Täna vestleme ühe noorema generatsiooni esindajaga väliseestlaste hulgast mehega, kes külastas kodumaad sellel suvel ja sõitis tagasi Ameerikasse septembri algpäevil. Kuna külaline on enamuse oma elust viibinud võõrsil siis tema emakeel pole enam nii tugev kui neil, kes siit võõrsile sõites olid juba täiskasvanud, et mitte anda reaktsioonilistele ringkondadele otsest võimalust kodumaal külas viibinud eestlasega arveid õiendada. Me vestleja nime ei nimeta. Jaa, vabandame kuulajate ees juba ette, et teeme seda alati, kui on oht, et oma vanemaid või sugulasi külastanud eestlasele seda võõrsil pahaks pannakse ning teda lehtedes mõnitama hakatakse. Niisiis alustame tänast vestlust küsimusega, kas oletegi Eestis külas? Esimest korda? Ja see on esimene kord Ameerikast, New Yorgis, kui kaua te olete nüüd juba ära olnud kodumaalt? Seal umbes 22 aastat, nüüd septembris? Ma olen võrdlemisi noor 14 aastane ja. Mul ei olnud õieti midagi otsustada. Lihtsalt oli äraminek ja pidin minema, aga see oli väga äkiline nii-öelda üle. Kuidas teie elu siis seal kulges, kui te itsitate läinud noore mehena kool jäi esini pooleli, täiesti ei jää seda muidugi, oli nii-öelda rändamine iga paari aasta tagant jälle kuskile mujale ja Saksamaale koolis sai käidud seal osa ja siis Ameerikasse. Seal siis lõpuks sai ikka ära lõpetatud kool võttis aega muidugi, palju aastaid läks kaduma, mis alal te praegu töötate? Muusika alal õpetajana, kuidas küpses teis niisugune mõte tulla jälle kodumaale või tulla siia vaatama, mis siin nüüd on? See oli juba küps õieti kaua aega tagasi. Kodumaa igatsus on ikkagi niivõrd suur, et ükskõik, kui kaua nädal või paar oled ära olnud, siis igatses, on juba südames, ma olen elanud Tallinnasse elama koolis käinud seeni, ma käisin algkoolis, siis aga kus naine 18 seal laial tänaval näha. Kas teil omakseid veel siiani jäänud? Ma ja mul oli, seal on siin ja ema vend on siis kui läksid päris üksinda ja näe seda küll. Ja vända siis veel ei olnudki, et ma ei ole venda üldse näinud neid esimest korda kaheksa 19 aastat. Juba täismees ja, ja muidugi aeg on läinud, missugused olid muljed, kui te siia tulite, esimest korda siiamaale, nii raske sõnadesse panna niivõrd kaua aastaid ära olnud ja muidugi isa, ema ja kõik olid lilledega vastas ja ja no see oli niivõrd lõigutav, nagu ma ütlesin. Sõnadega ei oska seda kuidagi kuidagi seal niisuguseid sõnu, millega kirjeldada, ma saan aru, seda, seda on raske tõesti rääkida. Ja esimene olime kõik koos. Rääkisime oma muljeid ja Ja nii palju on veel, oleks veel näha ja käia ja palju koolisõpru klassivendi. Lihtsalt nii lühike aeg on olnud, et ma ei tea, kuidas see aeg on herra kadunud, et need ei ole lihtsalt olnud aega kohe minna igale poole, kohata teoreetiliselt kaks nädalat siin kolm ja vähem siiski kolm nädalat umbes kaks nädalat ja nad ei kao muidugi. Kuidas, kuidas vanemad elavad siin praegu väga hästi, elavad väga hästi, kus isa töötab teil või müümisalal, tema töötab, ta muidugi muusika alal, töötab konservatooriumis, on seda teinud vist kõik need aastad, väga tahaks, et ma tuleksin ka siia elama ja töötama nii nagu tema töötab siin ja muidugi me käisime konservatooriumis. Ja meil oli jutuajamine Alumäe ja tõesti, ma pean hakkama pisut mõtlema sellele. Aga mis aladel on Alumäe viiulikunstnik ja no ja ma olen ise ka harrastanud seda. Nii et eluaeg, aga ta tegi seda jälle, ta tuleb enne muidu mõelda kümmet kanti läbi. Jah, muidugi nii, äkki kõik asjad juhtuvad nii kiiresti, äkki läheb midagi? Tellid, kirjavahetus oli terjeri umbes mingisugune ettekujutus ka sellest elust, mis sina ja no aga nii palju on juttu igal pool ja, ja kui see ei ole käinud, ei ole näinud. Raske on tõesti panna kõik need jutud kokku ja leida mingisugust ja mismoodi otseselt sõjameeste otsast paari aasta pärast ma tahaksin tulla jälle jälle tagasivaatava selge mudelile.