Õnnitlen Haram Travers, aitäh. Ma näen teie pilgus praegugi veel pisut hämmingut. Aga muidugi mitte minu õnne soovimisest, vaid püüame kirja abil kuulajale selgeks teha, millesse hämming siis oli või üllatus täna, 18. juunil. See on see moment ja päev, kus me räägime. Ja üllatus oli see mulle tõepoolest, kui ma täna hommikul tööle tulin ja meie sekretär posti tõi siis ma avastasin mulle kirja Rootsi akadeemiast, millega mul ei ole aastate jooksul kunagi tegemist olnud. Ja kui ma selle lahti tegin, siis selgus, et mulle on määratud Rootsi Akadeemia tõlkepreemia ja kui ma seal lahti tegin, siis ma võisin sealt lugeda järgmist. Ats Svenska Akadeemian Arbess Lüütab tilde ela eir Sid Tolk ning Spriis Pelopet skate Frit, fototüüpssen Cru nur. Filmi meedee lahid, hüürni penskar, atestenski, leer, Riisbelüütet. Medi pesta Helsningar laaž Jürgenstein ja maa Drember pandesse, siis pisut lihtsustatult tõlkides kõlaks see niimoodi. Käesolevaga on mul au teile teatada, et Rootsi akadeemia on otsustanud määrata teile oma tõlkepreemiasumma. Maksuvaba moodustab 8000 krooni auhindamise otsus tehakse teatavaks 30. mail. Avaldatakse ühtlasi 20. detsembril akadeemia pidulikul koosolekul. Parimate tervitustega laaži üles teen nii ja mis seisab nüüd siis selle taga selle taga? Teade preemia määramisest mulle on veel niivõrd värske, siis ma võin öelda, et ta tuli mulle täieliku üllatusena. Ma ei osanud seda preemiat oodata. Ja praegu on tõesti raske öelda, millega ma selle preemia olen ära teeninud. Ma võin öelda ainult esimesel hetkel, nii palju. Tõlkimine on mul alati lõbu pakkunud. Ma ei ole teda tööd teinud kunagi honorari mõeldes. Kuigi honorar on oluline loomulikult. Ja ma olen teinud seda tööd tõsise rõõmuga. Mul on meeldinud uurida ja tuhnida rootsi keele rikkustes ja püüda siis leida neile vasteid emakeelest. On see raske vastata leidmine, kas meie emakeel, eesti keel on nii paindlik? Eesti keel on isegi väga paindlik, seda kogebki alles siis, kui oled sunnitud teise rahva suuri autoreid emakeeles edasi andma. Seda võib tõesti tunnistada, et eesti keel võimaldab tõlkida minu kogemuste järgi kõiki autoreid ainult et selleks tuleb vaeva näha. On kindlasti teoseid, mille tõlkimine eeldab aastatepikkust tööd. Peab tunnistama, et niisuguste rootsi autorite kalale ma ei ole julgenud lahkuda, kui see, et seal on. Need autorid, mida mina olen tõlkinud, ei ole olnud kerged, aga nad on vastanud minu laadile olnud keeleliselt mulle lähedased. Nii mõnigi neist on nõudnud väga suurt tööd, aga ma ei tea, tulemuste üle peab otsustama lugeja. Aga mulje on eesti keele rikkustes kaevamine teose adekvaatseks edasiandmiseks emakeeles pakkunud lihtsalt lusti ja võimalused selleks ei puudu eesti keeles. Tõlkima hakkasin üldse 50.-te aastate keskpaigas. Rootsi kirjandust hakkasin eestindama 50. aastate lõpus, kui ma ei eksi, siis 1958.-le Maltale ilmus esimene minu tõlge rootsi keelest. Vahepeal möödunud rohkem kui 20 aasta jooksul olen ma jõudnud eestindada umbes 25 Rootsi autorite teost, see tähendab eri raamatutena eriväljaandes ilmunud erikaante vahel erikaante vahel ilmunud teost. Peale selle üksikuid jutustasin oma välja veel kogumikes. Kes on teie meelisautorid olnud? Peab tunnistama, et Meelis autorid on aastate jooksul muidugi muutunud, aga kõige rohkem olen ma senini tõlkinud Päär laager püsti. On mulle meeldinud ja meeldivad siiamaani, Ewing Johnson, samuti eriti tänase kirja alla kirjutanud akadeemik, klaarse Ülemiste, keda ma kavatsen ka veel tõlkida temast olema tõlkinud Sokratese surma, mis ilmus kunagi kuuekümnendatel aastatel. Siis meeldivad mulle muidugi paljud teisedki rootsi autorid, nagu syywararmeer uuematest autoritest Svendel plaan, Lennart frik, Jeffhild ja teisi, nagu ei suuda praegu meenutada. Need on meeldinud eelkõige oma ainestiku käsitluse poolest. Ja mis mind kõigi autorite juures võlub, on nende keelekäsitlusstiil. Olen püüdnud alati leida autoreid, kes annavad võimalusi kõiki emakeele rikkusi kasutada kellel on rütmikas värvikas keel. Teinekord tundub niimoodi, et mõni auto väliselt isegi lihtne nagu laager pist, kelle keel on klassikaliselt puhas. Aga nüüd tõlkima asudes ilmnevad nende sisemise struktuuri iseärasused, mille edasiandmisega on küllalt palju tööd, aga mis ühtlasi pakuvad tõlkijale töö käigus rahuldust ja võimaldavad kaevata sügavamalt emakeele rikkustes. Arnold Raave hakkasite Rootsi kirjandust esindama kuskil 50.-te aastate keskel. Huvitav, kui palju nüüd selle aja jooksul on teleAbedage juurde kasvanud. Nüüd, kus Tartu ülikool juba rootsi keelt aktiivselt õpetab on olukord tunduvalt muutunud. Praegu ma võiksin öelda, et on kasvanud terve rida noori kvalifitseeritud tõlkijaid. Näiteks Hillar Laane, Enno Turmen, Ülevaalu ja. Jah, mul meeldiv tõdeda, et need on ju minu maja mehed, raadiomehed, keda me kuule, võib-olla rootsi keeles kuuleb pea iga õhtu. Ja ja see on muidugi nende tõlkijaks kasvamise üks eeldusi olnud. Kuna nad tegelevad pidevalt rootsi keelega, siis on meil vähemalt see külg tõlkimiseks laitmatult olemas. Nad oskavad hästi rootsi keelt tunnevad ja puutuvad kokku rootsi elava kõnekeelega saavad pidevalt oma keelelist baasi täiendada. Mainitud kolmele tahaksin lisada veel Anu Saluäär, kes on viimasel ajal asunud aktiivselt tõlkima rootsi keelest. Küllalt heade tulemustega. Vanast kaadrist pean oma kohuseks tingimata nimetada Henrik Sepa maad, kes juhtis mindki rootsi kirjanduse juurde. On veel teisigi noori, kes on katsetanud ja kellest loodetavasti mõne aasta pärast. Casa tubli järelkasv. Aga need boonuse teine ots, kui palju teie andmetel? Praegu jõuab kaasaegsed eesti kirjandust Rootsi lugelavale? Suhteliselt vähe. Kahjuks on tekkinud mõningad otsekontaktid sealsete kirjastustega. Paar aastat tagasi käis siin rabenjažeegreeni täiskasvanute osakonna juhataja ja temaga oli kirjastusel läbirääkimised mõnede asjade väljaandmiseks. Ja nüüd esimese pääsukesena, nendest läbirääkimistest võib mainida Vladimir Beekmanni lendureid, mis ilmus möödunud aasta rootsi keeles ja mis eriti rõõmustav. Otse tõlkijana eesti keelest. Üks kohalik eestlane, kelle nime ma ei suuda praegu meenutada tegi selle tõlke ja nii palju, kui mina seda oskan hinnata, on see tõlge tehtud hästi ja ka rootsi oma retsensioonid, nii palju neid mulle pihku on puutunud, on küll apositiivsed. Nii nüüd aga tagasi, tulles Rootsi Akadeemia kirja juurde. Kas teie teada on Eestis keegi varem taolist preemiat saanud või nõmmeliidus? Minu teada mitte, aga loomulikult ei olema ja seda asja kunagi uurinud ega, või vanduda, et, et ma tõtt räägin. Igatahes julgen küll arvata, et Eestimaal ei ole saanud käia siis niiskus preemiat Camite kodanlikul ajal. Ja ma julgen arvata, et ka mitte Nõukogude liidus üldse. Sest et skandinaavia huvi Skandinaavia kirjanduse väljaandmise vastu on nõukogude liidus nagu süvenenud viimastel aastatel. Meil on ju olnud aastakümneid rootsi kirjanduse vahendamise traditsioon juba kodanikule küllalt palju rootsi kirjandust jälle ja seetõttu oleme meie nagu rootsi kirjandust üldse rohkem välja andnud kui, kui paljud teised liiduvabariigid. Kas või juba seepärast, et meil vahetumad kontaktid on olnud Rootsi maha aga juba aastasadu ja, ja seetõttu oleme meie nagu Rootsi kirjandust üldse rohkem välja andnud kui nii mõnedki kaugemad rahvad, reisid.