Hiljuti möödus 90 aastat kunstiteadlase Voldemar Ermi sünnist. Kuulame neid saadet, mille autor on Enn Lillemets. Kunstiteadlane Voldemar Erm oli neid õpetlasi keda kujundas esimese Eesti vabariigiaegne haridus mida iseloomustas huvide universaalsus koos erialase põhjalikkusega. Selliste meeste arv kahaneb iga aastaga. Voldemar Ermi viimaseks avalikuks esinemiseks jäi telesaade Heiti Talvikust, mis oli eetris möödunud aasta kaheksandal novembril. Seda saadet Voldemar Erm ise enam näha ei saanud. Kolm päeva varem lahkus ta meie seast jäädavalt. Heiti Talvik oli Voldemar Ermi sõber. Juba kooliajast Pärnus. Truu sõbrana oli Voldemar Erm peti halverile toeks kui see vene võimude poolt arreteeritud Heiti Talvikule Tallinna Patarei vanglasse pakke viis. Ja truu sõbrana oli taga Betti Alveri kodus külaliseks mitmesugustel puhkudel kuni Betti Alveri elu lõpuni. Voldemar Erm pidas oma pika elu jooksul väga huvitavat päevaraamatut. See päevaraamat saab alguse 1924. aasta kolmekuningapäevast ja siis on seda peetud 27. aastani. Järgneb pikem paus ja jätkub jälle 41. aastal. Jääb niisugune mulje, et ka need vahepealsed päevikud on olemas olnud. Aga nad on kas kadunud või noh, mingisugusel ajel hävitatud. Ja siis 41.-st aastast on need päevikud olemas peaaegu järjepidevalt 94. aastani. Ja viimane sissekanne, kui seda sai loetud mõjus päris vapustavalt. Sest see oli Estonia hukk. Juba väriseva käega sisse kantud. Ja peale seda jäi Voldemar Ermil veel üle kuu aja elada. Kui tema päevikuid lugeda, siis on nad esimesel hetkel väga üllatavad just oma universaalsuse tõttu. Huvide mitmekülgsuse tõttu. Võiks ju arvata, et kunstiteadlasena tuntud Voldemar Erm et põhiliselt kirjutab ta kunstiasjadest, aga sugugi mitte nii. Neist päevikust võime peale näituste muljet leida ka tema lugemismuljeid kontsertide, muljeid, tantsuetenduste muljeid, muude teatrietenduste muljeid. Ja need muljed on mõnikord väga põhjalikud. Need on otseanalüüs ja lausa teaduslik vaatlus. Näiteks Konrad Mäe esimene mälestusnäitus 1009 26. aastal Tartus siis kui Herman ülikoolis. See on väga põhjalik ja väga pädev kirjeldus praeguse pilguga lugeda. Ja järelikult siis 26. aastal. See on siis esimene konkreetne märk. Termil on sügavad kujutava kunsti huvid, sest alles 37. aastal avaldas ta oma esimese arvustuse kunstinäituse kohta. Mis ta siis vahepeal tegi. Vahepeal pidi ta ülikooli pooleli jätma. 25. aastal oli ta tulnud Tartu Ülikooli õppima eesti keelt ja kirjandust. Ja haiguse ja rahalised olude tõttu pidi ta katkestama 30. aastal. Aga siis võttis Richard Kleista tööle Eesti entsüklopeedia toimetusse sekretärina korrektorina ja seal oli ta 10 aastat ametis. Kuni siis 30.-te lõpu poole. Richard Klein andis talle sellise ülesande, et Eesti biograafilise leksikoni täiendusköitesse kirjutada kunstnike kohta artiklid. Niimoodi sai siis tema kunstiteadlase karjäär alguse, nii et sel alal täiesti iseõppija iseõppijana jõudis ta siis väga kaalukate tulemuseni. No on teada tema Köleri uurimused, samuti Köleri aeg laiemalt, aga ka väga paljud Dallasest võrsunud kunstnikud, keda ta on arvustanud, kelle kohta on kirjutanud. Ja siis muidugi suur elutöö osa. Voldemar Erm-il on Tartu Kunstimuuseum. Ta on üks selle alguse juures olnuid ja selle direktor 41.-st kuni 51. aastani. Ja paljas direktori sõna ei ütle veel seda kõike. Et ta tegeles ka näiteks niisuguse asjaga, et sõjajärgsel Stalini perioodil salaja näitas kunstiinstituudi õpilastele eesti kunsti häid töid, mida avalikult ei võinud siis näidata Karl pärsimägi ja teisi kunstivaramut. Ja teda võiks iseloomustada veel niiviisi. Tema päevikuid lugedes tuli meelde Daniel Palgi mälestused et nende vaatlusviisis on midagi sarnast. Mõlemad on omamoodi kuiva huumoriga. Mehed ja väga põhjalikud detailides püüavad olla võimalikult tõetruud. Ja ka inimestena Nende mõlemiga kokku puutununa võib ütelda et mõlemad olid tasakaaluka meele ja sõbraliku loomusega mehed sellised tulised, nii nagu neid tõesti vähe on järgi jäänud. Väga raske on valida midagi sellisest rikkalikust materjalist, nagu on Voldemar Ermi päevikud. Ja see valik, mida te nüüd varsti kuulete, on tehtud sellise põhimõttega, et iseloomustada nende kirjutajat mitme kandi pealt. Kusjuures üks võib-olla kõige mahukam osa on peaaegu täielikult välja jäetud, sest see on niivõrd suur teema. See on siis tark Tartu kunstielu, Tartu kunstimuuseumi ajalugu aastakümnete kestel. Selle koha pealt on ERMi päevikut asendamatu ajalooallikas. Sellist ei olegi võrreldavatest dokumenti. Selle materjali kohta. Kaheksateistkümnes näärikuu 1924. saasta. Plastiline tants see kehastunud muusika rütmiliselt skulptuuri ja elustunud maalin on ülim kunst teiste hulgal. Nii palju ilu on suletsesse alasse. Ent selle mõistmiseks, eriti tähtsad, on muusikaline baasis ja värviline nägemus. Seda õpetas Ella Ilback omal õhtul. Kõigi vaatluste aluseks oleval juhusel peab võtma meeleolulise. See olgu lähtekohaks mitte kritiseerida, vaid tunda see mu ülesanne. Kriitikateebesteet, määraten, kunstniku seisukoha kunstilisel kultuuril. Kunsti nautija püüd on vahenditumasse vahekorda asuda loojaga, et tunda sügavama elu voogamist enesel. Huviga ja suurte laimustega sammusin Endlasse. Tõsine sügav tunne asus hinge tõtates pärnade alleed. May pettunud hiljem, sest Ilback liigub kõigi edenemist teed. Jätkuks seda igavesti. Ilback on suur kunstnik omal alal, mitte geenius, Seksanda vaimne isik, liig nõrk. Puuduks sent Machessa suure mehe fantaasia, mis kannaks kunstnikku ning elustaks vaatlejat. Kuid unts meil, õigus nõuda seda. Peab võtma kõike, nii nagu on nõuta kui ainult võimalikku täiust omal alal. Ilbakun naine, üllatav preestrinna kunstide templin, omin, võimisin, läheneb ta täiusel. Ta fantaasia meeleolu sõnalt. Kogu psühholoogia on neitseline, suur sugusem, kui kellelgi tolle järele on valit kainestik. Ilbakil on loodus lihtsalt üllatavad eeldused tantsuks imelikult harmooniline, proportsionaalselt kaunis keha ilmekas nägu ja veetlevad juuste linikud. Ta võlub ilusana naisena kummaliselt. Ta valitseb oma keha tehniliselt ja esteetiliselt. Mis oleks tähtsam tantsuks. Ilbacki looming on alati viimistelt ümmargune, tal pole taevani tõusvat kulminatsiooni, pole ka äärmusesse küündivat omapära, kuid ta ei jäta iialgi külmaks. Muusikat tõlgitakse bella Ilback väga ühtlaselt siduvalt. Siiski võib eraldi tunda mõlemaid, nad ei sula lahutamatuks ühtumiks nagu Machessal. Kohati hülgabki ta muusikat katsetades kongi õudsete plärinatega. Peab tunnistama, seal oli algupära ja mahlakust. Ilbacki tantsu ei ole pealetükkivate algupära. Ta kunstiline füsiognoomial üldine, nagu süntees, kõigest kaunist. Kangelane võib hõisata, näib olevat elukõrguse tipp. Seal variseb ta põrmuks mingi kõrgema tahte ainsal hoobil ning nii võimas elu on minetanud oma vaimse väärtuse. Jääb ainult natuur. Kreedo on tõsisem teos. Seal on esikohale tõusnud mõtteline element vast kunstniku elu tunnustus. Tan liig raskepärane minule. Painajal oleme jõudnud õhtu kummalisena osani. Midagi algupärast ja tõsise arusaamisega vimisteldud, osutab see. Ei leidu sõnu sellise meeleolu väljendamiseks. See pole grotesk, see pole müüt. Sõnanarkja jubedus, vahenditult alluv vaatlejal. Kogu etenduse aja kuulsin oigeid enese ümber ning närvid otsekui põlesid tulel. Öine dekoratsioon korratult voolab siilude kaupa kaamet, valgustust. See langeb ta kahvatule magaja kujule mustal pinnal. Vaikusesse lõika paskne tärin, millele läheneb kurjuse jumal. Närvilisest paugust virgub magaja vaikne kuju. Viskuden püsti, kui ussis algusest. Ta langeb korralt kui tõbine kuid ei lakka enam vaevamast õudsed elamused, sest vägevam paine saabub näitlus, millele sarnastega võrdset pole ma midagi näinud. Millisena koonian, millise nahastuse valudel viskleb keha raugeb jõude, lammub mõistuski teadvusele, saadan eneseolukorrast otsekui sündiva roima julmust ning painajaliku valu, avaldab kunstnik. Hirmul jubedus põgeneb inimene kuid pole paika, kuhu ei ulatuks kurjuse võim. Jabal istuma. See on täius omal alal. On jubedus, ekstrakt. Ei mingit hoo ega Gogoli surnuaia meeleolud vääri võrdlemist sellega, mis esita. Silback. Teoksil on algupära, millist ei märkagi elamuse intensiivsuse tõttu. Algupärane kongi vastne tärin, mis ise otsekui pistidega haarab närve. Unistus. Kuivõrd drastiline on see töö eelmisega. See, mis oli küllastet eelmisel õuduse ja hirmuhigiga leiab vastaspidise täiusliku väljenduse sel teoksil. See on past ilusam osa eeskavast avaldav sirguva neiu elusuhet. Kõik, mida iialeski pakub veetlevat naiselik graatsia leiab küllaldase väljenduse sel teosel. Paremat ei või iial loota. Milline kergus ja libikalik rõõm. Kõike, mis on hämmastavat naisen, mis tõmbavad armastuse ja võluvad tundmusel on avaltetilbacki ilusam kehand. See joodad purju ilma mingi erootikat. See on nagu ülemlaul noorusele ja rõõmule. See on muusika, sulab meeleoluks. Mida täpselt väljendab keha. Kergus on igal liikmen. Igal liigutus on nagu libistaks kevadine tuul üle ilmastikuerootika on saanud siin hingest puhastanud kuju. See pole toores, tunde refleks, vaid tõsine, õilis elamus. Unistus on esmalt ülemlaul Ella Ilbakile, sest ta ilu on sellel tantsul võrdlematu. Publikut oli peaaegu saalitäis ning kunstniku menu hääl. Taas sain meeleolu, mis sundis mind hulkuma sihitult meeleolude kantuna Pärnu kesklinna kitsaid ilmetuid tänavaid vaikse lume sahisedel tumedast taevast. Saabuks jälle nii. Mihklikuu 14. 1925. aasta. Poiss võid rõõmustada, oled täisväärne akadeemik ja kodanik rektori austavast käepigistuses ülikooli passi andmisel. Ei midagi üllatavat, korralikku pidulikkust kises protseduuris, vaid koguni igavust ja nukrusetunnet. Nagu ei ole järgnev tööväepealiku üllatav triumfikäik, vaid teadlase vaikne ja süveneb uurimine teaduse vallas. Tänane päev on ainult sissejuhatust tulevale tööle. Siiski sisemise erutusettai mööduse päev. Milliste ülemate nägudega koguvad nood mitusada noort siia kõik kattunud paremasse, mis kellelgi on? Tunned endagi osana, sest juubeldavast noorusest, kes tahab rajada tuleviku vundamendiakadeemia müüride vahele. Ei Tänapäev pole mõtlemiseks ega Lukrustamiseks, vaid andumiseks silmapilgu, üleval valdavale meeleolule. Elaguni juubeldab noorus. Väike aula, tulnukaid täis. Rektor peab lühikese isalikku õpetust kõne, kuidas peaks suhtuma iga kaasvõitleja omale tööle ümbrusele ja alma maatorile. Olge nõudlikud endale ette ja häbisse, jätaks koma vaimset ema, et ei edasi viiks nende tööd, kes siit välja minnes on suurt korda saatnud. Vaimustav sahin on vastuseks. Järgneb isiklik dokumentide jagamine. Vaadates rektori käesurumine suguluse alma materiga, kinnitab. Neid on palju, 1000 läheduseni ulatuv arv, kelle nimesid siin täna hõigatakse, kuid vaevalt veerandik on neid vastu võtmas. Pärast pärast on esimene asi sõbruga juudi kauplus Sõrutata välist embleemide omandamiseks. Tärn ja üldmüts. Ning kohtumisi on eneseuhke tervitus. Tere härra jurist. Mis maksab see maailm? Õhtul kolil? Mihklikuu 15. 1000 925. aastal. Niisiis on see esimene tööpäev ja vähe pähe tale töökorraldus enam nii kui keskkoolis, kus alustati, tead, tundide rida, kus käsitleti määrata õppepiir ning koolist lahkudes võisid jällegi täita määrati ülesanded. Teisel päeval olid tubli poiss. Ise on kasvanud meheks, ise valib ja sooritab kõik. On veidi võõrastav, kui kogu päeval kuulad ainsa loengu. Milline vabadus, milline liikumisvõime ja ise töötamise luba. Enese jumala, oled sa koore, kollane üliõpilane. Siiski võõrastav on aega raisku palju ja rahaga ei oska tarvis mõõdukalt käitleda. Pillutada sinna-tänna kui mesilane muisusid Õilme väljal. Ent järelduseks on ikkagi näiline, mitte midagi. Aga huvitav ja erutav on tuhnimine antikvariaatides laadungit, mis see on, kui mingi loomistöö? Esimese töötunni Alma Materi võlvistik, kui tal alustas doktor Saareste oli midagi pidulikku, kui kell üks koguti avarasse auditooriumisse, et kuulata eesti keele õppekava ja aineulatust. See pole heidutav, ent varub tööd paariks aastaks. Eriti tähtis on praktiline aja kasutamise meetod, võimalikult rohkete saavutustega. Tuleb kuulata loenguid. Suurem osa tööd tuleks siiski raamatute järgi sooritada. Saareste ise on noor virgas mees, kes näilikult hääd eeldustega võib käsitada oma ainet. Ladus kõneleja ja korrektne esineja. Austan niisuguseid mehi. Õhtupoolel pole õieti midagi teha. Kolkalinna peal luusin ülikooli labürindis ja ootan asjatult loenguid, mis alles hiljem algavad võhikule. Linnaraamatukogust otsinud Tarbrandesse teost lugemiseks, õhtul löömässa Liise pääl, aidaa viinakuu 24. 1925. aasta. Veljesto. Milline intiimne nimi, milline omapärane olemine tolle nime varjus. Kaasvõitleja Bergiga külastasime õhtul Vellede kollet, tutvudes tolle silmapaistva organisatsiooni siseeluga. Meeldiv oli ja külalisi legi kodune õhkkond. Oli mulle ju ka nii palju tuttavaid, sardo riik, Reiman, Põvvat käbi ja teisi ning Veljesto koldel juba ei võõrusteta. On tarvis istunud telligentsema ümbruse järele, mis esitavad seda kogud ja karskusühing. Milline isikupärane elurütmi, rõõmus meeleolu siin, milline raamatulik, formaalsus ja hurraa, paatus seal. Tegu motiivid on pea samad, aga teisiti tuleb välja. Siin isik moodustab ühingu, seal ühinud, kujundab inimesed. Manninen, Se flegmaatiline soomlane pidas siin üpris lõbusa toonilise referaadi rahvaomasest arstimi, sest see oli nagu ajakohaseks sissejuhatuseks omavahelisele olemisele, milles vaheldusid laulud, muusika, tants, vestlused, naljatlused otsekui hiina ketti kirebas reas. Ka vanahärra Tuglas luuras ringi oma mustade kahtlude Alt. Tema juba teab, kus liikuma peab. Vast hommikul variana lahkuti kolde lõkendavalt tule paistelt. Näärikuu 13. 1925. aasta. Määrane hull päev see sõidupäev ning lõppeks ta niigi ega jätaks mõnd pahaendeliselt mälestusmärki kasvõi füsioloogiliselt kogu unetud soigumist. Päev Tartu tänavail 22 kraadises vinges tuules. Ikka uulitsa tuulitsalle küürust Tago mägrakoerana järel. Korterjaht. AvaLuskab silmi katmatuile kõrvule tungib märkamatult põue kehka elektriseerides selle jubedate värahtusiga meeles juba valdav lootusetus põikad ikka jälle kusagile koridorid, et sealt sama targalt tagasi pöörduda. Võiksin isiklikult informeerida igaüht, vähemalt poolist Tartu üliõpilaskorterist. Nii palju olen neid täna üle ukse silmitsand ja nende hinda küsinud. Lõppeks sattusin ühte juudi perekonna kõrval kambrisse, kus külmateki all oma väsinud liikmeid võin kosutada. Ega ei ole seegi väärt eluase, kuid alla 2000 ei leia niisuguseidki palju. Peale muu on priila, keelte harrastussüsijuukselised, Rebekkadega ja väsind, pianiino helistab kõiksugu suuberteid kõrvaltoast. Esialgselt pühendan oma päevad õpinguile kõrvalevaatamatult. Ah oleks ainult sooja rohkem? Näärikuu 30. 1926. aasta. Lugedes Aaviku keeleuuenduse äärmised võimalused, tunnen otsekui värskeid puhanguid hoovabat üle uinuma mõtte välja. Milline haruldane raamat omalt temperamendile praegusel reaktsiooniliselt soiguvale ajajärgul. Märkamisaja, prohveti hüüd, tuleviku koidikul, rõhut orjarahvale. See teos kätkeb suurt osa minugi tuleviku unistusest, rahvusliku kultuuri loomisest mille põhilisemaid eeldusi on kujunenud ja stiili võimas keel. Sest see on rahvuskeenise relv. Keil ja kannel. See Undunud on võimatuga õilisse täis väärt looming. Millise selgus parlamendiga tõlgitseb sama mõtet auväärt keelemees. Millised võimalused on kajastunud tema nägija silmale sel alal rebides endalt, eelarvamuste petteloorid, peame parandama ja täiendama keelt, nagu insener toimib oma masina kallal. Keegi on objektiivselt võttes masin mõtteavalduse Keil, mille karpe kohasusest olenevad töötamise tagajärjed. Kirurgi halastamatuse ja loogiku järjekindlusega rebib ta lahti senise panetanud suhtumise ja pieteedi rahva keele valusalt, osutades selle nõrkusi ja lünke näidates, kui puudulik ja kohmakas mõnes tükis see rahva loova geeniuse produkt sellest peab järeldama. Veel nõrgalt ja aimamisi kajastub autorile meie tulevikukeele. Ideaal ei ole kerge kuju ja uut sihti anda sellele, mida rahvas aastasadade jooksul on kujundanud. Otsimisi teostab ta üksikuid ettepanekuid, siis on tal tõesti instinkti. Ta üritused on keeleorganismi homogeenne, täiendav osa. Ta kombinatsioon teooria põhjal, lood sõnad on psühholoogiliselt põhjendet ja mõninga prooviaja järele jäävad meile leksikaalseks põhivaraks. Enamikul on nad siiski lood mõne võõrkeele vaste kõlalisel eeskujul. Ta valdab uuendusi, instinkt valdab kogu meie keele grammatilise osa ega kohku millestki. Mulle meeldib, kuidas temana mõtte arendab selle viimseni piireni. Suudaksime kõikumis üritusis lõpuni mõelda ja elada. Ainuke raskus kogu mõttekäigus on, kuidas seda teostada, vähemalt mingi piir, minagi, käsitus kogu liikumise ulatusest peaks juba nüüdki saadama, et nende piires kõige raskemast põhilisemast alata ja vajaliku kriitilikkusega sooritada. Nii raske on see teadmine, et veel kauaks peab vaevlema otsimisvaludes. Et nii kaua peab ootama meie kultuuriehituse teostumist. Küünlakuu, 24. 1927. aasta. Vabariigipüha jälle kord üle hulga aja mobiliseerub vana Tartu ahetavate tuisukeeriste Winus. Jälgin pooli pilgu, sündmusi, mis arenevad kõige võimaliku hiilgusega nagu muiste, mõned keisritähtpäevad ja nagu mingi rõõmu tuksatus kihkab kusagil meeltekurus. Selle mustava rüsseleva rahvamurru pärast kirgavate lippude pärast, raekoja platsil ja kaikuva sõjamarsihelide pärast kevadniiskes õhus. See siiski tähendab midagi. See siiski on meeleavalduse protsessioon, mis rahvahulga uudishimus kesklinna meelitab. Nii väiklane on massiuudishimu ja vaimustusetarve. Et vaevalt selle tagant mingit hingelist kiindumust või tagamõtet otsida taipaks. Hea seegi, et üldse mingi pühapäise meeleolu levib. Õhtuseysdaktusist pidustusist osast on ainult ülikooli oma, millele vist selle päeva meeleolud selgemini kajastasid. Heledasti valgustatud saalis keskrõõmutsevat elu tungilist akadeemilist noorust pääseb vabastav sõna kergemini lõkendavaks vaimustuse balanguks, mis vabaneb võimsas ovatsioonis. Pidu kõnelejale. Halba rektoril pole iial midagi uut ega selgejoonelist öelda. Vaid asjalikult, lausub oma avasõna. Selle vastu professor Uluots väga huvitavalt ja otsekoheselt, selgitab 24. veebruari manifesti tähtsust mineviku ja oleviku suhtes. Sellest kõnest avardavad siiski üldisema tähendusega juhtlaused. Milliseid tavalik elu inimene ei teadnud võimalikuks. 24. veebruarimanifest ei ole nii võrra meie riigi loomisaktsioon kui just tuleviku pant. Selles olid teost, et kõik meie põhiseaduse tähtsamad jooned, mis meile samad kodanikuvabadused määrab, mis hiljem kogu Euroopa riikide tekkimispõhimõttena on maksvusele tulnud. See kultuuriline ilme ühes vastava tegevus intensiivsusega nende teostamisel on mõjutanud välisriikide tunnustuse. Selt seisukohalt ei ole Eesti riik mingi juhuslik nähtus vaid üleilmse videol Loogia loomulik teostamine mis annab lootuse, et sama põhimõtte tõttu tulevikuski juhuslikud tuuled seda ei kõrvalda. Parimini päeva meeleolu tabas kahtlemata Erik laid lühikeses pateetilises kõnes. See inimene oskab kõneleda, milline rahulikus ta esinemises ning mõned võrdlused paisusid tõesti valdavaiksin pooleks, mis varjavad olemise ja mitteolemise saladusi. Ning temale vast kajasidki vägevad ovatsioonid. Akadeemiline korraga laulis vägevalt akadeemilisi ja isa maalike viise. Viimsed tunnid veetsin kinos. Lehekuu 28. 1927. aastal. Nälja tema viletsus, tema vaevademaa, kui tabavalt on sulet neisse kolme sõnasse kodutaluelu raskepärane olemas. Haaravalt kajastab Jaan Oks üldse meie külamajanduslikke ja vaimlisi elu rakenduse printsiipe. Ta ise on alatasa kannatanud selle elu materiaalse painaja all ja sellest on jäänud sügavat kustumatut jäljed koguda toodangusse. Vaevalt keegi kirjanik nii vahenditult ja Haabuv hellalt suhtuks oma kujutlusainesse kui Jaan Oks. Olgugi et ta närvikava on vapustanud patoloogiline haiglas on just see võimaldanud temal esile tõsta neid jooni, mis muidu kustuvad või pehmuvad idealiseerida kirjanikul temperamendi kujundamist tules. Jaanikuu 10. 1927. aastal. Raskelt, ning uimastavalt mõjub Dostojevski hukkamõistetute saatuse romaan unisena je Jaskarbljonne. Kui morfiumi annus, mis silmapilkselt haarab närvid, et neid põletada ja karastada raudseks elu materiaalsete vapustuste vastu. Kuid son, Dostojevski isegi pidanud kannatama omaste ümbrusest kaotades aastaiks kõik ainelised ja isegi moraalsed eeldused mida võimaldab meile tavaline vaba mehe elu ja vastava seltskonna mõju. Selle asemel järsku sattuda ühte kildaroimarid teie hulgustega, kus puudub algelisemgi solidaarsuse mõiste. Jah, puudub isegi raamat, see hääl vaikis sõber kus on see Dostojevski viinud lähedasse kokkupuutes inimese algloomusega. Se inimliku loomuse valdav surve ongi tas sumbutanud valitud vormi viimistluse tarbe pärast. Dostojevski avaldab omad mõtted ja kujud otsekui alasti kuid temale omases eetilises valgustuses. Dostojevski inimkujud on ikka kaaluvad oma sisemise väärtuse valdavast esile tungimisest. Viieteistkümnes november 1941. aasta. Õhtul läbi väsinuna käisin talvikute pool, et näha, kas neil on veel ibakest hamba alla panna. Nii hull asi siiski polnud, aga mõnede riietusesemete müümisest pole nad suutnud hoiduda. On imestusväärne, kui sirge seljaga ja moraalselt püstipäi suudab see luuletaja paar kõndida läbi elu viletsust nõtkutanud nad pead pätsu valitsuse korruptsioonipoliitika ahvatluste ees kuigi vahetevahel tuli sõna otseses mõttes nälgida. Bolševike režiimi ajal oli heiti kirjanikest vist ainuke, kes avalikult julges tõendada, et ta pole punane ning sattus ebasoosingusse. Nii et ta nimegi ei tohtinud avalikult mainida. Praegugi ei suuda ta eetilist selgroogu murda miski koha ega raha. Ahvatlus. Kuigi ainuke ülikond on lapitud ja kingadel pole taldu all. Ning väljavaateid pole mingisuguseid peale sõdurimundri. Ah, ootame-vaatame veel mõneks nädalaks raha, veel jatkub lauset optimistlikult. Ainult puud on küll paari päeva küsimus. 22. novembril 1941. aastal. Doktor matsakas Tartus läbirääkimised Pallase kooli saatuse üle. Ootused ei näi olevat tõotus rikkad sest jutt Aleksander Vardi Jaado Vabega on jäänud peatuma samale punktile, mis Tallinnas. Kool esialgu viia Tallinna riigi kunsttööstuskooli juurde. Et hiljemini tuua Tartu tagasi koos kunsttööstuskooliga. Vardile ja Vabele on tehtud ettepanek kohe Tallinna ümber kolida. Ilus ettekääne, majanduslikud raskused. Et oleks Tallinnas leebemad, kus pole elektrit, pole kütet, pole leiba Ki vabalt saada. Traaditõmbaja üks on kindlasti kunsttööstuskoolimehed, kes ballasele on hammast ihunud, igivanast ajast. Ei pääse läbi, sõjaviletsus tegi Tartu ja Tallinna antakonismist. Ning milline hoop Pallase likvideerimine Tartu kunstielule üldse. Müüridel Kuulutus rasvaste tähtedega, et on surma mõistetud advokaat Peeter Sepp hiljutine linna korteriameti juhataja, abi ja maakoolinõunik Henn Treial, kes olevat 40. aasta juunist saadik tegutsenud GPU agentidena inimeste ülesandjana-Venemaale küüditamiseks ei suuda uskuda vähemalt Peeter sepast, keda tunnen loomade kohta kehtiv tapmise keeld. Inimesi ei kaitse keegi. Esimesel jaanuaril 1942. aastal. Uus aasta algab magusa haigutusega kella 11 paiku. Olen üle hulga aja end rahulikult ja täiesti välja maganud. Kuulen sooja vaibal, varjates end tubase jaheda õhu eest. Väljas on vist jällegi pakane. Küdevast ahjust kostab tule tasast kohinat ja praksumist, mis loob mõnusa turvalisuse tunde kodutunde, kus võid paos kellamaailmakära ja väsitavate askelduste eest. Kui kauaks? Möödunud aasta tõi kuhjaga rühkimist, närvitsemist ning pettumusi. Näis, kas eelolev pakub paremat. Frondi teated pole just kindlust sisendavad. Aina tõrjelahingud ja rind õppendamised. Ametliku versiooni järgi mida need teated tõeliselt varjavad või avaldavad, on võhikule raske dešifreerida. Omane laine meid tõesti veel kord üle uhab. Nagu ostetakse, siis vist ei kuulda jällegi Tartu ja Tallinna vahel ei kukelaulu ega koera haukumist nagu korduvalt vanasti. Ning rahvast praeguse ekspansiooni tungi ja liiklemisvõimaluste juures ja eestlaste soost palju järele. Ent aiman või ootan sel aastal mingit lahendust rahvaste ja maailmavaadete suures heitluses, saagu mis saab. Reede neljas juuni 1943. Esimene eesti ballett kratt Vanemuises äratab kaksipidi mõtlemise. Tuginema muusikastruktuurilt, kohati veidi rabe, aga koloriidilt ütlemata huvid. Meie torupilli ja kandlelugude orkestraalne põim on omapärane ja nüüdisinimese kõrvale peaaegu eksootiline. Näib, et meie vanavara aitades on veel küllalt uudismaid avastada. Balleti lavastamiseks on Vanemuise tantsutrupp liig noor ja võimetelt ebatäielik mitu peaosa draamanäitlejate kanda ja seetõttu kannatab tantsuline külg. Pantomiim kipub domineerima. Balleti lavastamisel nähtavasti liigtugevat mõju avaldanud Eesti Rahva muuseumi eksperdid etnograafilise tõepärasuse rõhutamisega. Seetõttu on läbinisti fantastiline krati kujutelm poogitud reaalelu põhitüvele ning tekib mingi popurrii fantastikast ja rahvakommete demonstratsioonidest. Rahvapärimused peaksid Gussi teosele olema vaid toormaterjaliks, millest lavastaja ja koreograaf kasutab oma lähingul teatavaid sugemeid. Lavapildist alates rõivastusega lõpetades jättis balletiväline külg veidi liig monotoonse mulje. Ometi pakuksid meie rahvarõivad nii huvitavaid võimalusi just värvidemänguks. Kratise ilmus küll efektses kostüümis, aga ta osa tantsuline läbi töötus ei vastanud kuidagi meie kujutelmale kuradi hingestatud robotile, vara vedajast. Liig palju naiselikku karglemist, kolleegina, ilutsemist. Entsika esines üsna huvitavaidki tantsulise momente just rahvatantsurakenduses, samuti kolmanda vaatuse alguses maksame realiste tants. Päris tõelist esimest eesti balletti jääme ootama krati esitamisel Estonia teatrilaval kus eeldused õnnestumiseks peaksid olema sootu paremad. Vanemuise lavastus jääb siiski vaid katseks. Pühapäev, seitsmeteistkümnes detsember 1944. Õhtul on ülikooli aulas Tartu riikliku muusikakooli 25. aastapäeva kontsertaktus. Kõned, tervitused puudub aga konservatooriumi tervitus. Hümni laulmisel ilmneb papp, kontrast Nõukogude Liidu hümni, laulab kooli direktor peaaegu üksinda klaveri saatel eesti rahvushümni laulab saalitäis rahvast hoogsalt kaasa. Mis parata, kedagi ei saa sundida laulma, kui laulda ei osata ega taheta. Sama lugu esines juba 41. aasta suvel Tartu kunstimuuseumi näitust avades. Külastan talvikuid, neil pole ikka veel korterit, aga loodavad selle saada pärmivabriku taha. Vana sõber Jaan Vahtra Tartut külastamas ja endale korterit vaatamas. Tahab võrust sealse ajalehe direktori kohalt ära tulla. Jälle Tartus kunstnikuna kirjanikuna töötama hakata. Olevat kirjastusega juba leping sõlmitud. Pist mälestused käsil. Mõtlemapanev uudis. Tuglasse kaaste loomingule polevat vastuvõttu leidnud. Kurb. Esmaspäev, 18. detsember 1944. Tubakanäljasena sean sammud Tartu turule. Seda ei tunne enam äragi. Meestevankreid ja kaubitsejate kärusid, tohutu pikk rida, peaaegu kivisilla varemeis turuhooneni. Müüa on kõiksugu toidukraami, võid, liha, jahuleiba, kartuleid, juurvilja, kõik, mida süda soovib ja rahakott kannab osta. Sest hinnad on tohutu kõrged. Isegi puukoorem tuleb vastu. Kuivad kasepuud 700 rubla. Üle jõe on vanaaegne täiturg, väga rikkaliku kaubavalikuga. Pakutakse ülikondi, saapaid, pesuseepi, kamme peegleid, kõike, milleta vaesemad kodanikud läbi saavad, et teiselt poolt jõge toitu osta. Arvatavasti on siin käibel rohkesti ka varastatud kraami, mida Marrotöörid nüüd tasahilju realiseerivad. Inimesi on, sagib edasi-tagasi, palju, päritakse, hinda, kõnnitakse vaikselt edasi. Niipaljugi oleks vaja osta, aga veel enamast peab loobuma ostjaid, kes on sageli vene naised ja sõjaväelased, kellele tengelpung näib tuumakam olevat. Eesti rahval jätkub kraami vististi veel mõnekski aastaks kuigi uusi vastaselt produtseeritud esemeid näeb ikka harvemini. Harvemini. Ei puudu isegi raamatuosakond vanade õpikute kriminaalromaanide ning sekka isegi mõne korralikuma teosega. Isegi mina, direktori palgaline. Pean leppima ainult pihutäie maa tubakaga ja pöörduma oma ametiasjade manu. Aga huvitav on jälgida inimesi hangeldamise õhinas, sest vada õhu Magazinis. Siin pole teater, vaid mitmepalgeline elu ise. Kõigi kirgede ja viletsuse, Panoptikum. Kunstiteadlase Voldemar Ermi päeva raamatuist valise luges katkendeid Enn Lillemets. Ta sai seda teha tänu Voldemar Ermi, vennatütarde Kadri Siimeri ja Vaike ERMi loale ja abile. Nemad nimelt hoiavad onu vaimupärandit ja saates kõlanud Schuberti muusikat esitas sama ajastu vaimsuse kandja Mall Sarv.