Neli päeva sellest lõppevast nädalast veetis taassünnimaal helilooja Eduard Tubin Rootsist. Reedel intervjuud paludes leidsin pererahva hotellinumbrist lillesülemite keskelt. Eila tulid etenduselt etenduse lõpus. Nad olid ju heast südamest tulnud ja eks ma hindan neid ka, aga ma kahjuks ei saa neid kaasa võtta. Mulle see ise ei või viia mullast. Aga lahtiseid, lõikelilli võib kaasa võtta ja maale siis ei tee, on liiga pikk, eks ole. Ja näpivad ära kahju ja me saame alles homme õhtul koju. Aga nüüd endal mulje elamus näha Reigi õpetajat siin vanemas esituses. Kas ootused ühtisid sellega, mis nägid või jäi vajaka? Päris ausalt öeldes võinuks ju olla mõni asi parem, aga nagu maestro ird ise juba toonitab, et temal on see asi pooleli, veel töötab kogu aeg, sellega nokitseb edasi nii palju, kui ta suudab. Ja ma ei oskaks öelda, et just mul mingisuguseid eellootusi oleks olnud, sellepärast et ooper ise on kaheksa paar aastat tagasi kirjutatud ja ma olen vahepeal nii ära unustanud, et ma kuulasin nagu uut asja, mida ma üldse ei, ei nagu ei osanud ette kujutada, et see nii kõlab või ma ei ole kunagi kuulnud, kuidas see oli esimene kord üldse, kuna kuna see, kuna see mängiti nii, et mulje oli üldiselt hea, eks ole, kuulele tuleb nüüd öelda. Libreto oli ju Aino kaldalt ja libreto tänu kaldalt välja arvatud kolmas pilt, mis Jaan Kross kirjutas siis püüdes järele vähemalt Aino Kalda stiili õnnestus tal täie jah, täielikult. Ja seal ei olegi ju Jaan Krossil olnud väga suurt suuri probleeme omalt poolt, vaid ta on pannud selle Taaveti ülemlaulude teksti, kas piiblist või kust, kust neid saab? Ta saab ainult selle lihtsalt sinna sisse. See oli tal vist kah päris lõbuste ja nüüd Vanemuine ja Reigi õpetaja, see oli nüüd üks neid ettevõtmise võiks nimetada siin, mida te nägite? Ma tean ju käsitega, erinevate liidus oli seal tööalast juttu kindlasti, aga teisiti ei saagi olla. Seal hakati mulle kohe mängima siinsed ettekannet 10.-st sümfooniast ja see oli siis pühendatud rahvusvahelisele muusikapäeva, nagu see ettekanne oleks, kuidas ta liinilt kõlas. Lindilt kõlas väga hea, väga hea, parem kui esiettekanne, mis toimus Göteborgis. Järvil on ikka see võime orkester nii-öelda pinevusesse ajada ja, ja selle pinevusega tuua esile kõiki neid sümfooniaarenduse punkte, nii et ma olin selle ettekandega väga rahul, vasara, eks ole, Jettegoorisoli ju dirigent Ameerika mandrilt Ameerika ja siis võib arvata, et siin oli nagu autori või vähemalt leevendada selle välja. No ja me oleme ju Järviga väga head sõbrad ja tema nähtavasti tunneb minu muusikat ka niivõrd palju, et ta oskab seda nagu kohe nii esile tuua, nagu see on mõeldud selle vastu ja Göteborgis oli hoopis võõras mees Ameerikast tulnud Taali partituuri hästi ära õppinud. Ja ta oskas seda orkestrile üle ka anda, aga tal ei olnud seda pinevust kuidagi, ta läks kergemalt üle kõigist momentidest. Nii et jah, see ettekanne oli siin oli sellepärast parem, et ma olin harjunud kuulma seda esiettekannet lindilt mis toimus seal Göteborgis ja ma mõtlesin, et see on hea küll. Aga siin oli palju parem ja ma jäin mõtlema. Ja et niiviisi võib teha, et no see on järvi teene. Haruldane dirigent Järvi. No me ei saa temast pikka jutt seal tehagi. Nii muide siia tulles te tõite üsna hulgaliselt kaasa, aga mida kodumalt huvitav võiks kaasa viia selle? Reisilt perenaine, rida, klubid. Et kõigepealt ikka armas mulje, nagu kokku seal oma eestlastega kuulete jälle ümberringi eesti keelt ja lähe tuttavat linn. Aga linn on ikka juhtunud ka. Eelmistel külastustel paistsid ainult kaks kõrget maja. Nüüd vahetad, kuhu vahetad, igal pool on suured ehitamised jälle ees ja vanalinna nagu heledamaks läinud. Kes seal on? Palli värvitud kindlasti, sest seal on ka olümpia ettevalmistuse mehed. Kes seda teadnud, kuidas keegi võtab, ühe silm on harjunud võib-olla hallina nägema ja võib-olla tuleks külmaga, eks heledam värv rõõmustab juba selgeid rõõmustel. Muidugi, praegu on sügis ja kõik Põhjamaad on ju hallid ja sompus ja koledad. Vaatasin Helsingi. Stockholm on samasugune põhjamaid, peaks nagu lukku panema, ootama, kuni lumi tuleb, ehk kuni kujued lehedele, jalad ja nii tagasi. Nüüd muusika jutu peale. Kas ramm laulab nii, nagu ta alati on laulnud või kuulge, mul jäi piltlikult öeldes suu lahti ja seepärast mulle pantise noot kattis selle gruusia komponisti sünt, mis nad seal läbi võtsid gruusia keeles ka veel peale selle, mis on eriti piinav jälle eestlasi. Ja sellest noodist võis näha, et see gruusia meister on hoopis teisel lainel, kui meie koorilaululoojad arvates raskemad pala või süüti ühele meeskoorile kirjutada üldse ei ole võimalik. Seal on niisugused äkilised üleminekud, need nii ootamatud, et neid tabada otse ja pysti, ükski meeskoor maailmas ei teeks seda ära peale rammi. Aga teie reekviemi Nadel noodist laudaibinud ei ole ju koori nootegi veel ainult üks pardituran. Ja aga sellel nad laulavad kohe noodist ära. Kindlasti see ei ole mingi probleem. Siis me olime seal, Eeva, et sa kirjutasid seda tegelikult rammi le mõeldes. Nojah, aga ma ei oska keeruliselt kirjutada. Ja aine on ka niivõrd lihtne, et seal ei ole, muuseas ma rõhutaks seda veel, see ei ole mingisugune vaimulik reekviem siis täiesti ilmalik Reekviem ja seda võib ainult kontsertsaalis ja tekstis nad pulti undareid. Tekst Visnapuult peamiselt ja siis undrilt ka. Mis teie arvates kõige suurem instrument on alanud, millele muusikat olete kirjutanud, kas RAM või võime grammist suuremates olla? Kui kollektiivi võtta? Soolopillile on kõige suurem instrument kontrabass. Kõige vaiksem, balalaika sele pillile Ma ei uskunud, et midagi üldse saab kirjutada. Ma ise olen seda pilli lapsepõlves mänginud natukene Sveits mees suhtes, näiteks. Tuntud vene rahvalaul, divideviitati täpitata. Ai jaa, see Svetnov, kes seda nüüd mängib, helistas mulle, et kas ma ei saaks midagi balalaika kirjutada, siis ma lihtsalt ütlesin, et ma ei oska midagi selle instrumendi kirjutada ja mõtlesin ka niimoodi, et seal ei ole mingisuguseid võimalusi. Ja pealegi vilkontsert orkestriga, et see instrument ei kanna ju nii palju orkestri seast välja tuleks, orkester tapab ta ära. Aga siis jätnud järgi vaid ükskord helistas ukse taga tuli koju demonstreeris mulle üks tund aega seda pilli. No siis oli mul hoopis teine arvamine, sellest hakkasin kohe kirjutama. Ja pärast tõesti ainult vaatame, mis tema teeb, selle väikseim balalaika. Ei ole vist kedagi maailmas, kes talle võrdne oleks või sinna lähedalegi sead. Nonii siis sa ise niiviisi ära kirjutatud. Seda mängiti jah, Moskvas ja Stockholmi filharmoonia käisid seal möödunud aastal ja siis ja Peter või selle Leningradis mängis ja selle ka roostes veski oli just nimelt tahtnud, et see tuleks ka programmi traditsiooniline punkti panemine, mis portfellis on või kirjutuslaua sahtlis kirstus laava sahtlis on ainult natukene 11 10. sümfoonia skisse. Ja need seisavad seal veel tükk aega, enne kui ma nad välja võtan, sealt siis vaatame, mis saab muud kui ei ole muidugi, siin taheti veel ühte ooperit, aga ma ei taha selle peale mõelda üldse praegu, miks vision põrgulik töö, ooperi kirgas, see sugugi nii lihtne kui sümfoonia, kirjutab. Nonii minu arust midagi, kui head tagasijõudmist koju ja taas koju siia koju. Aitäh, aitäh. Suur tänu.