, et vaadata, tutvuda popi orkestri liikmed on nüüd paljudel juhtudel, haaran viiuli ja harrastavad just folkloristika meloodiate kasutamist. Muidugi võib-olla teatud määral oma endiseid popielemente sinna sisse põimides. Rahvatants Rootsis on organiseeritud noorte hulgas organisatsiooni kaudu, mille nimi on Svenska õmblusring, on Rootsi noorteringi, seal on umbes 80000 liiget ja seal on jaotus siis maakondade järgi. Muidugi see arv on väga väike, võrreldes siin eesti suhteliste arvudega aga hiljuti üks, kuuega tagasi rääkides selle organisatsiooni juhatajaga lihtsalt Restuga, siis ta nimetas just sama tendentsi, et liikmeskond kasvab muidugi see kasa, niikaua kui ei tule tal jälle vastukse uus massikultuurifenomen popi näol, kuna puudub niivõrd läbi mõeldud keskne juhtimine ja kultuuriline tahe, kui siin maal. Eesti noored on kadedad huvi näidanud Eesti rahvatantsu vastava Stockholmis tegutseb Kassari nimeline rahvatantsurühm. Ja tema kõige suurem koosseis on olnud kuni 60 tantsijat, eliitgruppi kuulub 20 paari ja nad on käinud Londonis, Kanadas, Belgias ja muidugi Rootsis just eesti rahvatantsu tutvustamas. Meil on oma kandle orkester ja seal löövad ka kaasa. Mõned olid nii, et on võimalus ka näidata Noarootsi rahvatantsurootslastele, see on nagu siis sillaks soome-eesti vaheline Soome sild. Rootsi-Eesti vahel on siis Noarootsi ja Pakri sildu eesti rahvatantsugrupp. On ka vormiliselt selle Svenska õmblusringini liige. Kuna selle kaudu käib selliste gruppide riiklik majandamine Rootsis. Nagu ma kuulnud olen, olete te tutvustanud Eesti tänapäeva kultuuri Rootsi kuulajatele ka kohaliku raadio kaudu. Kuidas Eestist kostavad saated on leidnud vastavalt Rootsi kuuleskonnas. Vastukaja on olnud väga positiivne, kuna ma ise omal ajal üsna mitu aastat raadios töötasin siis seda tehnikat ja metoodikat ma natuke tunnen. Ja nii ongi rasanud kasutatud hulk linte, mis on pärit Tallinna raadiust. Ja seal on siis eesti muusikat peamiselt esitatud eesti moodsat muusikat. Kuid ka eesti folkloori. Näiteks Veljo Tormise kalendrilaulud äratasid tähelepanu just oma käsitluse poolest, kus nii-öelda folkloor jäeti oma kunstilises pühadusest püsima, jäi mindud seda mitte ära segama ja ümber uudistama. Kuid ka suurt tähelepanu on äratanud Eesti noorte džäss, Tõnu Naissoo, Mart Lille ja muidugi ka klassikud, nagu Valter Ojakäär. Nendes olete raames on tulnud isegi kordamise esile. Mida on põhjustanud kirjad raadiole näiteks kui Lemmueriendi siin kaks aastat tagasi mängis Jaan Räätsa viiulikontserdi ühes minu saates siis paar kuud hiljem korrati seda viiulikontserti just kuulajate soovil ja puht isiklikul alusel nii-öelda tänuavaldusi on olnud üsna mitmeid konkreetsena ja humoristliku näitena võiks tuua ühe hiljuti aset leidnud külaskäigu Tallinna. See oli aprillis, nüüd kevadel Rootsi üks hinnatumaid noorimad luuletajad tuumas transtremmer. Just nende saadete põhjal tundis end lihtsalt olevas sunnitud Tallinnasse ja Riiga sõitma, et tõesti tutvuda sellega, mis on siis nende saadete taga. Tema oli kuulnud Pärdi Pro, et contra ja kuulnud ka Mart Lille folklorist ligi provokatsioone. Ja nii saigi see sõit teoks Svenska Instituudi toetusel. Ja ma usun, et peale seda käiku on siin üsna mitmelgi inimesel toomas trandioniga üsna head suhted ja viimane, mis ta meile just rääkis, oli see, et nüüd tema ise teeb ühe saate Eesti muusikast ja luulest Rootsi raadiole.