On kunstnikke, keda pärast surma teatakse tema ühe töö järgi ja tänases saates Me räägimegi ühest niisugusest eesti kunstnikust, õigemini skulptorist, kelle elukäik ja saatus oli väga eriline, kelle surmast on nüüd möödas juba 13 aastat, kõigest aga järjekorras meie tänases saates kõnelevad skulptorid Aili Vahtrapuu ja omaaegse Eesti riikliku kunstiinstituudi rektor professor Jaan Vares, samuti skulptor Me olime siis ilmselt kusagil teise kursuse tudengid kunstiakadeemia keemias ja me olime nagu endale selgeks teinud, kuna me olime siis skulptuuri üliõpilased, et kellele linnaruumis kujud nagu kuuluvad üks kujudest, siis Estonia ühes 1905. aasta monument oli jäänud selgusetuks. Käisime ühe õppejõu juurest teise juurde, kõik vaikisid ja kehitasid õlgu ja meid lõpuks siis saadeti august pommi juurde, kes oli ka niisugune väga eriline isiksus skulptorite hulgas, kui meenutada ja ütles siis kohe lahkelt, et miks mitte, et see on ju selge, mis hirmus, et selle kuju autor on Lembit Paluteder. Kas te arvate, et teised skulptorid ei teadnud, kes ta on või, või tõesti oli see nimi kadunud ära Tallinna inimeste hulgast? Arvata võib, et palun, Teder oli tõepoolest keegi, kes nagu ei figureerinud kunstipildis ja oli unustusse vajunud. Kui nüüd selle skulptori elukäigust rääkida sellest, et ta lõpetas ju, eks ole, kunstiinstituudi tegid Kalevipoeg hobuse seljas, niisugune ratsaskulptuuri kava on, see oli siis kipsist või mis oli selle töö saata. Võib-olla siin me nüüd siis tuleksime niisuguse huvitava fakti juurde, et aeg teeb nagu ringi ja igal ajal on siis keegi, kes naguniisuguse ühe kinnisidee juurde tuleb ja kuna me nagu hilisematel aastatel tegime, mitu väljasõitu sinna paluda elukohta, see oli Survastes, siis tõepoolest palude trel oli selline ideekavand, mis oli siis mõeldud siia Tallinnasse keskväljakuringile ja see kujutas endast siis niisugust küllalt suures mõõdus ratsamonumenti, kus siis kalevipoeg ratsa oli ette nähtud. Jaa, palun Teder oma isikus, nii nagu ta meile jutustas, oli väga pikka perioodi oma elust raisanud siis sellele, et ta kirjutas aastaid linnavõimudele kirju, kus ta proovis nagu seda tööd läbi suruda, aga millegipärast asjatult. Mis ta siis sai, kas tal mingisugune kavand oli või kuidas sellega? Käisime Urvastes, Urvaste on niisugune kauge koht Eestimaal ja läksime me sinna siis nii päris juhuslikult ja tõi nagu mõte, et, et otsida siis kaduma läinud skulptor üles ja kui me siis leidsime selle talu, kus ta elas siis tuli välja, et see oli niisugune üsna uhkelt vormistatud töökoda, see tähendab, et palude trel oli rehe all selline väga suur ekspositsioon näituseruum, kust Läti ja Leedu ekskursiooni marsruudid nagu läbi sõitsid ja palun Teder eksponeeris seal siis oma väga mitmeid väga põnevaid kavandeid, mida ta oli linnaruumi mõelnud. Te ütlesite Läti leedukas, Eesti ekskursioonibussid ei sattunud sinna. Ei sellest küll juttu ei olnud. Te ütlesite, et te sattusite Urvastes siis, kui ta oli seal juba tükk aega elanud. Sellel asjal on tagapõhi ja, ja see võib-olla ongi asi, mis, no inimesi võib-olla emiteerib või intrigeerib. Me peame rääkima ikka sellest kõige tähtsamast tööst, mis tal. On see on see 1905. aasta kolmikfiguur Estonia ees kes ei ole tallinlane, kellel ei ole see silma ees. Kirjeldage seda, tuleb öelda kompositsioon vist vä. Regulaarne kompositsioon küllalt korralikult modelleeritud palude Tre enda sõnade järgi ta modelleeris siis seda ühe abilisega ja kogu sõda modelleerimise aega saatis siis muusika. See oli vist Beethoveni heroika, mille saatel saan nagu voolitud ja seal palun tedre rehetoas seisab siis originaal kipsvariant, mis on meil alles, vähemalt oli alles tunduvalt väiksem, siis ei üks-ühene. Üks-ühele, ja nii on teada, et ta tegi seda tööd koos oma abilisega kuskil Sõjamäe tänaval, see oli siis Estonia teatrilaoruumi ühes nurgas, mis oli talle antud, seda ma olen kuskilt lugenud. Ma ei oska seda lähemalt lahti seletada, sest sellest töö tegemise kohast ei olnud nagu meil omavahel tookord juttu Kas see oli tellimustöö, tähendab, kuidas see asi oli korraldada? No meie oleme need sootult, teine generatsioon, ka neid selleaegseid asju ei oska mina sugugi väga lahti rääkida. Selle töösaamisloost, kuidas seevastu võeti või missugune oli ametlik hinnang. Me oleme hilisem generatsioon. Ma võin ainult rääkida nendest asjadest, mida palude otseselt meie kui külalistega nagu jagas, kui me tal külas käisime. Me oleme kaks korda käinud ühe korra, siis veel 90.-te lõpus ja teist korda, nagu juba eesti ajal. Kas meie on eraseltskond või olid need kunstnike skulptorite grupid? See oli niisugune väike eraseltskonda ka koosnes tõepoolest kunstnikest. Mida ta rääkis, missugused olid tema meeleolud siis, mis on teil praegu meeles? Palun Teder, nii nagu skulptori rikka oli üsna niisugune emotsioonirikas ja parajalt pöörane mees, igatahes tema pea oli täis väga-väga sõõri ideesid ja tööd, mis pooleli oli, oli seal esimesel korral käies üsna mitut laadi. Ja sellel ajal visk umbes vähemalt üks nendest kavanditest, mis oli välja pandud, oli nüüd siis üks konkurssidel, mis oli mõeldud linnahalli ette. See oli siis umbes kolmekümnemeetriline virupiiga, millel vööpandla soli nagu vaateplatvorm ja mille saba sõitsid siis külalistega, liftid. No mis mulje teile ja kuidas teile tundus, kui te seda niisugust ideed kuulsite? Ma nägin seda oma silmaga, see oli mitmeti kommenteeritav. No miks ka mitte, Ameerikas on ju ka vabaduse sammas väga-väga suur nähtus ja ka kaugeleulatuv turismiobjekt. Ma ei saa seda tööd ka väga kommenteerida, sest ma olen ise ka sellest samast konkursist osa võtnud, nii et esimene kokkupuude oligi konkursil. Et see oli veel selline aeg, kus meie generatsioon puudutas mingil määral seda vanade generatsiooni, et me aeg-ajalt nagu sattusime oma Nendega mingisse suhtesse. Mis konkurss see oli, niisugune? See oligi selline objekt linnahalli ette. Igaühel olid vabad käed siis välja pakkuda midagi, umbes nii jah, võib-olla ainult mingi loogika oli olemas, et kas peaks nüüd olema horisontaal susesse või vertikaatsusesse nagu ka arhitekt tavaliselt ikkagi jälgis, et kuidas objekt hakkab suhestuma selle hoonega ja kui mõelda, et linnahall on väga eriline ja väärikas hoone, siis tõepoolest tuli nii vastavalt ka suhtuda. Selles konkursis saanud, see on ilmselt jäänud unustusse, nii nagu väga paljud konkursid seal võiks kohe väga huvitavat statistikat teha protsentuaalselt, et kui palju, nagu asju saab realiseeritud ja kui palju vähemalt skulptuuri konkurssidega nii olnud või noh, nende objektidega, mis on nagu linnaruumi mõeldud, et tihti nad jäävad nagu realiseerimata. Ma kardan seal vist ka võib-olla niisugune spetsiifika ala spetsiifika, et seal võib olla mujal maailmas ka või, või seal on vähem. Ma arvan, et seda tuleb ikka igal pool ette, et aega nagu muutub ja võib-olla linnal hetkel on mingid ressursid, aga siis järsku järgmisel hetkel ei ole, tõmbame kokku ja et on midagi tegemata. Kas teil on veel meeles, mis töid sealt sellest hoolastel praegu silma ette tuleb? Seal oli tõesti seal endine rehetare rehehoone, mille ta oli siis kaasajastanud, suured klaasaknad, suured liikuvad vaheseinad ja siis tööd seina ääres. Olen korra seal käinud ja niisugune pilt mul on. Silmade ees osa töid oli keskel. Palun Tedre üks pööraseid ideesid oli, mida ta väga innukalt rääkis. Selliseid 90.-te lõpp ja palun, Teder oli otsustanud Urvaste metsades rajada revolutsiooni raja ja siis ma ei mäleta ka täpselt seda pikka juttu, igatahes plaan oli juba küllalt konkreetne ja üks niisugune objekt jäi kõrvu. See oli siis One, kus seisid elusuuruses Lenin ja groups kaja. Õnn tuli siis ehitada ka, tõeline on. Vaat ei kujuta ette, kuidas palun, Teder selle oli välja mõelnud, seda ta ei näidanud. Ja Krõmskaja Lenin siis vahakujud vä ilmselt ikka mõni parem püsimaterjal. Ta rääkis seda tões ja vaimus või oli selles ka ning väikest nihukest huumorivarjundit. See oli ikka päris tõsine plaan. See oli iga ma tõsine ja pöörane plaan nagu Kalevipoeg äkki linna keskele, nii et need olid niisugused huvitavad mõtted Seli ratsamonumendina mõeldud ja ta oli päris suures mõõdus, kahju, et ma ei tea, kui suur täpselt, aga nüüd me oleme jõudnud selle müüdi, nii et igal ajal on siis keegi ilmselt skulptor, kes proovib midagi niisugust kummalist linnapilti paigutada, oleneb siis need muidugi linnavaimudest ja ka inimestest, kes sellel hetkel selles ruumis elavad, et kas nad lasevad nagu selle asja teoks saada või mõtlevad, nagu kas sellel ajal on just sellist kummalist objekti võimalik linnaruumiga seostada. Kas te vihjate sellele, et võib-olla mõnda kavandit või mõnda ideed peaks praegu nüüd siis linnaelanikud ise vastustama? Ma ei arva, et iga kord need ka päris linna elanik on see, kes nagu linnaruumis niisuguseid vormilisi otsuseid teeb, sest et selleks on ju ikka inimesed, kes on väga kaua õppinud ja väga põhjalikult õppinud ja Ma arvan, et mina isiklikult ootan väga aega, millal skulptorid saaksid osa võtta ka näiteks lauljate, võistlusest ja pianistide konkurssidest ja miks, miks meid ei kutsuta nendesse komisjonidesse? Ja lauljaid siis arhitektuuri ja skulptuuri komisjonidesse. Mida varasematel aegadel räägiti pronkssõduri võimaliku modelli kohta? Ma ei tea, kui palju siis nüüd ka üldse pronkssõduri autorist teatakse? Isiklikult võin öelda, et skulptor Enn Roos oli väga muhe ja väga haruldaselt tore mees õppejõuna ja oma elu jooksul tegid hästi palju looma plastikat. Minu meelest on seal üks karu üleval Toompea kandis pargis vist seal seda peaks nagu küll linnaelanikud mäletama. Ja Neil isiklikult skulptorite-l oli igal aastal siis loomapraktika loomaaias ja Enn Roos oli nii tihti meie juhendaja, nii et näen nagu tema käe all saanud õpetust. See oluline küsimus Lembit Palu tedre puhul. Miks ta nii ootamatu pöörde tegi, miks ta läks ära Tallinnast läks tagasi Urvastesse oma. Kodukohta mind pani nagu mõtlema, just see erinevus, kui me käisime tal nagu külas erinevatel ajab perioodidel, et aeg oli vahepeal muutunud ja kui esimesel korral palude Termeid lahkelt ühte tagumisse ruumi juhatas ja siis niisuguse uhke žestiga ühelt suurelt graniitkivilt palaka maha tõmbas ja näitas meile korralikult graniiti raiutud Lenini pead ja ütles, et tal nagu otsest tellimust ei ole, aga ta tegi selle igaks juhuks valmis. Ja kui me nüüd järgmisel korral läksime, oli mine aegsis voolis palude tõrjust parasjagu Marie Heibergi portreed. Ja ta ronis sinna skulptuuri poodiumile üles ja esitas meile pikka aega siis Heibergi värsse, aga korralikult muide lugeda. Nüüd, kui te neid kahte käiku võrdlete, kas tema oli niisuguses optimismi või naiiv optimismi is endiselt või oli temas toimunud ka mingeid muutusi? Ei, ta oli täis elujõudu ja täis niisugust loomingulist hindu, et mingit muudatust nagu ei olnud juhtunud. Ma arvan, et inimene, kes on loominguline, ta igal ajal leiab nagu inspiratsiooni ja põhjust tegutseda. No ta oli ju aastakümneid olnud pagenduses nii kaugel Tallinnas kui vähegi võimalik. Mulle tundub, et see Urvaste koht on tema kodukoht, et võib-olla esivanematelt päritud või lihtsalt iga inimene mingil ajahetkel jõuab oma koju tagasi. Missugune mulje teil on nüüd Lembit Palu tedre kui oma kolleegist küll varasemast generatsioonist, mis on niisugune see märksõna või, või niisugune üldine hinnang teil, mis, mis teil meelde tuleb temaga seoses? Sellise vastuse juurde, mida ma nimetaksin siis see võti tegutsemiseks mingil elualal, see tähendab, et ka kunst on siis selline tegevus piirkond, kus kunstnik peab enda jaoks ise lahti mõtestama need olukorrad, kus ta tegutseb mis suunas ta tegutseb ja milleks ta tegutseb ja kas tegutseb ja nii nagu igal muul elualal. Me võime kohata siis selliseid tegutsejaid, kes nagu ei mõtle väga järele, kuidas ja mis suunas ja mille nimel nad tegutsevad. No see paraku on igal pool maailmas nii olnud, nii et me ei ole selle poolest sugugi väga erilised. Picasso on muideks üks selline näide, kes ka ma ei tea küll, kui palju ta mõtles, aga ta tegutses väga mitmes suunas, nii et kui nüüd Te mõtlete, et sügavamalt no niimoodi mõtestamata kunstnik tegutsemise töötas ja lõi Picasso antud juhul siis. Jah, kui tagasivaates nagu meenutada, et millist temaatikat on nagu ette tulnud, et teistpidi väga paljudel on olnud ju ka väga kummalisi niisuguseid eksi rünnakuid, et inimene lähed vales suunas või, või sellises suunas, mis nagu ei kanna ja siis pärast pöördub, teeb täispöörde ja läheb teises suunas, et sa ilmselt loomingulises protsessis ikkagi tuleb ette. Aga, ja samas skulptorite puhul ja võib-olla ka monumentaalkunstis ja tihti need niisugused suured tööprotsessid on siis ka nagu materiaalsest kasust ajendatud ja ja vot sellisel puhul nüüd tõepoolest ikkagi mina isiklikult nagu mõistan hukka skulptor tahab ka leiba teenida ja perekond tapashi on sinu enda otsus, kas sa lähed ahneks või, või sa suudad olla piskuga ja oma lähedastele selgeks teha, et see keskkond, see ruum on hetkel selline jah, et me, me ei saa siin tegutseda täies mahus. Ja ma arvan, et kunstnik saab ka alati jääda ikkagi iseendaks ja lõpuni vastu pidada, see on sisemine, niisugune väga raske küsimus, aga oleneb nüüd, kuidas iseloom on antud. Meie saate teine külaline on skulptor professor Jaan Vares ja nagu meie saatele kohane, viime jutu kohe tema kolleegile skulptor Lembit palutiderile. See oli üks huvitav periood, see oli aasta 1957. See oli kunstnike liidu üheksas kongress. Et tollal oli niisugune tava, et nii esimees kui kaastatav sekretär, need olid ju niinimetatud TÖÖ nomenklatuurse kohad, keda on nii-öelda ennem keskkomitee paneb paika võtab nagu aktsepteerinud ja hea. Ja siis tuli välja, et kaks kunstniku, kes olid siis bürool nagu paika pandud, vastutavaks sekretäriks, esimeheks. Nad olevat 11 õnnitlenud kunstihoone ees, päev enne kongressi. Kunstnik Mul oli teada, seda saad, keegi nägi, siis keegi oli näinud, küll nad omavahel vestlesid, ütlesid ja see oli läinud liikumeritilist. Kunstnike kongressil kunstnik enamushääletust nad välja, nii et nad ei pääsenudki juhatusse. Üks oli Lembit Palutederkest, Heinar, teine oli Johanson ma ei tea, mis täiesti maali oblika lõpetanud temaatilist maha oli päris korralik diplomitööõlide Johanson ja paluda tal, kumb esines sekretär, seda ma ei tea. Ja ma sain seda teada alles nüüd üks pool aastat tagasi. Kütate, see tähendab üle poole sajandi hiljem sain teada, kes oleksid pidanud olema siis minu alad sest alasest sai esimeest ja minust siis Eduard Inti keskkomitee vastava osakonna juhataja kutsus. Ja ühesõnaga näidanud, et keskkomitee tahaks, et ma võtaks vastu vastutava sekretäri ja panin juhatusse valitud, siis juhatuse koosolekul ka nii toimuks. Aga see oli ka ikkagi keskkomitee soovitus, sest ma olin tollal olnud just ERKI kunstiinstituudi esimees ja mind oli siis ka nagu partei liikmekandidaadiks vormistanud ametniku niuksed. Ja siis ma mäletan, ma teile ütlesin, et kas peab tingimata parteisse kuuluma. Inti oli pärast Sid ikka naiivne küll. Sest et nomenklatuurse kohad, need pildid nii-öelda nagu alluma partei keskkomitee. Aga see fakt, et niisugune ümbermängimine Kunstnike Kongressil toimus, kas seda põhimõtteliselt selliste asjade teadsite, ütleme ka ilma nimedeta? Ei, see oli lihtsalt suur üllatus mulle, aga see näitas, kuidas ikka kunstnike hulgas niukene teatud liberaalne demokraatia ja siiski tahtsid olla ikkagi tunda ennast. Vabamine ei tahtnud olla nii nagu kammitsetud pealesurutud sest tollal oli ideoloogiasekretäri Silentsemalt ja paistis, et ikka tal olid head möödalaskmisi ka küsimustes. Kultuuriminister oli Hansberg tollal. 58. ma sattusin Brüsseli maailmanäitusel. Ma sain šansbergiga tuttavaks, kabiiniga isegi suhelda. Mäletan Brüsselis neid viidiga mitmele poole Belgias ka Rubens maa muuseumi. Seal ma sain sisse parandada giidi ajas midagi segamini, ma olin saksakeelne. Publetti joostud ja Käbini kõrval näitasin kuidas segamini tõlkisin saksa keeles ja meil tekkis pärast Käbin ikka kunstiküsimustes võrdlemisi positiivne suhtlemine. Ma mäletan, kui ma juba rektori ametisse sain 59. ja meil oli siis kruusik Tomberg, kes kompositsioonialustes abstraktse kunagist head uksed olid siis viinud siin oli mul siis nõuandjaks sonta ja sonta mõte, ma olen siin ka siis käpinile edasi. Et meid ei kritiseeritakse selle eest, et ka ERKIs nüüd tegeletakse abstraktse kunstiga vaid printsile soonte ütlusi, näiteks kui tarbekunstnikud ei ole korralikult õppinud tundma abstraktse kunstialused, siis nad ei oska korralikult tapeet digiteha. Käbile meeldis ka see asi, ta ütles, et oli tuld, kõlkid Jugoslaaviast oli töös, muutumises ka, kuidas olid siis sümbolid kasutatud kah nii abstraktselt ja, ja kuidas siiski kunstis täiesti ainult tagasi. Tuleme tagasi nüüd selle ühe skulptori juurde, see on ikka see Lembit Paluteder. Mulle tundub, on jäänud mulje, et see oli üks niisugune natukene põikpäine skulptor, kes ajas pidevalt oma asja, temal oli tatud joon teatud ideed, mida tema tahtis ellu viia. Kas ma olen õigesti aru saanud? Õppis samuti Tartus vallutanud juhendajat, ma ei tea, aga ta sai tollal. Kuivõrd Einmann oli saanud direktor, tollal Jaroslavi grupp nii-öelda soosis ka noh ikka seda tollal valitsevat sotsrealismi ja sotsrealisti alused sai ta kindlalt kätte ja see, kuidas ta tegi selle 1905. aasta monumenti hiljem, siis see tuletab mulle isegi meelde, et vist oldi isegi kunstnike liidus, kas ei olnud alas siis ei meeldinud see ja millegipärast kusagil ma ei tea, kes oli soosijad. Et viidi ära see enne seal olnud pind aastase väike monument kalmistule kusagil ja palude transselle monumendi ümber olid mingid vaidlused ja mind paluti minna vaatama siis seda tööd, kui tal oli modelleerimise lõppfaasis. Ja mina ei ütelnud ühtegi paha sõna, vastupidi, see oli modelleerituteks on tolle aja nõuetele sotsrealismi nõuetele vastavuses ja andsin oma poolt positiivse hinnangu palgud tööle, kus ta seda tööd tegi. Tal oli siin kusagil üks ateljee Tallinnas, ma ei mäletagi täpselt seda kohta, kuskil on kirjas, et see oli Estonia teatri dekoratsioonide laoruumi üks nurk, mis talle oli antud väga võimalik, väga võimalik ja see oli ikka riielda paraja kõrgusega ruumi. Mis suunad olid, kes tema vastu olid, mis olid pretensioonid või me räägime nüüd sellest monumendist 1905 nagu ta pealkirja. Ja see on huvitav, et teatud Oli tulnud Moskvast tagasi ja tema ütles ka midagi kriitilist ja keegi ütles, et võiks ühel madalamal serval keegi kuidagi nii naljakaid ütlemisi. Jäi niisugune mulje, et neid nagu monumentide ümber on üldse olnud tihti väga palju vaidlusi, aga siis Ta võis taga olla need, kes olid ise Jaroslavi poolt tulnud ja kes olid ka monument juba teinud, nendele ei meeldinud selle noore mehe nähtavasti järsk astumine siis praktilisse monumendi tegija positsioonile. Peame meeles, et võitlus käis, käis siis ilmselt võib-olla käib ka praegu nende niisuguste tööde tellimist ümber. Mulle tundub ka siiski. Eks vahel on tõesti see ütlus, et eestlasel teine eestlane, parem suu peal, aga mõnes mõnes küsimuses kas oli üks teema ka see, et keda siis on kujutatud, üks mõte oli, et Beethoveni pead on kasutatud. Selle haavatute mehe modelleerimisel võis surra või surimaske, seda ma kahjuks ei tea. Minule öeldi, et, et see on hoopis Takso peataja, palub taksol. Purju jääte, aga jah, see on laialt levinud niisugune, no ma ei tea siis lause selle selle kohta seni töökohta. Aga nüüd niisugune asi või ta lõpetas teie omaaegseid, siis kunstiinstituuti, siis oli tal kalevipoja loomise idee ja tahtmine ja ta vist tegi ka selles vallas midagi. Ja seda ma kuulsin alles hiljem ikka nii. Huvitav kui see oma kunagisel. Tartus, ja kuidas ta maha, kuidas nüüd siis Danilo aitas, Ekke Väli taastas siis selle monumendi friinakaga Muugale toetav nagu Kalevipoeg. Kalevipoja ümber on muidugi eriti praegu võib-olla ühend endised tudengid kellel oli ka raskusi, kelle suhtes hilisem kateedri juhataja Jaak Soans ka küllalt kriitiline olnud. Tauno Kangro Kalevipoja ümber on mitmesuguseid kriitilisi märkusi, sest et umbes samasugust on teinud mitte kalevipoja laevaga on teinud ka üks juhendajal reitel kunagi, et see nagu teatud määral vahetult teise kompositsioon üle kantud Kalevipoega ja nii edasi. Nii et siin ja Pidevaid võtame Kristjan Raua mütsi maha hoopis tema Pallasel raamatus iga päev siis küllalt varakult. Aga kas oli ka niisugune kurioosne lugu, et mingisuguses saali mingi laoruumi katus vajus sisse ja siis selle palude tra töö sai kannatada, hävis, vaat seda ma ka ei tea, kahjuks minul neid infosid kahjuks ei üle tulnud. Olen seda mingist artiklist lugenud ja olen ka lugenud seda, et toimus ka kunstnike liidus mingi koosolek kus kohas siis paluteder, nagu ma ei tea, kas siis bravuurikalt või kuidagi nagu siis oma kunstnike liidu liikme staatusest loobus ja kusagil märgitud 63. aastal nagu taastus välja ja ta hakkas kiviraiumisega tegelema. Vot mis seal fooniks oli, kahjuks minul oli, nendel aastatel tähendab ühiskondlikke koormusi niivõrd palju, et kõigile ei jagunud ja lihtsalt kuidas öelda. Ajumaht ei tähendab tega kõike, mis nendel aastatel mul tuli kaasa elada ega olla. Aga kahjuks palunud endale ühe kohta, ma ei tea. Faili vahtrapuud, kui te nüüd tahaksite uuesti Urvastesse minna ja vaadata värske pilguga võib vist peaaegu et öelda, et muuseumi, mis oleks siis teie jaoks huvitav ja mida te sealt otsiksid? Ma arvan, et need niisugused vanad skulptuuriateljeed on alati pööraselt põnevat, sest see annab nagu meie ajalehe teise mõõdu juurde. Võiks siin nagu eeskujuks tuua Pariisis bordelli muuseumit, mis on siis täpselt nii säilinud, nagu ta sajand tagasi oli, et seal on isegi niisugune tolline skulptuuri lõhn nendes ruumides, nii et bordell on olnud siis skulptor, kes on olnud nagu minu eelnevale generatsioonile hästi suureks inspiratsiooniallikaks. Vormilise külje pealt. Kas te kutsute üles eestlasi ja ka tallinlasi, muidugi siis otsima üles tee Urvastesse, sellesse muuseumi? Ma ei kujuta üldse ette, mis olukorras see praegusel hetkel võiks kõik olla. Ja kahtlemata tuleks noh, selliseid väga vanu huvitavaid kunstipaiku on ju teisigi siinsamas Kadriorus kumu kõrval asus ju mehe ateljee, mis lihtsalt lasti ära laguneda, maha põleda, lõpuks et k see oli üks niisugune paik, mille oleks võinud siiski taastada ja skulptuurid seal sees kuidagi eksponeerida. Nii et ma arvan, et me oleme natukene oma ajalooga hooletult ümber käinud, kohati. Nagu kuulaja juba märkas, oli saates küsimusi rohkem kui vastuseid ja paljud jututeemad jäid edasi arendamata. Seepärast siis veel lühike tagasivaade Lembit Palo Tederi eluteele. Ta sündis aastal 1927, surmaaasta oli 1995 ja tema eluteest on tehtud ka üks dokumentaalfilm, selle autorane Peeter Sirge filmi pealkiri, see olemine. Film tehti aastal 1990, aga järgmisel aastal 1991 kirjutas kunstiteadlane Johannes Saar retsensioonis sellele filmile muu hulgas järgmist. Jumal näeb ja teab, et praegustele trummi Paristajatele ning kõmisevatega näide pidajatele piisab sellest, et nõuda ühtede monumentide taastamist ning teiste mahakiskumist küsimata kummagi kunstiväärtust. Kirjutatud on see 16 aastat tagasi, aga sobib ka tänasesse päeva.